tag:blogger.com,1999:blog-26186936749192711742024-02-07T04:31:15.574+01:00Mesilanesuure algustähegaUnknownnoreply@blogger.comBlogger62125tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-50212231550031542602019-03-02T00:00:00.000+01:002019-03-05T05:11:17.753+01:00Tervitus vabast maailmast<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<b>XV.</b><br />
<br />
Riho Mesilase iganädalased raadiovested — töölehe-tiitliga <i>A Little talk to Our Listener in Soviet Estonia</i> — algasid veebruaris 1979. Märtsis 1979 muutusid need <i>Radio Liberty/</i>Vabadusraadio ülemuste <a href="https://rihomesilane.blogspot.com/search?q=Terras" target="_blank">Lex Terras</a>e ja <a href="https://rihomesilane.blogspot.com/search?q=Pennar" target="_blank">Jaan Pennar</a>i heakskiidul seega regulaarseks. Teine vestlus läks eetrisse reedel, 2. märtsil. Kolmas — nädal hiljem.<br />
<br />
Samal ajal loeti Baltimail jm sovetiimpeeriumis kokku N Liidu ülemnõukogu valimiste ette-teada-olevaid tulemusi (see traditsioon saab jätkuda veel kaks tsüklit). Münchenis valmistus diskobänd <a href="https://youtu.be/ejQ0N2SMZNA" target="_blank">Dschinghis-Khan</a> oma läbimudeks Eurovisiooni lauluvõitlusel Tel-Avivis (siit algab <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Eurovision_Song_Contest">ESC</a> tava koguneda iga kahe kümnendi takka Iisraeli). Ja Pärnu teatris esietendus parasjagu «Doktor Noormanni kirjasõprade kokkutulek» (ilma traditsioone kehtestava järelmita).<br />
<blockquote>
Meie raadiovestlustega sai algust tehtud kaks nädalat tagasi, nii et täna on eeris kolmas vestlus…</blockquote>
Jätka ikka samas vaimus, Riho! Täname ette!<br />
<br />
Neljandas vestes meenutas raadiovestleja üht teist, lähiajaloo seisukohalt liiga alatähtsustatud raadioesinemist märtsiküüditamiste aasta lõpus, mil Eesti laantes Virust Võruni viimati ridamisi nii veriseid lahinguid käis…
<br />
<blockquote>
Neljakümne üheksanda aasta 26. detsembri raadiokõnes, niisiis juba pärast märtsi-tragöödiat, ütles <a href="https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%9A%D0%B0%D1%80%D0%BE%D1%82%D0%B0%D0%BC%D0%BC,_%D0%9D%D0%B8%D0%BA%D0%BE%D0%BB%D0%B0%D0%B9_%D0%93%D0%B5%D0%BE%D1%80%D0%B3%D0%B8%D0%B5%D0%B2%D0%B8%D1%87" target="_blank">Karotamm</a>, et neile, kes kiiresti kolhoosi ei astu, leitakse elukoht kusagil kaugemal. Saatuse iroonia! Eestimaa Kommunistliku Partei VI kongressil 1951. aastal oli just Karotamm see, kes oma püüdlikkuse eest n-ö tagurpidi tasu sai. <a href="https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%9A%D1%8D%D0%B1%D0%B8%D0%BD,_%D0%99%D0%BE%D1%85%D0%B0%D0%BD%D0%BD%D0%B5%D1%81_%D0%93%D1%83%D1%81%D1%82%D0%B0%D0%B2%D0%BE%D0%B2%D0%B8%D1%87" target="_blank">Johannes — tol ajal veel Ivan — Käbin</a> tegi maatasa Karotamme ja palju teisi agaraid kommuniste, kes kõik repressioonide ohvriks langesid. Kommentaarid on siin liigsed…</blockquote>
<br />
Mesilane jõudis Münchenist rahvusvahelisse eetrisse ka enne 1979. aasta veebruari, ent anonüümsete proovitöödega. Milleks neid proovitöid üldse vaja läks? Seitse aastat varem oli ta juba oma käe ringhäälingus valgeks saanud, kaks hooaega kaasa teinud Tallinna raadio koosseisulisena toona üsna menukas maaelusaates “<a href="https://arhiiv.err.ee/vaata/tere-hommikust-pollumehed-signatuur/similar-35630" rel="nofollow" target="_blank">Tere hommikust, põllumehed!</a>” <span style="font-size: x-small;">➿</span><br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKXLJJiAKYvKgY-ewJLX6oq5vDxZrx00yNh_8CGTYz8gF4OyvLEMxgcoW_nLFGirjcSI40dLvUXQI38IJJek6NTWBHCHDsr_v0ZJsCaxr8funBKy757-weG2Ri8LsWMtzlXuoR5qSQIEw/s1600/aeg+luubis+1980.png" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1053" data-original-width="1600" height="131" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKXLJJiAKYvKgY-ewJLX6oq5vDxZrx00yNh_8CGTYz8gF4OyvLEMxgcoW_nLFGirjcSI40dLvUXQI38IJJek6NTWBHCHDsr_v0ZJsCaxr8funBKy757-weG2Ri8LsWMtzlXuoR5qSQIEw/s200/aeg+luubis+1980.png" width="200" /></a>Ning alles seitsme kuu eest, äsjase Läände-sööstu eel oli ta jätnud selja taha ju kohaliku TV diktori ameti, samuti pärast kaht hooaega, iga-pühapäevase teleringvaate “Aeg luubis” ankru ja kommentaatorina.<br />
<br />
Tema vestlused jms raadiotöö Müncheni raadios kujuneb nüüdsest palju pikemaks, see kestab terve 1980-kümnendi. Mesilase publitsistika ja eriti raadiovestete eripäraks saavad sellal…<br />
<ul style="text-align: left;">
<li>iseloomulikult leebe suhtumine kodu-Eesti ajakirjanikesse, oma kolleegidesse. Siiski mitte sealsesse ajakirjandusse ega seal vohavasse propagandasse. Samuti…</li>
<li>Tallinna raadio — mida Mesilane mõistetava familiaarsusega Eesti Raadioks nimetas — sagedane tsiteerimine. Ja muidugi…</li>
<li>vaibumatu iroonia.</li>
</ul>
Mida aga polnud, oli sõim. Midagi seesugust ei saandki olla. Müncheni raadio põhikiri seda lihtsalt ei luba.<br />
<blockquote class="tr_bq">
Mõnes mõttes hakkavad meie vestlused ehk meenutama <a href="https://et.wikipedia.org/wiki/Mati_Talvik" target="_blank">Mati Talvik</a>u populaarset sarja “Päevast päeva” Eesti TV-s ja <a href="https://isekiri.wordpress.com/tag/hion/" target="_blank">Ene Hion</a>i raadiovestlusi “Lähedalt ja kaugelt” Eesti Raadios…</blockquote>
Mesilane üritas siiski vältida sovetlikke ajakirjandustavu ja -võtteid, millega olid kohanenud nii žurnalistid, massikommunikatsioonivahendid kui ka retsipiendid ENSV-s, kus…
<br />
<blockquote>
… ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles – ainult kirjutatud eesti tähtedega…
</blockquote>
<div style="text-align: center;">
<b>* * *</b></div>
<blockquote class="tr_bq">
Igal inimesel on oma kindlad harjumused. Igaühel ka oma lemmikajaleht, raadio- või TV-saade. Ajakirjanik peab aga lugema kõiki, vähemalt võimalikult paljusid ajalehti. Nii et Vabadusraadio tegijail on N Eesti ajakirjandusest päris hea ülevaade. Ainult satiiri- ja huumoriajakirja Pikker me ametlikult tellida ei saa… </blockquote>
Vahemärkuseks kaks tõika. Üldisema tausta mõistmiseks ⑴ seda, et alates aastast 1973, kui mitte varemgi, hakkasid gebistlikud postitsensorid (<i>Glavlit</i>) ära korjama muu seas Pikreid ka eraviisil välismaale läkitet panderollidest. Neist pidi Mesilane kui huumori- ja satiiriajakirja alaline kaasautor tõsist kahjumeelt ja puudust tundma, kuna ⑵ ükskord umbes kümnendi pärast lõplikult veel naasmatagi teeb ta oma esimese kadunud-poja-teretuse just Pikri veergudelt.<br />
<blockquote class="tr_bq">
… Sest ametliku terminoloogia kohaselt esineb muidu n i i t e r v e s Nõukogude ühiskonnas veel üksikuid puudujääke — milleks peaksid väliseestlased neist teada saama? [---]<br />
… Eesti ajalehed kirjeldavad Lääne elu lausa pigimustades värvides. Just nagu pealkirju tsiteerides võib siiski öelda, et s i i n “TULEVIKUTA ÜHISKONNA DŽUNGLITES” läheb inimene lihtsalt poodi ja ostab mida tahab. S e e o n “vaba maailma tõeline nägu”, vähemalt tähtis osa sellest. </blockquote>
<br />
<br />
<i><span style="font-size: xx-small;"><b>Allikad:</b> Riho Mesilase II, III, IV ja V “Raadiovestlus”, mis olid RFE—RL-i eestikeelse Vabadusraadio kavas esmakordselt vastavalt 2., 9., 16. ja 23. märtsil 1979. Holger Kaljulaiu <a href="https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=harjumaa20071002.1.6" target="_blank">“Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (XXVI)</a>, mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).</span></i></div>
Unknownnoreply@blogger.com0Oettingenstr. 67, Oettingenstraße 67, 80538 München, Germany48.150492220479229 11.59433777546314648.14976022047923 11.592582275463146 48.151224220479229 11.596093275463145tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-77994238505559448402018-12-15T13:02:00.000+01:002018-12-15T13:02:01.136+01:00Väike käsitohter uppunule<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">Uppuja haarab meelsasti ka õlekõrrest. Kaldal valmistatakse pehme ase. Õrnemast soost kannatanu riietatakse lahti, tema jalad asetsegu ülakehast kõrgemal. Alustatakse suust suhu hingamist ja rindkere massaaži.
<br />
<br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEimK_9pzY4xJEYBqt8jB_9skmSIAQt2H558pYvEM9OkLqnG9Tghn6BNnk0DsK1GCRmZYlhrQuTIxJQzPZBO2vTjhJSafFqWqHLQ3DEoa9skiWU5RJaTTKh74XzwjdPM3bYd2Bv7Ig8V5V0/s1600/SjVabiksiseabistajaile.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEimK_9pzY4xJEYBqt8jB_9skmSIAQt2H558pYvEM9OkLqnG9Tghn6BNnk0DsK1GCRmZYlhrQuTIxJQzPZBO2vTjhJSafFqWqHLQ3DEoa9skiWU5RJaTTKh74XzwjdPM3bYd2Bv7Ig8V5V0/s640/SjVabiksiseabistajaile.jpg" width="420" height="580" data-original-width="924" data-original-height="1270" /></a></div>
<br />
<i><span style="font-size: xx-small;"><b>Allikas:</b> Riho Mesilase “Abiks iseabistajaile” ja Priit Pärna karikatuur ajalehes “Sirp ja Vasar” 21. märts 1975, vt <a href="https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sirpjavasar19750321.1.16">DEA-arhiiv</a>is</span></i></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-52245787939731936322018-12-15T12:18:00.000+01:002018-12-15T12:18:21.423+01:00Olmeline Mesilane<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<b>Lühinalju</b><br />
<br />
— Missugune on teie perekonnaseis? <br />
— Talumatu.<br />
<br />
• • •<br />
<br />
Korteriperemees avab ukse, väljas seisab naabri väike poeg.<br />
— Mida sa jälle laenata tahad? Tasse või taldrikuid?<br />
— Isa palus korgitseri.<br />
— Korgitseri?! Ütle isale, et ma tulen kohe ise!<br />
<br />
<br />
<span style="font-size: xx-small;"><b>Allikas: “Harju Elu” 17. mai 1975.</b></span></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-24971783934580663962017-06-02T16:26:00.000+02:002017-06-06T14:30:13.310+02:00Vahepala detsembrist 1986<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Näide Riho Mesilase <a href="https://rihomesilane.blogspot.de/search/label/Veste" target="_blank">raadiovestlus</a>est, mis nii Vabadusraadios kui Raadio Vaba Euroopa eesti saateis "juba aastaid on olnud eetris reedeti" ja mis "jääb ka edaspidi reedesele päevale"…
<br />
<br />
<div style="text-align: justify;">
[———] Tänane jutt nagu ka eilne on mõeldud lihtsalt n-ö vahepalaks sel põhjusel, et järgmine reede on juba uuel aastal. Aga enne vana aasta lõppu tahaks veel kähku öelda midagi mõne kuulajatelt saabunud kirja kohta.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Sissejuhatuseks sellele jutule veel nii palju, et kellel on huvi, pangu nüüd valmis oma salvestusseade, halvemal juhul siis paber ja pliiats. Vastu tulles kuulajate igati mõistlikele soovidele annan täna ja ka uue aasta juba sel nädalal algaval esimesel nädalal korduvalt teada meie toimetuse aadressi koos mõningate muude loodetavasti kasulike mõtetega.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Niisiis, kui ka teie ise mingil põhjusel meie saadete vastu erilist huvi ei tunne, aga kuulama juhtusite, siis kirjutage vähemalt üles meie aadress mõne tuttava jaoks, kes sellist huvi võib-olla tunneb, või öelge vähemalt edasi, et lähima nädala jooksul on selline võimalus. Ma nimelt kordan tänast vestlust… [———] </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Õige on, et meie saadetes kuuleb mõnikord ehk veidi küsitavat huvi äratavat materjali mitte just parimas esituses. Kriitiline kuulaja ei tohiks siiski Müncheni raadio võimalusi liigselt idealiseerida, omamata aimu meie tegelikust olukorrast. Olen töötanud nii Eesti Raadio kui ka Eesti TV jaoks ja võin küll öelda, et töötingimused on Münchenis hoopis erinevad.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Meil ei ole peas Nõukogude tsensuuri moodi suukorvi ja see on meie pluss. Meil on aga raske leida noorte väliseestlaste hulgast sõnasuutlikke raadioajakirjanikke ja see on meie suur miinus. Elu pakub noortele ka muud huvitavat peale kirjutusmasina või mikrofoni taga istumise. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Niisiis, tänapäeva maailmas on Eesti tegelikult enamusele tundmatu, lausa liivaterake infotulvas. Seetõttu on meie toimetuse koosseis tilluke ja meie võimalused saadete kvaliteedi, saadete mahu, saadete tehnilise — peaks ütlema antenni- — võimsuse suurendamiseks ja parandamiseks — kõik need võimalused on piiratud.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kriitikule või virisejale võib muidugi öelda: tule ise siia ja tee paremini, kui oskad, kui õnnestub! Leidub aga ka optimistlikke kuulajaid, kes ilmselt vaatavad raadioasjandust läbi liiga roosade prillide. Keegi helistab kusagilt, keegi kirjutab kusagilt, et palun aidake, toimetage mingil salajasel viisil neile trükitehnikat ja helisalvestustehnikat. Sel puhul peab taas meenutama, et soovid võtame muidugi teadmiseks ja jätame meelde. Aga me oleme siiski üksnes raadio, mida fintantseerib Ameerika Ühendriikide Kongress. Meie toimetuse eelarves ei ole ette nähtud summasid taolisteks operatsioonideks. Meie ülesandeks on levitada vaba informatsiooni ja vahendada arvamusi ka kurikuulsa raudeesriide taha, rääkimata juba sellest, et mingi otsese tehnilise abi palumine võib olla kas lihtsalt Nõukogude kompetentsete või siis ebakompetentsete organite poolt üritatud provokatsioon. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Jah. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kuid mida siis veel öelda enne meie aadressi teadustamist. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ajaloolised materjalid on kuulajate hulgas ilmselt populaarsed. Põhjus on ka selge — sest ega Nõukogude allikatest seda õiget ajalookäsitlust loota ei tasu. Ajaloohuvilistele siis teadmiseks, et kunagi kevadel alustame kolme Balti riigi ajalugu käsitleva raamatu tutvustamist. Arvatavasti kohe pärast seda, kui praegune pühapäevane lektüür <a href="https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?157833" target="_blank">„Juhansoni reiside“ raamat</a>u näol lõpuni jõuab. Olen nimelt eesti keelde tõlkinud baltisaksa ajaloolase <a href="https://et.wikipedia.org/wiki/Georg_von_Rauch" target="_blank">Georg von Rauch</a>i töö Eesti, Läti ja Leedu ajaloost kuni 1940. aastani.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ja nüüd meie aadressi juurde. Lühidalt ja kõnekeeles on meie aadress järgmine. Kõigepealt ümbrikule saksa või inglise keeles läänesaksa riigi nimi <i>West Germany</i> või <i>Bundesrepublik Deutschland</i> või ka lühendatult BRD. Müncheni linna rahvusvaheline postiindeks on 8000. Meie posti- või sidejaoskonna number aga 22. Niisiis ülemisele reale <i>West Germany</i> või <i>Bundesrepublik Deutschland</i>, sellest allpool ühele reale aga 8000 München 22. Numbrid muidugi tavalises araabia kirjas araabia numbitena, mitte rooma numbritena. Ja edasi igati loogiliselt tänava nimi. See on siis Oettingenstraße 67. Raadio nimi on Vaba Euroopa, jällegi kas inglise või saksa keeles: <i>Radio Free Europe Estonian service</i> ehk <i>Radio Freies Europa estnische Redaktion</i> — niisiis Raadio Vaba Euroopa eesti toimetus. Ja kui soovite kellelegi nimeliselt, siis pange nimi juurde. Kui soovite, lisage ka enda nimi. Me austame teie soovi ananüümseks jääda lausa automaatselt. See on ju selge. Ja kui soovite, võime teie nime ka avaldada. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj03v9CqpfEI8cAYCZXaj_d5cBoGtPVGn4F1iGrpZ9nSj9rSuq5KVCBFwnhtNaV7m0yHhMtPkbsZr5AVX5cVuGtsP8CnCMkLBmKU0l-VLLhghyphenhyphenAcNfdbksAFN7n2p7fH3FqnCkgaXqt_us/s1600/Kuulajakiri.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="316" data-original-width="430" height="146" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj03v9CqpfEI8cAYCZXaj_d5cBoGtPVGn4F1iGrpZ9nSj9rSuq5KVCBFwnhtNaV7m0yHhMtPkbsZr5AVX5cVuGtsP8CnCMkLBmKU0l-VLLhghyphenhyphenAcNfdbksAFN7n2p7fH3FqnCkgaXqt_us/s200/Kuulajakiri.jpg" width="200" /></a>Kirjad meile pange posti muidugi välismaal ja parem on, kui viite välismaale ka oma mõtted ja alles seal panete need kirja ning saadate postiga tulema. Teie kirjad, soovid ja arvamused on muidugi teretulnud ja ma kordan lõpetuseks meie aadressi… [———]<br />
<br /></div>
<span style="font-size: xx-small;"><b style="font-style: italic;">Allikad:</b><i> </i>Radio Free Europe<i>'i eestikeelne saade 27. detsembril 1986, Koeru raadiokuulaja Adelberti kiri RFE-le (pildil) ja Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).</i></span></div>
Unknownnoreply@blogger.com2Koeru Parish, Järva County, Estonia58.938987199999993 26.0623177999999658.676716199999994 25.416870799999959 59.201258199999991 26.707764799999961tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-67268063338130582362017-05-28T11:44:00.003+02:002017-05-28T12:01:23.368+02:00Kauai roosters 3D<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><iframe width="500" height="275" src="https://www.youtube.com/embed/5SxlOiO1o8A" frameborder="0" allowfullscreen></iframe>
<br />
<br />
Roosters and chickens in the wild on the island of Kauai (Hawaii)<br />
SBS stereo<br />
<br />
Metsikud kuked Kauai saarel Hawaii saarestikus keset Vaikset ookeani<br />
<br />
Taustamuusika: Tico-Tico no Farelo & Frenesí</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-22243588169851848942017-02-25T16:24:00.005+01:002020-05-05T14:58:43.177+02:00Leerivahetuse taud. Esimene osa.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<a href="http://erb.nlib.ee/?kid=10555171" target="_blank">Kevadel 1948 välmitud mälestustes</a> pidas <a href="https://et.wikipedia.org/wiki/Winston_Churchill">Winston Churchill</a> Balti riike Euroopas ägedaimalt bolševismi vastu meelestatud maiks. Et Moskva nad II maailmasõja käigus hõivas ja neist oma <i>Pribaltika</i> tegi, tähendas piiritut riski ning Stalini röögatute meetmetega taastatud impeeriumile hukku, mida eestlased ja baltlased kas just kindlustasid, aga raudselt lähendasid.<br />
<br />
Kolmkümmend kaheksa aastat hiljem ilmus Läänes märgiline teaduslik uurimus fenomenist, mida argikeeli teati 'ärahüppe' või 'kargamisena'… Sarnaseid töid oli tehtud ka varem, teiste seas USA välisministeeriumi Välisteenistuse Instituudis töötanud eestlase <a href="https://www.washingtonpost.com/archive/local/1998/11/13/u-md-professor-tonu-parming-dies-at-age-57/39d5c8b2-f6b8-4a6c-985f-3bd80516ef97/?utm_term=.7162b7c7ed80" target="_blank"><b>Tönu Parming</b></a><b>u</b> poolt, ent need käsitlesid kas Ida-Euroopat üldiselt või eeskätt Lääne suhtumist tulnukaisse "sealtpoolt raukardinat".
<br />
<br />
Uue, 1980. aastail koostatud N Liidust põgenemist vaagiv teadustöö tegi sovetirežiimile truudusetuima etnilise rühmitusena muuseas kindlaks… eestlased. (Vt tabelit allpool!) Peatse järelmina viimset viisaastakut vaakuva sovetiimpeeriumi vastu tõrkudes end ka tõestanud rahvuse. Pangem tähele, et Riho Mesilasel oli selle destruktiivse teguriga pistmist vaid formaalselt…<br />
<br />
Kui seni olid sedalaadi teadustööde aluseks avalikud, ajakirjanduses kajastunud juhtumid, siis nüüd vaadeldi N Liidu eriteenituste tarvis koostatud 470+230 nimega salajast põgenikeloendit. Vastava regulaarselt KGB poolt uuendatud nimistu n-ö Nõukogude kodumaa reeturite koondpildi eritluse autoriks oli venelane — ka ise kunagi 24-aastasena Rootsi Kuningriiki ära hüpanud <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Vladislav_Krasnov"><b>Vladislav G Krasnov</b></a>. Samuti kui Krasnovi monograafias <i>Soviet Defectors: the KGB Wanted List</i> (Sovetileeri hülgajad: KGB tagaotsitavate nimekiri) on ka mujal sellele ilmingule kohaldatud mõistet <a href="https://youtu.be/RCffIrzZzYw"><i>defection</i></a>, mille parim vaste ning ka Külma sõja käsitusega sobiv eestindus on leerivahetus. Reeglina tähendas see idaleeri vahetamist teise, lääneleeri kasuks ning harvemini vastupidist. Ikka ja jälle erandina tähelepanu vääriv Mesilane vahetas leeri mõlemas suunas. Siin pole aga mahti ega mõtet peatuda neil variatiivseil leerivahetajail, keda kutsuti tagasihüppajaiks…<br />
<br />
Sõjajärgseil kümnendeil N Liidust välismaale põgenenuid eritledes märkis Krasnov eesti, läti, juudi põgenike rekord-kõrget osakaalu — vt tabelit allpool! Eestlaste osa sovetileeri Lääne vastu vahetanute hulgas ületas suisa 15-kordselt N Liidu keskmist. Samal ajal oli vastav näitaja üsna kõrge ka lätlastel ja juutidel — seitsmekordne.<br />
<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
ϫϪϫ</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVQPPex7ZB8sZdFaycFXLABAMVvwCnruSYwheuJ8PUgaEuAIRE5Dp4ACPRQafZQlExsW7XOc2XCzUfJRGf9KjCdvSEEnnBazSopdvoQvt63tqaUHbee-GjpNdPfNSN3UZxeWtIwaZBuck/s1600/ViktorJaanimets1961.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="2" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVQPPex7ZB8sZdFaycFXLABAMVvwCnruSYwheuJ8PUgaEuAIRE5Dp4ACPRQafZQlExsW7XOc2XCzUfJRGf9KjCdvSEEnnBazSopdvoQvt63tqaUHbee-GjpNdPfNSN3UZxeWtIwaZBuck/s600/ViktorJaanimets1961.jpg" width="210" /></a></div>
Suurima üleilmse sensatsiooni eestlastest tekitas loomulikult <a href="https://et.wikipedia.org/wiki/Viktor_Jaanimets" target="_blank"><b>Viktor Jaanimets</b></a>, kes KGB nimistu kohaselt oli…<br />
<div style="text-align: justify;">
<blockquote class="tr_bq">
<span style="font-size: xx-small;"><b>… sündinud 1931 Tallinna linnas, rahvuselt eestlane, endine ÜLKNÜ liige, haridus 6 kl, elukoht Tallinn, töökoht mehhaanik Balti Merelaevanduse turboelektrilaeval <i>Baltika</i>. Tunnused: keskmine pikkus, heledad juuksed, suured peast eemalduvad kõrvad. Ema </b>[ — — — ]<b>, vennad </b>[ — — — ]<b> ja õde </b>[ — — — ]<b> elavad Tallinnas. <i>Baltika</i> meeskonna liikmena New Yorgi sadamat külastades põgenes 10. oktoobril 1960 ja palus Ameerika võimudelt poliitilist varjupaika. Leningradi linnakohtu kriminaalkolleegium mõistis 27. veebruaril 1961 tagaselja 15 aastat parandusliku töö kolooniat. Praegu elab USA-s ja töötab elektrotehnikatehases. Foto 1966. aastast koos käekirjanäidisega on toimikusse lisatud.</b></span></blockquote>
</div>
Ühe meremehe turboelektrilaevalt ärahüppe muutis tavatult kõmuliseks asjaolu, millele KGB oma jahitavate kodumaa-reeturite koondnimestiku isikukirjes paraku ei osuta. See <a href="https://youtu.be/i5NlYMk3FYI">laev tõi Kaliningradist New-Yorki nimelt N Liidu peaministri Nikita Hruštšovi</a>, kes maabudes <a href="https://youtu.be/Agvnktpj_Mk">lubas kogu kapitalistliku süsteemi eesotsas USA-ga kiiresti ajaloo prügimäele saata</a>… Ometi pages just Hruščovi laeva meeskonnaliige ja palus USA-lt poliitilist varjupaika.<br />
<br />
<iframe allowfullscreen="" frameborder="2" height="368" src="https://www.youtube.com/embed/_ts2Akl9SnI" width="472"></iframe><br />
<br />
Ühendriikide immigratsiooniameti New-Yorgi büroo andmeil, millele <a href="http://isekiri.blogspot.de/search/label/Ameerika%20H%C3%A4%C3%A4l">Ameerika Hääl</a> samal õhtul eestikeelses saates viitas, oli 29-aastane ületulnu kõige krooniks Baltikumi pärisrahva esindaja — eestlane, kes Manhattani kauplusi külastades oma kaaslastest eemaldus ja siis esimese asjana Eesti Majja helistas…<br />
<br />
<iframe allowfullscreen="" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/X7TE3si1jyA/0.jpg" frameborder="2" height="192" src="https://www.youtube.com/embed/X7TE3si1jyA?feature=player_embedded" style="clear: right; float: right;" width="169"></iframe>Rikkumaks psühholoogilise sõja raames Moskva mainet, kasutas Viktor Jaanimetsa 1960-1961, ta vaba maailmaga tutvumise kuil ära välisluureamet CIA oma eestlasest kaastöötaja Eduard Vallaste abiga leerivahetajat reale trükiväljandeile esitledes.<br />
<br />
Kõrvaloleva video helirea algul on kuulda Viktor Jaanimetsa novembris 1960 sisse juhatamas oma <a href="http://www.atomicplatters.com/comments.php?id=123_0_1_0_C">avalikku kirja Nikita Hruščovile</a>, mida seejärel muusikaliselt retsiteerib <a href="http://www.imdb.com/name/nm0575310/">Daniel "Don" Meehan</a>.<div style="text-align: center;">
<span style="font-size: xx-small;">(<i><b><a href="http://www.atomicplatters.com/comments.php?id=123_0_1_0_C">An Open Letter to Mr Khrushchev</a></b></i></span></div></div> — <a href="http://images.45cat.com/don-meehan-an-open-letter-to-mr-khrushchev-joy.jpg">Joy Music Inc — 45R-246</a>)<br />
<br />
<br />
ϫϪϫ
<br />
Juuresoleva tabeli selgituseks lisagem, et Vladislav G Krasnovi töö sihiks oli leerivahetajate tähtsuse ja siiruse sotti selgemaks saada. Läänes oldi enamasti kimbatuses, kuidas neisse suhtuda, saates neid vahete-vahel n-ö tuldud teed pidi tagasi. Autor lootis, et tema töö tulemused muudaksid Lääne üldsuse ja poliitikud ületulnute erivajadustest ja kasulikkusest teadlikumaks.<br />
<br />
Nii osutaski eritlus aastate 1945-1969 leerivahetajate ühtivust N Liidu läbilõike-kodanikuga. Tolle aja leerivajetaja keskmine vanus oli 28 ja ½ aastat, rahvuseks enamasti (65,2%) mõni idaslaavi etniline rühm. Erandeina ületas sovetileeri hülgajate seas eestlaste, balti ja juudi rahvuse esindajate osakaal oluliselt nende toonase osakaalu N Liidu + Baltimaade kogu elanikkonnas. <br />
<br />
Jalgadega hääletamine ehk poliitilistel põhjustel mujale pagemine oli uusima aja vasakpoolseid, n-ö klassiteadlikke diktatuure (kompartei loosungi järgi proletariaadi diktatuuri) iseloomustav ilming. Siin vaadeldud uurimus sunnib tungima aga sügavamale, kaevuma ka etniliste ja ajalooliste kihistusteni. Eestlastel, liivlastel jmt läänemeresoomlastel paistab kargamine ju veres olevat veel orjaajast, koguni niivõrd, et see rahvusliku vastupanu üheks vormiks on tõstetud. Kas ja kuivõrd see antisovetliku vastupanu tegelikult iseloomustas ka kahel järgneval kümnendil, mil sovetiimpeeriumi alamate tung leeri vahetada — Krasnovi järgi N Liidu pareneva olme ja KGB tõhusama kontrolli tõttu — ju kahanes, seda vaeb <a href="https://rihomesilane.blogspot.de/2013/07/leerivahetuse-taud.html">“Leerivahetuse taudi” järgmine osa</a>. <br />
<br />
<div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiF9nH4YLlg6MZ-0MZq3iVj4A27nZgKAb41ZCWEXfRy8fzslWhhgd4O6mXpJrTKsXVR8d6AW9KYGinCnbnFG4Tn8TB8zm3NCYEW0dcCaU2-67vYLvJankh82Hl1t8IWzGRO6zYpT66G8ic/s1600/Krasnov+Leerivahetajad1.png" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="192" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiF9nH4YLlg6MZ-0MZq3iVj4A27nZgKAb41ZCWEXfRy8fzslWhhgd4O6mXpJrTKsXVR8d6AW9KYGinCnbnFG4Tn8TB8zm3NCYEW0dcCaU2-67vYLvJankh82Hl1t8IWzGRO6zYpT66G8ic/s800/Krasnov+Leerivahetajad1.png" width="320" /></a></div>
<span style="font-size: xx-small;"><i><b>Allikad:</b> Vladislav Krasnovi “</i>Soviet Defectors: the KGB Wanted List<i>” (Stanford, 1986, 264lk) ja Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad…” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569). <b>Filmilõigud ja - lingid:</b> </i>British Pathé TV<i> <a href="https://www.youtube.com/channel/UCGp4u0WHLsK8OAxnvwiTyhA">YT-kanal (1960/2014)</a>.</i></span></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-42065015984219647152017-02-08T03:06:00.000+01:002017-02-08T17:42:45.989+01:00Sotsialistlik maailm on ohus<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6jUIJrQUtzvyawqrJfwcPC-eBNO1PPi73xwkyIw756vWJMjV3lvONOC2Ip365_ihrT8ET0YJjdUE_B5sSdhqDR0dUx1-dYNNoGsRmfS8wxr395u_2cZXetLP1pyMpoYDNlGbSJZyr3AI/s1600/Mesilane+III+maailmaso%25CC%2583da.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="277" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6jUIJrQUtzvyawqrJfwcPC-eBNO1PPi73xwkyIw756vWJMjV3lvONOC2Ip365_ihrT8ET0YJjdUE_B5sSdhqDR0dUx1-dYNNoGsRmfS8wxr395u_2cZXetLP1pyMpoYDNlGbSJZyr3AI/s400/Mesilane+III+maailmaso%25CC%2583da.jpg" width="295" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
ϫϪϫ</div>
<br />
<b><b>Donald J Trump</b></b>i vastu on läinud barrikaadidele Euroopa Liit ja eriti Saksamaa.
Ütlen “eriti”, sest töötan Saksamaal ja olen seal kaua elanud ja tunnen seda maad hästi.<br />
<br />
Tänane olukord toob mulle meelde vana nalja, mida meil Raadio Vaba Euroopa toimetuses räägiti.
Kindlasti seal ka välja mõeldi. Küllap Riho Mesilase poolt.<br />
<br />
See oli sel ajal, kui Eesti polnud veel vaba ja kui rohelised olid Saksamaal noor skandaalne partei, keda keegi ei suutnud ette kujutada valitsuses.<br />
<br />
<b>Küsimus:</b> Millal algab III maailmasõda?<br />
<b>Vastus:</b> Siis kui Saksamaal tulevad võimule rohelised ja lähevad kallale Prantsusmaale, et sundida toda oma tuumaelektrijaamu sulgema.<br />
<br />
Selle nalja tänapäevane uustöötlus võiks niisugune olla:<br />Millal algab III maailmasõda? — Kui Saksamaal valitsevad konservatiivid (kantsler Angela Merkel on konservatiivide e Kristlik-Demokraatliku Liidu juht) kuulutavad sõja USA-le, et päästa sotsialistlikku maailmakorda.<br />
<br />
<br />
<br />
<span style="font-size: xx-small;"><i><b>Allikas:</b> Katrin Lauri, </i>alias<i> Tiina Rosenbaumi arvamuslugu <a href="http://www.ohtuleht.ee/786299/katrin-laur-kas-jalle-sotsialismi-lopp">“Kas jälle sotsialismi lõpp?”</a>, mis tervikuna ilmus 7. veebruaril 2017 ajalehes Õhtuleht.</span></i></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-52582980831557213432016-08-16T18:53:00.001+02:002017-03-07T16:08:11.532+01:00Mesilased Tõnismäel<br />
<iframe width="480" height="272" src="https://www.youtube.com/embed/8ZMhiTuJE7Q" frameborder="2" allowfullscreen></iframe><br />
<br />
<i><span style="font-size: xx-small;"><b>Allikas:</b> <a href="https://www.youtube.com/channel/UCwLhZsZkB6MpUA-7yz9PWqA">Holger Kaljulaiu konto <i>YouTube</i>'is</a></span></i>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-7929481228922288632015-04-17T12:12:00.002+02:002015-04-20T17:27:40.111+02:00Käkerdaja Resilane<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="350" src="https://www.youtube.com/embed/7mGAeNeJYj8" width="477"></iframe><br />
«Leonardo kolmas käsikiri»
<br />
<br />
<br />
<i><span style="font-size: xx-small;"><b>Allikaks on</b> Riho Mesilase, </span></i><span style="font-size: xx-small;">alias</span><i><span style="font-size: xx-small;"> Miho Resilase 26. veebruaril 1975 ajakiri Pikker vahelehes “Käkker” ilmunud kirjutis. Audio postitas </span></i><span style="font-size: xx-small;">YouTube</span><i><span style="font-size: xx-small;">'i kasutaja <a class=" yt-uix-sessionlink spf-link g-hovercard" data-name="" data-sessionlink="ei=zNswVciqKIbMdbXqgOgG" data-ytid="UCnG1WIgGRRbIhxa1DoO8cRw" href="https://www.youtube.com/channel/UCnG1WIgGRRbIhxa1DoO8cRw">Kagokass</a> (</span></i><i><span style="font-size: xx-small;"><a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Lauri_Sommer" target="_blank"><span class="kiri13">Lauri Sommer</span></a>)</span></i></div>
<br /></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-57053482767527076862014-01-07T19:12:00.001+01:002014-01-07T19:13:27.646+01:00Türanniseeriv unenägu<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Saksamaal nägi Riho unes korduvat üht ja sama:<br />
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
See oli lai ja sügav pealahmakatest laotud kaev, mille põhjas vesi sillerdas eresiniselt nagu valgustatud ujumisbasseinis. Vesi oli jääkülm, tema siples seal ihualasti ja et ta oli endine ujuja, siis pidas kaua vastu, ennekui kangestus ja vajuma hakkas. Inge istus sel ajal valges suvekleidis ning täiesti osavõtmatu näoga ülal kaevu serval ja jälgis mehe uppumist.
</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Sirkka kaebas, et mees magab rahutult ja räägib unes võõraid keeli, kindlasti mitte eesti, soome, saksa, inglise ega vene keelt. Neist oli Sirkkal aimu. Rootsi keel see ka polnud. Ta palus Sirkkal mõned laused kassetile võtta, et saaks ise ka pärast ärkamist kuulata. Alateadvus võis igasuguseid vigureid teha. Lindile jäi ohkeid, ähmast pominat ja sekka aeg-ajalt mõned rohkete kurguhäälikutega sõnad, mida mees ei suutnud isegi foneetiliste märkide abil kirja panna. Ta andis kasseti ühele türklasele, neid oli ju Münchenis rohkesti. Mees ei saanud ka millestki aru ja vihastas hirmsasti, arvates et teda narritakse. Nojah, oli tähtsamatki teha.
</div>
<div style="text-align: justify;">
<b>. . .
</b></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Sõbradki oskasid haigele vaid kõrtsinurgas õlale patsutada ning pealiskaudseid või nilbeid nõuandeid jagada. Kas tal oligi olnud selliseid õilsaid sõprussuhteid, nagu ülistati tema lapsepõlve Stalini-aegsetes lastejuttudes? Ja need paar hulluarsti, kelle jutul ta seal Saksamaal oli käinud. Need näisid hoopis ise vajavat arstiabi. Et tänapäeval mees mõne naise pärast segaseks võib minna, tundus neile tohtritele kas siis uskumatu või hoopis nõnda tavaline, et ühe kentsaka välismaalasega nad ei viitsinud õiendada. Mõõdeti vererõhku ja soovitati tablette, mida farmaatsiafirmad jagasid arstidele tasuta proovimiseks, need aga võtsid haigetelt sama kraami eest hingehinda. Temal isiklikult oli maksmiseks raha ja haigekassa oleks ka abistanud, aga ta ei talunud tablette, ta kartis kaotada enda üle kontrolli. Polnud veel surmatõbi, seetõttu sai viinast abi ja lõõgastumiseks polnudki palju tarvis. Surmamõtted kõikvõimalikes kombinatsioonides muutusid valdavaks hiljem, kui tarkadest raamatutest ning teiste inimeste eludest tuttavad teemad omandasid konkreetse ning ahistavalt isikliku tähenduse.</div>
</blockquote>
<br />
<i><span style="font-size: xx-small;"><b>Allikas:</b> Riho Mesilase “Vabas Euroopas” (Viljandi, 1992).</span></i></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-84915811084178983172013-07-18T22:28:00.002+02:002013-07-26T19:31:01.704+02:00Näiline võidupunkt<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Kargamine olla eestlastel üks vastupanu algelisi vorme. Vähemalt August Annisti järgi. Ajaloo mõõnadel muutus niisugune vastupanu massiliseks, kui mitte suisa rahvuslikuks. Nii ka sovetiajal, kui käis kõva võidujooks. Ja seda peamiselt ühes suunas. Teistpidi liikumist praktiliselt polnud. Eks suunista põgenemisi ikka vabaduse komapass, mille nool sellal osutas aina Läände.<br />
<br />
Kuskil aga passisid kogu võistlust kohtunikud, lugesid pluss- ja miinuspunkte. Ülo Russaku toimetatud Maalehes sügisel 1987 ühest taas priiusse ära karanust kirjutades küsis tolle kirjatüki autor Rudolf Aller: miks ei võiks teda, seda järjekordset eesti põgenikku, võtta tööle Ameerika Hääle, Vaba Euroopa või Vabaduse Raadio juurde?
<br />
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
Tal peaks ju selleks õigus olema! Ennegi on meie mehi seal kanda kinnitanud, kas või too kunagine ETV diktor, kes Viinis oma turismigrupi juurest jalga lasi?</div>
</blockquote>
Seejuures mõtles ta muidugi irve ja vähimagi hingesoojata teleteadustaja Mesilase peale. Järjekordne põgenik oli aga helilooja Rannap — viimane prominentne lahkuja, keda <a href="http://rihomesilane.blogspot.com/2013/07/leerivahetuse-taud.html">käsitati leerivahetajana</a>. Teda võis veel vaenata, ent mitte surnuks vaikida, sedasi peitust mängida enam ei sobinud. Külm sõda võis olla lõppemas. Ka too kirjutis, mis Külma sõja vaimus halvustas Ameerika Häält ja kogu Läänes sumisevat eetrikoori, ilmus <i>glasnost</i>i õnnistuse väega eostatud nädalalehes 22. oktoobril 1987, korrates siiski samu mõtteid, isegi tsitaate, mida Aller juba aastaid oli levitanud ka kindlalt KGB platvormil püsivast Kodumaast. Sihiks oli Lääne neoonist ja vitriiniläikest pimestatud Idas laiendada teadlikkust raskest elutõest ja süvendada ideoloogilist andumust, kui mitte kõrge Kremli, siis kommunistliku partei kohaliku eliidi ees, sest kõige kurja juureks on ju hoopis tagurlased Ameerikas.<br />
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
Meenutagem sõjajärgseid aastaid. Kõiksugu hääled olid siis mures meie riigi ja rahva saatuse pärast. Hoiatati, et kui Nõukogude võim peale jääb, siis ähvardab kogu eesti (läti, leedu) rahvust väljasaatmine. Kui aga eesti (läti, leedu) noored metsa lähevad ja relvad haaravad, siis pannakse neis riikides jälle vana kord maksma ja rahvas saab oma vabaduse ja õnne tagasi. Sest varsti puhkevat uus sõda… ja siis tullakse metsavendadele appi ja…</div>
</blockquote>
Võib aru saada loogikast, mis käsitab baltimaalasi Külma sõja ohvreina. Aga päris jaburaks läheb Alleri mõttekäik Ameerika Häält sõjajärgse metsavendluse tekkega seostades ja absurdi tipp on süüdistada välishääli küüditamisele ässitamises, nii nagu seda tegi Rudolf Aller:
<br />
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
Rahvustunne on ütlemata suur magnet ja üsna palju oli noori, kes metsa läksidki. [---] Kaotajaks jäid need, kes lasksid end häältest õnge võtta. [---]</div>
<div style="text-align: justify;">
… Et bandiitidest kiiremini jagu saada, otsustati [kuid ikkagi millal — 1939? — 1948? - HK] stalinliku meetodiga osa rahvast, keda võidi kahtlustada bandiitidele kaasatundmises või nende abistamises, välja saata.
Kelle teene see oli? Nende piiritaguste ässitajate teene! Kas nad teadsid ette, mis juhtuda võib? Muidugi teadsid! Nad said suurepärase propagandavahendi: võimaluse kuulutada kogu maailmale, kuidas Nõukogudemaal rahvaga ümber käiakse, kõike veel mitmekordselt suurendades. See oli globaalne võitlus USA ja N Liidu vahel, kus tuhandete eestlaste (lätlaste, leedulaste) elu hinnaga sai USA endale ühe (näilise) võidupunkti. Kas mitte liiga kalliks ei läinud see punkt meie rahvale maksma?<br />
Ameerika Hääl aga püüab tänini oma eestikeelsete saadete kaudu meile selgeks teha, kui väga ta eesti rahva pärast mures on, ja õhutada neid mitte vähem mõtlematutele tegudele.</div>
</blockquote>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlVC8640M5qwzGuyEkQ20gFmu7BCh8b4IVipm2pfrS6TtiAKX7e8Z2rI_mrI0mNMViB0KVpE8E0l4G1S3HpMebQaPUE0v7wN1URUQFmOLSQkhjzxsi6t5bRLFJbRTBymRPyN2eZ7jzq5A/s828/RuudiAller+VEKSA+1631983Kodumaa.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="245" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlVC8640M5qwzGuyEkQ20gFmu7BCh8b4IVipm2pfrS6TtiAKX7e8Z2rI_mrI0mNMViB0KVpE8E0l4G1S3HpMebQaPUE0v7wN1URUQFmOLSQkhjzxsi6t5bRLFJbRTBymRPyN2eZ7jzq5A/s320/RuudiAller+VEKSA+1631983Kodumaa.jpg" width="240" /></a></div>
<b>Ameerika Hääl alustas eesti saatekavaga 3. juunil 1951, seega alles 10 aastat pärast esimest ja 2 aastat pärast teist massiküüditust. Selleks ajaks olid NKVD ja hävitus-pataljonid murdnud ka relvastatud vastupanu-liikumise selgroo…</b><br />
<br />
Kuidagi võib mõista, miks ajab sellist kommuvõimurite Eestis sooritet massiroimi vabandavat jama näiliselt ontlik vanur, kes NKVD vangistuses ja eriasumisel elununa siiski sovetižurnalistikat praktiseeris, vabalt Läände pääses ja paar kuud Kanadas elas, tuli sealt alati tagasi ning vastuteeneks hoolsalt valvas kodumaad väisavaid pagulasi ehk Alleri keelepruugis emigrante. Niihästi tema professionaalsest käekäigust kui ta ajakirjandusliku kaastöö sisust nähtub, et et see oli järelevalve ja nuhkimisega põimitud kihutustöö ning sestap pidi variasutuste VEKSA- ja repatrieerimiskomitee egiidide all aset leidma NSVL-i riikliku julgeoleku ehk täpsemalt KGB II peavalitsuse juhatusel.
<br />
<br />
Aller oli hiljemalt aastast 1960 kojukutsumiskomitee ja märtsist 1962 ka VEKSA aktivist, mil oma leivaisadele võidupunkte tuua oli järjest vaevarikkam. Repatriatsioon kui protsess oli ammuks läbi, kümnenditagune möödanik. Kojukutsumise kihutustöö iga pauguga võis ise endale jalga lasta. See ei olnud võidukas mäng kunagi olnudki. Ka 1940-ndi massimigratsiooni ajal oli vene ohu eest pagejaid pea kümme korda enam kui naasikuist repatriante. Ja isegi kui 1950… 1960… 1970-ndil ENSV-st Läände pagejaid oli keskmiselt üks või paar aastas, siis Riho Mesilasest (juunis 1978) alates ning Rein Rannapi ärahüppeni (mais 1987) oli okastraadi ja raudeesriide kiuste tervena Läände jõudjaid üle kolmekümne. Aller oli selgelt kaotajate poolel. Kui talle mitte võiduks lugeda pika vinnaga edu gebistliku propagandamüüdi juurutamisel.
<br />
<br />
Sovetipärimuslik mütoloogia, mis Läänest kostnud eestikeelseid n-ö ässitussaateid igasugu riugaste pärast põhja manab, ei ole ju niisama sündind ja surnud, vaid märksa hullem — ta elab edasi. Ka täna, <a href="http://okupatsioon.ee/et/naeitused">aastal 2013 on Tallinnas Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseumis</a> sõjajärgset vastupanu kirjeldava väljapaneku raames püsti löödud <a href="http://okupatsioon.ee/images/stories/p6rgup6hja_punker.jpg">"Põrgupõhja" metsavenna-punkri koopia</a> ja sisustatud on see muuhulgas retrostiilis raadiokastiga, mille moodne digimälu kordab lakkamatult Ameerika Hääle eestikeelset saadet… detsembrist 1973, kusjuures <a href="http://www.epl.ee/news/eesti/metsavendade-elu-naeb-porgupohja-punkris.d?id=65664260">näitusele pandud punkri algupärane variant oli hävitatud 26 aastat varem, detsembris 1947</a>. Nörritav näide Eesti moodsa muusemi (pseudo)akadeemilisest tasemest.<br />
<br />
Okupatsioonimuusem ehk ei nimeta pagulast enam emigrandiks ega vabadusaatelist relvavenda süümetuks bandiidiks, nagu mõni vene čekistide eeskujul veel <i>perestroika</i> ajal tegi. Ent seni, kuni siin õilmitseb kas või üks võõras propagandavale, on meie tõde endiselt põlvili.
<br />
<br />
<br />
<i><span style="font-size: xx-small;"><b>Allikad:</b> Rudolf Alleri 2-osaline veste “Väliseestlastest koduse eestlase pilguga” 1987. aasta 15. ja 22. oktoobri Maalehes ning mõtisklus “Kodumaast, kodumaa-tundest, rahvusest” 1983. aasta 16. märtsi Kodumaas.</span></i></div>Unknownnoreply@blogger.com3Pärnu linn, Pärnu County, Estonia58.38467739970087 24.49933082698362358.384547399700871 24.499015826983623 58.384807399700868 24.499645826983624tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-70207783732537361902013-07-18T18:05:00.000+02:002019-08-29T18:30:05.600+02:00Leerivahetuse taud. Teine osa.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<span style="font-size: large;"><a href="https://rihomesilane.blogspot.de/2017/02/leerivahetuse-taud-esimene-osa.html" target="_blank">Leerivahetuse taudi ☞ I osa</a> </span><br />
<br />
Kui välispiirid olid kinni, oli iga minek välismaale pisike sensatsioon. Kummati muutus see 1984. aastal mingiks antisovetlikuks rutiiniks. Meie hilisema riigipea esimesi töid Eesti-spetsialistina Raadio Vaba Euroopa analüüsigrupis oligi käsitlus eesti uuspagulasist. Järgneb kokkuvõte sellest uurimusest, kus Toomas H Ilves avas järjekordse seltsimehe Läände-põgenemise tausta, kasutades <a href="http://www.osaarchivum.org/greenfield/repository/osa:bbe6144a-906d-4c3a-8779-e9e190995bf9">ingliskeelses algupärandis</a> sõna 'defekteerima' (<i>to defect; defection</i>), mille vaste eesti kõnekeeles on kas 'ärahüpe' või 'kargamine'. Hästi ei kõla kumbki. Siin eestindame selle Külma sõja arusaamale vastavalt leerivahetuseks.<br />
<br />
Alles oktoobris 1984 Müncheni raadio uurimisosakonda analüütiku kohale tööle tulnud Ilves alustab oma toonast taustaeritlust värskeimast juhtumist 1984. aasta 15. novembril, mis oli juba üheteistkümnes okupeeritud Eestist sel aastal sooritet leerivahetus. Peategelaseks <b>Hillar Raig</b> — 28-aastane parteiinstruktor ja <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/ELKN%C3%9C_piirkondlikud_asutused" target="_blank">Harju rajooni <i>komsomol</i>i teine sekretär</a>, kes on võrsunud jõukas ja parteitruus peres. Tema <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Helmut_Raig">isa Helmut Raig</a> on kuulus agronoom ja endine <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Sovhoos">sovhoosijuht</a>. Viimatine leerivahetaja oli lõpetanud <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/TR%C3%9C">TRÜ</a> õigus-teaduskonna ja valinud kompartei-karjääri, arvestades leevat võimalust Läänes käia ja seeläbi leeri vahetada. Esimene võimalus avanes tal 5. novembril Helsingis, kus ta viibis ühes 40 seltsimehega. Raig kadus rühma juurest ja sõitis Turu sadama kaudu praamiga Rootsi. <br />
<br />
Raigi põgenemislugu oli eriti tähelepanuväärne kahest küljest. Esiteks kuna jututeema tõstatanud leerivahetus leidis aset pärast seda, kui NLKP KK sama aasta 1. augustil sakutas <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/EKP_Keskkomitee">EKP KK-d</a> ja <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/ELKN%C3%9C_Keskkomitee">ELKNÜ-d</a> puuduste pärast ideoloogiatöös, millele oktoobrikuul järgnes <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Komsomol">komnoorte</a> kohalikku ladvikut kõvasti tuuseldanud puhastus. Teiseks oli alles augustis leeri vahetanud teinegi ENSV suhteliselt kõrge <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Valdo_Randpere">ametnik, <b>Valdo Randpere</b>, justiitsministri 26-aastane abi,</a> kes ühes oma <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Leila_Miller">poplauljast abikaasa <b>Leila Miller</b>iga</a> samuti Soome kaudu Rootsi jõudis. Neile Läände pagenud ametnikele vaatamata on aasta 1984 olnud eestlastest põgenike osas üldse rekordiline. Väikese sensatsiooni põhjustas nelja vapra nooruki — aga mitte dissidendi ja isegi mitte sangari — ületulek päramootoriga kummipaadis mais 1984: need olid 19-aastane <b>Harry Gelstein</b>, 20-aastased <b>André Hildebrandt</b>, <b>Raivo Roosna</b> (Daniel Ladion) ja 23-aastane <b>Aleksander</b> (ka Alex) <b>Lepajõe</b> (Oltsvel, Berthel, Pertel), kes jõudsid Rootsi kah Soome kaudu.
<br />
<br />
Veel 1984. aastal leeri vahetanuid. <b>Jaanus Kuum</b>, 19-aastane rattasportlane — juunikuul Taanis. <b>Jüri Vitsut</b>, 40-aastane jurist eemaldus vaikselt turismigrupist oktoobrikuul Lääne-Saksamaal. Septembrikuul kargas kalalaevalt Rootsi kaldale kaks meremeest — 21-aastane <b>Raul Heinsalu</b> ja 22-ne <b>Valeri Sirksalu</b>, viimane naasis vahepeal Eestisse.<br />
<br />
Aastaga 1984 võrreldes oli kolmel eelneval aastal leerivahetusi Eestist vähem — kokku seitse. Aastal 1983 neli: meremees <b>Andres</b> (Andris) <b>Prokopovitš</b>i ärahüpe Portugalis; muusik <b>Ilmar Olesk</b>i leerivahetus Soome kaudu Rootsi, ja nonde aastate veidraim juhtum — anonüümne paar, kelle leerivahetus 1983. aasta novembris sai teatavaks aasta hiljem (need oli umbkaudu 30-aastased <b>Svetlana</b> Ažgirei-Lepik ja <b>Aigar Lepik</b>, kel olevat kästud Rootsi hüpata KGB või GRU poolt). Peale eelmainitud nelja otsis 1983 Rootsis poliitilist varjupaika ja sai selle <i>Estonia</i>-teatri balletisolist <b>Mihhail Bogatõrjov</b> (Mikhail Bogatyrev).<br />
<br />
Veel varem, 1982. aastal äratasid tähelepanu <a href="http://isekiri.blogspot.com/2008/02/katkeid-isekirjast-nr-1.html"><b>Aarne Vahtra</b> juhtum</a>, seni kõrgeima võimukandja varjupaiga palumine Pariisis, ning nädal enne seda Hispaaniat väisates leeri vahetada proovinud <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Elbert_Tuganov">filmimees <b>Elbert Tuganov</b>i vahejuhtum</a>; viimane hakkas varsti oma leerivahetust kahetsema ja läks tuldud teed tagasi. Aastal 1981 otsis Läänes poliitilist pagu ainsa eestlasena dr <b>Jüri Jürindi</b>.
<br />
<br />
Nurjunud leerivahetuste näite tõi üks TASS-i sõnum, mille 12. juulil 1983 vahendas ka UPI ja mille kohaselt Tallinnas olla neli meest üritanud reisilennukit hõivata… Aastal 1982 ulatus Läände teade inimõiguslasilt — kelle humanitaaraktiivi Eestis KGB järgnevail aastail sundis vaikima — koguni seitsme eestlase neljast põgenemiskatsest: <b>Ingerhold Arr</b> (*1964), <b>Harro Arusoo</b> (*1958) ja <b>Arnold Kiirend</b> (*1947) olid omatehtud parvel N Liidu piirivalvurite poolt tabatud rahvusvahelistes vetes 13. augustil 1982. <a href="http://www.ohtuleht.ee/108588"><b>Hillar Pruunsild</b> (*1953)</a> tabati aga Soome ametivõimude poolt 30. augustil 1982 ja tarniti N Liitu. <b>Tarmo Urb</b> (*1952) ja <b>Vello Väärtnõu</b> (*1951) võeti piirialal kinni Karjalas N Liidu poolel 5. novembril 1982. Sama kuu lõpus saadi <b>Allan Alajaan</b> (*1956) kätte tema nuriüritusel kummipaadiga Soome sõuda. Kõiki seitset süüdistati <a href="https://www.riigiteataja.ee/akt/13062607">ENSV KrK §81 järgi</a>, mis käsitleb ebaseaduslikku, st ilma passi või loata piiriületust. Kõik pandi vangi. Peale Alajaani, kes suunati Leningradi vaimuhaiglasse.<br />
<br />
Vaadeldes nelja viimase aasta edukaid Läände-pagemise lugusid (mida THI loetelus 1981-1984 oli üheksateist), kuid ka teadaolevaid luhtunud juhtumeid, sai RFE uurimisosakonna analüütikule selgeks, et edu saadab üksnes neid leerivahetajaid, kes teevad seda välismaal olles. Üksik erijuhtum läks kummipaadi-põgenikel korda 1984. aastal, arvatavasti mitte tõrgete tõttu piirivalve seiretöös, vaid põgenikke jälitanud kopteri kaotsimineku järelmina. Teisisõnu on N Liidu riigipiir seestpoolt läbistamatu. Sestap on kultuuri- ja parteitegelaste ülekaal edukate leerivahetajate seas loomulik — praktiliselt üksnes neid ju Eestist välismaale lastigi.<br />
<br />
Kokkuvõttes oli 1980-kümnendi pagemislaine märgiks Eesti NSV-s maad võtvast ängistusest ja eeskätt puuduliku ideoloogilise andumuse, vaeg-ustavuse sümptomiks, mille pärast Moskvagi sageli Eesti toonast ladvikut ründas. Moskvale oli seejuures peaküsimus eestlaste režiimitruudus. Täpsemalt — truudusetus.<br />
<br />
<br />
<span style="font-size: xx-small;"><i><b>Allikas:</b> Toomas Ilves, </i>A Rash of Defections. Baltic Area SR/1<i>, lk 2-5, vt RFE uurimisosakonna 4. detsembri 1984 üllitist <a href="http://www.osaarchivum.org/greenfield/repository/osa:bbe6144a-906d-4c3a-8779-e9e190995bf9"></a></i>RFE Situation Report<i>ide arhiivküljel.</i></span></div>Unknownnoreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-88984074659326505212013-05-12T18:26:00.001+02:002015-04-17T12:40:15.960+02:00Minetatud sving<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div style="text-align: justify;">
Saksa sõjaaegne meelelahutus. Peategelaseks mitte küll töökas mesilane, vaid muiduleivasööjast herilane. Multifilmi «Luitunud meloodia/Skertso» lõi animaator <a href="http://de.wikipedia.org/wiki/Hans_Fischerkoesen" target="_blank">Hans Fischer, <i>alias</i> Fischerkoesen,</a> keset II maailmasõda alternatiiviks Disney stuudio üleilmse menuga toodangule. Sestap on mõistetav, miks lombitagust svingmuusikat kohaliku kinoajaviitega lõimiv helirida pidi ühtima niisuguse pealkirjaga (algupäraselt <i><a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Verwitterte_Melodie" target="_blank">Die verwitterte Melodie</a></i>) </div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8JNAuKO_BMlbccITALmKAbxj30bWvIA5Gf7jWbljCwAKVMI_WdsfwPQKHlCjBjBBytNEp6g-Q1DXYio34AbdB78O-m1vuA2ssaUYva0x7t5EeQXx98B6CLEbkbeu3ylB5nkaf32f7BPg/s1600/Luitunud%252520Meloodia.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"> <span id="goog_392049158"></span><span id="goog_392049161"></span><img border="0" height="256" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8JNAuKO_BMlbccITALmKAbxj30bWvIA5Gf7jWbljCwAKVMI_WdsfwPQKHlCjBjBBytNEp6g-Q1DXYio34AbdB78O-m1vuA2ssaUYva0x7t5EeQXx98B6CLEbkbeu3ylB5nkaf32f7BPg/s800/Luitunud%252520Meloodia.jpg" width="450" /><span id="goog_392049162"></span><span id="goog_392049159"></span> </a> </div>
<a href="http://www.youtube.com/watch?v=3dKQLUqgB-0">Vaadake <i>YouTube</i>'is! <i>Die verwitterte Melodie</i></a></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-87511506024515204012013-03-25T19:51:00.004+01:002013-03-26T16:40:56.195+01:00Saatuslik UPI intervjuu<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
<b><span style="font-size: x-small;">Kui Eestis tuleb võimule vastasrind, mis saab siis kommunistidest, kas neid pooma või maha laskma ei hakata?</span></b></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-size: x-small;">— Viimast kui kommunisti hävitada pole tarvis, surmanuhtlust vääriks neist mõni üksik, ja nagu ma juba ütlesin, ei ole suurem osa eesti kommuniste päris kommunistid, vaid kõigest a r v e l parteiliikmena oma ametikoha tõttu. Ei maksa ka unustada, et eestlased on juba niigi palju rahvast kaotanud ja peavad end hoidma.</span></div>
</blockquote>
Kevadel ja suvel 1979 oli Riho Mesilase usutlusi ilmunud <a href="http://multiculturalcanada.ca/contentdm_results/browse/0/0/cc-ve" target="_blank">Toronto Vabas Eestlases</a>, <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_P%C3%A4evaleht_(Stockholm)" target="_blank">Stockholmi Eesti Päevalehes</a> jm väliseesti lehtedes. Samuti avaldas tema auotobiograafilise novelli “Põgenemine” sama aasta teises numbris <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Tulimuld">Tulimuld</a>. Aga just see — septembri keskel 1979 USA teabetalitusele antud, seejärel Müncheni raadios täies mahus läti keelde pandud ja eetrisse läkitatud ning ühes Moskva-lähedases seirejaamas vastu võetud, vene keelde tõlgitud ja keskusse edastatud — intervjuu sai saatusliku järelmi Eestis. Siin pandi sulg sappa Riho Mesilase agendijuhile <b>Ants Piirsalu</b>le.<br />
<br />
Pärnakast julgeolekukomitee ohvitser oli Tallinna haritlaskonnas küllalt tuntud. Ta ülesanded KGB ideoloogilise diversiooni üksuse operatiivtöötajana hõlmasid ju <i>intelligent</i>e. Vallandamise põhjus oli nüüdsest samuti üldisemalt tuntud fakt, mida mitte üksi KGB Tallinna kontoris ei taibatud. Ka Moskva ülemuste ees oli paljastatud, millise kõlbmatu agendi Eesti NSV KGB mullu oli Doonau turismireisile sokutanud. Kapten Piirsalu süül…<br />
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-size: x-small;">— Eestlasena vihkasin sovetlikku režiimi kooliajast saadik. Läände-pagemisele hakkasin mõtlema juba sõjaväe-teenistuse ajal. Siis oli mul tõsine jutuajamine riikliku julgeoleku esindajaga ja pärast seda otsustasin iga hinna eest põgeneda Läände. Juba hiljem, kui ajakirjaniku ja teleteadustajana töötasin, tuli soodne võimalus see unistus ellu viia.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-size: x-small;">Kord kutsus mu välja KGB töötaja Ants Piirsalu ja pakkus mulle ühe turismigrupi saatjaks minekut, aga tingimusega, et töötan nende heaks. Lubas isegi pool turismituusikut kinni maksta. Ma nõustusin meeleldi, sest võinuksin sel reisil teostada oma ammuse Läände-jäämise mõtte.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-size: x-small;">[———]
</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-size: x-small;">Minu kohuseks oli kanda KGB töötajale ette kõik, mis puudutas Eesti turiste: nende jutt, meeleolud ja muud seigad. Ma püüdsin oma ülesandeid täita võimaluste piires, kuni saan ise šansi kaduda. See tuligi 15. juunil 1978 Viinis. Seal võtsin takso ja lasin end sõidutada otse Ameerika saatkonda, kus palusin poliitilist varjupaika.
</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-size: x-small;">Vormi pärast korraldas Austria politsei mulle kokkusaamise N Liidu diplomaatiliste esindajatega. Teades, k e l l e g a neil tegu on, ei püüdnudki nad mind veenda tagasi pöörduma, küsisid viisakuse poolest vaid, mida võiks edasi anda lähedastele.</span><br />
<span style="font-size: x-small;">Avaldasin soovi, et mu naine Läände lubataks, kuid Nõukogude esindajad vastasid, et sellest ei tasu unistadagi.
Hiljem kuulsin, et Eestis olid riikliku julgeoleku organid levitanud kuuldust, nagu oleks ma hukkunud. Mu naisele näidati fotot, kus lamas justkui minu laip. See on järjekordne humoorikas trikk riikliku julgeleku poolt. Kuid oma raadioesinemistega, mida paljud eestlased kuulsid, tõestasin ma, et valel on lühikesed jalad.</span></div>
</blockquote>
Edasi püstitas UPI reporter mitu eestlaste tulevikule keskenduvat küsimust ja ühes päris ka kohalike kommude väljavaateist. Mesilase ennustus polnud paraku pädev, ühtki kommunisti ei ole kohtu alla antud, rääkimata mingist nõiajahist.<br />
<br />
<span style="font-size: xx-small;"><i><b>Allikad:</b> Riho Mesilase intevjuu </i>United Press International<i> ile, mille </i>Radio Liberty<i> lätikeelne saade edastas 17. septembril 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).</i></span></div>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-77325085709743364942013-03-16T06:04:00.001+01:002014-01-07T15:46:12.217+01:00Mesilane Euroopas hingetõmbeaega ei saa<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgG1GYQ3sY-db0n9p5p6c0BnF7cZbDym4s0vrGJMHnmaqAj3vs23bH5v3bQdohngxjW0OTEPP1TbbGvKBrFwkKRsvaMWyRINo0uiLpMw09bWqf1rL0SGHado6NK2JLEnZxBQdAbMU-cqIQ/s1600/Mesilane101.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgG1GYQ3sY-db0n9p5p6c0BnF7cZbDym4s0vrGJMHnmaqAj3vs23bH5v3bQdohngxjW0OTEPP1TbbGvKBrFwkKRsvaMWyRINo0uiLpMw09bWqf1rL0SGHado6NK2JLEnZxBQdAbMU-cqIQ/s320/Mesilane101.jpg" height="216" width="145" /></a>
<br />
<div style="text-align: justify;"><b>See on kurb, kuid tõsi.</b>
<a href="http://www.bioneer.ee/eluviis/kliima/newwin-print/article_id-15037">Bioneer</a>i, <a href="http://www.pan-europe.info/News/PR/130201.html">PAN-<i>Europe</i>i</a> ja <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Roheline_Liikumine">roheliste</a> teatel on EL kaalunud nende taimekaitse-vahendite kasutamise kohasust, mis sisaldavad <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Neonicotinoid">neonikotinoid</a>e. <a href="http://www.efsa.europa.eu/en/efsajournal/doc/3066.pdf">Toiduohutusamet EFSA teatas (58 lk-line PDF-dokument)</a> jaanuaris 2013, et neonikotinoidid on ülimaks riskiks mesilastele ning et tööstusteadurid, kelle väiteile reguleeriv asutus ohutusnõuete osas varem tugines, võivad olla neonikotinoidide ohutuse osas eksinud. Märtsi keskel hääletusele pandud eelnõu, mis ajutiselt oleks keelustanud neonikotinoide sisaldavad ained, ei läinud Euroopa komisjonis aga läbi. Liikmesmaad ei andnud sellele piisavat toetust, kuna EFSA soovitus polnud nende hinnangul piisavalt põhjendatud.</div>
</div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-4287077902288438772013-02-26T13:13:00.000+01:002017-05-06T00:16:31.336+02:00Spioonid, luurajad ja nuhid. Esimene osa.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<blockquote>
<span style="color: #666666; font-family: "helvetica neue" , sans-serif; font-size: x-small;"><b>Oi, Raimu, Raimu! Kas teie ei ole tõesti kuulnud, et Vabaduse Raadio oli algusest peale USA spionaaži-operatsioon?</b></span></blockquote>
<div style="text-align: justify;">
Vanemuurija Kruusma rõhutatult familiaarne pöördumine oli mõeldud <a href="http://rihomesilane.blogspot.de/2013/02/spioonid-luurajad-ja-nuhid-3.html">mehele üle laua</a>. Mõned aastad Müncheni raadios töötanuna soovis too nüüd Eestisse asuda, mistap pidi vähemalt tänase, 1979. aasta juulikuu pühapäeva palava pärastlõuna KGB halli kontorihoone ülakorrusel ära kannatama. Et ta imestav kulmukergitus paistaks vähem teeselduna, heitis major Kruusma ülekuulatava ette paar tunamullu Moskvas ilmunud raamatut, mis ta sõnu pidid kinnitma.
<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<b>* * *</b>
</div>
<br />
Ikka ja jälle korrati siin sama propagandalegendi. Kuidas Nõukogude kodanik <a href="http://rihomesilane.blogspot.de/2013/02/spioonid-luurajad-ja-nuhid-teine-osa.html">Juri Marin</a> mitu aastat töötas <b>Vabadusraadio</b>s (RL) ning uuris üksikasjalikult selle asutuse hoolikalt varjatud sünget tausta. Tema hangitud dokumendid olid kinnitanud NSV Liidu pädevaile organeile varem kogutud tõendeid teise sarnase Müncheni raadio <b>Vaba Euroopa Raadio</b> (RFE) kohta tolle endiste töötajate kaudu, kes samuti olnud luureohvitserid. Neid n-ö rajaleidjaid ideoloogilise diversiooni vaenulikku keskusse oli kolm: kapten <a href="http://pl.wikipedia.org/wiki/Andrzej_Czechowicz">Andrzej Czechowicz</a> Poolast, <a href="http://cs.wikipedia.org/wiki/Pavel_Mina%C5%99%C3%ADk">Pavel Minařík</a> Čehhoslovakkiast, major Hrisan Hristov Bulgaariast.<br />
<br />
Nad esindavad oma ajastu tuntud, ehkki üksteisest erinevaid juhtumeid. Aga mis seda kolmikut idabloki teistegi kuulsate luurajatega ühendab, on kõigi otsene osalus Ida—Lääne teabesõjas, osavõtt sala- ja avalikest üritusist kindla eesmärgiga — tõkestada vaba teabevoolu. Ehk lühidalt — <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Aktiivmeetmed" target="_blank">aktiivmeetmed</a> ja <a href="http://books.google.ee/books?id=jk3UAAAAMAAJ&q=%22%D0%A1%D0%B2%D0%BE%D0%B1%D0%BE%D0%B4%D0%B0%22#search_anchor" target="_blank">kontrpropaganda</a>. Veel lühemalt öeldes on nad kõik <b><i>agitprop</i>-luurajad</b>. Nende abiga püüti usutavalt täita kommunistliku kontrakampaania puuduvat lünka.<br />
<br />
Vabadusraadio moodi alternatiivmeedium oli parim vastus kurjusimpeeriumi Suurele Valele. Lääne leiutisele vastamiseks polnud aga küllalt Ida meediakampaaniast, ei piisanud ausast võistlusest raadiouudiste ja kommentaaridega, jäi väheks petturlikest dokumentaalseriaalidest ja kuuldemängudest RL-i või RFE vastu, mida samuti püüdlikult tehti pea igas kommude käsutatavas ringhäälingujaamas — Praha Raadiost <i>Majak</i>ini, Bakuust Minski ja Tallinnani… Nagu see eetrirünnak 8. septembril 1973 E(R)R-is, kus ENSV teeneline kultuuritegelane ja kommentaator <a href="http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/trikkel_ivar">Ivar Trikkel</a> hoiatas:
<br />
<blockquote>
<span style="color: #444444; font-family: "helvetica neue" , sans-serif; font-size: x-small;"><b>… Meie kontinendi psühholoogilise kliima parandamiseks on hädavajalik likvideerida Euroopas Külma sõja raadiojaamad Vabadus ja Vaba Euroopa…</b></span></blockquote>
<a href="http://digitalarchive.wilsoncenter.org/document/112587">Järgmise viisaastaku koordineeritud kava</a> kohaselt võtsid NSVL-i ja ČSSR-i välisluureasutused ette RFE ja RL-i kompromiteerimise ühisürituse sihiga teha nende tegevusele Lääne-Saksamaal viimaks lõpp. Aga Müncheni raadiod elasid üle nii tolle kui ka tulevad viisaastakud.<br />
<br />
Peale RFE—RL-i + tänuliku kuulajaskonna jäi Külmas sõjas kui mitte terveks, siis ellu ka vaenulik vastasrind. Suur osa RFE—RL-i sihtmaist või sealseist massilõitadest on endiselt <a href="http://isekiri.blogspot.com/p/andres-joesaare-suuasi.html">just nende järglaste</a> ja <a href="http://isekiri.blogspot.com/search?q=pandi">kasvandike käes</a>. Kas viimaste abiga või ilma, aga prosovetikust propagandalegendist on üle sajandipiiri taritud ka müüt Müncheni spioonipesast. Nii ärgas on Eestiski veel kujutluspilt, justkui oleks Vaba Euroopa Raadios <a href="http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=9725&sess_admin=399fba9fd9625dbf157f0798592062c4" target="_blank">Müncheni pruuliga õlle abil loputatud kõrist alla CIA priskeid pirukaid</a>. Sarnaste vihjete tagamõte oli ja on jätkuvalt sisendus, et Müncheni raadiod on USA salaluurelt saanud peale raha ka inspiratsiooni. Niihästi enne kui pärast pööret 1971-1972, mil raadio rahastuskanal USA välisluure keskameti (CIA) haldusest eemaldati. Seal oligi punaste valedekangas too rebend, mida Moskva soovi kohaselt kokku nõeluda üritasid tema käsualused salateenistused.<br />
<br />
Kevadel 1965 oli Poola Rahvavabariigi siseministeeriumi julgeoleku-ametil (<i>Służba Bezpieczeństwa</i>) läinud õnneks sokutada oma mees Müncheni raadiosse. Salajase töölähetuse pälvis <b>Andrzej Czechowicz</b> (*1937). Saksamaal teenistust otsiv õnnekütt oli tülitanud ühtviisi nii RFE-d kui ka Poola sõjalist missiooni Berliinis. Viimases ei soostutud teda elatise leidmisel enne aitama, kui Czechowicz näitas äsja talle saabunud kirja. See oli toonud RFE-st rõõmustava sõnumi talle sobiva töökoha vabanemisest…<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgvhdwrC6dxZqvf-ky4vvv90IN4xJm-UOiN38X2t7i9UpxN5iQeeeNr9J7WwmA0DBTAijJtK9MAOZ-bEfKTb1Igyvx0d4qFl47BRgwywA5j9aVc9ATqkjhIiO9xFCYF8YcLpp5eveCXXo/s1600/AndrzejCzechowiczRFE.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="126" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgvhdwrC6dxZqvf-ky4vvv90IN4xJm-UOiN38X2t7i9UpxN5iQeeeNr9J7WwmA0DBTAijJtK9MAOZ-bEfKTb1Igyvx0d4qFl47BRgwywA5j9aVc9ATqkjhIiO9xFCYF8YcLpp5eveCXXo/s320/AndrzejCzechowiczRFE.jpg" width="201" /></a>
Ehkki Czechowiczi jaoks päris raadiotööd pakkuda polnud, meediaanalüütiku koht RFE uurimisosakonnas talle kui ajaloolasele viimaks leiti. Kommunistliku salaluure ülesande, milleks oli RFE poola kartoteegi kopeerimine (30 tuhat kaarti) ja Poolas tegutsevate korrespondentide (neid oli sellal pool tuhat) tuvastamine, täitis ta edukalt. Viieaastase luuretöö järel, märtsis 1971 kutsuti Czechowicz ära. Peatselt läks Varssavis käiku tema osalusel RFE-d "paljastav" kampaania. See hõlmas paari aastat kihutusreise üle Poola, käitiste töökollektiivide ja koolide väisamist. Mehe ja julgeolekuameti ühistooteina ilmusid Poola raadio saatesari “Kapteni tagasitulek” (<i>Powrót kapitana</i>, 1971) ja raamat “Seitse rasket aastat” (<i>Siedem trudnych lat</i>, 1973), kus valed algasid juba pealkirjast. Raamatu tõlked levisid Ida hemisfääris laialdaselt, ka vene keeles <a href="http://www.ex-jure.ru/freelaw/news.php?newsid=707"><i>Семь трудных лет</i> (M, 1975, 272lk)</a>. Laimu tipuks oli ameeriklaste süüdistamine, nagu hoiaks nad leival natsikollaborante. Czechowiczile omistati RFE-aastate eest kaptenikraad — tekitamaks ilmset allusiooni kpt Klossi seiklusiga telesarjas “Kaalul on rohkem kui elu”. Mõni aasta hiljem, juba eru-kolonelleitnandina saadeti ta sekretäriks Poola saatkonda Mongoolias.
<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgaUSHBlaE64_gpOg19hRk-XSfcpQTrXy9l2_YcpA55NFkY3OB_tBecdgvIZKJHg8qQWYfKuVjAlbqkYuIKMqsJWaflmfdB8FSx2DC4WxzyIhVl0E2oB_z1QIBr8JzG_uBLP0PbgzhVtVc/s1600/PommRFEminarik.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="175" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgaUSHBlaE64_gpOg19hRk-XSfcpQTrXy9l2_YcpA55NFkY3OB_tBecdgvIZKJHg8qQWYfKuVjAlbqkYuIKMqsJWaflmfdB8FSx2DC4WxzyIhVl0E2oB_z1QIBr8JzG_uBLP0PbgzhVtVc/s320/PommRFEminarik.jpg" width="168" /></a><b>Pavel Minařík</b> (*1945) on ainus idabloki luuraja, kelle kohta on teada, et teda valmistati ette raadiotööks spetsiifiliselt RFE-s. Koju naastes tõsteti temagi kapteniks, aukraad oli jäägitult teeneline. Tagantjärele tuli Čehhimaa justiitssüsteemil tegelda kpt Minaříki teenistusasjaga tervelt poolteist kümnendit. Aastal 1993 mõisteti ka neljaks aastaks vangi, sisuliselt diversiooni eest. Nimelt oli Minařík Čehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi siseministeeriumi julgeoleku-teenistuse (StB) agendina Praha kevade veteranist pagulast mängides imbunud Lääne-Saksamaale ning tegutsenud 1970-1975 diktori ja toimetajana RFE-s. Kommunismiroimade dokumenteerimise ja uurimise komisjoni poolt kohtule antud dokumentide ja tunnistuste järgi läkitas Minařík sel ajal StB peakorterisse vähemalt kolm kavandit plahvatuste korraldamiseks Müncheni raadiomajas. Ent karistust kandma ta ei asunud…
<br />
<br />
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="360" src="http://www.youtube.com/embed/yeY1XPnoPD4" width="480"></iframe><br />
<span style="color: #444444; font-family: "helvetica neue" , sans-serif;"><b>Kapten Minaržiiki ja ta luuretööd ülistav pseudopatriootlik levilaul</b><br />
<span style="font-size: x-small;">“<a href="http://www.deml.cz/literatura/josef-laufer-dopis-svobodne-evrope"><i>Dopis Svobodné Evropě</i></a>” (Kiri RFE-le) Josef Lauferi ja ansambli Golem esituses — taustaks <a href="http://www.youtube.com/watch?feature=player_detailpage&v=y5fp8Elydhg#t=82s">ČTV</a> mustvalge <a href="http://www.ceskatelevize.cz/porady/10266819072-vypravej/ve-stopach-doby/1976/250-na-tiskove-konferenci-v-praze-vystoupil-kapitan-statni-bezpecnosti-pavel-minarik-ktery-predtim-pusobil-radu-let-jako-rozvedcik-v-rozhlasove-stanici-svobodna-evropa/">arhiivifilm</a> Pavel Minariki 29. jaanuari 1976 pressikonverentsist RFE-s luuramise tulemusist</span></span><br />
<br />
Ülemkohus otsustas aprillis 2007 mitte lugeda kuriteoks pommipaneku k a v a n d a m i s t Minaříki poolt. Vahepeal, veebruaris 1981 RFE tšehhi toimetuse akna all plahvatanud ja nelja inimest vigastanud lõhkelaengu pani tõesti sootuks teine mees — <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Carlos_the_Jackal">Carlose ehk Šaakal</a>i grupeeringusse kuuluv läänesaksa terrorist <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Johannes_Weinrich">Johannes Weinrich</a> ning selle terroriakti selget seost StB-ga tuvastatud ei ole. Ida-Saksamaa <a href="http://h-net.msu.edu/cgi-bin/logbrowse.pl?trx=vx&list=h-diplo&month=9601&week=a&msg=dJZczowoFZXCVmGoUDxjtg&user=&pw=">Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MfS-i ehk <i>Stasi</i>) pabereist selgus</a>, et Carlose terrorigruppi rahastas ja toetas selle pommirünnaku korraldamisel hoopis Rumeenia.
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://sbnt.ucoz.ru/IMG/222/sv_002.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="http://sbnt.ucoz.ru/IMG/222/sv_002.jpg" height="162" width="240" /></a></div>
Kümmekond aastat RFE-s töötanud <b>Hristo Hristov</b> on Bulgaaria <i>agitprop</i>i ülespuhutud nimi, kus mingeid tegusid taga ei ole, mistap teda kodumaal peetakse n u r i l u u r a j a musternäidiseks: Хрисан Христов — провалил се български разузнавач. Et igal teisel idabloki salaluurel oli Viinis oma mees, siis ei tahtnud alla jääda ka Bulgaaria Rahvavabriigi riiklik julgeolek. Nii toodigi telesse ja demonstreeriti "Suurt luurajat Hristo Hristovit!" kõigile nagu tolmuahvi. Polnud temast ei spiooni ega luurajat, ainult hädine kelner Veneetsiast. Üks Bulgaaria endisi majanduspõgenikke, kes maandus lõpuks Austrias ning 1976 teatas ootamatult, et oli Vabas Euroopas töötanud luureteenistuse majorina, ülesande täitnud ja tagasi tulnud. Tema kirjutiste pärisautoriks oli parteilaulik Vladimir Kostov, üks Lääne-vastase ideoloogiarinde eesliini-mehi Bulgaarias. Hristov on tuntud ka joodikust hasartmängurina, kes väga paljudele on külma teinud.
<br />
<br />
Ilmselt järgis Bulgaaaria salateenistus vanema venna eeskuju ja keskendus <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/SMER%C5%A0">SMERŠ</a>-i stiilis "märgadele asjadele", kõrvaldades teise leeri läinud pagulasi <a href="http://www.svoboda.org/content/transcript/24918117.html">mürgigaaside</a> ja <a href="http://coldwarradios.blogspot.com/2012/09/who-killed-wanderer-1978-murder-of.html">-kuulide</a>, õnnetusjuhtude lavastamise ning kidnäpper-tiimide abil. Igatahes sattusid Nõukogude ja Bulaaria agendid Müncheni raadioisse palju juhuslikumalt kui Poola ja Čehhoslovakkia luurajad. Et ühe värbamisvõttena kuulus sovetlikku spionaažitraditsiooni ka sugulussidemete ärakasutamine, siis pärast 1950-ndit rakendati seda juba mõrtsukatööst märksa sagedamini ka RL-i personali suhtes. Nii juhtus talvel 1965-1966 oma laevade pardailt Läände karanud meremeeste <a href="http://uk.wikipedia.org/wiki/%D0%A2%D1%83%D0%BC%D0%B0%D0%BD%D0%BE%D0%B2_%D0%9E%D0%BB%D0%B5%D0%B3_%D0%9E%D0%BB%D0%B5%D0%BA%D1%81%D0%B0%D0%BD%D0%B4%D1%80%D0%BE%D0%B2%D0%B8%D1%87">Oleg Tumanov</a>i ja <a href="http://rihomesilane.blogspot.de/2013/02/spioonid-luurajad-ja-nuhid-teine-osa.html">Juri Marin</a>iga, kellest esimene oli põgenedes 21-, teine 36-aastane; arvatavasti värvati kumbki tagasi <a href="http://ic.pics.livejournal.com/khryunmorzhov1/70366884/22597/22597_900.jpg">vastavalt 1972.</a> ja <a href="https://youtu.be/NR9cEIP43sw?t=70" target="_blank">1967. aastal</a>.
<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0_SV7UB28PmCTnsyeSapFAJ3FTkY-0S9l5t3PubUHQW2GUrGF_txbEvR-QyHJAQ7hhFE8Ol1NxQi8D0vkqv90pWAGO0UMY1jumhj2HELUV59eAGJrVW07fDB1pQkYyWn3ocwtDg9jtTA/s1600/RLolegtumanovID.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="120" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0_SV7UB28PmCTnsyeSapFAJ3FTkY-0S9l5t3PubUHQW2GUrGF_txbEvR-QyHJAQ7hhFE8Ol1NxQi8D0vkqv90pWAGO0UMY1jumhj2HELUV59eAGJrVW07fDB1pQkYyWn3ocwtDg9jtTA/s320/RLolegtumanovID.jpg" width="262" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: left;"><span style="color: #444444; font-family: "helvetica neue" , sans-serif;"><b><i>Radio Svoboda</i> peatoimetaja Tumanov</b> (1984)<br />Jõudsaima karjääriga KGB agent vene toimetuses,<br />kes korruptsiooni-kahtlustuse tõttu küll<br />jäi ilma õigusest honorare määrata.</span></td></tr>
</tbody></table>
Siis värbas <b>Oleg Tumanov</b> (*1944) peagi ka ühe oma kaaslanna. Aga tema teine naine ja nende ühise tütre ema võeti mehe tagasihüppe järel sakslaste poolt kinni… <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/GRU" target="_blank">GRU</a> agendina! Suvel 1986 esines Tumanov sageli idabloki lõitades ning järgnevail aastail sai ta APN-i ja NSVL-i teleraadiokomitee <i>sine cura</i> kontrpropaganda-spetsiks.<br />
<br />
Tagasivaates selgus Münchenis, et peale muu varastas Tumanov RFE—RL-i kaastööliste nimistuid, kogus raadio vene personali kohta isiklikku taustateavet ja edastas kõike seda N Liitu. Näiteks 1974 tarnis ta KGB-le tosin köidet teavet, mõni pabereist vilksas ekraanile toonases propaganda-dokumentaalis <i>Radiodiversant</i>. Ent pärast sedagi jätkus luurajaelu tal Münchenis veel 12 aastat.
<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<b>* * *</b>
</div>
<br />
Ida-Euroopa koordineeritud propagandakampaania üldsiht oli kujutada Müncheni raadiorüütleid sotsialsmileeri õõnestajate ja pingete üleskruvijatena. Seega ohuna maailmarahule. Sekka kostis RFE—RL-i süüdistamist koguni terrorismis… Sama <a href="http://www.rferl.org/content/iran-foreign-journalists-threats/24824603.html">viisijupi on tänaseks üles korjanud Iraan</a>i islamimeelsed meediumid nende oma külmas sõjas Läänega <a href="http://www.rferl.org/content/journalists-in-trouble-free-iranian-journalists/24913253.html">RFE—RL-i ja BBC pärsiakeelsete teenistuste kaastöölisi</a> spioonideks kuulutades. Miski ei saa kaugemal olla <b>t õ e s t</b> , mida autoritaarseil võimudel on lihtsalt valus taluda.</div>
<br />
<br />
<br />
<span style="font-size: xx-small;"><i><b>Allikad.</b> Müncheni-aegse RFE—RL-i julgeoleku-osakonna ülema ja Praha-aegse turvakonsultandi Richard H Cummingsi raamat, uurimused, <a href="http://coldwarradios.blogspot.com/">blogi</a> ja ettekanded: </i><a href="http://www.bookfari.com/ImageResize.ashx?isbn=9780786441389&width=500&height=500">Cold War Radio</a><i> (Jefferson, 2009, 320lk), </i><a href="http://h-net.msu.edu/cgi-bin/logbrowse.pl?trx=vx&list=h-diplo&month=9601&week=a&msg=dJZczowoFZXCVmGoUDxjtg&user=&pw=">International Terrorism and the Cold War</a><i> 4. jaanuarist 1996 jmt. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes Harjumaa/Harju Elu 15. juuni... 6. november 2007. Andrzej Krajewski </i><a href="http://m.onet.pl/wiadomosci/prasa,dcbke">Szpieg w Wolnej Europie</a><i> ajakirjas </i>Newsweek Polska<i> 21. märtsil 2011. Praha Raadio 30. aprilli 2007 uudis </i><a href="http://www.rozhlas.cz/zpravy/domaci/_zprava/342064">Příprava atentátu na Rádio Svobodná Evropa končí bez trestu</a><i>. Atanas Panajotovi <a href="http://www.blitz.bg/article/4290">16. jaanuari 2008 intervjuu</a> </i>Blitz-Show<i>le. KGB värbamisvõtteist hõimlaste abiga vt Leonid Mahlise kirjutist </i><a href="http://www.sovsekretno.ru/articles/id/1539/">Na Svobode s čistoj sovest'ju</a><i> ajalehes </i>Совершенно секретно<i> nr 4 (206) 1. IV 2006</i><i>. Ralf R Parve “<a href="http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=9725&sess_admin=399fba9fd9625dbf157f0798592062c4">Oh seda lolli eesti elu!</a>” ajalehes “Kesknädal” 16. jaanuaril 2008.</i></span>
</div>
Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-77093819213698254582013-02-25T12:30:00.004+01:002020-07-21T16:10:24.156+02:00Spioonid, luurajad ja nuhid. Teine osa.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">Järgnev juhtum viitab võimalusele, et Müncheni raadio jäi sovetlike salateenistuste luuretegevuse tulipunktist kõrvale. Kui tuli langetada tõsine valik, siis eelistati oma nuhi saatmist kas või USA sõjaväelaste keelekursustele, selmet sihtida peavaenlase spioonikeskust, milleks KGB kihutustöötajad Vabadusraadiot nimetasid. Vahest ei rohkemaks kui silmakirjaks?</div> <div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: left;">Nuhk Tumanovi eelkäijaks RL-is oli samuti meremehest ärahüppaja, kes saanud
USA-lt viis aastat varem poliitilise varjupaiga, sattus aastast 1971 RL-i
koosseisu Münchenis. Ühendriikides välja antud dokumentide järgi oli ta Juri
Marin, kuigi pärisnimi oli Pjatakov ja tegelik sünniaasta 1929.
Saatusejoone järsk käänak tuli veebruaris 1966, kui ühe N Liidu luurelaeva
(võimalik et GRU oma) pardalt hüppas ära laevastikuohvitser ja kompartei
liige, kes Vaikses ookeanis korjati üles USA laevastiku pardale ning kes pärast ülekuulamisi sai Ühendriikide valitsuselt uue identiteedi:
<b>Yuri Michael Marin</b>. </div><div style="text-align: left;"><br /></div><div style="text-align: left;">Sarnane käik oli ju Eestis tuntud juhtumil
<a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Markus_Larsson">Markus Larsson</a>i
ehk Tallinnast pärit filoloogi, endise ETV ja TASS-i ajakirjaniku
<a href="http://www.apnewsarchive.com/1986/Soviet-Correspondent-Disappears-Believed-to-Have-Defected-to-the-West/id-80f076ade1c8ad85faf2c65e0b202d56">Raivo Ojasaar</a>ega, kes Helsingist terve perega ära kadus ning mõne aasta möödudes tunti ära Ameerika Hääle juures tema uuest nimest hoolimata. Siiski, Pjatakov/Marini
lool oli teistsugune järg. Samamoodi oli Marin küll vene keele ja sovetisüsteemi
asjatundjana vähemalt kahes erinevas USA asutuses tööd leidnud, ent
paljastamise hirmus Lääne-Saksamaalt ummisjalu tagasi N Liitu <span style="text-align: left;">põgenenud</span>.</div>
<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
Vahepeal Marini ülemeelitanud KGB andis talle varjunime <i>Kit</i>, mis
tähendab "Vaala" ja ehk ka iroonilist vihjet ujumisoskusele. Värbamine
leidis aset USA pealinnas juba vähem kui aasta pärast Juri äraujumist.
Oletatavasti keegi N Liidu esinduse töötajaist oli Washingtonis talle kannule
sattunud. Igatahes leidis kontakt sovetliku salaluurega aset seal.<br />
<br />
Edasi, septembris 1967 palgati Marin tööle
<i>US Army Russian Institute</i>'i (USARI)
<a href="http://www.gapa.de/" target="_blank">Garmisch-Partenkirchen</a>is,
mis jääb Münchenist lõunasse umbes tunnise autosõidu kaugusele. Vestlusis USA
sõjaväelasiga kõnelenud Marin, et miski peale silmuse teda ees ei oota, kui
ta peaks N Liitu naasma, kusjuures kaaslastele tundus, et ta aktsepteerib
seda asjaolu ilma vähima hirmuta. Partenkirchenist tegi ta sageli erareise
Münchenisse. Sealt leidis endale ka järgmise tööpaiga.
<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;">
<tbody>
<tr>
<td style="text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7Yk71SoOhvT4gHgPaxWDQMeIqDDYN5P2Es4bJ2-PCgTSgUNmGEJVygeEACmNrUzURH_LnI-b9w1p19UqOsrftFn0eCqRpbw0A5IRSCrvnBPHIO6N7zFSVBHRW82TDgBf3ugf76hze2Y0/s1600/JurijMarinPjatakov+Kit.jpg" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="162" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7Yk71SoOhvT4gHgPaxWDQMeIqDDYN5P2Es4bJ2-PCgTSgUNmGEJVygeEACmNrUzURH_LnI-b9w1p19UqOsrftFn0eCqRpbw0A5IRSCrvnBPHIO6N7zFSVBHRW82TDgBf3ugf76hze2Y0/s640/JurijMarinPjatakov+Kit.jpg" width="154" /></a>
</td>
</tr>
<tr>
<td class="tr-caption" style="text-align: center;">
<b><span style="color: #444444;">Yuri Michael Marin</span></b>
</td>
</tr>
</tbody>
</table>
<div style="text-align: justify;">
Juunis 1971 ilmus pikakasvuline siledaks raseeritud peaga mees nimega
Marin Vabadusraadiosse. Legendipäraselt mõne aasta eest mingi Nõukogude
esinduse tõlgina poliitilist varjupaika leidnu olla üles kasvanud
Shanghais, sestap peeti raadios teda ootuspäraselt Hiina asjatundjaks.
Saanud toimetaja—teadustaja koha, esines ta eetris Konstantin Neastrovi
nime all. Vabal ajal korraldas Marin kolleegidele lärmakaid joomapidusid,
mille käigus klõpsutanud ta innuga fotoaparaati… Kas Vabadusraadios üldse tegeleti salakuulajate väljaselgitamisega, küsiti kunagi ühes
<a href="http://www.svoboda.org/content/transcript/381085.html">intervjuu</a>s RL-i kauaaegse diktori Julian Paniči käest. Tema mäletas vastukarva-näitena vaid Marinit:
</div>
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
<span style="color: #444444; font-family: "helvetica neue", sans-serif; font-size: x-small;">Nii imelikult vähe spioone, nii vähe paljastusi… Olen mõelnud isegi,
et — Jumal küll! — mis see siis olgu? Kogu NSV Liitu anname saateid…
ja mitte ühtegi tõsiselt võetavat luurajat, kes siin nuhiks, siis ära
läheks ja kel midagi tõesti kaalukat pärast rääkida oleks!<br />
On mainitud üht Marinit — sünge kujuna käis siin ringi, alati pooleldi
purjakil, labane ja jämedusi loopiv sell. Räägitakse, et ta sokutati
siia sihilikult eksitama ameeriklasi — vaat sellised ongi Nõukogude
spioonid. Ta oli ehtne tolgus…<br />Aga igasugu jutud, et keegi on
luuraja või keegi on spioon — seda kahjuks juhtus. See oli meie elu
üks väga vastikuid külgi… Kui keegi kolleeg hakkas teist kahtlustama
ja siis ainult sulle saladuse usaldas, et näe see tüüp… Sellest oli
raadios tülisid küll.<br />
Mäletan, üks [RFE—RL-is töötav] ameeriklane, kellele meeldis vene keeles
suhelda, rääkis mulle: "Teate, luurajaid ei olegi siia vaja,
inimloomuste sobiv paigutus teeb ära sama töö!"<br />
Aga kõik läks eetrisse õigel ajal ja saateile ei olnud etteheiteid
kunagi.</span>
</div>
</blockquote>
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="362" src="https://www.youtube.com/embed/K0LDWzFe6A0?rel=0&showinfo=0" width="475"></iframe><br />
<span style="color: #444444; font-family: "helvetica neue", sans-serif; font-size: xx-small;"><b> <i>Radio Liberty Committee</i> 1965. a linateos
«Suurim väljakutse» oli tõdemus RL⎯i küpsusest
institutsioonina</b></span>
<br />
<br />
Saksamaal abiellus Marin lõpuks ühe Gruusia pagulasest RL-i töötajaga, mida
võiks vähemalt selles sarjas tema isikliku elu tipuks pidada… Kui abielu poleks jäänud aga nii lühikeseks.<br />
<br />
Marini tollane suunitlemine käis KGB Karlhorsti-esinduse kaudu
Ida-Saksamaal. Aastal 1973 üritas Marin uuesti töölepääsu USA Sõjaväe
Vene Instituuti, kuid sel korral lükkas USARI ta sooviavalduse teadmata
põhjusel tagasi. Marin jätkas Vabadusraadios. Riikliku Julgeoleku
vastuluureteenistus loobus operatsioonist <i>Kit</i> 1973. aastal nn
aktiivmeetmete osakonna kasuks — Marini edaspidine ülesanne oli
Vabadusraadio kui "CIA tööriista paljastamine".</div><div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
Selleks ajaks oli Marin raadios juba kolm aastat ja novembrist 1973 taheti
teda viia üle USA-sse. Eelnevalt oma tulevase tööpaiga, RL-i New Yorgi bürooga
tutvumiseks korraldatud tööreisil sai tema vastuvõtjaks juhuslikult teine
"sinoloog" Jevgeni Šiljaev, eetrinimega Konstantin Pavlov. Euroopast saabuva
kolleegi ametlikku elulugu teades tegi Šiljaev ühe mandariinikeelse nalja,
milleks Marin valmis ei olnud. Ta kukkus vabandama oma olematu keeleoskuse
pärast ja sama valuga pihtis, et tegelikult pole ta kunagi Hiinas olnud ega mõista ka
sealseid keeli — see kõik on vaid päris-eluloo varjamiseks mõeldud legend.
Seepeale soovitas Šiljaev Marinil Münchenisse naasta ja seal ennast otsekohe ise töölt lahti võtta.</div><div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
Nii hämmastav kui see pole, lendaski Marin Münchenisse ja sõitis 14.
oktoobril 1973 oma autoga Austria—Ungari kaudu NSV Liitu.<br />
<br />
Münchenisse jäi adumata kaotuses murelik kaasa, kelle peig oli haihtunud,
ootamata ära isegi mesinädalate lõppu. Asja selgitas paar päeva hiljem telegramm Budapestist:</div>
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
<span style="color: #444444; font-family: "helvetica neue", sans-serif; font-size: x-small;">"Ära proovigi mind enam otsida... Mine raadiosse ja võta välja mu
viimase kuu palk..."</span>
</div>
</blockquote>
Rohkem kui aastase viivituse järel hakkas Venemaal ilmuma RL-i
õõnestustegevust "paljastavaid" kirjatöid, kus autorina esitleti Marinit.
Tegelik välmija oli kahtlemata keegi KGB aktiivmeetmete osakonnast — kuid kes? Sageli kasutati neis teostes fotosid ja RL-i dokumente, mis võisid samahästi olla hangitud nii Marini enda kui ka
mõne teise KGB nuhi abiga.<br />
<br />
Peale RL-i, CIA-d ja USA-d hukkamõistvaid tiraade lisas Marin ühes
teleintervjuus, et tema eesmärk oli õigupoolest tungida "USA spioonikooli"
(loe: USARI-sse)
<a href="http://www.gapa.de/" target="_blank">Garmisch-Partenkirchen</a>is, ja
et ta võib oma kogemuse põhjal kinnitada selle kooli Nõukogude-vastast
suunitlust.<br />
<br />
Marini luuretööd tutvustas üsna pinnapealselt kaks Moskvas 1977. aastal
trükitud propagandakogumikku (<a href="http://tallinn.ester.ee/record=b2404500~S1*est"><i>Разведчики разоблачают</i></a>
ja
<a href="http://tallinn.ester.ee/record=b2192694~S1*est"><i>О свободах подлинных и мнимых</i></a>). Ta ise olevat 1970. aastate lõpus Lätisse asunud. Ei Juri Pjatakov ega
Marin pole hiljem agitatsiooni ega propaganda raames, samuti väljaspool žanri piire end mitte kuidagi ilmutanud. <div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
<br />
<span style="font-size: xx-small;"><b style="font-style: italic;">Allikad:</b><i> Rihcard H Cummingsi “</i>Cold War Radio: The Dangerous History of
American Broadcasting in Europe<i>” (Jefferson, 2009, lk 176-178), “</i>Code
Name "Kit": From Defector to Denouncer<i>” ja </i><a href="http://coldwarradios.blogspot.com/2013/02/code-name-kit-from-defector-to-denouncer.html" style="font-style: italic;">17. veebruaril 2013 blogis </a><a href="http://coldwarradios.blogspot.com/2013/02/code-name-kit-from-defector-to-denouncer.html">Cold War Radios</a><i>. Leonid Mahlis “</i>Na Svobode s čistoj sovest'ju<i>” (На «Свободе» – с чистой совестью). </i><a href="http://www.sovsekretno.ru/articles/id/1539/" style="font-style: italic;">Совершенно секретно nr 4 (206)</a><i>
1. aprillil 2006. Julian Paniči intervjuu Ivan Tolstoile (<a href="http://www.svoboda.org/content/transcript/381085.html">День рождения Свободы с Юлианом Паничем</a>) RL-is 4. märtsil 2007. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk
tõde Riho Mesilase elust Läänes” ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15.
juuni... 6. november 2007.</i></span>
</div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-30572783738289504482013-02-24T00:00:00.001+01:002020-05-11T02:53:17.075+02:00Spioonid, luurajad ja nuhid. Kolmas osa.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Pagari tänaval Tallinnas käisid 1979. aasta juulist novembrini endise pärnulase, vahepeal Läände-karanud Raimu Ranna ülekuulamised Vabadusraadio (<i>Radio Liberty</i>) jm teemadel. Mitme-aastase vangistusega ähvardades uuriti ka näiteks seda, kas ta on töötanud Müncheni postkontoris. Rand vastas eitavalt. Kuidas lugu nii kaugele jõudis? <br />
<br />
<i>Radio Liberty</i> oli Eestis veel suhteliselt vähe tuntud, sest eesti saated olid vaid mõne aasta eest alanud ja neidki summutati Tallinnas tugevalt. Sama raadio vanimas, vene toimetuses oli töötanud kah vaid üksikuid eestlasi või Eestis sündinud venelasi, nagu Raimu Rand, Arvo Mõttus või Igor Jeltsov, kellest RL-i eestikeelsete saadete ettevalmistusis ega hiljem loodud eesti toimetuses ükski kaasa ei löönud. Sestap oli iga pala Müncheni "õõnestuskeskusest" Tallinna hallile majale kui mitte kulla kaaluga, siis pikisilmi oodatud taevamanna.<br />
<br />
Ehkki midagi ei saa lõpuni välistada, pole seni ilmnenud mingit otsest luuramist RFE—RL-i eesti toimetuse järgi. Nüüd oli leitud aga mees, kes töötas RL-i uurimisosakonnas! Mis sest, et juba kaheksa aasta eest ja nüüdseks ammu sealt kõrvale jäänud, vaevalt et kursis ka vahepeal loodud eesti toimetuse eluga. Ent seltsimehed haistsid saaki. Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee oli just Vabadusraadio eesti toimetuse asutamise tõttu Moskvalt nõudnud ja saanud õiguse mehitada konsulaarametniku kohta Lääne-Saksamaal ja sokutanud nii oma mehe NSV Liidu suursaatkonda Bonnis.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHPbM_Xirq8BYKS8YRX0D38e01dXALED4mLDmZEEqEblkjjvBX4CwgPuTBdN3EuiN8gqBLH24TUba40r0zci9Nx-bJgKixiuLroZs8Hloy0eECm2y7ye5monzX9alUjzHHUgWHYnclxzM/s1600/RaimuRand1979Hispaania.jpg" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="354" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHPbM_Xirq8BYKS8YRX0D38e01dXALED4mLDmZEEqEblkjjvBX4CwgPuTBdN3EuiN8gqBLH24TUba40r0zci9Nx-bJgKixiuLroZs8Hloy0eECm2y7ye5monzX9alUjzHHUgWHYnclxzM/s640/RaimuRand1979Hispaania.jpg" width="190" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><span style="color: #444444; font-family: "helvetica neue", sans-serif; font-size: small;"><b>Raimu Rand</b> kevadel 1979<br />— lennukitrapil Málagas —<br /><i>Adiós</i>, Ibiza!</span></td></tr>
</tbody></table>
Niisiis oli nüüd sm Jasska see, kes Ranna saatkonnas vastu võttis ja kiitis igati tema naasmismõtet. Andis talle kojureisiks tarvilikke juhtnööre. Samal ajal kolleegidele Eestisse teatas Nõukogude saatkonna sekretär ja ühtlasi julgeoleku alampolkovnik Jasska (ka Iasska, Edouard/Eduard, eluaastad 1924-2003), et Tallinnas oldaks valvel üle võtma kallist põgenikku, kes mitu riiki läbi ekselnud mehena nüüdseks olla "täiesti läbipõlenud"…<br />
<br />
Propagandistlik edu oli peaaegu tagatud: Pärnu endine <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Komsomol"><i>komsomol</i>itöötaja</a> ning kunagine motosportlane Raimu Rand tuleb pärast 13 aastat õnnetut seiklemist Läänes, pettunult koju tagasi — oma pattusid kahetsema! Oli ta ju neli aastat töötanud ka ühes viiekordses Müncheni majas aadressil Arabellastraße 18, mis kuulus USA salaluure kaudu rahastet <i>Radio Liberty</i>le…
<br />
<br />
See pagemislugu algas 1966. aasta sügisesest Pariisist, kus USA saatkonda ilmus ja palus sealt poliitilist varjupaika <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Komsomol">ÜLKNÜ</a> <i>Sputnik</i>u turismigrupist haihtunud Raimu Rand. Ta oli sündinud 29. juulil 1940 Pärnus, okupeeritud Eestis.<br />
<br />
Nii vormistas Eesti NSV KGB toona kiiruga tema jälitustoimiku, kuna Pärnu rajoonis heideti <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Komsomol"><i>komsomol</i>itegelane</a> välja nii ÜLKNÜ-st kui <a href="http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=4356&layer=265&lang=est#4356">kompartei</a>st. Rand oli Eestis töötanud viimati <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Eestimaa_Leninlik_Kommunistlik_Noorsooühing">ELKNÜ</a> Pärnu rajoonikomitee teise sekretäri ametikohal.<br />
<br />
Ei ole mingeid andmeid, et tema ärahüpe oleks äratanud kahtlusi seotuse osas KGB-ga. Vastupidi, umbes nädal pärast Ranna ärahüpet, 17. oktoobril 1966 kinnitas kindral August Pork, KGB kohalik juht kriminaalasja algatamist KrK §62 lg1 järgi ("Kodumaa reetmine") ja kpt Viktor Sokolov võttis 12. detsembril 1966 Ranna tagaselja süüdistatavana ka vastutusele. Pool aastat hiljem kuulasid Ranna üle aga hoopis ameeriklased ning aitasid tal seejärel ka senisest puhtamat tööd leida.
<a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Frankfurt">Maini-äärne Frankfurt</a> oli ta koduks kolm suvenädalat, seejuures esitati talle ühel päeval poolteise tunni kestel küsimusi ka valedetektori all: kas ta on spioon? Põhimõtteline kommunist? Tõeproovi läbis Rand edukalt. Seevastu pinnis KGB teda 12 aasta möödudes Pagari tänaval ja hoidis pihtide vahel kolm ja pool kuud.<br />
<br />
Enne Saksamaale tulekut töötas Rand mõne kuu ühes Pariisi keemiatehases… </div><div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><br /></div><div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">Pärast Müncheni raadiot leidis tegevust Hispaania Vahemere-saarestikus ning püüdis Kanadassegi ümber asuda, kuid ei saanud alalist elamisluba. Kuraditosin aastaid Läänes seigelnud, pöördus Rand NSV Liidu võimude poole palvega sünnimaale naasta ning esines pärast pikka solgutamist KGB-s kahe pikema usutlusega Eesti NSV ajakirjanduses. Üheks usutlejaks sai ETV koosseisuline nuhk <a href="http://eestimeel.blogspot.com/2011/03/kuhu-kaldub-ak.html" target="_blank">Uno Maasikas</a>. Teiseks ilmus nädalalehe “Kodumaa” kolmes numbris joonealusena paskvill “Palgest palgesse Müncheni eetrireostajatega”. Viimase autor Kalle Kõvamees, <i>alias</i> Vladimir Raudsepp, vana NKVD/MGB-mees, pani Ranna suhu muu seas sõnad:
<br />
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-size: x-small;">Töötasin Vabaduses [RL] kolm ja pool aastat. Mul polnud iial mõttes, et võiksin sellesse herilasepessa jääda kogu eluks. Valve ja üksteise järel nuuskimine, alaline hirm, et sind mõne tühise eksimuse pärast võidakse kutsuda eriosakonda, tekitas ängistuse ja sageli vaevas mõte leida vähem närvesööv töö.</span></div>
</blockquote>
Vabadusraadio uurimisosakonnas töötanud Rand läks KGB andmetel raadiost ära juhtkonna survel saamatuse tõttu oma kohustuste täitmisel. Rand oli raadios tööl juulist 1967 kuni detsembrini 1970. Tema enda sõnul aitas lahkumisele kaasa väljavaade Baleaari saartel turismi edendamise alal tööd leida, aga ka jutud raadio sulgemisest ja üldse USA kohalolu vähendamisest Euroopas dollari vääringu languse tõttu kannustasid mujale minekut. Raadios töötamisest rääkis ta KGB ülekuulajaile nii:<br />
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-size: x-small;">Raadio kasutas selleks [ringhäälingu-tööks] hästi kohandatud uut 4-kordset hoonet aadressil Arabella 18-20. Suured stuudiod, ruumi nii raamatukogu kui 14 rahvustoimetuse jaoks [---] Esimesel korrusel oli kaks vene toimetust, ukraina toimetus ja uudisteosakond. Keldris asusid helikindlad stuudiod saadete salvestamiseks. Teisel korrusel oli avar raamatukogu ja uurimisosakond. Kolmandal korrusel oli 12 rahvustoimetust ja haldusüksus. Neljandal korrusel olid informatsiooni ja auditooriumi uurimise üksused [---] Mind pandi [uurimisosakonda] töötama noorsoo küsimuste kallal. Pidin läbi lugema N Liidu ajakirjad, ajalehed jm perioodika ja oma äranägemise järgi neist kõige tähtsama, kriitilise ja huvitavama kartoteegi tarvis ümber töötama. [---] Pidin läbi lugema lehed <i>Komsomol'skaja pravda</i>, <i>Sovetskij sport</i> ja vabariikide <i>komsomol</i>ilehed [sh Noorte Hääl ja Spordileht], mis iga päev Vabadusraadiosse jõudsid. Uurimisosakond andis iga nädal välja bülletääni viimaste uudiste kohta N Liidu ajakirjanduses. Uurimisosakonnas oli veel kirjanduse, majanduse, kooli ja sotsioloogia eriharu. [---] Maksti hästi, alul sain 1200 marka, pärastpoole 1700DM-i kuus. See oli viis korda rohkem kui minu kuuteenistus Pariisis.</span></div>
</blockquote>
Aasta 1979 juulikuu viimasel laupäeval jõudis Rand Tallinna. Kaunist nädalavahetust rõõmsa jällenägemise ega südamlike kaisutustega polnud. Saabunu võeti kohe vahi alla. Temaga hakkas tegelema KGB major <a href="http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/kgb-ulekuulaja-kahetses-enne-surma-oma-tood.d?id=65572422" target="_blank">Heino Kruusma</a> (1940–2013). Vahistatu pandi kirjutama seletuskirju, vene keeles. Need kukkusid välja suhteliselt neutraalsed, kokku oma seitsekümmend lehekülge.<br />
<br />
Märkmeid KGB-ülekuulamiste sarjast suvel 1979.<br />
<br />
Raimu Rand seletas, et külastas Münchenis raadiot, oma kunagist tööandjat, mis nüüdseks oli kolinud Inglise aia kõrvale RFE-ga sama katuse alla, viimati taas mullu. Esiteks 1978. aasta lõpus Igor Jeltsovi külalisena, kes varem käinud koos Igor Pomerantsevi jmt venelastega Ibiza saarel tema uues, Hispaania turisminduse—kuurortidega seotud töökohas puhkamas.<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
Major Kruusma küsimusele 27. augusti ülekuulamisel –
</div>
<blockquote>
<div style="text-align: center;">
<span style="font-size: x-small;">“Kas teile on välismaal tehtud ettepanekut töötada mõne välisluure
kasuks?”</span></div>
</blockquote>
<div style="text-align: center;">
– vastas Rand:</div>
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-size: x-small;">“Mulle ei ole kordagi keegi välismaal teinud ettepanekut astuda mõne välisluure teenistusse. Ma ei tea nimetada ka ühtki teist N [Liidu] emigranti või välismaale põgenenud isikut,
kellele sellist ettepanekut oleks tehtud või kes on mõne välisriigi luure teenistuses.”</span></div>
</blockquote>
Veel märkmeid KGB-ülekuulamiste sarjast, seekord sügisel 1979.<br />
<br />
Rannalt uurisid gebistid septembris 1979 peetud ülekuulamistel näiteks seda, kas ta tunneb Lääne-Saksamaal elavat Ferdinand Stumpe-nimelist isikut (mõeldi vist RL-i rahvusteenistuste üht juhti Zbigniev Sztumpfi), keda Raimu mahajäetud naiseraas Aili Rand-Saue oli KGB andmeil kohanud Moskvas ja rääkinud talle siis ka Raimust — vastus oli eitav.
Samuti uuriti Arvo Mõttuse kohta — teda oli Rand vist korra liftis kohanud. Rannal endal tuli meelde Oleg Volkonski, kes pärinevat krahvi suguvõsast, olla üles kasvanud Inglismaal, umbes 30 aastat vana, ning võetud tööle RL-i muusikaarhiivi.<br />
<br />
Küsimusele, kas tunneb RL-i eesti sektsiooni töötajaid (Eva) Merike Kangrot, Kristi Tammikut, Karin Saarsenit — vastas eitavalt. Need jpt (siin loetlemata ja tegelikult RL-iga üldse mitte seotud) nimed olid vastuseks KGB uurimisosakonna järelpärimise peale saadud <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Toom" target="_blank">Paul Toom</a>ilt, KGB välisluure-osakonna ülemalt, kes sellal tõusis oma KGB-karjääri tippu, N Liidu Riikliku Julgeolekukomitee Tallinna kontori välisluurega tegeleva esimese osakonna juhiks ja selle osakonna viimseks ülemaks. Küsimused RL-i eestlaste kohta peegeldasid lünki N Liidu julgeolekumeeste teadmistes.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB22TrOtWRGwWsE7Mg3wwB1Dj4Btro2KnXSEVOmyAiJl6YEKIqkcJfRTiTLDVnBz0CRlhVtdloVxaBEt275QE59YL2Iu35KoPjVtyY09nV53SA2YeH-dz6rUxFcE301c5rDkvV2oL2ykU/s1600/PapulovskijAgent1990.jpeg" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB22TrOtWRGwWsE7Mg3wwB1Dj4Btro2KnXSEVOmyAiJl6YEKIqkcJfRTiTLDVnBz0CRlhVtdloVxaBEt275QE59YL2Iu35KoPjVtyY09nV53SA2YeH-dz6rUxFcE301c5rDkvV2oL2ykU/s200/PapulovskijAgent1990.jpeg" width="118" /></a>Miskipärast pidasid <i>agitrop</i>i teenrid Randa N
Liidu reeturiks edasi, kuigi KGB uurijad lõpetasid tema kriminaalasja
juba 15. novembril 1979 kuriteo-koosseisu puudumise tõttu. Ainus, mida KGB heitis ette Ranna Raimule N Liidu riigi- ja sõjasaladuste paljastamise osas, olid suvel 1967 Maini-äärses Frankfurdis USA luure erikontrolli käigus edastatud andmed oma teenistuse kohta 1959-1961 N Liidu relvajõududes, kuid ülekontrollimisel osutusid needki mittesalajaseks.
<br />
<br />
Eriti süüdistava hoiakuga tuli aga välja KGB aukirja laureaat Ivan Papulovski, kes "jooksik Raimu" reetmisloost tegi omale leivanumbri, mida üllitas ja müütas 1990. aastate alguseni korduvalt mitme nime all ja erimoodi pakendeis: Oleg Kuliš [<i>alias</i> Ivan Papulovski], Jooksik. Noorte Hääl, 29. detsember 1979; pikem joonealune 7 aasta pärast Aja Pulsis; Ivan Papulovskij samasisuline jutustus <i><a href="http://jsulib.ru/Lib/Articles/001/407/index.htm">Bumerang begleca</a></i> on ilmunud ka autori venekeelseis kogumikes: <i>A žizn' odna</i>. Tln, 1988, lk 176jj (208lk); <i>Agent zarubežnogo centra</i>. M, 1990, lk 81-113 (224lk).<br />
<br />
Ranna Eestisse naasmise järel lahterdas nii mõnigi Välis-Eestis kui ka kodumaal ta nuhiülesandega Läände sokutatud meeste hulka. Kahtlusi süvendas mitte üksinda selle seikleja tagasipöördumisele järgnev gebistlik laimukampaania, vaid ka teised 1970. aastail avalikuks tulnud skandaalid, mis seostasid RFE-d idabloki spioonidega.<br />
<br />
Eesti poolametlik esindaja Saksamaal <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Elmar_Reisenberg">Elmar Reisenberg</a> on Raimu (Reimu) Rannast kandnud ette Eesti Vabariigi Peakonsulaadile New Yorgis. Ta kirjutas muu seas järgmist:
<br />
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-size: x-small;">“… Eesti Vabariigi aastapäeva puhul [1968] Münchenis <i>Haus der Begegnung</i>is, kus
[tavaliselt] toimusid põgenike kokkutulekud tähtpäevade puhul, [---] tuleb minu juurde üks habetunud noormees ja tutvustab end [---] kui Raimu Rand. Minu küsimuse peale, kuidas ta siia sattunud, vastas et ameeriklased on teda siia aidanud. Ta olla läinud ja astunud ühendusse ameeriklastega, [kes] … peaksid olema huvitatud tema teadmistest
kommunismi ja ühe kommunistliku maa üle. Olla olnud oma 3 kuud [?] vähemalt ameeriklaste “külaline ja kostil” [---]. Need olla teda ka sokutanud RL-i juurde. [---] Ei <i>Radio Free Europe</i>’il ega ka <i>Liberty</i>l ei ole minu tähelepanu kohaselt seni kuigi hea renomee olnud. Eriti seetõttu, et väga vähe nende eesti personalist on kontakte võtnud Saksamaa eestlastega, samuti et sealt on sääred teinud küll poola, čehhi jt ameeriklaste protežeeritud inimesed. Praegu on seal meie sektoris jälle üks ärakargaja, nimi [Riho] Mesilane. Ei tunne usaldust võitvat.”</span></div>
</blockquote>
<br />
<br />
<i><span style="font-size: xx-small;"><b>Allikad:</b> Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569). Raimu Ranna toimikud ja Elmar Reisenbergi ettekanne “Raimu Rannast” EV Peakonsulaadile NY-s Eesti Riigiarhiivis; vrd “Eesti KGB agent teeb paljastusi” Londonis ilmuvas pagulaslehes “Eesti Hääl” 29. veebruar 1980; Vello Pilt “Nooruse patud. Tln, 2006, lk 186.</span></i></div>Unknownnoreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-12619198144854479512012-07-05T13:08:00.000+02:002012-07-05T14:15:22.851+02:00Ärahüpe Viinis, aga mitte akna kaudu<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<b>IX.</b><br />
<div style="text-align: right;">
<div style="text-align: center;">
(1)</div>
</div>
<br />
Mesilase põgenemisloo avanguks kaks ühtmoodi eksitavat kirjeldust kahelt filmitegijalt. <b>Peeter Simm</b>, kes ühe oma <a href="http://rihomesilane.blogspot.com/search?q=l%C3%BChim%C3%A4ngufilm">lühimängufilmi stsenaarium</a>i kirjutas <a href="http://rihomesilane.blogspot.com/search?q=veterinaari+n%C3%A4dal">Riho Mesilase jutustus</a>e motiividel, räägib oma elulooraamatus, miks tema film 13 aastaks ära keelati:
<br />
<blockquote>
Viimasel võttepäeval kuulsin, et Mesilane on välisreisi ajal põgenenud. Juhtus nii, et Mesilane läks Viini kunstimuuseumis meeste peldikusse, sisenes kabiini, tegi lahti väikese akna, ronis sealt välja ning palus poliitilist varjupaika.</blockquote>
Täpselt samasugust juttu on rääkinud ka üks eesti filmikriitik.<br />
<br />
Teine filmirežissöör <b>Katrin Laur</b>, kes oli paar aastat Riho Mesilase kolleeg, mainis oma eluloo-intervjuus samuti aknakaudset põgenemisviisi. Riho olla Katrini jutu järgi “Viinis ajaloo- või mingi muu muusemi tualeti akna kaudu jalga lasknud”, põgenedes turismigrupist, kus ta Katrini sõnul pealegi täitis nuhi rolli. Viimane oli tõsi, kuid aknalugu kahtlane. Aknajutu tõeväärtus ja allika usaldusväärsus vajavad veel kaalumist.<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
* * *</div>
<br />
Elu teine välisreis algas tal 1978. aasta kevadel. Eelmine oli olnud 1970. aastate algul, veel EPA-õpingute ajal tehtud Ida-Saksamaa-reis Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva rühma koosseisus.<br />
<br />
<b>Riho Mesilane:
</b><br />
<blockquote>
Reis Läände algas jälle KGB-st. Umbes pool aastat enne otsis minuga kontakti üles <a href="http://rihomesilane.blogspot.com/search?q=Piirsalu">KGB-mees, kes esitles end kui Ants Piirsalu</a>. Et kuis mul nüüd läheb jne… Siis tuli ettepanek sõita turismireisile ja samal ajal pidada teistel eesti grupi liikmeil silm peal. Loomulikult nõustusin nuhiks hakkama – see tähendas põgenemisvõimalust. Mulle lubati tasuda osa sõidukuludest ja I klassi kajut.</blockquote>
Turismilaev Amur hiivas ankru Ukraina sadamalinnas Izmajilis reedel, 2. juunil. Laevasõit vaheldus maismaale viivate kõrvalepõigetega bussiekskursioonide näol ja kulges marsruudil Izmajil—Sofia–Budapest–Bratislava–Salzburg–Viin… Austriasse jõudis laev 13. juunil. <i>Ahoi, Wien!</i>
“See oli esimene võimalus ja ma kasutasin seda,” pihtis Mesilane vähem kui aasta pärast ärahüpet Vaba Eesti Sõnas. Habe – nii teda eesti turismigrupis omavahel kutsuti – haihtus neljapäeval, 15. juunil, ja see juhtus tõesti väljasõidul <a href="http://www.khm.at/"><i>Kunsthistorisches Museum</i>i (Viini Kunstiloomuusem)</a>.
<br />
<blockquote>
Täpselt ettenähtud kohtades tulime bussist välja ning vaatasime ettenähtud asju. Kahlenbergi mäelt avanes tõepoolest kaunis vaade linnale. Grupijuht loendas vaatajaid. Kõik vaatasid, kes vaatama pidid. (…)<br />
<br />
Kuulus Wieni mets jättis siiski kehvema mulje kui kuulus Vändra mets Pärnumaal. Isegi metsaalune praht oli teistmoodi ja seda oli ka rohkem. Kui seda grupijuhile ütlesin, hakkas ta jälle näost lillaks minema, aga viimaks taipas ja vastas, et muidugi on N Liit kõige ilusam maa maailmas. Osteti väga head Austria jäätist, sest see oli odav. Ka mina ostsin jäätise ja ronisin esimesena bussi. Grupijuht naeratas tunnustavalt ning kukkus rahvast loendama. Bussis istusid kõik, kes istuma pidid. Alles järgmisel lugemisel pidi üks juba puudu jääma. Naeratasin ka grupijuhile õrnalt nagu veidi varem (veel laeva pardal) valveohvitserile. Ma ei sallinud toda vanameest, kes ikka kõige tobedamatel põhjustel läks lillaks ja kukkus räuskama. Eesti keelega oli tal märgatavaid raskusi. Igatahes kindel parteikaader. Gruppide juhtimine on sellistel elu eesmärgiks. (…)<br />
<br />
Järgmine peatus oli Kunstiajaloo Muuseumi juures ja see oligi üks kavandatud kolmest põgenemiskohast. Juba Eestis õppisin pähe Wieni kesklinna plaani. Kunstiraamatutest teadsin ka saalide paigutust muuseumis. Kõik oli ette valmistatud nõnda hästi kui võimalik...<br />
<br />
Väike eksitus ja viimane punkt grupijuhi kasuks. Seekord loendas ta ka bussist väljujaid. Loomulikult olid kõik kohal. Keegi ei saanud ju vahepeal aknast välja aurata. Grupijuhid selliseid asju ei mõista. Eestlased venisid ümber nurga peaukse juurde. Esimest korda andis tunda närvipinge. Sisenesin koos teistega ja läksin kõigepealt klosetti, kuna oli ka tõsine tarvidus. Väljudes olin äkki ootamatult rahulik nagu mõni James Bond...</blockquote>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbQqvmaLwGz6Ai3TBDyUs1NqcSfd3jzelKUfS-DDfOTDL6KsnpE7kWPTas6l85CYogwfHIxrESh00ghhiGq8FKm-MqpZ_jogka9lhyo3-oYydBrj1XCUj1fWwNO5FymnZYrMZ5ahHDqf4/s1600/ViiniKustiajaloomuusem0korrus.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbQqvmaLwGz6Ai3TBDyUs1NqcSfd3jzelKUfS-DDfOTDL6KsnpE7kWPTas6l85CYogwfHIxrESh00ghhiGq8FKm-MqpZ_jogka9lhyo3-oYydBrj1XCUj1fWwNO5FymnZYrMZ5ahHDqf4/s400/ViiniKustiajaloomuusem0korrus.jpg" width="400" /></a></div>
Jutuotsa kokku võttes ei hüpanud Mesilane ära Viini kunstiloomuusemi WC kaudu, vaid astus rahulikult välja peauksest. <a href="http://rihomesilane.blogspot.com/2012/07/arahuppe-jarellugu.html" target="_blank">Kust aga pärinevad kõik need väljakäigu-akna-lood?</a><br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<a href="http://rihomesilane.blogspot.com/2012/07/arahuppe-jarellugu.html" target="_blank">(Järg)</a></div>
<br />
<i><span style="font-size: xx-small;"><b>Allikad:</b> Riho Mesilase artiklisarjast “Rahvuslik meelsus on meil tugev”, mis ilmus nädalalehes Vaba Eesti Sõna 10.-17. mail 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007. Evelin Kivimaa rmt “Peeter Simm: eesti filmi partisan” (Tln, 2011, lk 71). Sulev Teinemaa intervjuu “Vastab Katrin Laur” ajakirjas “Teater. Muusika. Kino” 2007, nr 4, lk 5-14.</span></i></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-83187844884198784982012-07-04T12:46:00.000+02:002019-02-25T16:00:03.471+01:00Ärahüppe järellugu<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<b>IX.</b><br>
<div style="text-align: center;">
(2)</div>
<br>
<br>
Turismilaeval <i>Amur</i> oli peale eesti oma ka vene ja ukraina gruppe. Eestist pärineva 40-liikmelise <a href="http://www.google.com/search?client=safari&rls=10_5_8&q=%D0%A0%D1%83%D0%B4%D0%BE%D0%BB%D1%8C%D1%84++%D0%92%D0%B8%D0%BD%D0%B3%D0%B8%D1%81%D1%81%D0%B0%D0%B0%D1%80+&ie=UTF-8&oe=UTF-8#hl=et&client=safari&rls=10_5_8&sclient=psy-ab&q=%22%D0%A0%D1%83%D0%B4%D0%BE%D0%BB%D1%8C%D1%84+%D0%92%D0%B8%D0%BD%D0%B3%D0%B8%D1%81%D1%81%D0%B0%D0%B0%D1%80%22&oq=%22%D0%A0%D1%83%D0%B4%D0%BE%D0%BB%D1%8C%D1%84+%D0%92%D0%B8%D0%BD%D0%B3%D0%B8%D1%81%D1%81%D0%B0%D0%B0%D1%80%22&gs_l=serp.3...4528.5892.4.6697.2.2.0.0.0.0.169.334.0j2.2.0...0.0.TN5R4deV8GM&psj=1&bav=on.2,or.r_gc.r_pw.r_cp.r_qf.,cf.osb&fp=47ac0a0fdb50fa0a&biw=1281&bih=683">grupi juht, NKVD, kompartei- ja ametiühingu-aktivist Rudolf Vingissaar (*1924)</a> seletas kohe pärast Riho Mesilase ärahüpet Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomiteele (EKP KK), et Mesilane oli reisil kõvasti joonud ja sini-must-valget klotsersõrmust kandnud, mis tekitas halvakspanu ja mille ta kolmandal reisipäeval, st 4. juunil sõrmest ära võttis. Austriasse jõuti 13. juunil, reis pidi lõppema kümme päeva pärast. Habe – nii teda omavahel kutsuti – haihtus 15. juunil, ekskursioonilt <a href="http://www.khm.at/">Wieni kunstiloomuusem</a>isse.
<br>
<br>
Kadudes muusemi vestibüülis sagivasse rahvamurdu, väljus Mesilane rahulikult peauksest, võttis takso ja lasi end sõidutada USA saatkonna juurde. Kümnekonna minuti möödudes puhkes paanika. Ametiühingutegelasest grupijuht andis sellest ülekuulajaile aru…
<b>Rudolf Vingissaar:</b><br>
<blockquote>
<span class="Apple-style-span" style="font-family: " courier="" new"="" ,="" "courier"="" monospace;="" font-size:="" x-small;"=""><b>Viibides mõne minuti näitusel, märkasin grupi liikmete ülelugemisel, et keegi on puudu. Avastasin, et Mesilast ei ole. </b>[---] <b>Seejärel organiseerisin kohapeal Mesilase otsimisrühma, kuhu kuulusid veel Aleksander Juhanson jt. Kohe me ei saanud aru, mis on juhtunud Mesilasega. Sel ajal, mil otsisime Mesilast, jätkasid teised grupi liikmed muuseumi väljapanekute vaatamist. Otsisime Mesilast muuseumi ruumidest ja ümbrusest veel peale külastuse lõppu, kuid tulemusteta.</b></span></blockquote>
<div style="text-align: justify;">
Kellegi saatis grupijuht Habet otsima isegi tualetti, kuid seal oli vaid turismigrupi austerlasest bussijuht, keda otsijad kohe hakkasid kahtlustama kaasabis põgenikule. Jaak Pählapuu, kes teiste hulgas oli Habet otsima saadetud, oli grupijuhile rääkinud, et WC-s oli ühe kabiini uks lukustatud. Tema nõudmisele see lahti teha – Mesilase otsimise eesmärgil – vastati muusemitöötajate poolt eitavalt. Kuid jätkame Rudolf Vingissaare 20. juunil 1978 EKP KK-le kirjutatud venekeelse seletuskirja tõlkega:</div>
<blockquote>
<span class="Apple-style-span" style="font-family: " courier="" new"="" ,="" "courier"="" monospace;="" font-size:="" x-small;"=""><b>Kandsin kõigest ette turismi üldgrupi juhile Danilenkole, kes ühes teiste gruppide juhtidega lülitusid ka Mesilase otsimisse. Lõpuks, umbes poole tunni pärast teatas ta sündmusest NSV Liidu saatkonda Wienis.</b></span></blockquote>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiv3ZtCV5gwmBvPhSgifxQBe6gKK2oe2NcRz_M2a6iMqw-Lq1dlJT-LKAlFycE8wqwUCjGSfaQCplY_LEdD4M3CBpJBVBpcZJZm2TMNHGxXyPlK1NKYggoZc8ZgvwBfEY8-qKV0i8HpneA/s1600/1956Traiskirchen.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiv3ZtCV5gwmBvPhSgifxQBe6gKK2oe2NcRz_M2a6iMqw-Lq1dlJT-LKAlFycE8wqwUCjGSfaQCplY_LEdD4M3CBpJBVBpcZJZm2TMNHGxXyPlK1NKYggoZc8ZgvwBfEY8-qKV0i8HpneA/s320/1956Traiskirchen.jpg" width="255"></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><b>Ungarlased Traiskircheni pagulaslaagris 1956</b><br>
WWW.Mediathek.AT</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Eesti kompartei keskkomiteest läks seepeale liikvele veidravõitu legend, nagu oleks Mesilane müstiliselt haihtunud Wieni kunstimuusemi tualeti kaudu ja lagedale ilmunud alles Ühendriikide suursaatkonnas. Tema valik taksosõidu (mitte kanalisatsiooni) kasuks oli mõistlikum ja ka palju lihtsam kui edasine asjaajamine USA saatkonna bürokraatidega, kes Riho Mesilase vastu mingit erihuvi tundmata andsid mehe varsti Austria politseile. Nii sai temast peagi veel üks asukas looduskauni Traiskircheni põgenikelaagris. Ta ei olnud siin kindlasti esimene ning ehk mitte ka viimane eestlane.</div>
<br>
<div style="text-align: justify;">
Siis aga, kui USA saatkonna ametnikud Mesilasega veel tutvust tegid, uuriti—vaadati <i>Amur</i>i pardal juba Mesilase kajutit. Siit avastati kaks kohvrit ja neist paar tosinat asja: peale musta pesu, lipsude, tuhvlipaari, kokkupandava vihmavarju jms oli seal ka N Liidu tollideklaratsioon ja viisa. Mees oli lahkunud, kaks kätt taskus.</div>
<br>
<div style="text-align: justify;">
Saades 19. juunil kokku N Liidu Wieni-saatkonna esindajatega 20km pealinnast lõunapool asuvas põgenikelaagris, nimetas Mesilane ärahüppamise põhjuse. Selleks pidas ta <a href="http://rihomesilane.blogspot.com/2011/09/tutvumine-partei-valvekoertega.html">enda komparteist väljaheitmist viie aasta eest</a>. Ta lisas vene saadikuile, et kõik need aastad oli ta otsinud välismaale pääsemise võimalust. Nagu tagantjärele võib lugeda N Liidu välisministeeriumi konsulaarvalitsuse 29. augustil 1978 koostatud kirjast toona Eesti NSV KGB-d juhtinud <a href="http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%9F%D0%BE%D1%80%D0%BA,_%D0%90%D0%B2%D0%B3%D1%83%D1%81%D1%82_%D0%9F%D0%B5%D1%82%D1%80%D0%BE%D0%B2%D0%B8%D1%87" target="_blank">kindralmajor August Porgile</a>, märkis Riho Mesilane sel kohtumisel ka oma soovi asuda USA-sse.</div>
<br>
<div style="text-align: justify;">
Üks Doonau-reisi naiskaaslasi tunnistas pärast KGB uurijale, nagu oleks Mesilane tol saatuslikul välissõidul kord teiste ees lõõpinud, et soovib neile varsti <a href="http://rihomesilane.blogspot.com/search/label/Ameerika%20H%C3%A4%C3%A4l">Ameerika Hääl</a>e kaudu head õhtut. Siis ei pöörand keegi sellele tähelepanu. Naeruümara telenäo tavaline lõõp.
</div>
<br>
<div style="text-align: center;">
(<a href="http://rihomesilane.blogspot.de/2012/06/perlustratsioon-ja-radio-perehvat.html" target="_blank">Järg</a>)</div>
<br>
<i><span style="font-size: xx-small;">
<b>Allikas:</b> Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).</span></i></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-10304625260570373212012-06-09T17:59:00.001+02:002023-03-24T18:08:17.227+01:00Perlustratsioon ja radioperehvat<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<b>X.</b><br />
<br />
Sovetlik salateenistus lükkas käima kõik rattad, et teha kindlaks põgeniku järgmised sammud, mida ta vabadusse jõudes ette võttis. Muidugi oli neil sel alal igasugu varjatud abilisi.<br />
<br />
Mesilase KGB-toimiku järgi otsustades tuli tõhusat abi näiteks postitöötajailt. Sõnumid priiusest olid ju kontrolli all! Üks toona võõraid kirju lugenu, nagu selgub, oli Tallinna peapostkontori juhataja asetäitja <b>Malle Türk</b>. Toompuiesteel asunud postitöötluskeskuses resideeriv Türk avas muuseas ka <a href="http://www.elukiri.ee/0512/esileht/10077169.php">ühe Eesti tuntuma raadio-ajakirjanik</a>u nimele tulnud saadetise. See jõudis Tallinna 29. augustil 1978.<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<b>* * *</b></div><br />
Sel kirjaümbrikul polnud ei saatja nime ega tagasiaadressi. Nii tekib küsimus, miks pälvis just see Austriast saabunud ümbrik sm Türgi või tema alluvate tähelepanu. Ega postiteenistujate võimed ei saa üleloomulikud olla. Kas see oli puhas juhus? Teisisõnu, kas see võiks olla postiametniku professionaalne uudishimu, mis — olgu või mööndustega — lubaks võõraisse ümbrikuisse piiluda? Ei, normaalsetes oludes saab see huvi olla ainult ebaprofessionaalne. Võib-olla inimlik. Kuid näotu ja ebaviisakas… Vähe sellest, niisugune uudishimu oli ja on kuritegelik! Isegi nõukogulike seadustega oli tagatud postisaladus ja võõraste kirjade avamisel lasus keeld.<br />
<br />
Siia vahele märkigem, et tol korral jäi postitöötajate spetsiifiline huvi Mesilase kirjade vastu karistamata. Eks süsteem olnud selline, okupatsioon, kommunistlik totalitarism jms… Kuid oletame, et see või teine seltsimees võeti vahele kümnekonna aasta pärast, näiteks <i>perestroika</i> ja demokratiseerimise ajal? Pärastpoole kaotas ehk koguni oma töö, näiteks siis, kui iseseisvus ja õigusriik said taastatud? — Ei, sedan'd küll juhtund pole.<br />
<br />
<span style="font-size: x-small;">Veel kolm kümnendit täitis sm Türk Tallinna peapostkontoris ja selle järglasasutuses juhtivkohti. Malle Türk (*1946, omandanud kaugõppes 1975 TPT postiside eriala; ja kui mõni harjumaalane tunneb oma kirjavahetuse saladuse rikkumise vastu huvi, siis pärige üle: sm Türgi praegused tf-nr-d on 6536212 ja 6047333) on oma tegevusest jätnud uuemaid märke ka eesti vabasse ajakirjandusse, vt nt Eesti Päevalehes (Tln) 1996. a <a href="http://www.epl.ee/news/melu/arvamus-kusiks-justkui-valest-kohast.d?id=50732830">13/14. novembril: Tae Seppor, <b>Küsiks justkui valest kohast</b></a>; — <a href="http://www.epl.ee/news/melu/peapostkontor-vastab.d?id=50733892">10. detsembril: Malle Türk, <b>Peapostkontor vastab</b></a>; EPL 25. novembril 1998: <a href="http://www.epl.ee/news/eesti/postimaja-vaikib.d?id=50764881">Oliver Rand, <b>Postimaja vaikib</b></a>; samuti SLÕ-s: 11. septembril 1998 <a href="http://www.ohtuleht.ee/27385">Malle Türk, <b>Eesti Postil uued sihtnumbrid</b></a> — 4. detsembril 2000 <a href="http://www.ohtuleht.ee/99586">Jaan Väljaots, <b>Kes varastab kirjadest raha</b></a>?<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlAmiy3ZbEGtDcjp41beE7k1XLNgb2-fCRhM6OvoKDKVamcxKAiRKz9wlpvOs9e8iszo5QrjaTOryYRaieQp3qkjyfys9sT3rvaQHRSS-8uNUlFiTYlIFN8VR9_2KYhWqmgWLOKU_0ifo/s1600/eavesdropping_copy.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="205" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlAmiy3ZbEGtDcjp41beE7k1XLNgb2-fCRhM6OvoKDKVamcxKAiRKz9wlpvOs9e8iszo5QrjaTOryYRaieQp3qkjyfys9sT3rvaQHRSS-8uNUlFiTYlIFN8VR9_2KYhWqmgWLOKU_0ifo/s320/eavesdropping_copy.jpg" width="140" /></a>Hiljem askeldas <a href="http://www.sportfoto.ee/et/malle+t%C3%BCrk">seesama Türk</a> veel postitöötlemiskeskuses / postikeskuses ning aktsiaseltsis Eesti Elektronpost. Viimane tegeles elektrooniliste kirjade väljatrükiga, ümbrikusse paneku ja postitamisega; ettevõte loodi Eesti ja Soome Posti tütarettevõttena 1995. Postinuuskurina oli Türk hinnatud seega ka Eesti Vabariigis, kui postiside-kontroll oli pisut paremini organiseeritud, märksa mehaniseeritum ja elektroonilisem kui vene ajal…</span><br />
<br />
<span style="font-size: x-small;"><b>Malle Türk</b> aastal 1999:</span><br />
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif; font-size: x-small;"><b>Postikeskus sorteerib kogu posti kõigepealt käsitsi. Siis on kohe tunda, kui ümbrikus on midagi peale tavalise kaardi. Nänni saatmiseks on kollased plastmullidest sisuga ümbrikud. Firmad lisavad jõulutervitustele näiteks pastapliiatseid. Kahtluse korral valgustab toll ümbriku läbi. (…) Kirjade sorteerimise masin ei lase läbi isegi sellist ümbrikku, mis sisaldab kirjaklambrit.</b></span></div>
</blockquote>
<br />
<div style="text-align: center;">
<b>* * *</b></div>
<br />
Kuid liigume tagasi aastasse 1978. Mida postinuuskur leidis? Ümbrikus oli, otsustades 1. septembri pärastlõunal koostatud “<b>korrespondentsi võetuse ja vaatluse protokolli</b>” järgi, südamlik läkitus <a href="http://www.postimees.ee/leht/97/05/17e/helgi.jpg" target="_blank">Helgi Erilaiule</a> (1942—2023), millel me eraelu kaitsvate tõkete tõttu pikemalt ei peatu. Läkituse all oli selgesti loetav Riho Mesilase allkiri koos tagasiaadressiga <i>Otto Glöckel straβel Wien</i>is.<br />
<br />
Loomulikult ei komistatud peapostkontoris kirja otsa kogemata. Konkreetne korraldus tuli KGB-st, kes oli ärakargaja käekäigu pärast pehmelt öeldes mures. Kuigi selline sekkumine kirjavahetusse vahetevahel toimus seaduslikult, prokuratuuri loal, tuleb siiski lisada, et niisuguse läkituse saatja isiku tuvastamine, kus puudu on adressant, eeldas välisside täielikku järelevalvet, sealjuures kõigi üle piiri saabuvate ümbrike sisu üleuurimist ja ka süvenemist. Veel hullem asi selgub nn väljasõidutoimikuist. Sealt on näha, et KGB analüüsis inimeste erakirjavahetust ja pidas selle iseloomu üle ka arvestust. Kindlasti ei sõltunud siin kuigi palju ega õigupoolest üldse miski sellest, kas võõraste kirjade avamine toimus seadusega ettenähtud prokuröri-sanktsiooniga või ilma selleta, sest enamasti saadi läbi ilma. Sovetlik postiteenistus oli salateenistuse käepikendus. Mesilase juhtum andis siin rohkem kui ühe kinnituse.<br />
<br />
Samalaadi protokoll koostati ka ühe teise ümbriku sisu kohta. See juhtus päev varem Pärnus. Seal sai protokoll vormistatud juba KGB kohaliku operatiivtöötaja leitnant <b>Peeter Eesmaa</b> (*1949) käega. Pärnu postimajas tuvastatud kiri oli adresseeritud põgeniku emale. See algas operatiivvolinik Eesmaa koostatud protokolli andmeil sõnadest:
<br />
<blockquote>
<div style="text-align: center;">
<i><b><span style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Tere, ema!<br />
Mul on mõningaid lootusi…</span></b></i></div>
</blockquote>
Kiri emale lõppes sõnadega:<br />
<blockquote>
<div style="text-align: center;">
<span style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">… <i><b>Isegi surmahetkel ei kahetse ma midagi.<br />Riho, 16. augustil Wiener Neustadtis.</b></i></span></div>
</blockquote>
<br />
<div style="text-align: center;">
<b>* * *</b></div>
<br />
Samuti said juurdlusorganid Riho Mesilase vabaduspõlve alguse kaardistamisel abi Tallinna Raadiomajas välis-ringhäälingut seiravalt salajaselt eritoimetuselt. Sealt tuli KGB-sse ametlik kinnitus selle kohta, et põgenikku mainis lõpuks üks välisraadio ja nimelt Ameerika Hääl. Nagu Tallinna raadio (siis ER-i, praegu ERR-i) programmide peadirektori asetäitja <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Arno_Kirt"><b>Arno Kirt</b> (1939—2016)</a> kandis 1. septembril 1978 ette KGB-le, oli Ameerika Hääl eelmise nädala laupäeval, 26. augustil väliseesti kultuurikroonika raames ära toonud ühe Kanada eesti ajalehe sõnumi…<br />
<br />
<b>Ameerika Hääl:</b>
<br />
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><b>… Vaba Eestlane teatab, et Austrias eemaldus ühest turismigrupist ja valis vabaduse Riho Mesilane, kes töötas teadustajana Tallinna TV-s. Ta on ühtlasi följetonist ja tema sulest ilmus mõni aeg tagasi üks teos Loomingu Raamatukogu sarjas.</b></span></div>
</blockquote>
<br />
<div style="text-align: center;">
<b>* * *</b></div>
<div style="text-align: center;">
<a href="http://rihomesilane.blogspot.de/2011/10/raadiomaja.html" target="_blank">(Järg)</a></div>
<i><span style="font-size: xx-small;">Allikad: Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007; Kadi Talpsepa “Kirjapommitaja väldib postikeskusi” ajalehes <a href="http://www.ohtuleht.ee/67979">SL Õhtuleht, 21. detsember 1999</a>.</span></i></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-25522136978805093482012-05-31T18:14:00.000+02:002012-06-01T00:16:07.462+02:00Suhkur ja hõbelusikas<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Kaks katkendit Riho Mesilase vestest, mis ilmus EKP Tartu linnakomitee ja EKP Tartu rajoonikomitee, Tartu linna ja rajooni TSN-ide häälekandja populaarses rubriigis "Lugejaga vestleb". Ilmus ajal, kui autor oli 22-aastane.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgZNjr24oI3RWfaxE_QANaVVs2XthJEkjjoQLWg2cNdJGCHoG5RkNlc5KDOIhukD4HIodDbv5wGI7LIk1G7KBD3y4reBhPxFLCUjKJdMP1FJ-397bSqNKgfUbLApdqu1ftYLDZ5rDdu-a4/s1600/MesilanEdasiLV1972.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="142" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgZNjr24oI3RWfaxE_QANaVVs2XthJEkjjoQLWg2cNdJGCHoG5RkNlc5KDOIhukD4HIodDbv5wGI7LIk1G7KBD3y4reBhPxFLCUjKJdMP1FJ-397bSqNKgfUbLApdqu1ftYLDZ5rDdu-a4/s640/MesilanEdasiLV1972.jpg" width="255" /></a>
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
[---]
Plaanikindla majandamise, TTO jm tarkade asjadega harjunud inimene muutub üha ratsionaalsemaks, praktilisemaks. Ja võiks arvata, et ka meie mõistusliku tegevusega on kõik kenasti korras.</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Tõepoolest, me võime osta üha rohkem ja paremaid tarbeesemeid. Toidumured on asendunud rasvumismuredega. Nii et tootmise--tarbimise sfääris liigume kiiresti edasi, õpime vigadest ja parandame neid.</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Ent ega inimene oska muretult elada. Kui muresid pole, mõtleme need välja. Milleks muuks meile siis mõistus?!
</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Peamiseks on paljudele saanud hoiduda ebameeldivustest. See mure on ühine 10-aastasel koolipoisil ja keskealisel, elus eduasijõudval kodanikul. Ebameeldivustest hoidumiseks oleme aga valinud kõige ebameeldivama tee.</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Püüdes säilitada oma heaolu ja närve, muutume teistele talumatuks. Meile vastatakse samaga. Tagasiside suleb meid ebameeldivuste nõiaringi. Ning meil on vähe aega, veel vähem tahtmist selle üle järele mõelda.</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Mõelda endast pisut halvemini kui teistest, jagada teistele tunnustust -- see on meile kõige kasulikum, aga paraku ka kõige ebameeldivam. [---] ... Üks näide.</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Väikeses maakoolis, kus ma mõned aastad õppisin, jagati söögi-vaheaegadel tasuta kuuma teed. Lusikas ja suhkrukott, kus nädala tagavara sees, olid igamehel kodunt ühes võetud. Ainult ühel tüdrukul oli hõbelusikas. Kaotanud selle kuhugi, süüdistas ta kaaslasi varguses. Lohutuseks andis õpetaja talle punase plastmass-lusika. See oli üsna nigela välimusega ja tüdruk nuttis leppimatult edasi. Siis ütles õpetaja: “Vaata, ainult sinul on selline lusikas, ainult sinul!” Tüdruk rahunes peaaegu silmapilk ja hakkas sõltumatul ilmel oma teed segama.</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Küllap igaühel meist on mingi lusikas, millega rahuldame oma eneseuhkust.</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Vahest kõige paradoksaalsem on meie käitumine sõprade ja perekonnaliikmetega. Saame aru küll, et peaksime olema ülimalt viisakad ja tähelepanelikud, aga tihti talitame vastupidi. “Ah, jutt või asi, mis sa tühja jahvatad!” ütleme oma parimale sõbrale või abikaasale. Võõrale vist mitte kunagi...</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Sõprus olevat tingitud vaimsest ühtekuuluvusest, ühistest huvidest. Tegelikult hindame sõpru ainult sel määral, mil määral näeme neis omaenda peegelpilti, meie poolt hinnatud ning soovitud iseloomu-jooni.</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Sel viisil suheldes jätame nii ennast kui teisi ilma tunnetest ja tunnustusest, mida me kõik siiski nii väga vajame.</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Lõpetaksin tsitaadiga ühe tuntud psühholoogi [<a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Alfred_Adler">Alfred Adler</a>i] raamatust. “Isik, kes ei ole oma ligimestest huvitatud, leiab elus kõige suuremaid raskusi ja teeb teistele kõige suuremat ülekohut. Selliseist isikuist tulenevad kõik ebaõnnestumised.”
</div>
</blockquote>
<br />
<span style="font-size: xx-small;"><i>Allikas: Riho Mesilane “Ühisest asjast” ajalehes "Edasi", 9. juuni 1972, nr 134 (6823), lk 1.</i></span></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-62477823594190336382012-03-15T16:57:00.000+01:002012-03-15T23:25:49.539+01:00Kriitikule<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div style="text-align: right;">
<div style="text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRkCVNhFEOOb6zIcksaNWwvmQNvp_CGpXqyt0aKr5rl1_6m1HuDu0j5YeVFDFge-CRQ8Lyez0MFMer6npy47921SOnDyIFNzE5axp2BTlX59iwhcXZtiDJFGRR6gt7MN2VL4vAPbMCyF8/s1600/MesilaneVererinaariIn%C3%A4dal.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="160" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRkCVNhFEOOb6zIcksaNWwvmQNvp_CGpXqyt0aKr5rl1_6m1HuDu0j5YeVFDFge-CRQ8Lyez0MFMer6npy47921SOnDyIFNzE5axp2BTlX59iwhcXZtiDJFGRR6gt7MN2VL4vAPbMCyF8/s320/MesilaneVererinaariIn%C3%A4dal.jpg" width="102" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
Olen hariduselt loomaarst:</div>
<div style="text-align: center;">
ise ravin ja kohitsen oma tiivulist hobust.</div>
</div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
* * *</div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: right;">
<div style="text-align: center;">
Kui mina kõnelen, vaikivad muusad.</div>
</div>
<div style="text-align: center;">
<br />
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
* * *</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<div style="text-align: center;">
<div style="text-align: justify;">
Üks kriitik kirjutas mu esimese raamatu kohta, et selle autor ei armasta inimesi. Vale puha, ma armastan naisi ja iseennast, niisiis enam kui poolt inimkonda.</div>
</div>
</div>
<br />
<br />
<span style="font-size: x-small;"><i>Allikas: Riho Mesilane, Aforisme. Sirp ja Vasar, 7. oktoober 1977 ja 10. märts 1978.</i></span></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-79750998059103362692012-03-14T16:29:00.000+01:002012-03-15T17:02:57.175+01:00Konservatoorium. Laast.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Tahtsin konservatooriumi astuda, aga samas jäin mõtlema, millisest uksest peaksin astuma ja kuidas see maja üldse seestpoolt välja näeb. Kindlasti on seal puhvet, kus sisseastujaile pakutakse kuivanud võileibu ning eilset salatit... Just nende võileibade peale mõtlemine tegi mind nii kurvaks, et astusin “Ararati” baari, kus kohtasin kedagi heliloojat. Rääkisin talle Frédéric Chopini ja George Sandi armusuhtest, misjärel helilooja jäi väga mõtlikuks ja läks välja, tuli aga varsti tagasi. Nüüd palusin talt autogrammi ja uurisin ühtlasi seda võileibade asja. Konservatooriumis pidid päris head võileivad olema, nii et ma kindlasti astun sealt läbi, kui aega leian.<br />
<br />
<br />
<span style="font-size: x-small;"><i>Allikas: Riho Mesilane “Konservatoorium” Edasi, 6. aprill 1974.</i></span></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2618693674919271174.post-29880016796182622972012-02-22T09:25:00.001+01:002012-07-05T16:01:38.801+02:00Vale lühikesed jalad<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<b>XIX.</b><br />
<br />
Huvi Eesti arengute vastu ning kursisolek seal toimuvaga olid Rihol nagu veres. Ta luges Eesti NSV trükiseid ja kuulas kolleegidest sagedamini ka siinset raadiot (ER/ERR-i). Kui ei õnnestu endal Tallinna lainele häälestada, rakendas RFE—RL-i tehnikute abi, kes vajadusel tegid eesti toimetuse jaoks Tallinna raadiosaateist salvestusi.<br />
<br />
Propaganda ja tegelikkuse lõhe mõõdistamine, pidev ja päevakajaline sekkumine Eesti ellu põhjustasid tema vastu mõistetavalt vaenu kompartei ja KGB leeris. See ei tee küll Mesilasest ainsat RFE—RL-i eesti toimetuse kaastöölist, kelle pärast ideoloogiarinde lõukoerad nii oma sünnimaa kui ka N Liidu meedias alatasa lõrisema kippusid. Propagandistlikke vastulööke kogesid 1970.-1980. aastail paljud hilispagulased, kes välisringhäälingus esinesid.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJjlCwP20vAdo3r3yPgJFjEb4cW1bvwYRFrXlCD9j3Vdgax2M351ln4rZunhVUI-7ckF5_NBsQuggXcH96DpAQnUH43WutrRiNXh0TBLsR8T25xa7D2ZPHMU9_1jWblfHqczPi8mjXr-M/s1600/EKPKKNurmRFERL.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="160" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJjlCwP20vAdo3r3yPgJFjEb4cW1bvwYRFrXlCD9j3Vdgax2M351ln4rZunhVUI-7ckF5_NBsQuggXcH96DpAQnUH43WutrRiNXh0TBLsR8T25xa7D2ZPHMU9_1jWblfHqczPi8mjXr-M/s800/EKPKKNurmRFERL.jpg" width="405" /></a></div>
Kui nende aastate laimulugusid uurida, peeti üsna prominentseks ka Kristi Tammikut. Vahel olid Kristi ja Riho rünnakuobjektideks korraga. Näiteks jaanuaris 1983, kellegi O Laine, A Trušini nime all kakskeelses Õhtulehes ilmunud sõimuloos «Vale lühikesed jalad», kus paari veeruni venitatud ebamäärase jutu järel, nagu räägiks Vabadusraadio eesti keeles igal õhtul kaks korda “unejuttu”, asuti välisraadio kaastööliste Terrase, Tammiku, Mesilase “kirjude elukäikude” n-ö paljaksvõtu juurde.<br />
<br />
Kui nüüd otsida järjepidevusliini nii, nagu E(NS)V-liku poliitkombestikule kohane, mitte eesti, vaid ikka vene ajaga siis võiks — ja mitte rohkem kui üksnes oletada — midagi ka selle isiku kohta, kes kunagi Laine ja/või Trušini pseudonüümi taha peitu puges. Iga eritlusvõimega lugeja, kes suvatseb jälgida sessamas lehes püsivat jäika suhtumisjoont, pseudoinfoga opereerimist, kuulujuttudega lahmimist, intrigeerimist — ja seda kõike just omaaegsete välishäälte suhtes, ei saa mitte märgata sirgjooneliselt… Tõnis “Soovid-Soovid-Soovid” Erilaiule (*26. IX 1943) osutavat konstanti. Oma ajal oli just Erilaid too teistest enam muusikale ja muusikutele spetsialiseerunud, juba 1971. aastat ÕL-i ja selle reklaamilisa juures töötav jõud, kes oma nime all leheveergudel oli Jossif Kobzoni jpt välismaiste estraadisolistide maaletooja ning samal ajal toimis Tallinna raadio noortesaadete DJ-na. Tema ongi see, kes teatud märksõnade, nagu <a href="http://www.ohtuleht.ee/blogid/raamatublogi/3222">Vabadusraadio</a> või <a href="http://isekiri.blogspot.com/2008/02/voa-poliitiline-strip-tease-paiskus.html" target="_blank">Ameerika Hääl</a>, peale ÕL-i toimetustoolist iga kord justkui vedrujõul psühholoogilise sõja ammu puistunud tandrile tagasi kargab.<br />
<br />
Sarnaseid pingutusi välismaiste saadete usaldatavuse vähendamiseks ja kuulajaskonna eksitamiseks oli ka sovetiajal tõesti raske mitte märgata. Vaba maailma kõiki toekamaid ringlevijaamu ja eeskätt Müncheni raadiot iseloomustati neis kui CIA filiaali ja nende töötajaid näidati kas ameerika või mitme teise riigi salateenistuse agentide, moraalitute inimeste, joomarite või suisa roimaritena. Eestis ründasid RFE—RL-i kõige räigemalt nädalalehe Kodumaa varjunimede või hoopis nimeta autorid. Veel üks neist salapärastest autoritest, keda siinkirjutajal on õnnestunud tagantjärele — seekord ilma oletusteta kindlaks teha, oli Eesti kompartei KK, Eesti TV, ETA ja mitmete ajalehtede kaudu välispoliitiliste loengute tõttu ülihästi tuntud ja unustamatu propagandavirtuoos Vambola Põder, kes nimetatud lehes juulis 1977 vastas kellegi välismaise lugeja küsimusele – kas N Liit kardab ideede võitlust, et neid raadioid ühtelugu manab ja summutab?
<br />
<blockquote>
<div style="text-align: justify;">
“Te nimetate raadiojaamu Vaba Euroopa ja Vabadus informatsioonivahendeiks. Nende raadiojaamade tegevusest on teada liiga palju, et selle definitsiooniga nõustuda. Raadiojaamad Vaba Euroopa ja Vabadus loodi Luure Keskagentuuri [CIA] algatusel Külma sõja aastail. Peab olema ülimalt lihtsameelne uskumaks, et Luure Keskagentuuri innustas seejuures soov õnnistada sotsialismimaade kodanikke värskete päevauudistega. Luure Keskagentuuri ametimehed juhivad nende raadiojaamade tegevust praegugi ning valivad oma kaastöölisteks kodumaalt põgenenud fašistide käsilasi jt kodumaareetureid. Need tegelased ei tee saladust oma eesmärgist – muuta kehtivat korda sotsialismimaades. Ja ka USA valitsus, planeerides käesoleval ajal välismaale mõeldud Ameerika raadiosaadetele määratud assigneeringute tunduvat suurendamist, põhjendas seda kongressi ees vajadusega intensiivistada nende propagandaorganite tegevust rahvusvaheliste kriiside puhul. Seega siis – mitte informatsiooniorganid, vaid kriisipoliitika tööriistad…”</div>
</blockquote>
<br />
<span style="font-size: x-small;"><i>Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).</i></span></div>Unknownnoreply@blogger.com0