Näiline võidupunkt

Kargamine olla eestlastel üks vastupanu algelisi vorme. Vähemalt August Annisti järgi. Ajaloo mõõnadel muutus niisugune vastupanu massiliseks, kui mitte suisa rahvuslikuks. Nii ka sovetiajal, kui käis kõva võidujooks. Ja seda peamiselt ühes suunas. Teistpidi liikumist praktiliselt polnud. Eks suunista põgenemisi ikka vabaduse komapass, mille nool sellal osutas aina Läände.

Kuskil aga passisid kogu võistlust kohtunikud, lugesid pluss- ja miinuspunkte. Ülo Russaku toimetatud Maalehes sügisel 1987 ühest taas priiusse ära karanust kirjutades küsis tolle kirjatüki autor Rudolf Aller: miks ei võiks teda, seda järjekordset eesti põgenikku, võtta tööle Ameerika Hääle, Vaba Euroopa või Vabaduse Raadio juurde?

Tal peaks ju selleks õigus olema! Ennegi on meie mehi seal kanda kinnitanud, kas või too kunagine ETV diktor, kes Viinis oma turismigrupi juurest jalga lasi?

Seejuures mõtles ta muidugi irve ja vähimagi hingesoojata teleteadustaja Mesilase peale. Järjekordne põgenik oli aga helilooja Rannap — viimane prominentne lahkuja, keda käsitati leerivahetajana. Teda võis veel vaenata, ent mitte surnuks vaikida, sedasi peitust mängida enam ei sobinud. Külm sõda võis olla lõppemas. Ka too kirjutis, mis Külma sõja vaimus halvustas Ameerika Häält ja kogu Läänes sumisevat eetrikoori, ilmus glasnosti õnnistuse väega eostatud nädalalehes 22. oktoobril 1987, korrates siiski samu mõtteid, isegi tsitaate, mida Aller juba aastaid oli levitanud ka kindlalt KGB platvormil püsivast Kodumaast. Sihiks oli Lääne neoonist ja vitriiniläikest pimestatud Idas laiendada teadlikkust raskest elutõest ja süvendada ideoloogilist andumust, kui mitte kõrge Kremli, siis kommunistliku partei kohaliku eliidi ees, sest kõige kurja juureks on ju hoopis tagurlased Ameerikas.

Meenutagem sõjajärgseid aastaid. Kõiksugu hääled olid siis mures meie riigi ja rahva saatuse pärast. Hoiatati, et kui Nõukogude võim peale jääb, siis ähvardab kogu eesti (läti, leedu) rahvust väljasaatmine. Kui aga eesti (läti, leedu) noored metsa lähevad ja relvad haaravad, siis pannakse neis riikides jälle vana kord maksma ja rahvas saab oma vabaduse ja õnne tagasi. Sest varsti puhkevat uus sõda… ja siis tullakse metsavendadele appi ja…

Võib aru saada loogikast, mis käsitab baltimaalasi Külma sõja ohvreina. Aga päris jaburaks läheb Alleri mõttekäik Ameerika Häält sõjajärgse metsavendluse tekkega seostades ja absurdi tipp on süüdistada välishääli küüditamisele ässitamises, nii nagu seda tegi Rudolf Aller:

Rahvustunne on ütlemata suur magnet ja üsna palju oli noori, kes metsa läksidki. [---] Kaotajaks jäid need, kes lasksid end häältest õnge võtta. [---]

… Et bandiitidest kiiremini jagu saada, otsustati [kuid ikkagi millal — 1939? — 1948? - HK] stalinliku meetodiga osa rahvast, keda võidi kahtlustada bandiitidele kaasatundmises või nende abistamises, välja saata. Kelle teene see oli? Nende piiritaguste ässitajate teene! Kas nad teadsid ette, mis juhtuda võib? Muidugi teadsid! Nad said suurepärase propagandavahendi: võimaluse kuulutada kogu maailmale, kuidas Nõukogudemaal rahvaga ümber käiakse, kõike veel mitmekordselt suurendades. See oli globaalne võitlus USA ja N Liidu vahel, kus tuhandete eestlaste (lätlaste, leedulaste) elu hinnaga sai USA endale ühe (näilise) võidupunkti. Kas mitte liiga kalliks ei läinud see punkt meie rahvale maksma?
Ameerika Hääl aga püüab tänini oma eestikeelsete saadete kaudu meile selgeks teha, kui väga ta eesti rahva pärast mures on, ja õhutada neid mitte vähem mõtlematutele tegudele.

Ameerika Hääl alustas eesti saatekavaga 3. juunil 1951, seega alles 10 aastat pärast esimest ja 2 aastat pärast teist massiküüditust. Selleks ajaks olid NKVD ja hävitus-pataljonid murdnud ka relvastatud vastupanu-liikumise selgroo…

Kuidagi võib mõista, miks ajab sellist kommuvõimurite Eestis sooritet massiroimi vabandavat jama näiliselt ontlik vanur, kes NKVD vangistuses ja eriasumisel elununa siiski sovetižurnalistikat praktiseeris, vabalt Läände pääses ja paar kuud Kanadas elas, tuli sealt alati tagasi ning vastuteeneks hoolsalt valvas kodumaad väisavaid pagulasi ehk Alleri keelepruugis emigrante. Niihästi tema professionaalsest käekäigust kui ta ajakirjandusliku kaastöö sisust nähtub, et et see oli järelevalve ja nuhkimisega põimitud kihutustöö ning sestap pidi variasutuste VEKSA- ja repatrieerimiskomitee egiidide all aset leidma NSVL-i riikliku julgeoleku ehk täpsemalt KGB II peavalitsuse juhatusel.

Aller oli hiljemalt aastast 1960 kojukutsumiskomitee ja märtsist 1962 ka VEKSA aktivist, mil oma leivaisadele võidupunkte tuua oli järjest vaevarikkam. Repatriatsioon kui protsess oli ammuks läbi, kümnenditagune möödanik. Kojukutsumise kihutustöö iga pauguga võis ise endale jalga lasta. See ei olnud võidukas mäng kunagi olnudki. Ka 1940-ndi massimigratsiooni ajal oli vene ohu eest pagejaid pea kümme korda enam kui naasikuist repatriante. Ja isegi kui 1950… 1960… 1970-ndil ENSV-st Läände pagejaid oli keskmiselt üks või paar aastas, siis Riho Mesilasest (juunis 1978) alates ning Rein Rannapi ärahüppeni (mais 1987) oli okastraadi ja raudeesriide kiuste tervena Läände jõudjaid üle kolmekümne. Aller oli selgelt kaotajate poolel. Kui talle mitte võiduks lugeda pika vinnaga edu gebistliku propagandamüüdi juurutamisel.

Sovetipärimuslik mütoloogia, mis Läänest kostnud eestikeelseid n-ö ässitussaateid igasugu riugaste pärast põhja manab, ei ole ju niisama sündind ja surnud, vaid märksa hullem — ta elab edasi. Ka täna, aastal 2013 on Tallinnas Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseumis sõjajärgset vastupanu kirjeldava väljapaneku raames püsti löödud "Põrgupõhja" metsavenna-punkri koopia ja sisustatud on see muuhulgas retrostiilis raadiokastiga, mille moodne digimälu kordab lakkamatult Ameerika Hääle eestikeelset saadet… detsembrist 1973, kusjuures näitusele pandud punkri algupärane variant oli hävitatud 26 aastat varem, detsembris 1947. Nörritav näide Eesti moodsa muusemi (pseudo)akadeemilisest tasemest.

Okupatsioonimuusem ehk ei nimeta pagulast enam emigrandiks ega vabadusaatelist relvavenda süümetuks bandiidiks, nagu mõni vene čekistide eeskujul veel perestroika ajal tegi. Ent seni, kuni siin õilmitseb kas või üks võõras propagandavale, on meie tõde endiselt põlvili.


Allikad: Rudolf Alleri 2-osaline veste “Väliseestlastest koduse eestlase pilguga” 1987. aasta 15. ja 22. oktoobri Maalehes ning mõtisklus “Kodumaast, kodumaa-tundest, rahvusest” 1983. aasta 16. märtsi Kodumaas.

Spioonid, luurajad ja nuhid. Esimene osa.

Oi, Raimu, Raimu! Kas teie ei ole tõesti kuulnud, et Vabaduse Raadio oli algusest peale USA spionaaži-operatsioon?

Vanemuurija Kruusma rõhutatult familiaarne pöördumine oli mõeldud mehele üle laua. Mõned aastad Müncheni raadios töötanuna soovis too nüüd Eestisse asuda, mistap pidi vähemalt tänase, 1979. aasta juulikuu pühapäeva palava pärastlõuna KGB halli kontorihoone ülakorrusel ära kannatama. Et ta imestav kulmukergitus paistaks vähem teeselduna, heitis major Kruusma ülekuulatava ette paar tunamullu Moskvas ilmunud raamatut, mis ta sõnu pidid kinnitma.

* * *

Ikka ja jälle korrati siin sama propagandalegendi. Kuidas Nõukogude kodanik Juri Marin mitu aastat töötas Vabadusraadios (RL) ning uuris üksikasjalikult selle asutuse hoolikalt varjatud sünget tausta. Tema hangitud dokumendid olid kinnitanud NSV Liidu pädevaile organeile varem kogutud tõendeid teise sarnase Müncheni raadio Vaba Euroopa Raadio (RFE) kohta tolle endiste töötajate kaudu, kes samuti olnud luureohvitserid. Neid n-ö rajaleidjaid ideoloogilise diversiooni vaenulikku keskusse oli kolm: kapten Andrzej Czechowicz Poolast, Pavel Minařík Čehhoslovakkiast, major Hrisan Hristov Bulgaariast.

Nad esindavad oma ajastu tuntud, ehkki üksteisest erinevaid juhtumeid. Aga mis seda kolmikut idabloki teistegi kuulsate luurajatega ühendab, on kõigi otsene osalus Ida—Lääne teabesõjas, osavõtt sala- ja avalikest üritusist kindla eesmärgiga — tõkestada vaba teabevoolu. Ehk lühidalt — aktiivmeetmed ja kontrpropaganda. Veel lühemalt öeldes on nad kõik agitprop-luurajad. Nende abiga püüti usutavalt täita kommunistliku kontrakampaania puuduvat lünka.

Vabadusraadio moodi alternatiivmeedium oli parim vastus kurjusimpeeriumi Suurele Valele. Lääne leiutisele vastamiseks polnud aga küllalt Ida meediakampaaniast, ei piisanud ausast võistlusest raadiouudiste ja kommentaaridega, jäi väheks petturlikest dokumentaalseriaalidest ja kuuldemängudest RL-i või RFE vastu, mida samuti püüdlikult tehti pea igas kommude käsutatavas ringhäälingujaamas — Praha Raadiost Majakini, Bakuust Minski ja Tallinnani… Nagu see eetrirünnak 8. septembril 1973 E(R)R-is, kus ENSV teeneline kultuuritegelane ja kommentaator Ivar Trikkel hoiatas:

… Meie kontinendi psühholoogilise kliima parandamiseks on hädavajalik likvideerida Euroopas Külma sõja raadiojaamad Vabadus ja Vaba Euroopa…

Järgmise viisaastaku koordineeritud kava kohaselt võtsid NSVL-i ja ČSSR-i välisluureasutused ette RFE ja RL-i kompromiteerimise ühisürituse sihiga teha nende tegevusele Lääne-Saksamaal viimaks lõpp. Aga Müncheni raadiod elasid üle nii tolle kui ka tulevad viisaastakud.

Peale RFE—RL-i + tänuliku kuulajaskonna jäi Külmas sõjas kui mitte terveks, siis ellu ka vaenulik vastasrind. Suur osa RFE—RL-i sihtmaist või sealseist massilõitadest on endiselt just nende järglaste ja kasvandike käes. Kas viimaste abiga või ilma, aga prosovetikust propagandalegendist on üle sajandipiiri taritud ka müüt Müncheni spioonipesast. Nii ärgas on Eestiski veel kujutluspilt, justkui oleks Vaba Euroopa Raadios Müncheni pruuliga õlle abil loputatud kõrist alla CIA priskeid pirukaid. Sarnaste vihjete tagamõte oli ja on jätkuvalt sisendus, et Müncheni raadiod on USA salaluurelt saanud peale raha ka inspiratsiooni. Niihästi enne kui pärast pööret 1971-1972, mil raadio rahastuskanal USA välisluure keskameti (CIA) haldusest eemaldati. Seal oligi punaste valedekangas too rebend, mida Moskva soovi kohaselt kokku nõeluda üritasid tema käsualused salateenistused.

Kevadel 1965 oli Poola Rahvavabariigi siseministeeriumi julgeoleku-ametil (Służba Bezpieczeństwa) läinud õnneks sokutada oma mees Müncheni raadiosse. Salajase töölähetuse pälvis Andrzej Czechowicz (*1937). Saksamaal teenistust otsiv õnnekütt oli tülitanud ühtviisi nii RFE-d kui ka Poola sõjalist missiooni Berliinis. Viimases ei soostutud teda elatise leidmisel enne aitama, kui Czechowicz näitas äsja talle saabunud kirja. See oli toonud RFE-st rõõmustava sõnumi talle sobiva töökoha vabanemisest…

Ehkki Czechowiczi jaoks päris raadiotööd pakkuda polnud, meediaanalüütiku koht RFE uurimisosakonnas talle kui ajaloolasele viimaks leiti. Kommunistliku salaluure ülesande, milleks oli RFE poola kartoteegi kopeerimine (30 tuhat kaarti) ja Poolas tegutsevate korrespondentide (neid oli sellal pool tuhat) tuvastamine, täitis ta edukalt. Viieaastase luuretöö järel, märtsis 1971 kutsuti Czechowicz ära. Peatselt läks Varssavis käiku tema osalusel RFE-d "paljastav" kampaania. See hõlmas paari aastat kihutusreise üle Poola, käitiste töökollektiivide ja koolide väisamist. Mehe ja julgeolekuameti ühistooteina ilmusid Poola raadio saatesari “Kapteni tagasitulek” (Powrót kapitana, 1971) ja raamat “Seitse rasket aastat” (Siedem trudnych lat, 1973), kus valed algasid juba pealkirjast. Raamatu tõlked levisid Ida hemisfääris laialdaselt, ka vene keeles Семь трудных лет (M, 1975, 272lk). Laimu tipuks oli ameeriklaste süüdistamine, nagu hoiaks nad leival natsikollaborante. Czechowiczile omistati RFE-aastate eest kaptenikraad — tekitamaks ilmset allusiooni kpt Klossi seiklusiga telesarjas “Kaalul on rohkem kui elu”. Mõni aasta hiljem, juba eru-kolonelleitnandina saadeti ta sekretäriks Poola saatkonda Mongoolias.

Pavel Minařík (*1945) on ainus idabloki luuraja, kelle kohta on teada, et teda valmistati ette raadiotööks spetsiifiliselt RFE-s. Koju naastes tõsteti temagi kapteniks, aukraad oli jäägitult teeneline. Tagantjärele tuli Čehhimaa justiitssüsteemil tegelda kpt Minaříki teenistusasjaga tervelt poolteist kümnendit. Aastal 1993 mõisteti ka neljaks aastaks vangi, sisuliselt diversiooni eest. Nimelt oli Minařík Čehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi siseministeeriumi julgeoleku-teenistuse (StB) agendina Praha kevade veteranist pagulast mängides imbunud Lääne-Saksamaale ning tegutsenud 1970-1975 diktori ja toimetajana RFE-s. Kommunismiroimade dokumenteerimise ja uurimise komisjoni poolt kohtule antud dokumentide ja tunnistuste järgi läkitas Minařík sel ajal StB peakorterisse vähemalt kolm kavandit plahvatuste korraldamiseks Müncheni raadiomajas. Ent karistust kandma ta ei asunud…


Kapten Minaržiiki ja ta luuretööd ülistav pseudopatriootlik levilaul
“Dopis Svobodné Evropě” (Kiri RFE-le) Josef Lauferi ja ansambli Golem esituses — taustaks ČTV mustvalge arhiivifilm Pavel Minariki 29. jaanuari 1976 pressikonverentsist RFE-s luuramise tulemusist

Ülemkohus otsustas aprillis 2007 mitte lugeda kuriteoks pommipaneku k a v a n d a m i s t  Minaříki poolt. Vahepeal, veebruaris 1981 RFE tšehhi toimetuse akna all plahvatanud ja nelja inimest vigastanud lõhkelaengu pani tõesti sootuks teine mees — Carlose ehk Šaakali grupeeringusse kuuluv läänesaksa terrorist Johannes Weinrich ning selle terroriakti selget seost StB-ga tuvastatud ei ole. Ida-Saksamaa Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MfS-i ehk Stasi) pabereist selgus, et Carlose terrorigruppi rahastas ja toetas selle pommirünnaku korraldamisel hoopis Rumeenia.

Kümmekond aastat RFE-s töötanud Hristo Hristov on Bulgaaria agitpropi ülespuhutud nimi, kus mingeid tegusid taga ei ole, mistap teda kodumaal peetakse  n u r i l u u r a j a musternäidiseks: Хрисан Христов — провалил се български разузнавач. Et igal teisel idabloki salaluurel oli Viinis oma mees, siis ei tahtnud alla jääda ka Bulgaaria Rahvavabriigi riiklik julgeolek. Nii toodigi telesse ja demonstreeriti "Suurt luurajat Hristo Hristovit!" kõigile nagu tolmuahvi. Polnud temast ei spiooni ega luurajat, ainult hädine kelner Veneetsiast. Üks Bulgaaria endisi majanduspõgenikke, kes maandus lõpuks Austrias ning 1976 teatas ootamatult, et oli Vabas Euroopas töötanud luureteenistuse majorina, ülesande täitnud ja tagasi tulnud. Tema kirjutiste pärisautoriks oli parteilaulik Vladimir Kostov, üks Lääne-vastase ideoloogiarinde eesliini-mehi Bulgaarias. Hristov on tuntud ka joodikust hasartmängurina, kes väga paljudele on külma teinud.

Ilmselt järgis Bulgaaaria salateenistus vanema venna eeskuju ja keskendus SMERŠ-i stiilis "märgadele asjadele", kõrvaldades teise leeri läinud pagulasi mürgigaaside ja -kuulide, õnnetusjuhtude lavastamise ning kidnäpper-tiimide abil. Igatahes sattusid Nõukogude ja Bulgaaria agendid Müncheni raadioisse palju juhuslikumalt kui Poola ja Čehhoslovakkia luurajad. Et ühe värbamisvõttena kuulus sovetlikku spionaažitraditsiooni ka sugulussidemete ärakasutamine, siis pärast 1950-ndit rakendati seda juba mõrtsukatööst märksa sagedamini ka RL-i personali suhtes. Nii juhtus talvel 1965-1966 oma laevade pardailt Läände karanud meremeeste Oleg Tumanovi ja Juri Mariniga, kellest esimene oli põgenedes 21-, teine 36-aastane; arvatavasti värvati kumbki tagasi vastavalt 1972. ja 1967. aastal.

Radio Svoboda peatoimetaja Tumanov (1984)
Jõudsaima karjääriga KGB agent vene toimetuses,
kes korruptsiooni-kahtlustuse tõttu küll
jäi ilma õigusest honorare määrata.

Siis värbas Oleg Tumanov (*1944) peagi ka ühe oma kaaslanna. Aga tema teine naine ja nende ühise tütre ema võeti mehe tagasihüppe järel sakslaste poolt kinni… GRU agendina! Suvel 1986 esines Tumanov sageli idabloki lõitades ning järgnevail aastail sai ta APN-i ja NSVL-i teleraadiokomitee sine cura kontrpropaganda-spetsiks.

Tagasivaates selgus Münchenis, et peale muu varastas Tumanov RFE—RL-i kaastööliste nimistuid, kogus raadio vene personali kohta isiklikku taustateavet ja edastas kõike seda N Liitu. Näiteks 1974 tarnis ta KGB-le tosin köidet teavet, mõni pabereist vilksas ekraanile toonases propaganda-dokumentaalis Radiodiversant. Ent pärast sedagi jätkus luurajaelu tal Münchenis veel 12 aastat.

* * *

Ida-Euroopa koordineeritud propagandakampaania üldsiht oli kujutada Müncheni raadiorüütleid sotsialsmileeri õõnestajate ja pingete üleskruvijatena. Seega ohuna maailmarahule. Sekka kostis RFE—RL-i süüdistamist koguni terrorismis… Sama viisijupi on tänaseks üles korjanud Iraani islamimeelsed meediumid nende oma külmas sõjas Läänega RFE—RL-i ja BBC pärsiakeelsete teenistuste kaastöölisi spioonideks kuulutades. Miski ei saa kaugemal olla  t õ e s t ,  mida autoritaarseil võimudel on lihtsalt valus taluda.

Allikad. Müncheni-aegse RFE—RL-i julgeoleku-osakonna ülema ja Praha-aegse turvakonsultandi Richard H Cummingsi raamat, uurimused, blogi ja ettekanded: Cold War Radio (Jefferson, 2009, 320lk), International Terrorism and the Cold War 4. jaanuarist 1996 jmt. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes Harjumaa/Harju Elu 15. juuni... 6. november 2007. Andrzej Krajewski Szpieg w Wolnej Europie ajakirjas Newsweek Polska 21. märtsil 2011. Praha Raadio 30. aprilli 2007 uudis Příprava atentátu na Rádio Svobodná Evropa končí bez trestu. Atanas Panajotovi 16. jaanuari 2008 intervjuu Blitz-Showle. KGB värbamisvõtteist hõimlaste abiga vt Leonid Mahlise kirjutist Na Svobode s čistoj sovest'ju ajalehes Совершенно секретно nr 4 (206) 1. IV 2006. Ralf R Parve “Oh seda lolli eesti elu!” ajalehes “Kesknädal” 16. jaanuaril 2008.

Spioonid, luurajad ja nuhid. Teine osa.

Järgnev juhtum viitab võimalusele, et Müncheni raadio jäi sovetlike salateenistuste luuretegevuse tulipunktist kõrvale. Kui tuli langetada tõsine valik, siis eelistati oma nuhi saatmist kas või USA sõjaväelaste keelekursustele, selmet sihtida peavaenlase spioonikeskust, milleks KGB kihutustöötajad Vabadusraadiot nimetasid. Vahest ei rohkemaks kui silmakirjaks?

 

Nuhk Tumanovi eelkäijaks RL-is oli samuti meremehest ärahüppaja, kes saanud USA-lt viis aastat varem poliitilise varjupaiga, sattus aastast 1971 RL-i koosseisu Münchenis. Ühendriikides välja antud dokumentide järgi oli ta Juri Marin, kuigi pärisnimi oli Pjatakov ja tegelik sünniaasta 1929. Saatusejoone järsk käänak tuli veebruaris 1966, kui ühe N Liidu luurelaeva (võimalik et GRU oma) pardalt hüppas ära laevastikuohvitser ja kompartei liige, kes Vaikses ookeanis korjati üles USA laevastiku pardale ning kes pärast ülekuulamisi sai Ühendriikide valitsuselt uue identiteedi: Yuri Michael Marin. 

Sarnane käik oli ju Eestis tuntud juhtumil Markus Larssoni ehk Tallinnast pärit filoloogi, endise ETV ja TASS-i ajakirjaniku Raivo Ojasaarega, kes Helsingist terve perega ära kadus ning mõne aasta möödudes tunti ära Ameerika Hääle juures tema uuest nimest hoolimata. Siiski, Pjatakov/Marini lool oli teistsugune järg. Samamoodi oli Marin küll vene keele ja sovetisüsteemi asjatundjana vähemalt kahes erinevas USA asutuses tööd leidnud, ent paljastamise hirmus Lääne-Saksamaalt ummisjalu tagasi N Liitu põgenenud.

Vahepeal Marini ülemeelitanud KGB andis talle varjunime Kit, mis tähendab "Vaala" ja ehk ka iroonilist vihjet ujumisoskusele. Värbamine leidis aset USA pealinnas juba vähem kui aasta pärast Juri äraujumist. Oletatavasti keegi N Liidu esinduse töötajaist oli Washingtonis talle kannule sattunud. Igatahes leidis kontakt sovetliku salaluurega aset seal.

Edasi, septembris 1967 palgati Marin tööle US Army Russian Institute'i (USARI) Garmisch-Partenkirchenis, mis jääb Münchenist lõunasse umbes tunnise autosõidu kaugusele. Vestlusis USA sõjaväelasiga kõnelenud Marin, et miski peale silmuse teda ees ei oota, kui ta peaks N Liitu naasma, kusjuures kaaslastele tundus, et ta aktsepteerib seda asjaolu ilma vähima hirmuta. Partenkirchenist tegi ta sageli erareise Münchenisse. Sealt leidis endale ka järgmise tööpaiga.

Yuri Michael Marin

Juunis 1971 ilmus pikakasvuline siledaks raseeritud peaga mees nimega Marin Vabadusraadiosse. Legendipäraselt mõne aasta eest mingi Nõukogude esinduse tõlgina poliitilist varjupaika leidnu olla üles kasvanud Shanghais, sestap peeti raadios teda ootuspäraselt Hiina asjatundjaks. Saanud toimetaja—teadustaja koha, esines ta eetris Konstantin Neastrovi nime all. Vabal ajal korraldas Marin kolleegidele lärmakaid joomapidusid, mille käigus klõpsutanud ta innuga fotoaparaati… Kas Vabadusraadios üldse tegeleti salakuulajate väljaselgitamisega, küsiti kunagi ühes intervjuus RL-i kauaaegse diktori Julian Paniči käest. Tema mäletas vastukarva-näitena vaid Marinit:

Nii imelikult vähe spioone, nii vähe paljastusi… Olen mõelnud isegi, et — Jumal küll! — mis see siis olgu? Kogu NSV Liitu anname saateid… ja mitte ühtegi tõsiselt võetavat luurajat, kes siin nuhiks, siis ära läheks ja kel midagi tõesti kaalukat pärast rääkida oleks!
On mainitud üht Marinit — sünge kujuna käis siin ringi, alati pooleldi purjakil, labane ja jämedusi loopiv sell. Räägitakse, et ta sokutati siia sihilikult eksitama ameeriklasi — vaat sellised ongi Nõukogude spioonid. Ta oli ehtne tolgus…
Aga igasugu jutud, et keegi on luuraja või keegi on spioon — seda kahjuks juhtus. See oli meie elu üks väga vastikuid külgi… Kui keegi kolleeg hakkas teist kahtlustama ja siis ainult sulle saladuse usaldas, et näe see tüüp… Sellest oli raadios tülisid küll.
Mäletan, üks [RFE—RL-is töötav] ameeriklane, kellele meeldis vene keeles suhelda, rääkis mulle: "Teate, luurajaid ei olegi siia vaja, inimloomuste sobiv paigutus teeb ära sama töö!"
Aga kõik läks eetrisse õigel ajal ja saateile ei olnud etteheiteid kunagi.

  Radio Liberty Committee  1965. a linateos  «Suurim väljakutse»  oli tõdemus RL⎯i küpsusest institutsioonina

Saksamaal abiellus Marin lõpuks ühe Gruusia pagulasest RL-i töötajaga, mida võiks vähemalt selles sarjas tema isikliku elu tipuks pidada… Kui abielu poleks jäänud aga nii lühikeseks.

Marini tollane suunitlemine käis KGB Karlhorsti-esinduse kaudu Ida-Saksamaal. Aastal 1973 üritas Marin uuesti töölepääsu USA Sõjaväe Vene Instituuti, kuid sel korral lükkas USARI ta sooviavalduse teadmata põhjusel tagasi. Marin jätkas Vabadusraadios. Riikliku Julgeoleku vastuluureteenistus loobus operatsioonist Kit 1973. aastal nn aktiivmeetmete osakonna kasuks — Marini edaspidine ülesanne oli Vabadusraadio kui "CIA tööriista paljastamine".

Selleks ajaks oli Marin raadios juba kolm aastat ja novembrist 1973 taheti teda viia üle USA-sse. Eelnevalt oma tulevase tööpaiga, RL-i New Yorgi bürooga tutvumiseks korraldatud tööreisil sai tema vastuvõtjaks juhuslikult teine "sinoloog" Jevgeni Šiljaev, eetrinimega Konstantin Pavlov. Euroopast saabuva kolleegi ametlikku elulugu teades tegi Šiljaev ühe mandariinikeelse nalja, milleks Marin valmis ei olnud. Ta kukkus vabandama oma olematu keeleoskuse pärast ja sama valuga pihtis, et tegelikult pole ta kunagi Hiinas olnud ega mõista ka sealseid keeli — see kõik on vaid päris-eluloo varjamiseks mõeldud legend. Seepeale soovitas Šiljaev Marinil Münchenisse naasta ja seal ennast otsekohe ise töölt lahti võtta.

Nii hämmastav kui see pole, lendaski Marin Münchenisse ja sõitis 14. oktoobril 1973 oma autoga Austria—Ungari kaudu NSV Liitu.

Münchenisse jäi adumata kaotuses murelik kaasa, kelle peig oli haihtunud, ootamata ära isegi mesinädalate lõppu. Asja selgitas paar päeva hiljem telegramm Budapestist:

"Ära proovigi mind enam otsida... Mine raadiosse ja võta välja mu viimase kuu palk..."

Rohkem kui aastase viivituse järel hakkas Venemaal ilmuma RL-i õõnestustegevust "paljastavaid" kirjatöid, kus autorina esitleti Marinit. Tegelik välmija oli kahtlemata keegi KGB aktiivmeetmete osakonnast — kuid kes? Sageli kasutati neis teostes fotosid ja RL-i dokumente, mis võisid samahästi olla hangitud nii Marini enda kui ka mõne teise KGB nuhi abiga.

Peale RL-i, CIA-d ja USA-d hukkamõistvaid tiraade lisas Marin ühes teleintervjuus, et tema eesmärk oli õigupoolest tungida "USA spioonikooli" (loe: USARI-sse) Garmisch-Partenkirchenis, ja et ta võib oma kogemuse põhjal kinnitada selle kooli Nõukogude-vastast suunitlust.

Marini luuretööd tutvustas üsna pinnapealselt kaks Moskvas 1977. aastal trükitud propagandakogumikku (Разведчики разоблачают ja О свободах подлинных и мнимых). Ta ise olevat 1970. aastate lõpus Lätisse asunud. Ei Juri Pjatakov ega Marin pole hiljem agitatsiooni ega propaganda raames, samuti väljaspool žanri piire end mitte kuidagi ilmutanud. 

Allikad: Rihcard H Cummingsi “Cold War Radio: The Dangerous History of American Broadcasting in Europe” (Jefferson, 2009, lk 176-178), “Code Name "Kit": From Defector to Denouncer” ja 17. veebruaril 2013 blogis Cold War Radios. Leonid Mahlis “Na Svobode s čistoj sovest'ju” (На «Свободе» – с чистой совестью). Совершенно секретно nr 4 (206) 1. aprillil 2006. Julian Paniči intervjuu Ivan Tolstoile (День рождения Свободы с Юлианом Паничем) RL-is 4. märtsil 2007. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007.

Ärahüppe järellugu

IX.

(2)

Turismilaeval Amur oli peale eesti oma ka vene ja ukraina gruppe. Eestist pärineva 40-liikmelise grupi juht, NKVD, kompartei- ja ametiühingu-aktivist Rudolf Vingissaar (*1924) seletas kohe pärast Riho Mesilase ärahüpet Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomiteele (EKP KK), et Mesilane oli reisil kõvasti joonud ja sini-must-valget klotsersõrmust kandnud, mis tekitas halvakspanu ja mille ta kolmandal reisipäeval, st 4. juunil sõrmest ära võttis. Austriasse jõuti 13. juunil, reis pidi lõppema kümme päeva pärast. Habe – nii teda omavahel kutsuti – haihtus 15. juunil, ekskursioonilt Wieni kunstiloomuusemisse.

Kadudes muusemi vestibüülis sagivasse rahvamurdu, väljus Mesilane rahulikult peauksest, võttis takso ja lasi end sõidutada USA saatkonna juurde. Kümnekonna minuti möödudes puhkes paanika. Ametiühingutegelasest grupijuht andis sellest ülekuulajaile aru… Rudolf Vingissaar:

Viibides mõne minuti näitusel, märkasin grupi liikmete ülelugemisel, et keegi on puudu. Avastasin, et Mesilast ei ole. [---] Seejärel organiseerisin kohapeal Mesilase otsimisrühma, kuhu kuulusid veel Aleksander Juhanson jt. Kohe me ei saanud aru, mis on juhtunud Mesilasega. Sel ajal, mil otsisime Mesilast, jätkasid teised grupi liikmed muuseumi väljapanekute vaatamist. Otsisime Mesilast muuseumi ruumidest ja ümbrusest veel peale külastuse lõppu, kuid tulemusteta.

Kellegi saatis grupijuht Habet otsima isegi tualetti, kuid seal oli vaid turismigrupi austerlasest bussijuht, keda otsijad kohe hakkasid kahtlustama kaasabis põgenikule. Jaak Pählapuu, kes teiste hulgas oli Habet otsima saadetud, oli grupijuhile rääkinud, et WC-s oli ühe kabiini uks lukustatud. Tema nõudmisele see lahti teha – Mesilase otsimise eesmärgil – vastati muusemitöötajate poolt eitavalt. Kuid jätkame Rudolf Vingissaare 20. juunil 1978 EKP KK-le kirjutatud venekeelse seletuskirja tõlkega:

Kandsin kõigest ette turismi üldgrupi juhile Danilenkole, kes ühes teiste gruppide juhtidega lülitusid ka Mesilase otsimisse. Lõpuks, umbes poole tunni pärast teatas ta sündmusest NSV Liidu saatkonda Wienis.

Ungarlased Traiskircheni pagulaslaagris 1956
WWW.Mediathek.AT

Eesti kompartei keskkomiteest läks seepeale liikvele veidravõitu legend, nagu oleks Mesilane müstiliselt haihtunud Wieni kunstimuusemi tualeti kaudu ja lagedale ilmunud alles Ühendriikide suursaatkonnas. Tema valik taksosõidu (mitte kanalisatsiooni) kasuks oli mõistlikum ja ka palju lihtsam kui edasine asjaajamine USA saatkonna bürokraatidega, kes Riho Mesilase vastu mingit erihuvi tundmata andsid mehe varsti Austria politseile. Nii sai temast peagi veel üks asukas looduskauni Traiskircheni põgenikelaagris. Ta ei olnud siin kindlasti esimene ning ehk mitte ka viimane eestlane.

Siis aga, kui USA saatkonna ametnikud Mesilasega veel tutvust tegid, uuriti—vaadati Amuri pardal juba Mesilase kajutit. Siit avastati kaks kohvrit ja neist paar tosinat asja: peale musta pesu, lipsude, tuhvlipaari, kokkupandava vihmavarju jms oli seal ka N Liidu tollideklaratsioon ja viisa. Mees oli lahkunud, kaks kätt taskus.

Saades 19. juunil kokku N Liidu Wieni-saatkonna esindajatega 20km pealinnast lõunapool asuvas põgenikelaagris, nimetas Mesilane ärahüppamise põhjuse. Selleks pidas ta enda komparteist väljaheitmist viie aasta eest. Ta lisas vene saadikuile, et kõik need aastad oli ta otsinud välismaale pääsemise võimalust. Nagu tagantjärele võib lugeda N Liidu välisministeeriumi konsulaarvalitsuse 29. augustil 1978 koostatud kirjast toona Eesti NSV KGB-d juhtinud kindralmajor August Porgile, märkis Riho Mesilane sel kohtumisel ka oma soovi asuda USA-sse.

Üks Doonau-reisi naiskaaslasi tunnistas pärast KGB uurijale, nagu oleks Mesilane tol saatuslikul välissõidul kord teiste ees lõõpinud, et soovib neile varsti Ameerika Hääle kaudu head õhtut. Siis ei pöörand keegi sellele tähelepanu. Naeruümara telenäo tavaline lõõp.

(Järg)

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Perlustratsioon ja radioperehvat

X.

Sovetlik salateenistus lükkas käima kõik rattad, et teha kindlaks põgeniku järgmised sammud, mida ta vabadusse jõudes ette võttis. Muidugi oli neil sel alal igasugu varjatud abilisi.

Mesilase KGB-toimiku järgi otsustades tuli tõhusat abi näiteks postitöötajailt. Sõnumid priiusest olid ju kontrolli all! Üks toona võõraid kirju lugenu, nagu selgub, oli Tallinna peapostkontori juhataja asetäitja Malle Türk. Toompuiesteel asunud postitöötluskeskuses resideeriv Türk avas muuseas ka ühe Eesti tuntuma raadio-ajakirjaniku nimele tulnud saadetise. See jõudis Tallinna 29. augustil 1978.

* * *

Sel kirjaümbrikul polnud ei saatja nime ega tagasiaadressi. Nii tekib küsimus, miks pälvis just see Austriast saabunud ümbrik sm Türgi või tema alluvate tähelepanu. Ega postiteenistujate võimed ei saa üleloomulikud olla. Kas see oli puhas juhus? Teisisõnu, kas see võiks olla postiametniku professionaalne uudishimu, mis — olgu või mööndustega — lubaks võõraisse ümbrikuisse piiluda? Ei, normaalsetes oludes saab see huvi olla ainult ebaprofessionaalne. Võib-olla inimlik. Kuid näotu ja ebaviisakas… Vähe sellest, niisugune uudishimu oli ja on kuritegelik! Isegi nõukogulike seadustega oli tagatud postisaladus ja võõraste kirjade avamisel lasus keeld.

Siia vahele märkigem, et tol korral jäi postitöötajate spetsiifiline huvi Mesilase kirjade vastu karistamata. Eks süsteem olnud selline, okupatsioon, kommunistlik totalitarism jms… Kuid oletame, et see või teine seltsimees võeti vahele kümnekonna aasta pärast, näiteks perestroika ja demokratiseerimise ajal? Pärastpoole kaotas ehk koguni oma töö, näiteks siis, kui iseseisvus ja õigusriik said taastatud? — Ei, sedan'd küll juhtund pole.

Veel kolm kümnendit täitis sm Türk Tallinna peapostkontoris ja selle järglasasutuses juhtivkohti. Malle Türk (*1946, omandanud kaugõppes 1975 TPT postiside eriala; ja kui mõni harjumaalane tunneb oma kirjavahetuse saladuse rikkumise vastu huvi, siis pärige üle: sm Türgi praegused tf-nr-d on 6536212 ja 6047333) on oma tegevusest jätnud uuemaid märke ka eesti vabasse ajakirjandusse, vt nt Eesti Päevalehes (Tln) 1996. a 13/14. novembril: Tae Seppor, Küsiks justkui valest kohast; — 10. detsembril: Malle Türk, Peapostkontor vastab; EPL 25. novembril 1998: Oliver Rand, Postimaja vaikib; samuti SLÕ-s: 11. septembril 1998 Malle Türk, Eesti Postil uued sihtnumbrid — 4. detsembril 2000 Jaan Väljaots, Kes varastab kirjadest raha?

Hiljem askeldas seesama Türk veel postitöötlemiskeskuses / postikeskuses ning aktsiaseltsis Eesti Elektronpost. Viimane tegeles elektrooniliste kirjade väljatrükiga, ümbrikusse paneku ja postitamisega; ettevõte loodi Eesti ja Soome Posti tütarettevõttena 1995. Postinuuskurina oli Türk hinnatud seega ka Eesti Vabariigis, kui postiside-kontroll oli pisut paremini organiseeritud, märksa mehaniseeritum ja elektroonilisem kui vene ajal…

Malle Türk aastal 1999:

Postikeskus sorteerib kogu posti kõigepealt käsitsi. Siis on kohe tunda, kui ümbrikus on midagi peale tavalise kaardi. Nänni saatmiseks on kollased plastmullidest sisuga ümbrikud. Firmad lisavad jõulutervitustele näiteks pastapliiatseid. Kahtluse korral valgustab toll ümbriku läbi. (…) Kirjade sorteerimise masin ei lase läbi isegi sellist ümbrikku, mis sisaldab kirjaklambrit.

* * *

Kuid liigume tagasi aastasse 1978. Mida postinuuskur leidis? Ümbrikus oli, otsustades 1. septembri pärastlõunal koostatud “korrespondentsi võetuse ja vaatluse protokolli” järgi, südamlik läkitus Helgi Erilaiule (1942—2023), millel me eraelu kaitsvate tõkete tõttu pikemalt ei peatu. Läkituse all oli selgesti loetav Riho Mesilase allkiri koos tagasiaadressiga Otto Glöckel straβel Wienis.

Loomulikult ei komistatud peapostkontoris kirja otsa kogemata. Konkreetne korraldus tuli KGB-st, kes oli ärakargaja käekäigu pärast pehmelt öeldes mures. Kuigi selline sekkumine kirjavahetusse vahetevahel toimus seaduslikult, prokuratuuri loal, tuleb siiski lisada, et niisuguse läkituse saatja isiku tuvastamine, kus puudu on adressant, eeldas välisside täielikku järelevalvet, sealjuures kõigi üle piiri saabuvate ümbrike sisu üleuurimist ja ka süvenemist. Veel hullem asi selgub nn väljasõidutoimikuist. Sealt on näha, et KGB analüüsis inimeste erakirjavahetust ja pidas selle iseloomu üle ka arvestust. Kindlasti ei sõltunud siin kuigi palju ega õigupoolest üldse miski sellest, kas võõraste kirjade avamine toimus seadusega ettenähtud prokuröri-sanktsiooniga või ilma selleta, sest enamasti saadi läbi ilma. Sovetlik postiteenistus oli salateenistuse käepikendus. Mesilase juhtum andis siin rohkem kui ühe kinnituse.

Samalaadi protokoll koostati ka ühe teise ümbriku sisu kohta. See juhtus päev varem Pärnus. Seal sai protokoll vormistatud juba KGB kohaliku operatiivtöötaja leitnant Peeter Eesmaa (*1949) käega. Pärnu postimajas tuvastatud kiri oli adresseeritud põgeniku emale. See algas operatiivvolinik Eesmaa koostatud protokolli andmeil sõnadest:

Tere, ema!
Mul on mõningaid lootusi…

Kiri emale lõppes sõnadega:

… Isegi surmahetkel ei kahetse ma midagi.
Riho, 16. augustil Wiener Neustadtis.

* * *

Samuti said juurdlusorganid Riho Mesilase vabaduspõlve alguse kaardistamisel abi Tallinna Raadiomajas välis-ringhäälingut seiravalt salajaselt eritoimetuselt. Sealt tuli KGB-sse ametlik kinnitus selle kohta, et põgenikku mainis lõpuks üks välisraadio ja nimelt Ameerika Hääl. Nagu Tallinna raadio (siis ER-i, praegu ERR-i) programmide peadirektori asetäitja Arno Kirt (1939—2016) kandis 1. septembril 1978 ette KGB-le, oli Ameerika Hääl eelmise nädala laupäeval, 26. augustil väliseesti kultuurikroonika raames ära toonud ühe Kanada eesti ajalehe sõnumi…

Ameerika Hääl:

… Vaba Eestlane teatab, et Austrias eemaldus ühest turismigrupist ja valis vabaduse Riho Mesilane, kes töötas teadustajana Tallinna TV-s. Ta on ühtlasi följetonist ja tema sulest ilmus mõni aeg tagasi üks teos Loomingu Raamatukogu sarjas.

* * *

(Järg)

Allikad: Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007; Kadi Talpsepa “Kirjapommitaja väldib postikeskusi” ajalehes SL Õhtuleht, 21. detsember 1999.

Vale lühikesed jalad

XIX.

Huvi Eesti arengute vastu ning kursisolek seal toimuvaga olid Rihol nagu veres. Ta luges Eesti NSV trükiseid ja kuulas kolleegidest sagedamini ka siinset raadiot (ER/ERR-i). Kui ei õnnestu endal Tallinna lainele häälestada, rakendas RFE—RL-i tehnikute abi, kes vajadusel tegid eesti toimetuse jaoks Tallinna raadiosaateist salvestusi.

Propaganda ja tegelikkuse lõhe mõõdistamine, pidev ja päevakajaline sekkumine Eesti ellu põhjustasid tema vastu mõistetavalt vaenu kompartei ja KGB leeris. See ei tee küll Mesilasest ainsat RFE—RL-i eesti toimetuse kaastöölist, kelle pärast ideoloogiarinde lõukoerad nii oma sünnimaa kui ka N Liidu meedias alatasa lõrisema kippusid. Propagandistlikke vastulööke kogesid 1970.-1980. aastail paljud hilispagulased, kes välisringhäälingus esinesid.

Kui nende aastate laimulugusid uurida, peeti üsna prominentseks ka Kristi Tammikut. Vahel olid Kristi ja Riho rünnakuobjektideks korraga. Näiteks jaanuaris 1983, kellegi O Laine, A Trušini nime all kakskeelses Õhtulehes ilmunud sõimuloos «Vale lühikesed jalad», kus paari veeruni venitatud ebamäärase jutu järel, nagu räägiks Vabadusraadio eesti keeles igal õhtul kaks korda “unejuttu”, asuti välisraadio kaastööliste Terrase, Tammiku, Mesilase “kirjude elukäikude” n-ö paljaksvõtu juurde.

Kui nüüd otsida järjepidevusliini nii, nagu E(NS)V-liku poliitkombestikule kohane, mitte eesti, vaid ikka vene ajaga siis võiks — ja mitte rohkem kui üksnes oletada — midagi ka selle isiku kohta, kes kunagi Laine ja/või Trušini pseudonüümi taha peitu puges. Iga eritlusvõimega lugeja, kes suvatseb jälgida sessamas lehes püsivat jäika suhtumisjoont, pseudoinfoga opereerimist, kuulujuttudega lahmimist, intrigeerimist — ja seda kõike just omaaegsete välishäälte suhtes, ei saa mitte märgata sirgjooneliselt… Tõnis “Soovid-Soovid-Soovid” Erilaiule (*26. IX 1943) osutavat konstanti. Oma ajal oli just Erilaid too teistest enam muusikale ja muusikutele spetsialiseerunud, juba 1971. aastat ÕL-i ja selle reklaamilisa juures töötav jõud, kes oma nime all leheveergudel oli Jossif Kobzoni jpt välismaiste estraadisolistide maaletooja ning samal ajal toimis Tallinna raadio noortesaadete DJ-na. Tema ongi see, kes teatud märksõnade, nagu Vabadusraadio või Ameerika Hääl, peale ÕL-i toimetustoolist iga kord justkui vedrujõul psühholoogilise sõja ammu puistunud tandrile tagasi kargab.

Sarnaseid pingutusi välismaiste saadete usaldatavuse vähendamiseks ja kuulajaskonna eksitamiseks oli ka sovetiajal tõesti raske mitte märgata. Vaba maailma kõiki toekamaid ringlevijaamu ja eeskätt Müncheni raadiot iseloomustati neis kui CIA filiaali ja nende töötajaid näidati kas ameerika või mitme teise riigi salateenistuse agentide, moraalitute inimeste, joomarite või suisa roimaritena. Eestis ründasid RFE—RL-i kõige räigemalt nädalalehe Kodumaa varjunimede või hoopis nimeta autorid. Veel üks neist salapärastest autoritest, keda siinkirjutajal on õnnestunud tagantjärele — seekord ilma oletusteta kindlaks teha, oli Eesti kompartei KK, Eesti TV, ETA ja mitmete ajalehtede kaudu välispoliitiliste loengute tõttu ülihästi tuntud ja unustamatu propagandavirtuoos Vambola Põder, kes nimetatud lehes juulis 1977 vastas kellegi välismaise lugeja küsimusele – kas N Liit kardab ideede võitlust, et neid raadioid ühtelugu manab ja summutab?

“Te nimetate raadiojaamu Vaba Euroopa ja Vabadus informatsioonivahendeiks. Nende raadiojaamade tegevusest on teada liiga palju, et selle definitsiooniga nõustuda. Raadiojaamad Vaba Euroopa ja Vabadus loodi Luure Keskagentuuri [CIA] algatusel Külma sõja aastail. Peab olema ülimalt lihtsameelne uskumaks, et Luure Keskagentuuri innustas seejuures soov õnnistada sotsialismimaade kodanikke värskete päevauudistega. Luure Keskagentuuri ametimehed juhivad nende raadiojaamade tegevust praegugi ning valivad oma kaastöölisteks kodumaalt põgenenud fašistide käsilasi jt kodumaareetureid. Need tegelased ei tee saladust oma eesmärgist – muuta kehtivat korda sotsialismimaades. Ja ka USA valitsus, planeerides käesoleval ajal välismaale mõeldud Ameerika raadiosaadetele määratud assigneeringute tunduvat suurendamist, põhjendas seda kongressi ees vajadusega intensiivistada nende propagandaorganite tegevust rahvusvaheliste kriiside puhul. Seega siis – mitte informatsiooniorganid, vaid kriisipoliitika tööriistad…”

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Sotsioloogia

XXVI.


Suletud ühiskonnas, kus avalik arvamus iseenesest on mõeldamatu ja keegi pole valmis oma vaateid tunnistama, tuleb ettevaatlikult suhtuda kohapeal kogutud andmeisse nn häälte kuulatavusest. Ei maksa tõsiselt võtta, mida kirjutas 1980. aastail Eesti kohta näiteks sotsioloog Galina Sillaste: siin olla vaid 4% inimesi, kes...


“... aktiivselt orienteeruvad kodanlikele teabekanalitele, usaldades neid tunduvalt enam kui sovetlikke massikommunikatsioonivahendeid...”


Kui vastavas ankeedis leidus lahter ka Moskva raadiole, siis just see reeglina sai usaldusväärsuse kõrgeima hinnangu – truualamliku valelikkuse parim näide!


Lääne meediumide tõenäolisem auditoorium oli mitmeid kordi suurem kui avalikult tunnistada juleti. Tuntud vene teleajakirjanik Vladimir Pozner, kes õige sageli USA vahet pendeldas, on sealsele Public Broadcasting Service'i raadiole kinnitanud, et salastatud andmeil oli välisringhäälingul N Liidus publikut 40 kuni 50 miljonit.


Pealegi oli N Liidu keskmisest alati suurem kuulatavus Baltikumis teada. Samuti uuriti idabloki auditooriumi Läänes. See käis Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis juurutatud arvutisimulatsiooni abil, raali söödeti välisriike väisavate N Liidu kodanike küsitlusest saadud andmeid. Selle järgi oli Eestis 1970. aastate lõpul eestikeelse välisringhäälingu regulaarseid kuulajaid 50 tuhat ehk 8%, erakordseil puhkudel võis see kasvada 40% ringi.


Millalgi 1982 või 1983 ületas RFE-RL-i siinne menu Ameerika Hääle oma. Tuleb silmas pidada, et mida lühem oli saade, seda tarvilikum kuulajani jõudmiseks oli selle programmi õige saateaeg ja tugev elektrooniline jõuõlg. Viimasega, saadete pikkuse, jaamade arvu ja võimusuga oli Münchenil eelis, ometi soosis legendaarne minevik ja laiem tuntus Washingtoni eesti saateid. Ameerika Häälel oli enam jälgijaid 1980. aastate künnisel, aga kümnendi lõpuks kaldus vahekord Vaba Euroopa Raadio kasuks.


Perestroika-eelse kuulajaskonna suurust lasi RFE-RL viimati hinnata 1984. aasta oktoobrist järgmise aasta septembrini kestvas uuringus, mis andis Müncheni raadio tavakuulajaskonnaks Eestis 22% ehk 130 tuhat inimest ja ületas Ameerika Häält paarikümne tuhandega.


Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)