Ärahüpe Viinis, aga mitte akna kaudu

IX.

(1)

Mesilase põgenemisloo avanguks kaks ühtmoodi eksitavat kirjeldust kahelt filmitegijalt. Peeter Simm, kes ühe oma lühimängufilmi stsenaariumi kirjutas Riho Mesilase jutustuse motiividel, räägib oma elulooraamatus, miks tema film 13 aastaks ära keelati:

Viimasel võttepäeval kuulsin, et Mesilane on välisreisi ajal põgenenud. Juhtus nii, et Mesilane läks Viini kunstimuuseumis meeste peldikusse, sisenes kabiini, tegi lahti väikese akna, ronis sealt välja ning palus poliitilist varjupaika.

Täpselt samasugust juttu on rääkinud ka üks eesti filmikriitik.

Teine filmirežissöör Katrin Laur, kes oli paar aastat Riho Mesilase kolleeg, mainis oma eluloo-intervjuus samuti aknakaudset põgenemisviisi. Riho olla Katrini jutu järgi “Viinis ajaloo- või mingi muu muusemi tualeti akna kaudu jalga lasknud”, põgenedes turismigrupist, kus ta Katrini sõnul pealegi täitis nuhi rolli. Viimane oli tõsi, kuid aknalugu kahtlane. Aknajutu tõeväärtus ja allika usaldusväärsus vajavad veel kaalumist.

* * *

Elu teine välisreis algas tal 1978. aasta kevadel. Eelmine oli olnud 1970. aastate algul, veel EPA-õpingute ajal tehtud Ida-Saksamaa-reis Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva rühma koosseisus.

Riho Mesilane:

Reis Läände algas jälle KGB-st. Umbes pool aastat enne otsis minuga kontakti üles KGB-mees, kes esitles end kui Ants Piirsalu. Et kuis mul nüüd läheb jne… Siis tuli ettepanek sõita turismireisile ja samal ajal pidada teistel eesti grupi liikmeil silm peal. Loomulikult nõustusin nuhiks hakkama – see tähendas põgenemisvõimalust. Mulle lubati tasuda osa sõidukuludest ja I klassi kajut.

Turismilaev Amur hiivas ankru Ukraina sadamalinnas Izmajilis reedel, 2. juunil. Laevasõit vaheldus maismaale viivate kõrvalepõigetega bussiekskursioonide näol ja kulges marsruudil Izmajil—Sofia–Budapest–Bratislava–Salzburg–Viin… Austriasse jõudis laev 13. juunil. Ahoi, Wien! “See oli esimene võimalus ja ma kasutasin seda,” pihtis Mesilane vähem kui aasta pärast ärahüpet Vaba Eesti Sõnas. Habe – nii teda eesti turismigrupis omavahel kutsuti – haihtus neljapäeval, 15. juunil, ja see juhtus tõesti väljasõidul Kunsthistorisches Museumi (Viini Kunstiloomuusem).

Täpselt ettenähtud kohtades tulime bussist välja ning vaatasime ettenähtud asju. Kahlenbergi mäelt avanes tõepoolest kaunis vaade linnale. Grupijuht loendas vaatajaid. Kõik vaatasid, kes vaatama pidid. (…)

Kuulus Wieni mets jättis siiski kehvema mulje kui kuulus Vändra mets Pärnumaal. Isegi metsaalune praht oli teistmoodi ja seda oli ka rohkem. Kui seda grupijuhile ütlesin, hakkas ta jälle näost lillaks minema, aga viimaks taipas ja vastas, et muidugi on N Liit kõige ilusam maa maailmas. Osteti väga head Austria jäätist, sest see oli odav. Ka mina ostsin jäätise ja ronisin esimesena bussi. Grupijuht naeratas tunnustavalt ning kukkus rahvast loendama. Bussis istusid kõik, kes istuma pidid. Alles järgmisel lugemisel pidi üks juba puudu jääma. Naeratasin ka grupijuhile õrnalt nagu veidi varem (veel laeva pardal) valveohvitserile. Ma ei sallinud toda vanameest, kes ikka kõige tobedamatel põhjustel läks lillaks ja kukkus räuskama. Eesti keelega oli tal märgatavaid raskusi. Igatahes kindel parteikaader. Gruppide juhtimine on sellistel elu eesmärgiks. (…)

Järgmine peatus oli Kunstiajaloo Muuseumi juures ja see oligi üks kavandatud kolmest põgenemiskohast. Juba Eestis õppisin pähe Wieni kesklinna plaani. Kunstiraamatutest teadsin ka saalide paigutust muuseumis. Kõik oli ette valmistatud nõnda hästi kui võimalik...

Väike eksitus ja viimane punkt grupijuhi kasuks. Seekord loendas ta ka bussist väljujaid. Loomulikult olid kõik kohal. Keegi ei saanud ju vahepeal aknast välja aurata. Grupijuhid selliseid asju ei mõista. Eestlased venisid ümber nurga peaukse juurde. Esimest korda andis tunda närvipinge. Sisenesin koos teistega ja läksin kõigepealt klosetti, kuna oli ka tõsine tarvidus. Väljudes olin äkki ootamatult rahulik nagu mõni James Bond...

Jutuotsa kokku võttes ei hüpanud Mesilane ära Viini kunstiloomuusemi WC kaudu, vaid astus rahulikult välja peauksest. Kust aga pärinevad kõik need väljakäigu-akna-lood?

(Järg)

Allikad: Riho Mesilase artiklisarjast “Rahvuslik meelsus on meil tugev”, mis ilmus nädalalehes Vaba Eesti Sõna 10.-17. mail 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007. Evelin Kivimaa rmt “Peeter Simm: eesti filmi partisan” (Tln, 2011, lk 71). Sulev Teinemaa intervjuu “Vastab Katrin Laur” ajakirjas “Teater. Muusika. Kino” 2007, nr 4, lk 5-14.

Suhkur ja hõbelusikas

Kaks katkendit Riho Mesilase vestest, mis ilmus EKP Tartu linnakomitee ja EKP Tartu rajoonikomitee, Tartu linna ja rajooni TSN-ide häälekandja populaarses rubriigis "Lugejaga vestleb". Ilmus ajal, kui autor oli 22-aastane.

[---] Plaanikindla majandamise, TTO jm tarkade asjadega harjunud inimene muutub üha ratsionaalsemaks, praktilisemaks. Ja võiks arvata, et ka meie mõistusliku tegevusega on kõik kenasti korras.

Tõepoolest, me võime osta üha rohkem ja paremaid tarbeesemeid. Toidumured on asendunud rasvumismuredega. Nii et tootmise--tarbimise sfääris liigume kiiresti edasi, õpime vigadest ja parandame neid.

Ent ega inimene oska muretult elada. Kui muresid pole, mõtleme need välja. Milleks muuks meile siis mõistus?!

Peamiseks on paljudele saanud hoiduda ebameeldivustest. See mure on ühine 10-aastasel koolipoisil ja keskealisel, elus eduasijõudval kodanikul. Ebameeldivustest hoidumiseks oleme aga valinud kõige ebameeldivama tee.

Püüdes säilitada oma heaolu ja närve, muutume teistele talumatuks. Meile vastatakse samaga. Tagasiside suleb meid ebameeldivuste nõiaringi. Ning meil on vähe aega, veel vähem tahtmist selle üle järele mõelda.

Mõelda endast pisut halvemini kui teistest, jagada teistele tunnustust -- see on meile kõige kasulikum, aga paraku ka kõige ebameeldivam. [---] ... Üks näide.

Väikeses maakoolis, kus ma mõned aastad õppisin, jagati söögi-vaheaegadel tasuta kuuma teed. Lusikas ja suhkrukott, kus nädala tagavara sees, olid igamehel kodunt ühes võetud. Ainult ühel tüdrukul oli hõbelusikas. Kaotanud selle kuhugi, süüdistas ta kaaslasi varguses. Lohutuseks andis õpetaja talle punase plastmass-lusika. See oli üsna nigela välimusega ja tüdruk nuttis leppimatult edasi. Siis ütles õpetaja: “Vaata, ainult sinul on selline lusikas, ainult sinul!” Tüdruk rahunes peaaegu silmapilk ja hakkas sõltumatul ilmel oma teed segama.

Küllap igaühel meist on mingi lusikas, millega rahuldame oma eneseuhkust.

Vahest kõige paradoksaalsem on meie käitumine sõprade ja perekonnaliikmetega. Saame aru küll, et peaksime olema ülimalt viisakad ja tähelepanelikud, aga tihti talitame vastupidi. “Ah, jutt või asi, mis sa tühja jahvatad!” ütleme oma parimale sõbrale või abikaasale. Võõrale vist mitte kunagi...

Sõprus olevat tingitud vaimsest ühtekuuluvusest, ühistest huvidest. Tegelikult hindame sõpru ainult sel määral, mil määral näeme neis omaenda peegelpilti, meie poolt hinnatud ning soovitud iseloomu-jooni.

Sel viisil suheldes jätame nii ennast kui teisi ilma tunnetest ja tunnustusest, mida me kõik siiski nii väga vajame.

Lõpetaksin tsitaadiga ühe tuntud psühholoogi [Alfred Adleri] raamatust. “Isik, kes ei ole oma ligimestest huvitatud, leiab elus kõige suuremaid raskusi ja teeb teistele kõige suuremat ülekohut. Selliseist isikuist tulenevad kõik ebaõnnestumised.”

Allikas: Riho Mesilane “Ühisest asjast” ajalehes "Edasi", 9. juuni 1972, nr 134 (6823), lk 1.

Söömata liha

Riho Mesilase veste 30 aasta tagusest näljaajast:

AJAST…
Kas nüüd just kätt südamele pannes või muidu – peab tunnistama, et mitu nädalat pole meie saadetes naljanurka olnud. Ise muidugi süüdi. Kord ei jätkunud nagu aega, kord oli tähtsamat saatesse panna. Ja nii see aeg läks. Võiks küsida, kuhu see aeg läks. Võiks küsida veel enam. Aja puhul oleme paraku tagasihoidlikud. Aga miks siis? Eks oleks nagu häbi iseendale öelda, et päev otsa on miskit tehtud, aga õhtul haigutad ja sõnad, et näe, jälle üks päev maha magatud.

Aeg on niisugune. Aeg on igasuguse jaoks. Ja see on muidugi õudselt ebameeldiv. Ootad kogu aeg midagi ja järsku taipad, et kogu elu on üksainus ootamine, ühest ootamisest teiseni – uudis missugune!

EVOLUTSIOONIST…
Missugune on siis aeg? Oled näiteks marksist, oled darvinist – naudiks nagu seda evolutsiooniprotsessi, et peajalgsetest said käsijalgsed, roomajatest linnud ja nii edasi. Roomajad roomajateks, aga maailmas on üks organisatsioon, mis väidab, et evolutsiooni lõpptulemuseks on kommunism… Juba reaalse ehk arenenud sotsialismi ajal on süüa vähevõitu, reisi-, juurdlemise ja rääkimise vabadust ei ole aga üldse. Hoidku Jumal kommunismi eest, kui ühiskonna kõik rikkused hakkavad järsku voolama niisuguse jõuga, et ole mees ja jookse eest ära! Ja ega joosta nii kerge ei ole. Kuhu sa ikka jooksed?!

Vaatad seda kohutavat arengut, paned käe jälle… kuhugi ja mõtled, et parem, kui ei areneks. Võtad käe ära ja mõtled nüüd, just kvaternaarajastu lõpupoole, et… huvitav küll see klassifikatsioon – zooloogiline nimelt. On linnud… roomajad… imetajad… Isegi paelussid kuuluvad kuhugi. Aga parteid, võta näpust, ei ole. Partei on iseenesest tegelikult ühiskonna alus. Ka kapitalistid – vereimejate klass! – on klassifikatsioonist välja jäetud. Isegi Gustav Naan ega ajakirjanik Vladimir Raudsepp ei ole selle peale tulnud, et meelde tuletada.

“Ajalugu aga keedab vägisi seebiks need, kes temast aru ei saa,” ütleb Gustav Naan. Kuidas saada aru Gustav Naanist?

… JA KOERAST
Arenenud sotsialism on käes – pääsu ei ole, süüa on vähe! Käivad jutud, et N Liidus on ametlikult registreeritud kaheksa miljonit koera. Jällegi zooloogiline jutt! Aga ega nii väga ei olegi.

Kaheksa miljonit ametlikku koera ja Jumal teab mitukümmend miljonit registreerimata koera, nimelt, panevad nahka registreerimata arvu lihatonne. Kutsu uriseb ja õgib, inimene vaatab pealt – nii see mõistagi ei lähe!

Tuletame meelde: oli ahv, tegi tööd, sai inimeseks – Homo erectus, Homo sapiens, Homo soveticus. Ja järsku tuleb inimese parim sõber koer – Canis familiaris – ja sööb ära arenenud sotsialismi tingimustes Homo soveticuse jaoks toodetud liha. Nii see, seltsimehed, ei lähe, tuleb koerad maksu alla panna! Seda juba tehakse ja tuleb teha veel edaspidigi.

Kõik ikkagi inimese heaks, inimese õnne nimel, et ei oleks piinavalt valus söömata jäänud liha pärast. – Nii ütles… Tuleb meelde, päris nii vist ei öelnud – kirjanik Ostrovski.

Tema töid oleme kõik koolis lugenud. Ja muide tookord, 1920.–1930. aastail oli kah liha vähevõitu, just nagu praegu. Arengu järjepidevus on silmaga näha.

ALLIKAS: RL 22. mail 1982.

Hämar jõud

Nende eluaastad on kõnekad. Ühel 1949—1993, teisel 1948—1995. Mesilane ja Viiding. Sovetiaja hämaras sündinud ning priiuse valget valuga talunud õnnetud loojad. Näitlejad võõra lavastaja jõulises käes, kellelt nad ka omaenda surmamängus “vabatahtlikult” pearolli vastu võtsid.

Kui nad kokku said, siis küsis üks teiselt...

Riho Mesilane: Alateadvuse osa loomingulises protsessis?

Juhan Viiding (pildil): Alateadvuse osa vaimses tegevuses on võrreldav alakehaga füsioloogilises tegevuses. Ei saa neist tungiva põhjuseta avalikult rääkida.

Olen mõnikord tundnud, et mingi hämar jõud mingi andeka mõtte vedruna välja viskab, mingi kujundi, mille olemasolust ma varem mitte üks põrm teadlik polnud. Seni kuni jõud toimib, olen tänulik. Pikka iga talle!

Riho Mesilane: Mida teeksid, olles...

• (a) suurriigi valitsuse juht...
• (b) sõltumatu filmiprodutsent...
• (c) üleüldine kaubandusnõunik?

Juhan Viiding: ...

• (a) Astuksin erru kohe pärast juhiks ülendamist, tehes seda võimalikult skandaalselt. Põhjenduse, miks ma seda teen, avaldan siis, kui see tegelikult toimub...
• (b) Sihukest meest pole olemas...
• (c) Likvideeriks altkäekaubanduse igasugusel kujul. Olles jõudnud seda teha, jääksin ootama ja vaatama, kuidas kaubandussüsteem aja jooksul inimlikuks muutub. Siis laseksin ennast tänulike inimhulkade poolt täie õigusega tänada.

Allikas: Juhan Viidingu intervjuu Riho Mesilasele “Põllumajanduse Akadeemias” 2. novembril 1972; sama lühendatult “Maaülikoolis” 3. oktoobril 2005.

Redised ja narrileib

III.

Paljud mängisid lihtsalt narri, pidasid end elunäitlejaks või siis teesklesid kavalasti. Kelle hulka kuulus Mesilane?

Telemajas sai tast näituseks mees, kes suutis ülepolitiseeritud lokaaleetrisse lisada apoliitilisi noote. Ehkki tal tuli üles astuda saates, mis oli ellu kutsutud kõigepealt ja eeskätt kompartei soorituse tõhustamiseks ja parendamiseks propagandasfääris. See saade oli iga-pühapäevane “Aeg luubis”. Puna(ana)statud Eestis jõudis Mesilane kui profižurnalist just siin oma saavutuste laeni.

Teatri ja mikrofoni vahetud kogemused eelnesid niisiis kirjutamisele, mille Riho Mesilane võttis ette alles EPA-s.

Riho Mesilane: “Sel ajal avastasin endas ajakirjaniku-talendi. Üsna juhuslikult võtsin osa akadeemia [EPA] kirjandusvõistlusest ja võitsin. Olin võitjate hulgas kolm aastat järjest ja see määras mu saatuse. Parajasti vajati Eesti Raadios põllumajandus-ajakirjanikku. Aastal 1972 sain loomaarstidiplomi kätte ja läksin raadiosse tööle.”

Aga veel Pärnu Koidula-nimelises koolis käis ta näiteringis ja astus kooli raadiosõlmes üles teadustajana, läbides siis esimese mikriproovi.

Mesilane: “Mul oli sel ajal kaks unistust. Tahtsin õppida kas näitlejaks või detektiiviks. Mõlemad on huvitavad elukutsed, nõuavad head ettekujutusvõimet ja loogikat. Kui kooli lõpetasin, ütles isa, et näitlejaamet on tühja tuule tallamine, sellega võib nälga jääda.”

Kuigi ta oli eksamile tuleku Voldemar Panso, lavakunstikateedri juhiga kokkugi leppinud, jäi näitlemine — sõna tavatähenduses — sinnapaika. Aga ega sovetiühiskond püsind siis näitlemiseta koos! Tollal pidasid eesti inimesed heaks tavaks mängida mitmesuguseid juurvilju. Eesti NSV nim näidisaiandi kõige eesrindlikum katselapp oli muidugi suur redisepeenar. Mäletatavasti, punapeeti aretada ei tahtnud keegi.

Redise roll oli lihtne — varjata oma valget sisemust peetide eest. Hoolimata soontes voolanud erütrotsüütidest ehk punalibledest ning, tagantjärele tarkuse järgi, ka sini-must-valgest liblendusest. Sedalaadi sisemist lõhestatust, mida võiks pidada ka sovetlikuks topeltmoraaliks, tuli vene ajal ette enam kui sageli.

Mis ka  ei oleks juhtunud hiljem, aga aastal 1966 läks seitsmeteistkümnene Riho hoopis miilitsa-erikeskkooli...

(Järg)

Allikad: Eesti Põllumajanduse Akadeemia I kirjanduskogumik aastaist 1951-1971 “Kõrsumise aastad” Tartu, 1972, lk 103. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Kvintessents

Suvel 1974 kirjutas Riho Mesilane leherubriiki “Lugemist puhkepäevaks” loo keskaegse Euroopa suurimast nõiameistrist, filosoofist ja alkeemikust Cornelius Agrippast. Valgustuseelse filosoofia tutvustuse kroonis Mesilane tsitaadiga ühe Agrippa kirja lõpust:

“Sa pead teadma, et me ka suurte ilmingute põhjust meist endist väljaspoolt otsima ei pea; meis endis peitub mõjude allikas, mis Jumala ja religiooni abita kõike tunnetada ja saavutada võib. Ma ütlen, et meis endis peitub imesid tekitav jõud.”

Agrippa järgi koosnevat Maa(ilm) neljast algelemendist: õhust, maast, veest ja tulest. Neist — selgitas Mesilane — moodustatakse neli rühma täiuslikke kehi – kivi, metall, taimed ja loomad. Neile juba Aristotelese nimetatud elementidele lisas Agrippa viienda.

Kosmiline ringkäik toimib Agrippa–Mesilase järgi mõlemas suunas, nii edasi kui ka tagurpidi:

… kuiv ↔ MAA (tahke) ↔ külm ↔ VESI (vedel) ↔ märg ↔ ÕHK (gaas) ↔ kuum ↔ TULI (plasma) ↔ kuiv…

Viies komponent, saladuslik quinta essentia* etendab suures maailmas (makrokosmoses) sedasama osa, mida jumalik alge ehk hing inimkehas (mikrokosmoses). “Aine neljandat,” jätkas Mesilane, “Agrippa ajal veel tundmatut – plasmataolist olekut esindab siis tuli, mis on kuiv ja kuum.”

Tema püüe stagneeruvas sovetireaalsuses haakuda XVII sajandi esoteerilise mõtteteadusega oli pehme vastuhakk, nagu ka Mesilase selle aja argifilosoofilised proosaminiatuurid.

Meister Agrippa esitas Mesilase meelest ka huvitava kosmilise tagasiside hüpoteesi, mis vääris jagamist lugejaskonnaga:

“Samal viisil, kui kõrgem madalamat ja suurem väiksemat juhib ja mõjutab, peab ka väiksem suuremale ja madalam kõrgemale vastumõju osutama. Mõju kandjaks on elusas looduses aga quinta essentia*.”

Märkus ja allikas:
* Agrippa kosmoloogia "kvintessents" ehk meile paremini tuntud eeter on sünkretistlikus tähenduses algelementide ehk 4-erise ürgväe vahetu ja universaalne arekeskkond; eetrit võib määratleda jumaliku piiritlejana — so ajalikku igavikust ning ainelist ruumi vaimsest eraldav, ühtlasi nii kelme kui ka ülijuhi moodi = takistuseta, n-ö silmapilkset teabe- jms levi võimaldav ja mõjusid vahendav kosmiline ultrastruktuur ehk kvantpüristu.
Vrd Riho Mesilane “Meister Agrippa” (Harju Elu, 6. juuli 1974)