Tervitus vabast maailmast

XV.

Riho Mesilase iganädalased raadiovested — töölehe-tiitliga A Little talk to Our Listener in Soviet Estonia — algasid veebruaris 1979. Märtsis 1979 muutusid need Radio Liberty／Vabadusraadio ülemuste Lex Terrase ja Jaan Pennari heakskiidul seega regulaarseks. Teine vestlus läks eetrisse reedel, 2. märtsil. Kolmas — nädal hiljem.

Samal ajal loeti Baltimail jm sovetiimpeeriumis kokku N Liidu ülemnõukogu valimiste ette-teada-olevaid tulemusi (see traditsioon saab jätkuda veel kaks tsüklit). Münchenis valmistus diskobänd Dschinghis-Khan oma läbimudeks Eurovisiooni lauluvõitlusel Tel-Avivis (siit algab ESC tava koguneda iga kahe kümnendi takka Iisraeli). Ja Pärnu teatris esietendus parasjagu «Doktor Noormanni kirjasõprade kokkutulek» (ilma traditsioone kehtestava järelmita).

Meie raadiovestlustega sai algust tehtud kaks nädalat tagasi, nii et täna on eeris kolmas vestlus…

Jätka ikka samas vaimus, Riho! Täname ette!

Neljandas vestes meenutas raadiovestleja üht teist, lähiajaloo seisukohalt liiga alatähtsustatud raadioesinemist märtsiküüditamiste aasta lõpus, mil Eesti laantes Virust Võruni viimati ridamisi nii veriseid lahinguid käis…

Neljakümne üheksanda aasta 26. detsembri raadiokõnes, niisiis juba pärast märtsi-tragöödiat, ütles Karotamm, et neile, kes kiiresti kolhoosi ei astu, leitakse elukoht kusagil kaugemal. Saatuse iroonia! Eestimaa Kommunistliku Partei VI kongressil 1951. aastal oli just Karotamm see, kes oma püüdlikkuse eest n-ö tagurpidi tasu sai. Johannes — tol ajal veel Ivan — Käbin tegi maatasa Karotamme ja palju teisi agaraid kommuniste, kes kõik repressioonide ohvriks langesid. Kommentaarid on siin liigsed…

Mesilane jõudis Münchenist rahvusvahelisse eetrisse ka enne 1979. aasta veebruari, ent anonüümsete proovitöödega. Milleks neid proovitöid üldse vaja läks? Seitse aastat varem oli ta juba oma käe ringhäälingus valgeks saanud, kaks hooaega kaasa teinud Tallinna raadio koosseisulisena toona üsna menukas maaelusaates “Tere hommikust, põllumehed!” ➿

Ning alles seitsme kuu eest, äsjase Läände-sööstu eel oli ta jätnud selja taha ju kohaliku TV diktori ameti, samuti pärast kaht hooaega, iga-pühapäevase teleringvaate “Aeg luubis” ankru ja kommentaatorina.

Tema vestlused jms raadiotöö Müncheni raadios kujuneb nüüdsest palju pikemaks, see kestab terve 1980-kümnendi. Mesilase publitsistika ja eriti raadiovestete eripäraks saavad sellal…

• iseloomulikult leebe suhtumine kodu-Eesti ajakirjanikesse, oma kolleegidesse. Siiski mitte sealsesse ajakirjandusse ega seal vohavasse propagandasse. Samuti…
• Tallinna raadio — mida Mesilane mõistetava familiaarsusega Eesti Raadioks nimetas — sagedane tsiteerimine. Ja muidugi…
• vaibumatu iroonia.

Mida aga polnud, oli sõim. Midagi seesugust ei saandki olla. Müncheni raadio põhikiri seda lihtsalt ei luba.

Mõnes mõttes hakkavad meie vestlused ehk meenutama Mati Talviku populaarset sarja “Päevast päeva” Eesti TV-s ja Ene Hioni raadiovestlusi “Lähedalt ja kaugelt” Eesti Raadios…

Mesilane üritas siiski vältida sovetlikke ajakirjandustavu ja -võtteid, millega olid kohanenud nii žurnalistid, massikommunikatsioonivahendid kui ka retsipiendid ENSV-s, kus…

… ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles – ainult kirjutatud eesti tähtedega…

* * *

Igal inimesel on oma kindlad harjumused. Igaühel ka oma lemmikajaleht, raadio- või TV-saade. Ajakirjanik peab aga lugema kõiki, vähemalt võimalikult paljusid ajalehti. Nii et Vabadusraadio tegijail on N Eesti ajakirjandusest päris hea ülevaade. Ainult satiiri- ja huumoriajakirja Pikker me ametlikult tellida ei saa…

Vahemärkuseks kaks tõika. Üldisema tausta mõistmiseks ⑴ seda, et alates aastast 1973, kui mitte varemgi, hakkasid gebistlikud postitsensorid (Glavlit) ära korjama muu seas Pikreid ka eraviisil välismaale läkitet panderollidest. Neist pidi Mesilane kui huumori- ja satiiriajakirja alaline kaasautor tõsist kahjumeelt ja puudust tundma, kuna ⑵ ükskord umbes kümnendi pärast lõplikult veel naasmatagi teeb ta oma esimese kadunud-poja-teretuse just Pikri veergudelt.

… Sest ametliku terminoloogia kohaselt esineb muidu  n i i  t e r v e s  Nõukogude ühiskonnas veel üksikuid puudujääke — milleks peaksid väliseestlased neist teada saama? [---]
… Eesti ajalehed kirjeldavad Lääne elu lausa pigimustades värvides. Just nagu pealkirju tsiteerides võib siiski öelda, et  s i i n  “TULEVIKUTA ÜHISKONNA DŽUNGLITES” läheb inimene lihtsalt poodi ja ostab mida tahab.  S e e  o n  “vaba maailma tõeline nägu”, vähemalt tähtis osa sellest. 

Allikad: Riho Mesilase II, III, IV ja V “Raadiovestlus”, mis olid RFE—RL-i eestikeelse Vabadusraadio kavas esmakordselt vastavalt 2., 9., 16. ja 23. märtsil 1979. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (XXVI), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Leerivahetuse taud. Esimene osa.

Kevadel 1948 välmitud mälestustes pidas Winston Churchill Balti riike Euroopas ägedaimalt bolševismi vastu meelestatud maiks. Et Moskva nad II maailmasõja käigus hõivas ja neist oma Pribaltika tegi, tähendas piiritut riski ning Stalini röögatute meetmetega taastatud impeeriumile hukku, mida eestlased ja baltlased kas just kindlustasid, aga raudselt lähendasid.

Kolmkümmend kaheksa aastat hiljem ilmus Läänes märgiline teaduslik uurimus fenomenist, mida argikeeli teati 'ärahüppe' või 'kargamisena'… Sarnaseid töid oli tehtud ka varem, teiste seas USA välisministeeriumi Välisteenistuse Instituudis töötanud eestlase Tönu Parmingu poolt, ent need käsitlesid kas Ida-Euroopat üldiselt või eeskätt Lääne suhtumist tulnukaisse "sealtpoolt raukardinat".

Uue, 1980. aastail koostatud N Liidust põgenemist vaagiv teadustöö tegi sovetirežiimile truudusetuima etnilise rühmitusena muuseas kindlaks… eestlased. (Vt tabelit allpool!) Peatse järelmina viimset viisaastakut vaakuva sovetiimpeeriumi vastu tõrkudes end ka tõestanud rahvuse. Pangem tähele, et Riho Mesilasel oli selle destruktiivse teguriga pistmist vaid formaalselt…

Kui seni olid sedalaadi teadustööde aluseks avalikud, ajakirjanduses kajastunud juhtumid, siis nüüd vaadeldi N Liidu eriteenituste tarvis koostatud 470+230 nimega salajast põgenikeloendit. Vastava regulaarselt KGB poolt uuendatud nimistu n-ö Nõukogude kodumaa reeturite koondpildi eritluse autoriks oli venelane — ka ise kunagi 24-aastasena Rootsi Kuningriiki ära hüpanud Vladislav G Krasnov. Samuti kui Krasnovi monograafias Soviet Defectors: the KGB Wanted List (Sovetileeri hülgajad: KGB tagaotsitavate nimekiri) on ka mujal sellele ilmingule kohaldatud mõistet defection, mille parim vaste ning ka Külma sõja käsitusega sobiv eestindus on leerivahetus. Reeglina tähendas see idaleeri vahetamist teise, lääneleeri kasuks ning harvemini vastupidist. Ikka ja jälle erandina tähelepanu vääriv Mesilane vahetas leeri mõlemas suunas. Siin pole aga mahti ega mõtet peatuda neil variatiivseil leerivahetajail, keda kutsuti tagasihüppajaiks…

Sõjajärgseil kümnendeil N Liidust välismaale põgenenuid eritledes märkis Krasnov eesti, läti, juudi põgenike rekord-kõrget osakaalu — vt tabelit allpool! Eestlaste osa sovetileeri Lääne vastu vahetanute hulgas ületas suisa 15-kordselt N Liidu keskmist. Samal ajal oli vastav näitaja üsna kõrge ka lätlastel ja juutidel — seitsmekordne.

ϫϪϫ

Suurima üleilmse sensatsiooni eestlastest tekitas loomulikult Viktor Jaanimets, kes KGB nimistu kohaselt oli…

… sündinud 1931 Tallinna linnas, rahvuselt eestlane, endine ÜLKNÜ liige, haridus 6 kl, elukoht Tallinn, töökoht mehhaanik Balti Merelaevanduse turboelektrilaeval Baltika. Tunnused: keskmine pikkus, heledad juuksed, suured peast eemalduvad kõrvad. Ema [ — — — ], vennad [ — — — ] ja õde [ — — — ] elavad Tallinnas. Baltika meeskonna liikmena New Yorgi sadamat külastades põgenes 10. oktoobril 1960 ja palus Ameerika võimudelt poliitilist varjupaika. Leningradi linnakohtu kriminaalkolleegium mõistis 27. veebruaril 1961 tagaselja 15 aastat parandusliku töö kolooniat. Praegu elab USA-s ja töötab elektrotehnikatehases. Foto 1966. aastast koos käekirjanäidisega on toimikusse lisatud.

Ühe meremehe turboelektrilaevalt ärahüppe muutis tavatult kõmuliseks asjaolu, millele KGB oma jahitavate kodumaa-reeturite koondnimestiku isikukirjes paraku ei osuta. See laev tõi Kaliningradist New-Yorki nimelt N Liidu peaministri Nikita Hruštšovi, kes maabudes lubas kogu kapitalistliku süsteemi eesotsas USA-ga kiiresti ajaloo prügimäele saata… Ometi pages just Hruščovi laeva meeskonnaliige ja palus USA-lt poliitilist varjupaika.



Ühendriikide immigratsiooniameti New-Yorgi büroo andmeil, millele Ameerika Hääl samal õhtul eestikeelses saates viitas, oli 29-aastane ületulnu kõige krooniks Baltikumi pärisrahva esindaja — eestlane, kes Manhattani kauplusi külastades oma kaaslastest eemaldus ja siis esimese asjana Eesti Majja helistas…

Rikkumaks psühholoogilise sõja raames Moskva mainet, kasutas Viktor Jaanimetsa 1960-1961, ta vaba maailmaga tutvumise kuil ära välisluureamet CIA oma eestlasest kaastöötaja Eduard Vallaste abiga leerivahetajat reale trükiväljandeile esitledes.

Kõrvaloleva video helirea algul on kuulda Viktor Jaanimetsa novembris 1960 sisse juhatamas oma avalikku kirja Nikita Hruščovile, mida seejärel muusikaliselt retsiteerib Daniel "Don" Meehan.

(An Open Letter to Mr Khrushchev

— Joy Music Inc — 45R-246)


ϫϪϫ
Juuresoleva tabeli selgituseks lisagem, et Vladislav G Krasnovi töö sihiks oli leerivahetajate tähtsuse ja siiruse sotti selgemaks saada. Läänes oldi enamasti kimbatuses, kuidas neisse suhtuda, saates neid vahete-vahel n-ö tuldud teed pidi tagasi. Autor lootis, et tema töö tulemused muudaksid Lääne üldsuse ja poliitikud ületulnute erivajadustest ja kasulikkusest teadlikumaks.

Nii osutaski eritlus aastate 1945-1969 leerivahetajate ühtivust N Liidu läbilõike-kodanikuga. Tolle aja leerivajetaja keskmine vanus oli 28 ja ½ aastat, rahvuseks enamasti (65,2%) mõni idaslaavi etniline rühm. Erandeina ületas sovetileeri hülgajate seas eestlaste, balti ja juudi rahvuse esindajate osakaal oluliselt nende toonase osakaalu N Liidu + Baltimaade kogu elanikkonnas. 

Jalgadega hääletamine ehk poliitilistel põhjustel mujale pagemine oli uusima aja vasakpoolseid, n-ö klassiteadlikke diktatuure (kompartei loosungi järgi proletariaadi diktatuuri) iseloomustav ilming. Siin vaadeldud uurimus sunnib tungima aga sügavamale, kaevuma ka etniliste ja ajalooliste kihistusteni. Eestlastel, liivlastel jmt läänemeresoomlastel paistab kargamine ju veres olevat veel orjaajast, koguni niivõrd, et see rahvusliku vastupanu üheks vormiks on tõstetud. Kas ja kuivõrd see antisovetliku vastupanu tegelikult iseloomustas ka kahel järgneval kümnendil, mil sovetiimpeeriumi alamate tung leeri vahetada — Krasnovi järgi N Liidu pareneva olme ja KGB tõhusama kontrolli tõttu — ju kahanes, seda vaeb “Leerivahetuse taudi” järgmine osa. 

Allikad: Vladislav Krasnovi “Soviet Defectors: the KGB Wanted List” (Stanford, 1986, 264lk) ja Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad…” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).  Filmilõigud ja  - lingid:  British Pathé TV YT-kanal (1960/2014).

Käkerdaja Resilane

«Leonardo kolmas käsikiri»


Allikaks on Riho Mesilase, alias Miho Resilase 26. veebruaril 1975 ajakiri Pikker vahelehes “Käkker” ilmunud kirjutis. Audio postitas YouTube'i kasutaja Kagokass (Lauri Sommer)

Minetatud sving

Saksa sõjaaegne meelelahutus. Peategelaseks mitte küll töökas mesilane, vaid muiduleivasööjast herilane. Multifilmi «Luitunud meloodia/Skertso» lõi animaator Hans Fischer, alias Fischerkoesen, keset II maailmasõda alternatiiviks Disney stuudio üleilmse menuga toodangule. Sestap on mõistetav, miks lombitagust svingmuusikat kohaliku kinoajaviitega lõimiv helirida pidi ühtima niisuguse pealkirjaga (algupäraselt Die verwitterte Melodie)

Vaadake YouTube'is! Die verwitterte Melodie