Tervitus vabast maailmast

XV.

Riho Mesilase iganädalased raadiovested — töölehe-tiitliga A Little talk to Our Listener in Soviet Estonia — algasid veebruaris 1979. Märtsis 1979 muutusid need Radio Liberty／Vabadusraadio ülemuste Lex Terrase ja Jaan Pennari heakskiidul seega regulaarseks. Teine vestlus läks eetrisse reedel, 2. märtsil. Kolmas — nädal hiljem.

Samal ajal loeti Baltimail jm sovetiimpeeriumis kokku N Liidu ülemnõukogu valimiste ette-teada-olevaid tulemusi (see traditsioon saab jätkuda veel kaks tsüklit). Münchenis valmistus diskobänd Dschinghis-Khan oma läbimudeks Eurovisiooni lauluvõitlusel Tel-Avivis (siit algab ESC tava koguneda iga kahe kümnendi takka Iisraeli). Ja Pärnu teatris esietendus parasjagu «Doktor Noormanni kirjasõprade kokkutulek» (ilma traditsioone kehtestava järelmita).

Meie raadiovestlustega sai algust tehtud kaks nädalat tagasi, nii et täna on eeris kolmas vestlus…

Jätka ikka samas vaimus, Riho! Täname ette!

Neljandas vestes meenutas raadiovestleja üht teist, lähiajaloo seisukohalt liiga alatähtsustatud raadioesinemist märtsiküüditamiste aasta lõpus, mil Eesti laantes Virust Võruni viimati ridamisi nii veriseid lahinguid käis…

Neljakümne üheksanda aasta 26. detsembri raadiokõnes, niisiis juba pärast märtsi-tragöödiat, ütles Karotamm, et neile, kes kiiresti kolhoosi ei astu, leitakse elukoht kusagil kaugemal. Saatuse iroonia! Eestimaa Kommunistliku Partei VI kongressil 1951. aastal oli just Karotamm see, kes oma püüdlikkuse eest n-ö tagurpidi tasu sai. Johannes — tol ajal veel Ivan — Käbin tegi maatasa Karotamme ja palju teisi agaraid kommuniste, kes kõik repressioonide ohvriks langesid. Kommentaarid on siin liigsed…

Mesilane jõudis Münchenist rahvusvahelisse eetrisse ka enne 1979. aasta veebruari, ent anonüümsete proovitöödega. Milleks neid proovitöid üldse vaja läks? Seitse aastat varem oli ta juba oma käe ringhäälingus valgeks saanud, kaks hooaega kaasa teinud Tallinna raadio koosseisulisena toona üsna menukas maaelusaates “Tere hommikust, põllumehed!” ➿

Ning alles seitsme kuu eest, äsjase Läände-sööstu eel oli ta jätnud selja taha ju kohaliku TV diktori ameti, samuti pärast kaht hooaega, iga-pühapäevase teleringvaate “Aeg luubis” ankru ja kommentaatorina.

Tema vestlused jms raadiotöö Müncheni raadios kujuneb nüüdsest palju pikemaks, see kestab terve 1980-kümnendi. Mesilase publitsistika ja eriti raadiovestete eripäraks saavad sellal…

• iseloomulikult leebe suhtumine kodu-Eesti ajakirjanikesse, oma kolleegidesse. Siiski mitte sealsesse ajakirjandusse ega seal vohavasse propagandasse. Samuti…
• Tallinna raadio — mida Mesilane mõistetava familiaarsusega Eesti Raadioks nimetas — sagedane tsiteerimine. Ja muidugi…
• vaibumatu iroonia.

Mida aga polnud, oli sõim. Midagi seesugust ei saandki olla. Müncheni raadio põhikiri seda lihtsalt ei luba.

Mõnes mõttes hakkavad meie vestlused ehk meenutama Mati Talviku populaarset sarja “Päevast päeva” Eesti TV-s ja Ene Hioni raadiovestlusi “Lähedalt ja kaugelt” Eesti Raadios…

Mesilane üritas siiski vältida sovetlikke ajakirjandustavu ja -võtteid, millega olid kohanenud nii žurnalistid, massikommunikatsioonivahendid kui ka retsipiendid ENSV-s, kus…

… ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles – ainult kirjutatud eesti tähtedega…

* * *

Igal inimesel on oma kindlad harjumused. Igaühel ka oma lemmikajaleht, raadio- või TV-saade. Ajakirjanik peab aga lugema kõiki, vähemalt võimalikult paljusid ajalehti. Nii et Vabadusraadio tegijail on N Eesti ajakirjandusest päris hea ülevaade. Ainult satiiri- ja huumoriajakirja Pikker me ametlikult tellida ei saa…

Vahemärkuseks kaks tõika. Üldisema tausta mõistmiseks ⑴ seda, et alates aastast 1973, kui mitte varemgi, hakkasid gebistlikud postitsensorid (Glavlit) ära korjama muu seas Pikreid ka eraviisil välismaale läkitet panderollidest. Neist pidi Mesilane kui huumori- ja satiiriajakirja alaline kaasautor tõsist kahjumeelt ja puudust tundma, kuna ⑵ ükskord umbes kümnendi pärast lõplikult veel naasmatagi teeb ta oma esimese kadunud-poja-teretuse just Pikri veergudelt.

… Sest ametliku terminoloogia kohaselt esineb muidu  n i i  t e r v e s  Nõukogude ühiskonnas veel üksikuid puudujääke — milleks peaksid väliseestlased neist teada saama? [---]
… Eesti ajalehed kirjeldavad Lääne elu lausa pigimustades värvides. Just nagu pealkirju tsiteerides võib siiski öelda, et  s i i n  “TULEVIKUTA ÜHISKONNA DŽUNGLITES” läheb inimene lihtsalt poodi ja ostab mida tahab.  S e e  o n  “vaba maailma tõeline nägu”, vähemalt tähtis osa sellest. 

Allikad: Riho Mesilase II, III, IV ja V “Raadiovestlus”, mis olid RFE—RL-i eestikeelse Vabadusraadio kavas esmakordselt vastavalt 2., 9., 16. ja 23. märtsil 1979. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (XXVI), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Perlustratsioon ja radioperehvat

X.

Sovetlik salateenistus lükkas käima kõik rattad, et teha kindlaks põgeniku järgmised sammud, mida ta vabadusse jõudes ette võttis. Muidugi oli neil sel alal igasugu varjatud abilisi.

Mesilase KGB-toimiku järgi otsustades tuli tõhusat abi näiteks postitöötajailt. Sõnumid priiusest olid ju kontrolli all! Üks toona võõraid kirju lugenu, nagu selgub, oli Tallinna peapostkontori juhataja asetäitja Malle Türk. Toompuiesteel asunud postitöötluskeskuses resideeriv Türk avas muuseas ka ühe Eesti tuntuma raadio-ajakirjaniku nimele tulnud saadetise. See jõudis Tallinna 29. augustil 1978.

* * *

Sel kirjaümbrikul polnud ei saatja nime ega tagasiaadressi. Nii tekib küsimus, miks pälvis just see Austriast saabunud ümbrik sm Türgi või tema alluvate tähelepanu. Ega postiteenistujate võimed ei saa üleloomulikud olla. Kas see oli puhas juhus? Teisisõnu, kas see võiks olla postiametniku professionaalne uudishimu, mis — olgu või mööndustega — lubaks võõraisse ümbrikuisse piiluda? Ei, normaalsetes oludes saab see huvi olla ainult ebaprofessionaalne. Võib-olla inimlik. Kuid näotu ja ebaviisakas… Vähe sellest, niisugune uudishimu oli ja on kuritegelik! Isegi nõukogulike seadustega oli tagatud postisaladus ja võõraste kirjade avamisel lasus keeld.

Siia vahele märkigem, et tol korral jäi postitöötajate spetsiifiline huvi Mesilase kirjade vastu karistamata. Eks süsteem olnud selline, okupatsioon, kommunistlik totalitarism jms… Kuid oletame, et see või teine seltsimees võeti vahele kümnekonna aasta pärast, näiteks perestroika ja demokratiseerimise ajal? Pärastpoole kaotas ehk koguni oma töö, näiteks siis, kui iseseisvus ja õigusriik said taastatud? — Ei, sedan'd küll juhtund pole.

Veel kolm kümnendit täitis sm Türk Tallinna peapostkontoris ja selle järglasasutuses juhtivkohti. Malle Türk (*1946, omandanud kaugõppes 1975 TPT postiside eriala; ja kui mõni harjumaalane tunneb oma kirjavahetuse saladuse rikkumise vastu huvi, siis pärige üle: sm Türgi praegused tf-nr-d on 6536212 ja 6047333) on oma tegevusest jätnud uuemaid märke ka eesti vabasse ajakirjandusse, vt nt Eesti Päevalehes (Tln) 1996. a 13/14. novembril: Tae Seppor, Küsiks justkui valest kohast; — 10. detsembril: Malle Türk, Peapostkontor vastab; EPL 25. novembril 1998: Oliver Rand, Postimaja vaikib; samuti SLÕ-s: 11. septembril 1998 Malle Türk, Eesti Postil uued sihtnumbrid — 4. detsembril 2000 Jaan Väljaots, Kes varastab kirjadest raha?

Hiljem askeldas seesama Türk veel postitöötlemiskeskuses / postikeskuses ning aktsiaseltsis Eesti Elektronpost. Viimane tegeles elektrooniliste kirjade väljatrükiga, ümbrikusse paneku ja postitamisega; ettevõte loodi Eesti ja Soome Posti tütarettevõttena 1995. Postinuuskurina oli Türk hinnatud seega ka Eesti Vabariigis, kui postiside-kontroll oli pisut paremini organiseeritud, märksa mehaniseeritum ja elektroonilisem kui vene ajal…

Malle Türk aastal 1999:

Postikeskus sorteerib kogu posti kõigepealt käsitsi. Siis on kohe tunda, kui ümbrikus on midagi peale tavalise kaardi. Nänni saatmiseks on kollased plastmullidest sisuga ümbrikud. Firmad lisavad jõulutervitustele näiteks pastapliiatseid. Kahtluse korral valgustab toll ümbriku läbi. (…) Kirjade sorteerimise masin ei lase läbi isegi sellist ümbrikku, mis sisaldab kirjaklambrit.

* * *

Kuid liigume tagasi aastasse 1978. Mida postinuuskur leidis? Ümbrikus oli, otsustades 1. septembri pärastlõunal koostatud “korrespondentsi võetuse ja vaatluse protokolli” järgi, südamlik läkitus Helgi Erilaiule (1942—2023), millel me eraelu kaitsvate tõkete tõttu pikemalt ei peatu. Läkituse all oli selgesti loetav Riho Mesilase allkiri koos tagasiaadressiga Otto Glöckel straβel Wienis.

Loomulikult ei komistatud peapostkontoris kirja otsa kogemata. Konkreetne korraldus tuli KGB-st, kes oli ärakargaja käekäigu pärast pehmelt öeldes mures. Kuigi selline sekkumine kirjavahetusse vahetevahel toimus seaduslikult, prokuratuuri loal, tuleb siiski lisada, et niisuguse läkituse saatja isiku tuvastamine, kus puudu on adressant, eeldas välisside täielikku järelevalvet, sealjuures kõigi üle piiri saabuvate ümbrike sisu üleuurimist ja ka süvenemist. Veel hullem asi selgub nn väljasõidutoimikuist. Sealt on näha, et KGB analüüsis inimeste erakirjavahetust ja pidas selle iseloomu üle ka arvestust. Kindlasti ei sõltunud siin kuigi palju ega õigupoolest üldse miski sellest, kas võõraste kirjade avamine toimus seadusega ettenähtud prokuröri-sanktsiooniga või ilma selleta, sest enamasti saadi läbi ilma. Sovetlik postiteenistus oli salateenistuse käepikendus. Mesilase juhtum andis siin rohkem kui ühe kinnituse.

Samalaadi protokoll koostati ka ühe teise ümbriku sisu kohta. See juhtus päev varem Pärnus. Seal sai protokoll vormistatud juba KGB kohaliku operatiivtöötaja leitnant Peeter Eesmaa (*1949) käega. Pärnu postimajas tuvastatud kiri oli adresseeritud põgeniku emale. See algas operatiivvolinik Eesmaa koostatud protokolli andmeil sõnadest:

Tere, ema!
Mul on mõningaid lootusi…

Kiri emale lõppes sõnadega:

… Isegi surmahetkel ei kahetse ma midagi.
Riho, 16. augustil Wiener Neustadtis.

* * *

Samuti said juurdlusorganid Riho Mesilase vabaduspõlve alguse kaardistamisel abi Tallinna Raadiomajas välis-ringhäälingut seiravalt salajaselt eritoimetuselt. Sealt tuli KGB-sse ametlik kinnitus selle kohta, et põgenikku mainis lõpuks üks välisraadio ja nimelt Ameerika Hääl. Nagu Tallinna raadio (siis ER-i, praegu ERR-i) programmide peadirektori asetäitja Arno Kirt (1939—2016) kandis 1. septembril 1978 ette KGB-le, oli Ameerika Hääl eelmise nädala laupäeval, 26. augustil väliseesti kultuurikroonika raames ära toonud ühe Kanada eesti ajalehe sõnumi…

Ameerika Hääl:

… Vaba Eestlane teatab, et Austrias eemaldus ühest turismigrupist ja valis vabaduse Riho Mesilane, kes töötas teadustajana Tallinna TV-s. Ta on ühtlasi följetonist ja tema sulest ilmus mõni aeg tagasi üks teos Loomingu Raamatukogu sarjas.

* * *

(Järg)

Allikad: Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007; Kadi Talpsepa “Kirjapommitaja väldib postikeskusi” ajalehes SL Õhtuleht, 21. detsember 1999.

Vale lühikesed jalad

XIX.

Huvi Eesti arengute vastu ning kursisolek seal toimuvaga olid Rihol nagu veres. Ta luges Eesti NSV trükiseid ja kuulas kolleegidest sagedamini ka siinset raadiot (ER/ERR-i). Kui ei õnnestu endal Tallinna lainele häälestada, rakendas RFE—RL-i tehnikute abi, kes vajadusel tegid eesti toimetuse jaoks Tallinna raadiosaateist salvestusi.

Propaganda ja tegelikkuse lõhe mõõdistamine, pidev ja päevakajaline sekkumine Eesti ellu põhjustasid tema vastu mõistetavalt vaenu kompartei ja KGB leeris. See ei tee küll Mesilasest ainsat RFE—RL-i eesti toimetuse kaastöölist, kelle pärast ideoloogiarinde lõukoerad nii oma sünnimaa kui ka N Liidu meedias alatasa lõrisema kippusid. Propagandistlikke vastulööke kogesid 1970.-1980. aastail paljud hilispagulased, kes välisringhäälingus esinesid.

Kui nende aastate laimulugusid uurida, peeti üsna prominentseks ka Kristi Tammikut. Vahel olid Kristi ja Riho rünnakuobjektideks korraga. Näiteks jaanuaris 1983, kellegi O Laine, A Trušini nime all kakskeelses Õhtulehes ilmunud sõimuloos «Vale lühikesed jalad», kus paari veeruni venitatud ebamäärase jutu järel, nagu räägiks Vabadusraadio eesti keeles igal õhtul kaks korda “unejuttu”, asuti välisraadio kaastööliste Terrase, Tammiku, Mesilase “kirjude elukäikude” n-ö paljaksvõtu juurde.

Kui nüüd otsida järjepidevusliini nii, nagu E(NS)V-liku poliitkombestikule kohane, mitte eesti, vaid ikka vene ajaga siis võiks — ja mitte rohkem kui üksnes oletada — midagi ka selle isiku kohta, kes kunagi Laine ja/või Trušini pseudonüümi taha peitu puges. Iga eritlusvõimega lugeja, kes suvatseb jälgida sessamas lehes püsivat jäika suhtumisjoont, pseudoinfoga opereerimist, kuulujuttudega lahmimist, intrigeerimist — ja seda kõike just omaaegsete välishäälte suhtes, ei saa mitte märgata sirgjooneliselt… Tõnis “Soovid-Soovid-Soovid” Erilaiule (*26. IX 1943) osutavat konstanti. Oma ajal oli just Erilaid too teistest enam muusikale ja muusikutele spetsialiseerunud, juba 1971. aastat ÕL-i ja selle reklaamilisa juures töötav jõud, kes oma nime all leheveergudel oli Jossif Kobzoni jpt välismaiste estraadisolistide maaletooja ning samal ajal toimis Tallinna raadio noortesaadete DJ-na. Tema ongi see, kes teatud märksõnade, nagu Vabadusraadio või Ameerika Hääl, peale ÕL-i toimetustoolist iga kord justkui vedrujõul psühholoogilise sõja ammu puistunud tandrile tagasi kargab.

Sarnaseid pingutusi välismaiste saadete usaldatavuse vähendamiseks ja kuulajaskonna eksitamiseks oli ka sovetiajal tõesti raske mitte märgata. Vaba maailma kõiki toekamaid ringlevijaamu ja eeskätt Müncheni raadiot iseloomustati neis kui CIA filiaali ja nende töötajaid näidati kas ameerika või mitme teise riigi salateenistuse agentide, moraalitute inimeste, joomarite või suisa roimaritena. Eestis ründasid RFE—RL-i kõige räigemalt nädalalehe Kodumaa varjunimede või hoopis nimeta autorid. Veel üks neist salapärastest autoritest, keda siinkirjutajal on õnnestunud tagantjärele — seekord ilma oletusteta kindlaks teha, oli Eesti kompartei KK, Eesti TV, ETA ja mitmete ajalehtede kaudu välispoliitiliste loengute tõttu ülihästi tuntud ja unustamatu propagandavirtuoos Vambola Põder, kes nimetatud lehes juulis 1977 vastas kellegi välismaise lugeja küsimusele – kas N Liit kardab ideede võitlust, et neid raadioid ühtelugu manab ja summutab?

“Te nimetate raadiojaamu Vaba Euroopa ja Vabadus informatsioonivahendeiks. Nende raadiojaamade tegevusest on teada liiga palju, et selle definitsiooniga nõustuda. Raadiojaamad Vaba Euroopa ja Vabadus loodi Luure Keskagentuuri [CIA] algatusel Külma sõja aastail. Peab olema ülimalt lihtsameelne uskumaks, et Luure Keskagentuuri innustas seejuures soov õnnistada sotsialismimaade kodanikke värskete päevauudistega. Luure Keskagentuuri ametimehed juhivad nende raadiojaamade tegevust praegugi ning valivad oma kaastöölisteks kodumaalt põgenenud fašistide käsilasi jt kodumaareetureid. Need tegelased ei tee saladust oma eesmärgist – muuta kehtivat korda sotsialismimaades. Ja ka USA valitsus, planeerides käesoleval ajal välismaale mõeldud Ameerika raadiosaadetele määratud assigneeringute tunduvat suurendamist, põhjendas seda kongressi ees vajadusega intensiivistada nende propagandaorganite tegevust rahvusvaheliste kriiside puhul. Seega siis – mitte informatsiooniorganid, vaid kriisipoliitika tööriistad…”

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Koosseisutäiendus. Ja viktoriin.

OLÜMPIAREGATI imelise aasta 5. augustil sadas nukuvabariigi ENSV nukuvalitsuse vastavasse osakonda otse Kremlist ja eripostiga 4 päeva varem Tallinna läkitatud kiri. Nõudega seada kohalikus teleraadiokomitees — tänases mõistes ERR-i juhatuses — sisse uus, KGB kaastöötajale sirmiks sobiv töökoht. Rahastada lubati Moskvast.


KIRI:

Eesti NSV Ministrite Nõukogule                                T. SALAJANE

N S V L -i    M I N I S T R I T E    N Õ U K O G U

KORRALDUS
Nr 1511-rs 1. augustist 1980. a.

Moskva, Kreml

VÄLJAVÕTE

       1. Viia koosseisu täiendav ametikoht:
       Eesti NSV Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee — välissuhete sektori juhataja.
       NSVL-i Rahandusministeeriumil eraldada Eesti NSV Ministrite Nõukogule näidatud ametikoha ülalpidamiseks vajalikud assigneeringud.
       2. Määrata kindlaks, et käesoleva korralduse punktis 1 ettenähtud ametikoht täidetakse NSVL-i KGB kaastöötajaga.

NSVL-i Ministrite Nõukogu
Esimehe at. N.[-ikolai] Tihonov [Tihhonov]

VIKTORIIN:

• Kes sai(d) välissektori juhataja ametinime taha varjuva(te)ks KGB töötaja(te)ks)?
• Millal lõppes tema (nende) töö?
• Millega tegeleb (tegelevad) ta (nemad) täna?

Allikas: Eesti Riigiarhiiv

Tutvumine partei valvekoertega

VII.

See juhtus sõjaväes. Kõrghariduseta meestel tuli N Liidus teenida kaks—kolm aastat, Rihol vaid aasta. Teenistus käis Lääne-Ukrainas. Möödus õhujõududes mingit lennuvälja valvates. Valvata tuli ööd kui päevad. Kuni Riho  sügisel 1973 äkki arreteeriti ja viidi Lvivi linna KGB-sse, täpsemini tolle kurikuulsa organisatsiooni — kommunistliku partei kilbi ja mõõga — eriosakonna kohalikku isolaatorisse.

Riho Mesilane:

«Asi algas sellest, et N Liidu sõjaväes on sõdureid paljudest rahvastest ja paljudel on väga ähmane kujutlus Eestist… Mõnda asja tuli selgitada, näiteks Nõukogude võimu kehtestamist 1940. aastal, küüditamisi jms. Rääkisin nagu tegelikult oli ja sellest aitas. Mind arreteeriti ja juba esimesel päeval näidati Ukraina Kriminaalkoodeksit — Nõukogude-vastase laimu levitamise eest ähvardas mind vähemalt kaheaastane vanglakaristus. [§187 КК УРСР — наклеп на радянський державний і суспільний лад] Ülekuulamised kestsid kolm või neli päeva. Üles tunnistada mul midagi ei olnud — need mehed teadsid juba kõike… Uurija ütles mulle, et otsus on juba ette valmistatud ja mind heidetakse parteist välja. Kui aga tulevikus veel midagi Nõukogude-vastast teen, siis arvestatakse karistusele need saamata jäänud kaks aastat otsa.»

Esimest korda toimetati ta oma väesosast nr 82326 Lvivi KGB-sse ülekuulamisele 1973. aasta septembris. See juhtus sundteenistuse lõpul ja oli esma-kokkupuude NSVL-i Riikliku Julgeoleku-komiteega. Mesilane on sellest kirjutanud—rääkinud mõned aastat hiljem. Esiteks Austria politseile. Hiljem aga õige laiale publikule, 1980. aastate lõpus, kui Vaba Euroopa Raadiot enam ei summutud ja selle kuulajaskond ka anastatud Eestis kümnete tuhandete võrra laienes.

Nii kuulsid eesti kuulajad 1989. aastal tema autobiograafiliste vestete sarjas muuseas…
• kuidas ta loomaarstiks õppis, kuigi humoristiamet meeldis rohkem…
• kuidas ta lühidalt Eesti Raadios põllumajandussaateid tegi, kuni…
• sõjaväkke värvati, kus teda pihtide vahele võeti ja kus KGB temalt sõprade kohta andmeid nõudis…
• kuidas teda pärast väeteenistuse just meeleldi ajalehtede koosseisu ei võetud ja…
• kuidas ta siis välismaale pagemise võimalusi hakkas kaaluma…

Mis sai Ukrainas KGB isolaatoris oma saatust ootavast Rihost?  Naaskem taas poolteise kümnendi taha — oktoobrikuusse 1973. Pärast ülestunnistusi viidi mees tagasi oma sõjaväeossa.

«Minu süüks jäid vaid Nõukogude-vastased jutud.»

… kirjutas ta kuus aasta hiljem Vaba Eesti Sõnas.

«Vangi mind ei pandud, asi anti "otsustada" parteikoosolekule.»

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Perekond ja kodu

Pisut allpool võib lugeda Riho Mesilase paroodiat Tallinna raadio I pr unustamatu saate “Perekond ja kodu” ühel meelisainel.

See sarisaade oli pikkamisi saanud parimaks näiteks, mida siin üldse suudeti raadio-ajakirjandusena pakkuda.

Läinud sajandi kuuekümnendil asus “Perekond ja kodu” (1956 — 1990) nädalalõpu popimate saadete esiritta. Kokkuvõttes osutus see ka Eesti NSV ainsaks heteroseksuaalse glamuuriga raadiosaateks, mille alalist meessaatejuhti Maano Kivilod ja (peagu) asendamatut naiskaaslast (Silvia Markus jt) ei pannud kogelema sõna 'seks' juurutamine sovetlikku raadiožurnalistika keelde 1970. aastate keskel...

Möödunud suvel arutati meie raadios probleemi, kas tohib äsja VIII klassi lõpetanud tütarlast lubada suvisele matkale koos endavanuse noormehega, kes neiule hea sõber juba lasteaiapäevilt. Sügiseks jõudsid vaidlejad järeldusele, et ei tohi lubada. Eks olegi nüüd kurgede lennuaeg… … …
… Aga oletame, et juhtus nii, nagu tegelikult juhtus, see tähendab, et ema ei lubanud mürsikutel ühist seljakotti pakkida, soovitas neil saada oivikuteks, omandada üldine ja täielik keskharidus, käia teatris, raamatukogus ja näitustel… Needki pole ohutud soovitused! Kindlasti tekib noortel lahkarvamusi kunsti ja kirjanduse küsimustes. Kunsti ja moraali küsimustes aga targem järele ei anna, rumalam ammugi mitte… Nii lüüakse noorte hinge mõra ja järgmisel suvel valivad nad juba erinevad matkagrupid. Seda pahandust ei ole aga kellelgi tarvis! Seepärast peavad meie kunstnikud ja kirjanikud looma enam noorsooteemalisi ja konfliktituid teoseid. Kui selle tööga kohe pihta hakata, siis jõuame järgmise matkahooaja alguseks juba päris palju ära teha.

Allikas: Riho Mesilane "Repliik" Sirp ja Vasar 26. IX 1975

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

XIII.

Vabadusraadiosse tööle sai Mesilane vormistatud veebruaris 1979, mispuhul ta 17. mai Vaba Eesti Sõnas kirjutas, et tal olnudki...

“... kindel siht hakata tööle väliseesti ajakirjanduses ja kui õnnestub, siis raadios. Selle tööga on mul küllalt kogemusi. Arvan, et praegune koht Vabadusraadios on peagu parim, mida võiksin tahta.”

Raadiotööl avanes Mesilase parim anne – raadiovestleja oma. Pikemata kujunesid välja ning said tuntuks tema alalised raadiorubriigid. Juba veebruari lõpus algasid Riho Mesilase iganädalased vestlused. Nagu neist kuuldus, koges Mesilane juba siis "väliseesti ajakirjaniku" tunnet, mis ei seganud sünnimaale jäänud kolleegidele kaasa tundmast. Mesilase empaatia määra näidaku siin pea täielikult ära toodud, järjekorra numbrit arvestades teine raadioveste, mis oli eetris märtsis 1979.

Muide, loo elavdamiseks märkigem, et Vabadusraadio traditsiooniks sai Mesilase vestlust kuulama kutsuda reipa kõlliga, mis oli seatud tšelestale "Kalevite kantsi" marsi järgi (helilooja Priit Veebel, Raivo Tammiku seade ja esitus)

* * *

[---] Kuigi me [eesti saadete toimetus Münchenis] oleme kaugel ja meil on sageli raskusi kiire ning absoluutselt tõese informatsiooni saamisega nende sündmuste kohta, mis toimuvad Nõukogude Eestis, ei ole meile seni kunagi ette heidetud sisulisi vigu. [---]

Kui nüüd põhjalikumalt mõtlema hakata, siis kerkib ikkagi küsimus, et kellel on tõepärase informatsiooni andmisega rohkem raskusi, kas kodueesti või väliseesti ajakirjanikel.

Meie reporteritel pole võimalust Eestimaad mööda ringi sõita ja kirjeldada järjekordseid töövõite ning valimiseelseid koosolekuid. Selle töö teeb meie eest ära püüdlik Nõukogude Eesti ajakirjandus ja selle eest suur tänu. Nõukogude Eesti ja kogu Nõukogude Liidu ajakirjandus kaotab aga kogu püüdlikkuse, kui juhtub midagi niisugust, mis üldkohustuslikku hurraa-meeleolu rikkuda võiks. [---]

Suur osa Nõukogude propagandast läheb eesti rahvast mööda. Eesti toimetaja vaatab hirmu ja tüdimusega järjekordset keskusest saabunud artiklit, mille avaldamine on kohustuslik. Selliseid materjale avaldatakse nii, nagu nad on. Peaasi et midagi ei juhtuks, et keegi pähe ei saaks. Ja mõistagi soolatakse ka natuke üle, et oleks kindlam. [---]

Äsja alanud liiklusülevaatust nimetas Eesti Raadio eile [1. märtsi 1979] hommikul liiklusohutuse ülevaatuseks, sest ametlikult saab liiklus Nõukogude Liidus olla ainult ohutu. Tõlgid ja keeletoimetajad on juba suuresti loobunud raskete lausetega maadlemast, sest ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles. Ainult kirjutatud eesti tähtedega.

Üks tubli eesti töömees, autojuht või agronoom kasutab oma avalikes esinemistes sedasama püha kantseleikeelt, tehes seda instinktiivselt. Eks tegelikud rõõmud ja mured on midagi muud, neid arutatakse enne ja pärast peokõnesid kitsamas ringis, kuhu kroonukeelsus ega kroonumeelsus ei pääse.

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

* * *

(Järg)

ILLUSTRATSIOON: Riho Mesilase šarži eest tänab autor Heinz Valku 1977. aasta karikatuuri eest. ALLIKAD: Riho Mesilase II raadioveste, RL 2. märtsil 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).