Kriitikule

Olen hariduselt loomaarst:

ise ravin ja kohitsen oma tiivulist hobust.

* * *

Kui mina kõnelen, vaikivad muusad.

* * *

Üks kriitik kirjutas mu esimese raamatu kohta, et selle autor ei armasta inimesi. Vale puha, ma armastan naisi ja iseennast, niisiis enam kui poolt inimkonda.

Allikas: Riho Mesilane, Aforisme. Sirp ja Vasar, 7. oktoober 1977 ja 10. märts 1978.

Essee. Esimene osa.

If all printers were determined not to print anything till they were sure it would offend nobody, there would be very little printed. *

Benjamin Franklin

Naiivne oleks lugeda moraali inimestele, kes inimlikku moraali ei tunnista. **

Stalin

Ma ei ole töökas nagu mesilane. Olen Mesilane suure algustähega.

Riho Mesilane

Vaimu ilmumine

Essee jätkub siin

Tsitaadi tõlge, algupärand ja allikad:
* Eestikeeli: Kui kõik printerid otsustaks mitte midagi printida, kuni nad pole kindlad, et see ei solva kedagi, siis oleks väga vähe prinditud. (Google'i tõlge 1.11.2011) Allikas: Benjamin Franklin “Apology for Printers” (1730)
** Venekeeli: Наивно читать мораль людям, не признающим человеческой морали. Из Отчетного доклада Генерального секретаря ЦК ВКП(б) Иосифа В. Сталина на XVIII съезде ВКП(б) (10.3.1939)

Essee. Neljas osa.

Kuid võtkem korraks üldisemalt… Lihtsustatud käsitluses võime pidada  k u l t u u r i k s  vaid kaunite kunstidega õiendamist, jättes selguse mõttes kõrvale inimliku isemõtlemise—tegemise muud valdkonnad. Ja nii avanevadki meie selginud silmade ees  k u l t u u r i  p a r a s i i t l i k  j a  i n i m v i h k a j a l i k  o l e m u s. Miks siis imestada, kui üks haarab püstoli, teine õlleklaasi ja kolmas kokaiini järele. Rohkem on neid, kes üritavad saada rõhutatult kultuurseteks. Kui vaenlast võita ei suuda, tuleb temaga liituda. Ühise vaenlase tõttu astuvad nii kultuursed kui ka ebakultuursed kodanikud näiteks NLKP ridadesse. Selgitamaks seda kultuuri inimvaenulikku loomust, kisume karvupidi lagedale kohase võrdluse loomariigist. Hulk inimesi peab taluma kultuuri, hulk inimesi peab taluma mitmesuguseid muid parasiite: paelusse, lutikaid, kirpe, prussakaid. Parasiidid teatavasti paljunevad tohutu kiirusega. Kõneldakse geomeetrilisest progressioonist. Niisama ähvardav lugu on kultuuriga. Ja kui te minusugust väikevenda ei usu, siis lugege, mida on kirjutanud Voltaire:

Kunstid vajavad vaid vabadust kasvuks ja levikuks. Pärast laastavaid torme istutavad nad ennast ise vabanenud pinnasesse.

Anna  k u l t u u r i l e  vaid võimalus ja juba ta tulebki, vajamata paljunemiseks mingit suguakti, nagu ei vaja seda ka paljud sooleparasiidid. Kui näiteks lugejal uus raamat ja autoril honorar pihus, siis tõeline kultuuriline õndsakssaamine alles algab. Raamatu kallale sööstab kriitikute kamp ning algab k u l t u u r i  p a r t e n o g e n e e s. Arvustajad tsiteerivad üksteist, ilmuvad väitekirjad ja kriitikaülevaated… Lihtne lugeja, kes teooriast mõhkugi ei taipa, pääseb selgavajunud kultuurikoorma eest sel viisil, et algul ei loe retsensioone ja hiljem loobub ka retseptsioonist.

Essee jätkub siin

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Üks raamat veel!

Peale ajalehe naljasabade oli Mesilane oma lühipalu ilmutanud ka kirjastuse Perioodika kopsakamates väljaannetes. Nagu huumori- ja satiiriajakiri Pikker, mis jõudis letti 2x kuus, ja Loomingu Raamatukogu — LR oli idee poolest kuukiri. Kui LR kirjastas Mesilase “Veterinaari esimese nädala”, tekkis autoril lootus veel mõni raamat üllitada…

Ühes tööankeedis mainis Mesilane ära, et püüdis 1976. aasta algusest päris vabakutselise autorina läbi lüüa. Järgmise aasta lõpus viis ta kirjastusele Eesti Raamat oma subjektiiv-absurdsete sententside kogumiku. Eks avaldamiseks ikka. Jättis kirjastusele enda kontakttelefonid, päevase (tf 424460 — telemajas) ja õhtuse (780244 — Sommerlingi-nim sovhoosi kaupluses) ja käis ka ise pärast Eesti Raamatus mitu korda kohal, muretsedes oma käsikirja käekäigu pärast… Selle pealkiri oli autori valikul

“Valguse varjus: mõttevihik”

Mis mõtteid ta oli valguse varjus mõlgutanud, sellest annab aimu järgnev aforismipaar käsikirja lõpuleheküljel:

Inimene, kes on kaotanud oma varju,
äratab tähelepanu vaid valguse käes.
Valguse varjus on kõik varjutud,
kuid keegi pole varjatud.

Autorina kippus Mesilane omagi varju kaotama. Mesilane meenutas ühes 1979. aasta intervjuus “Vaba Eestlase” ajakirjanikule oma kõige esimest teost ja selle mitteilmumise põhjust:

Esimene käsikiri jäi trükkimata. See oli följetonide kogumik, mille esitasin avaldamiseks 1974. Sel ajal olin veel ebasoosingus.

Õigusega või mitte, aga 1976. aasta algusest vabakutseliseks hakates pidi ta enda trükiküpsuses niipalju enesekindlam olema, et…

Kirjutasin oma teise raamatu “Veterinaari esimene nädal”, mis ilmus LR-i sarjas 1976. aasta lõpul… Raamatu järgi… tehti Eestis möödunud aastal [1978] film… Ekraanile see muidugi ei jõudnud, kuna ma põgenesin Läände enne filmi valmimist… Kirjastusse Eesti Raamat jäi seisma mu kolmas pikem käsikiri — aforsimide kogu. See oleks möödunud aasta [1978] lõpuks ilmunud.

Mõttevihiku käsikiri ei pääse mõistagi trükivalgusse, kuna autor hiliskevadel 1978 Viinis n-ö mittetagasipöördujate (vk nevozvraščency) kilda sattub ehk lihtsalt ära hüppab. Niisuguste teosed ei tohtinud N Liidu riiklikus kirjastuses mingil juhul ilmuda. Kirjastustöötaja Endel Priideli päeviku (lk 474) järgi oli autoril sõlmimata ka kirjastusleping, ehkki selle olemasolu poleks midagi muutnud.

Ka selle ilmumata jäänud mõttevihiku kokkuvõte autori enda sõnadega:

Olen kirjutanud küllalt selleks, et kõik lugejad — igaüks erineval põhjusel, kuid väga selgesti — tunnetaksid üleolekut. Kes kuidas soovib ja kriitikud eriti.

Allikad: Endel Priidel “Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim” Tallinn, 2010, lk 474-476. “Vestlus Riho Mesilasega: Noor põgenik Eestist räägib oma elamustest, II” ilmus 24. mail 1979 Kanada ajalehes “Vaba Eestlane”. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), tervikuna “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Aru pidamata

*** Tahtmine on vaevariik.

*** Patusteks peame neid, kelle patud ehk meie omadest veidi erinevad.

*** Igas muidu terves ühiskonnas esineb veel kahjuks üksikuid, kes sellest aru ei saa.

*** Universumil on nii palju keskpunkte, kui palju Maal väikesi vastikuid ametnikke.

*** Teisejärgulisi inimesi peetakse kolmandajärgulisteks ja siis äkki imestatakse, kui neist esmajärgulised saavad. Neil tarvitses vaid sammuke edasi astuda.

*** Valetamine nõuab sageli enam julgust kui tõerääkimine. Inimesed on loomult julged.

*** Kuldsel keskteel on tihe 2-suunaline liiklus ja sagedasti kokkupõrked.

*** Puru silmaajamine algab lasteaia liivakastis ja lõpeb viimase peotäiega haua äärelt.

*** Hallpead austa, kulupead kummarda ja karga kohale, kui vanamees vea teeb!

*** Tükkhaaval lapsepõlve taastades jõuame edukalt raugaikka.

*** Muld jälestust matta ei suuda.




Allikad: Riho Mesilase aforismid ajakirjas Pikker (1974), ajalehes Sirp ja Vasar (1977) ja kogumikus "Peaaegu vabas Euroopas" („Meelejahutaja Raamatukogu" nr 10, Võru, 1991, lk 32)

Nipid

IV.

Riho Mesilane mainis kunagi ühes tööankeedis, et püüdis alates 1. jaanuarist 1976 läbi lüüa vabakutselise autorina. Peale ajalehtede naljasabade ilmutas ta end ajakirjas Pikker ja lootis peale Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud “Veterinaari esimese nädala” veel vähemalt ühe raamatu välja anda.


Eesti Kirjarahva Leksikonis võtab kirjandusteadlane Oskar Kruus tema selle eluperioodi kokku nii:

Oli 1972-1973 N armee sundajateenistuses, 1974 töötas pool aastat Harju rajoonis Anija kolhoosis loomaarstina, eelistades sellele ajakirjanikutööd Sotsialistliku Põllumajanduse ja Harju Elu toimetuses, seejärel vabakutseline, 1976-1978 Eesti TV diktor.

Selline pisinippides seisnev tema eluke Nõukogude Eestis oligi.

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)