Väike käsitohter uppunule

Uppuja haarab meelsasti ka õlekõrrest. Kaldal valmistatakse pehme ase. Õrnemast soost kannatanu riietatakse lahti, tema jalad asetsegu ülakehast kõrgemal. Alustatakse suust suhu hingamist ja rindkere massaaži.

Allikas: Riho Mesilase “Abiks iseabistajaile” ja Priit Pärna karikatuur ajalehes “Sirp ja Vasar” 21. märts 1975, vt DEA-arhiivis

Käkerdaja Resilane

«Leonardo kolmas käsikiri»


Allikaks on Riho Mesilase, alias Miho Resilase 26. veebruaril 1975 ajakiri Pikker vahelehes “Käkker” ilmunud kirjutis. Audio postitas YouTube'i kasutaja Kagokass (Lauri Sommer)

Konservatoorium. Laast.

Tahtsin konservatooriumi astuda, aga samas jäin mõtlema, millisest uksest peaksin astuma ja kuidas see maja üldse seestpoolt välja näeb. Kindlasti on seal puhvet, kus sisseastujaile pakutakse kuivanud võileibu ning eilset salatit... Just nende võileibade peale mõtlemine tegi mind nii kurvaks, et astusin “Ararati” baari, kus kohtasin kedagi heliloojat. Rääkisin talle Frédéric Chopini ja George Sandi armusuhtest, misjärel helilooja jäi väga mõtlikuks ja läks välja, tuli aga varsti tagasi. Nüüd palusin talt autogrammi ja uurisin ühtlasi seda võileibade asja. Konservatooriumis pidid päris head võileivad olema, nii et ma kindlasti astun sealt läbi, kui aega leian.


Allikas: Riho Mesilane “Konservatoorium” Edasi, 6. aprill 1974.

Väikesed nipid

• Kui oled külas, ära söö seda, mida kõige rohkem ihaldad, vaid seda, mis kiiremini laualt kaob!
• Kui te katsite laua rikkalike suupistetega, aga sõbrad tulid ja ütlesid: “Me ei joo enam!” — muretsege uued sõbrad!
• Kui võtate klaaspulga ja hõõrute seda tugevasti villase lapikesega, siis juba viie minuti pärast avastate, et midagi ei juhtu.
• Kui teil kodus leidub juhuslikult treipink, laser ja martäänahi, pole lihtsamat lennuki tegemisest. Taevas avaneb julgetele!

Allikas: “Harjumaa/Harju Elu” 1977.

Essee. Esimene osa.

If all printers were determined not to print anything till they were sure it would offend nobody, there would be very little printed. *

Benjamin Franklin

Naiivne oleks lugeda moraali inimestele, kes inimlikku moraali ei tunnista. **

Stalin

Ma ei ole töökas nagu mesilane. Olen Mesilane suure algustähega.

Riho Mesilane

Vaimu ilmumine

Essee jätkub siin

Tsitaadi tõlge, algupärand ja allikad:
* Eestikeeli: Kui kõik printerid otsustaks mitte midagi printida, kuni nad pole kindlad, et see ei solva kedagi, siis oleks väga vähe prinditud. (Google'i tõlge 1.11.2011) Allikas: Benjamin Franklin “Apology for Printers” (1730)
** Venekeeli: Наивно читать мораль людям, не признающим человеческой морали. Из Отчетного доклада Генерального секретаря ЦК ВКП(б) Иосифа В. Сталина на XVIII съезде ВКП(б) (10.3.1939)

Essee. Teine osa.

Marksistlik dialektika võiks meile selgitada, et töökas inimene on lihtsalt  p r o d u k t i i v n e  p ä e v a v a r a s. Nii minagi… Juba aastaid olen kavandanud mingit pikemat lugu, näiliselt sügavamõttelise pealkirja all  “V a l g u s e  v a r j u s”  … Eks ole, kõlab nagu  t õ d e   j a   õ i g u s!  On jäänud vaid tilluke vaev, kirjutada 1000-leheküljeline romaan, mida keegi lugeda ei viitsi. Kuulsaid kirjanikke on nüüdseks siginenud sellisel hulgal, nagu sadakond aastat tagasi võis kokku kraapida keskpäraseid. Isegi tõelisi maailmakuulsusi ei jõua maailm enam tunda. Milleks siis veel Parnassile pürgida?! Ja kuidas on nn missioonitunnetusega? … Jossif Stalin kahtles moraalilugemise väärtuses ja ajas oma asjad suurepäraselt korda. Benjamin Franklin ilmselt pidas vajalikuks teksti ründavat suunitlust. Kuid rünnak ahistab ründaja tegevusvabaduse kirjastaja mängureeglitesse. Jäägu siis paremad palad kirjutamata ning tõepoolest   v a l g u s e   v a r j u.

Essee jätkub siin

Jutuallikas: Riho Mesilase “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Essee. Kolmas osa.

Kultuuripuudusega võrreldes tekitab kultuuriküllus hoopis suuremat masendust. Parafraseerides ühe Hitleri-aegse tuntud tegelase ütlust, väidan järgmist:

Kui kuulen sõna  k u l t u u r,  siis haarab mu käsi — mitte püstolikabuuri vaid —  õ l l e k l a a s i  järele!

Kes soovib, lakkugu pealegi erutusepiisku elukutseliste erutujate nägudelt — poeletile pillatud kaanehinna-rublade, -markade või -dollarite eest. Mis nüüd Eestisse, eesti kirjandusse ja eestlastesse puutub, siis iga enam-vähem haritud või vähemalt koolitatud eestlase salaunistuseks näikse olevat  v ä h e m a l t   ü h e  raamatukesega mahasaamine, kestku sünnitusvalud pealegi aastaid, olgu tulemuseks pealegi kirjanduslik abort. Nii olen minagi ühe “Loomingu” Raamatukogu vihiku õnnelikuks emaks — vabandust! — siiski  i s a k s  saanud, aga seejärel ka otsekohe taibanud, et õigem on preservatiiv pähe tõmmata ja vait jääda. Onanism ei tähenda ilmtingimata grafomaanilisi kalduvusi, küll aga vastupidi. Nii jääb minult ka täna tulemata mingi oluline  k u l t u u r i s õ n u m, mida heasoovlik lugeja ehk juba haigutades ootab. Valguse varjust üldist kirjanduslikku sebimist jälgides olen aga tuvastanud järgmise seaduspärasuse: kui kodueestlased koguvad rohkem raamatuid ja vähem kirjanikke, siis väliseestlastega on jällegi vastupidi. Lahedamate avaldamisvõimaluste tõttu on Välis-Eestis vist peagi rohkem kirjanikke kui lugejaid. Praegu  e l a v a d  ja aktiivsed lugejad peavad toime tulema nii  e l a v a t e  kui ka juba  s u r n u d  kirjanikega.

Essee jätkub siin

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Essee. Neljas osa.

Kuid võtkem korraks üldisemalt… Lihtsustatud käsitluses võime pidada  k u l t u u r i k s  vaid kaunite kunstidega õiendamist, jättes selguse mõttes kõrvale inimliku isemõtlemise—tegemise muud valdkonnad. Ja nii avanevadki meie selginud silmade ees  k u l t u u r i  p a r a s i i t l i k  j a  i n i m v i h k a j a l i k  o l e m u s. Miks siis imestada, kui üks haarab püstoli, teine õlleklaasi ja kolmas kokaiini järele. Rohkem on neid, kes üritavad saada rõhutatult kultuurseteks. Kui vaenlast võita ei suuda, tuleb temaga liituda. Ühise vaenlase tõttu astuvad nii kultuursed kui ka ebakultuursed kodanikud näiteks NLKP ridadesse. Selgitamaks seda kultuuri inimvaenulikku loomust, kisume karvupidi lagedale kohase võrdluse loomariigist. Hulk inimesi peab taluma kultuuri, hulk inimesi peab taluma mitmesuguseid muid parasiite: paelusse, lutikaid, kirpe, prussakaid. Parasiidid teatavasti paljunevad tohutu kiirusega. Kõneldakse geomeetrilisest progressioonist. Niisama ähvardav lugu on kultuuriga. Ja kui te minusugust väikevenda ei usu, siis lugege, mida on kirjutanud Voltaire:

Kunstid vajavad vaid vabadust kasvuks ja levikuks. Pärast laastavaid torme istutavad nad ennast ise vabanenud pinnasesse.

Anna  k u l t u u r i l e  vaid võimalus ja juba ta tulebki, vajamata paljunemiseks mingit suguakti, nagu ei vaja seda ka paljud sooleparasiidid. Kui näiteks lugejal uus raamat ja autoril honorar pihus, siis tõeline kultuuriline õndsakssaamine alles algab. Raamatu kallale sööstab kriitikute kamp ning algab k u l t u u r i  p a r t e n o g e n e e s. Arvustajad tsiteerivad üksteist, ilmuvad väitekirjad ja kriitikaülevaated… Lihtne lugeja, kes teooriast mõhkugi ei taipa, pääseb selgavajunud kultuurikoorma eest sel viisil, et algul ei loe retsensioone ja hiljem loobub ka retseptsioonist.

Essee jätkub siin

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Essee. Viies osa.

Algul mainitud dialektiline meetod võimaldab meil kultuurisuhteid näha ka vastandite ühtsuse ja võitluse tasandil. Kultuur tungib sinna, kus leidub viljakat kasvupinda, kultuuripuudus tungib aga sinna, kus kultuur on juba levinud. Kujuka näite leiame isegi nn  m a t e r i a a l s e  k u l t u u r i  madalaimalt astmelt. Ei tea, kas marsielaniku seisukohalt on eestlased ilusad inimesed, kaunid olendid… Võimalik, et tulnukas võõralt planeedilt põgeneks meid nähes kabuhirmus oma "lendava taldriku" põhja ning kablutaks koju tagasi. Meie materiaalne kultuur mõjus vähemalt sini-must-valge taastamiseni ülimalt ligitõmbavalt tibladele. Nemad roniksid Eestisse ka siis, kui eestlased näeksid välja nagu "väikesed rohelised mehikesed" võõralt planeedilt… Muide, kas see tõik peab tähendama, et olmetingimused Vene NFSV-s on hullemad kui Marsil? … Igatahes näeme, et kultuurinähtused kummitavad meid igal sammul, igas elusfääris.  K u l t u u r  näitab inimkonnale ebsündsal viisil oma palet ja perset. Seda  t e i s t  sageli rohkem kui esimest. Lõpetan oma essee tsitaadiga Julius Fučíkult:

Inimesed, ma armastasin teid. Olge valvsad!

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Perekond ja kodu

Pisut allpool võib lugeda Riho Mesilase paroodiat Tallinna raadio I pr unustamatu saate “Perekond ja kodu” ühel meelisainel.

See sarisaade oli pikkamisi saanud parimaks näiteks, mida siin üldse suudeti raadio-ajakirjandusena pakkuda.

Läinud sajandi kuuekümnendil asus “Perekond ja kodu” (1956 — 1990) nädalalõpu popimate saadete esiritta. Kokkuvõttes osutus see ka Eesti NSV ainsaks heteroseksuaalse glamuuriga raadiosaateks, mille alalist meessaatejuhti Maano Kivilod ja (peagu) asendamatut naiskaaslast (Silvia Markus jt) ei pannud kogelema sõna 'seks' juurutamine sovetlikku raadiožurnalistika keelde 1970. aastate keskel...

Möödunud suvel arutati meie raadios probleemi, kas tohib äsja VIII klassi lõpetanud tütarlast lubada suvisele matkale koos endavanuse noormehega, kes neiule hea sõber juba lasteaiapäevilt. Sügiseks jõudsid vaidlejad järeldusele, et ei tohi lubada. Eks olegi nüüd kurgede lennuaeg… … …
… Aga oletame, et juhtus nii, nagu tegelikult juhtus, see tähendab, et ema ei lubanud mürsikutel ühist seljakotti pakkida, soovitas neil saada oivikuteks, omandada üldine ja täielik keskharidus, käia teatris, raamatukogus ja näitustel… Needki pole ohutud soovitused! Kindlasti tekib noortel lahkarvamusi kunsti ja kirjanduse küsimustes. Kunsti ja moraali küsimustes aga targem järele ei anna, rumalam ammugi mitte… Nii lüüakse noorte hinge mõra ja järgmisel suvel valivad nad juba erinevad matkagrupid. Seda pahandust ei ole aga kellelgi tarvis! Seepärast peavad meie kunstnikud ja kirjanikud looma enam noorsooteemalisi ja konfliktituid teoseid. Kui selle tööga kohe pihta hakata, siis jõuame järgmise matkahooaja alguseks juba päris palju ära teha.

Allikas: Riho Mesilane "Repliik" Sirp ja Vasar 26. IX 1975

Eesti Televisioon ja habe

VI.

Septembris 1976 õnnestus tal diktorikatse Eesti TV-s ja sinna, kindlama leiva peale ta 13. oktoobrist asuski. Asus koguni TV direktori kiuste, kelle silmis Mesilasel oli üpris oluline puudus: ametikonkursi igati edukalt läbi teinud noormees ei läbinud nimelt… poliitilist lojaalsuskontrolli. Teledirektoriks oli sellal Enn Anupõld, kes on nii oma mälestustes kui intervjuudes nihutanud Riho Mesilase tööle värbamist TV-sse järjekindlalt – ju siis tagamõttega – tegelikust neli aastat hiljemaks. Oma raamatus `Vana telemasti varjus´ (Tallinn 2005) meenutab ta Mesilast nii:

“Tuli kabinetti, palusin istuda ja hakkasin [Mesilase] ankeeti lugema. Seal seisis, et on sõjaväes parteist välja visatud. Pärisin täiendavat teavet. Mesilane ütles, et oli poliitjuhiga tülli pööranud. (…) Ütlesin Mesilasele, et selliste paberitega ei saa teda kahjuks tööle võtta. Ta suhtus sellesse täieliku rahuga. Tõusis püsti ja lahkus. Poole tunni pärast helises punane telefon. Tundsin võimukat häält, kõne tuli Pagari tänavalt: ''Teie juures, seltsimees Anupõld, käis Riho Mesilane. Ärge muretsege, see asi on klaaritud, võite ta rahulikult tööle võtta.'' Võtsimegi.”

Nii jõudis teleekraanile harjumatu olekuga, kui mitte pulloveris, siis pintsakuta, käharpäine, et mitte öelda lausa karvasevõitu… Ja ometi soliidse enesekindlusega sõnu seadev meesdiktor, kes iseäranis köitnud naispublikut. Meheliku võlu defitsiit Eesti TV ekraanil on tänini valulik nüanss. Sestap väärib rõhutamist ka tagantjärele: see oli tema nišš.

Kellega Mesilast võrrelda?

Eesti TV hiilgeaeg jääb 1970. aastate esimesse poolde ja selles valguses oli kriis televisioonis juba alanud. Oma viimast, surmaeelsest telesarja “Hispaania inkvisitsioonist internatsionaalini” tegi Valdo Pant. Teatavasti on ühe hiljuti valminud telefilmiga püütud seksisümbolit vormida just sellest kuulsast telemehest. Pole müüt, vaid sulatõsi, et ka Pandi ekraanilummus tulenes tema esitusviisi sundimatusest. Paraku püütakse aegamööda omaaegse tipp-publitsisti aupaistet pühitsedes mehe saatuse traagikat esile tuua, kuid maha salata propagandataaka, mille tõttu Pandi vaieldamatult hiilgav anne ja loominguline pärand tuhmistub järelpõlvedele. Niisiis, Pant oli hiilgav, klassikaline propagandist.

Paberita esinemine oli oluline komponent ka väliskommentaator Alatalu populaarsuse fenomenis. Tema oli aga parimas mõttes õpetaja, mitte propagandist. Haruldane informeeritus, isikliku sära, mitte autoriteetide varal veenmine, julgus tuua omaenda väiteile vastuargumente ning jätta asjade üle otsustamine publikule endale – kõik see teeb igal ajal ja igale mehele au, milline maailmavaade tal ka poleks. Kui Alatalu Toomast ikka veel peaks jälitama punase propagandisti kuulsus, siis levitab seda tõenäoliselt mõni ekskolleegist redis. Sellised kes küllap väidavad, et vaat nemad olid üksnes pealtpoolt punased ja seest läbinisti valged.

(Järg)

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) tervikuna ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, nr-d 47(1534) — 82(1569)