Leerivahetuse taud. Esimene osa.

Kevadel 1948 välmitud mälestustes pidas Winston Churchill Balti riike Euroopas ägedaimalt bolševismi vastu meelestatud maiks. Et Moskva nad II maailmasõja käigus hõivas ja neist oma Pribaltika tegi, tähendas piiritut riski ning Stalini röögatute meetmetega taastatud impeeriumile hukku, mida eestlased ja baltlased kas just kindlustasid, aga raudselt lähendasid.

Kolmkümmend kaheksa aastat hiljem ilmus Läänes märgiline teaduslik uurimus fenomenist, mida argikeeli teati 'ärahüppe' või 'kargamisena'… Sarnaseid töid oli tehtud ka varem, teiste seas USA välisministeeriumi Välisteenistuse Instituudis töötanud eestlase Tönu Parmingu poolt, ent need käsitlesid kas Ida-Euroopat üldiselt või eeskätt Lääne suhtumist tulnukaisse "sealtpoolt raukardinat".

Uue, 1980. aastail koostatud N Liidust põgenemist vaagiv teadustöö tegi sovetirežiimile truudusetuima etnilise rühmitusena muuseas kindlaks… eestlased. (Vt tabelit allpool!) Peatse järelmina viimset viisaastakut vaakuva sovetiimpeeriumi vastu tõrkudes end ka tõestanud rahvuse. Pangem tähele, et Riho Mesilasel oli selle destruktiivse teguriga pistmist vaid formaalselt…

Kui seni olid sedalaadi teadustööde aluseks avalikud, ajakirjanduses kajastunud juhtumid, siis nüüd vaadeldi N Liidu eriteenituste tarvis koostatud 470+230 nimega salajast põgenikeloendit. Vastava regulaarselt KGB poolt uuendatud nimistu n-ö Nõukogude kodumaa reeturite koondpildi eritluse autoriks oli venelane — ka ise kunagi 24-aastasena Rootsi Kuningriiki ära hüpanud Vladislav G Krasnov. Samuti kui Krasnovi monograafias Soviet Defectors: the KGB Wanted List (Sovetileeri hülgajad: KGB tagaotsitavate nimekiri) on ka mujal sellele ilmingule kohaldatud mõistet defection, mille parim vaste ning ka Külma sõja käsitusega sobiv eestindus on leerivahetus. Reeglina tähendas see idaleeri vahetamist teise, lääneleeri kasuks ning harvemini vastupidist. Ikka ja jälle erandina tähelepanu vääriv Mesilane vahetas leeri mõlemas suunas. Siin pole aga mahti ega mõtet peatuda neil variatiivseil leerivahetajail, keda kutsuti tagasihüppajaiks…

Sõjajärgseil kümnendeil N Liidust välismaale põgenenuid eritledes märkis Krasnov eesti, läti, juudi põgenike rekord-kõrget osakaalu — vt tabelit allpool! Eestlaste osa sovetileeri Lääne vastu vahetanute hulgas ületas suisa 15-kordselt N Liidu keskmist. Samal ajal oli vastav näitaja üsna kõrge ka lätlastel ja juutidel — seitsmekordne.

ϫϪϫ

Suurima üleilmse sensatsiooni eestlastest tekitas loomulikult Viktor Jaanimets, kes KGB nimistu kohaselt oli…

… sündinud 1931 Tallinna linnas, rahvuselt eestlane, endine ÜLKNÜ liige, haridus 6 kl, elukoht Tallinn, töökoht mehhaanik Balti Merelaevanduse turboelektrilaeval Baltika. Tunnused: keskmine pikkus, heledad juuksed, suured peast eemalduvad kõrvad. Ema [ — — — ], vennad [ — — — ] ja õde [ — — — ] elavad Tallinnas. Baltika meeskonna liikmena New Yorgi sadamat külastades põgenes 10. oktoobril 1960 ja palus Ameerika võimudelt poliitilist varjupaika. Leningradi linnakohtu kriminaalkolleegium mõistis 27. veebruaril 1961 tagaselja 15 aastat parandusliku töö kolooniat. Praegu elab USA-s ja töötab elektrotehnikatehases. Foto 1966. aastast koos käekirjanäidisega on toimikusse lisatud.

Ühe meremehe turboelektrilaevalt ärahüppe muutis tavatult kõmuliseks asjaolu, millele KGB oma jahitavate kodumaa-reeturite koondnimestiku isikukirjes paraku ei osuta. See laev tõi Kaliningradist New-Yorki nimelt N Liidu peaministri Nikita Hruštšovi, kes maabudes lubas kogu kapitalistliku süsteemi eesotsas USA-ga kiiresti ajaloo prügimäele saata… Ometi pages just Hruščovi laeva meeskonnaliige ja palus USA-lt poliitilist varjupaika.



Ühendriikide immigratsiooniameti New-Yorgi büroo andmeil, millele Ameerika Hääl samal õhtul eestikeelses saates viitas, oli 29-aastane ületulnu kõige krooniks Baltikumi pärisrahva esindaja — eestlane, kes Manhattani kauplusi külastades oma kaaslastest eemaldus ja siis esimese asjana Eesti Majja helistas…

Rikkumaks psühholoogilise sõja raames Moskva mainet, kasutas Viktor Jaanimetsa 1960-1961, ta vaba maailmaga tutvumise kuil ära välisluureamet CIA oma eestlasest kaastöötaja Eduard Vallaste abiga leerivahetajat reale trükiväljandeile esitledes.

Kõrvaloleva video helirea algul on kuulda Viktor Jaanimetsa novembris 1960 sisse juhatamas oma avalikku kirja Nikita Hruščovile, mida seejärel muusikaliselt retsiteerib Daniel "Don" Meehan.

(An Open Letter to Mr Khrushchev

— Joy Music Inc — 45R-246)


ϫϪϫ
Juuresoleva tabeli selgituseks lisagem, et Vladislav G Krasnovi töö sihiks oli leerivahetajate tähtsuse ja siiruse sotti selgemaks saada. Läänes oldi enamasti kimbatuses, kuidas neisse suhtuda, saates neid vahete-vahel n-ö tuldud teed pidi tagasi. Autor lootis, et tema töö tulemused muudaksid Lääne üldsuse ja poliitikud ületulnute erivajadustest ja kasulikkusest teadlikumaks.

Nii osutaski eritlus aastate 1945-1969 leerivahetajate ühtivust N Liidu läbilõike-kodanikuga. Tolle aja leerivajetaja keskmine vanus oli 28 ja ½ aastat, rahvuseks enamasti (65,2%) mõni idaslaavi etniline rühm. Erandeina ületas sovetileeri hülgajate seas eestlaste, balti ja juudi rahvuse esindajate osakaal oluliselt nende toonase osakaalu N Liidu + Baltimaade kogu elanikkonnas. 

Jalgadega hääletamine ehk poliitilistel põhjustel mujale pagemine oli uusima aja vasakpoolseid, n-ö klassiteadlikke diktatuure (kompartei loosungi järgi proletariaadi diktatuuri) iseloomustav ilming. Siin vaadeldud uurimus sunnib tungima aga sügavamale, kaevuma ka etniliste ja ajalooliste kihistusteni. Eestlastel, liivlastel jmt läänemeresoomlastel paistab kargamine ju veres olevat veel orjaajast, koguni niivõrd, et see rahvusliku vastupanu üheks vormiks on tõstetud. Kas ja kuivõrd see antisovetliku vastupanu tegelikult iseloomustas ka kahel järgneval kümnendil, mil sovetiimpeeriumi alamate tung leeri vahetada — Krasnovi järgi N Liidu pareneva olme ja KGB tõhusama kontrolli tõttu — ju kahanes, seda vaeb “Leerivahetuse taudi” järgmine osa. 

Allikad: Vladislav Krasnovi “Soviet Defectors: the KGB Wanted List” (Stanford, 1986, 264lk) ja Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad…” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).  Filmilõigud ja  - lingid:  British Pathé TV YT-kanal (1960/2014).

Näiline võidupunkt

Kargamine olla eestlastel üks vastupanu algelisi vorme. Vähemalt August Annisti järgi. Ajaloo mõõnadel muutus niisugune vastupanu massiliseks, kui mitte suisa rahvuslikuks. Nii ka sovetiajal, kui käis kõva võidujooks. Ja seda peamiselt ühes suunas. Teistpidi liikumist praktiliselt polnud. Eks suunista põgenemisi ikka vabaduse komapass, mille nool sellal osutas aina Läände.

Kuskil aga passisid kogu võistlust kohtunikud, lugesid pluss- ja miinuspunkte. Ülo Russaku toimetatud Maalehes sügisel 1987 ühest taas priiusse ära karanust kirjutades küsis tolle kirjatüki autor Rudolf Aller: miks ei võiks teda, seda järjekordset eesti põgenikku, võtta tööle Ameerika Hääle, Vaba Euroopa või Vabaduse Raadio juurde?

Tal peaks ju selleks õigus olema! Ennegi on meie mehi seal kanda kinnitanud, kas või too kunagine ETV diktor, kes Viinis oma turismigrupi juurest jalga lasi?

Seejuures mõtles ta muidugi irve ja vähimagi hingesoojata teleteadustaja Mesilase peale. Järjekordne põgenik oli aga helilooja Rannap — viimane prominentne lahkuja, keda käsitati leerivahetajana. Teda võis veel vaenata, ent mitte surnuks vaikida, sedasi peitust mängida enam ei sobinud. Külm sõda võis olla lõppemas. Ka too kirjutis, mis Külma sõja vaimus halvustas Ameerika Häält ja kogu Läänes sumisevat eetrikoori, ilmus glasnosti õnnistuse väega eostatud nädalalehes 22. oktoobril 1987, korrates siiski samu mõtteid, isegi tsitaate, mida Aller juba aastaid oli levitanud ka kindlalt KGB platvormil püsivast Kodumaast. Sihiks oli Lääne neoonist ja vitriiniläikest pimestatud Idas laiendada teadlikkust raskest elutõest ja süvendada ideoloogilist andumust, kui mitte kõrge Kremli, siis kommunistliku partei kohaliku eliidi ees, sest kõige kurja juureks on ju hoopis tagurlased Ameerikas.

Meenutagem sõjajärgseid aastaid. Kõiksugu hääled olid siis mures meie riigi ja rahva saatuse pärast. Hoiatati, et kui Nõukogude võim peale jääb, siis ähvardab kogu eesti (läti, leedu) rahvust väljasaatmine. Kui aga eesti (läti, leedu) noored metsa lähevad ja relvad haaravad, siis pannakse neis riikides jälle vana kord maksma ja rahvas saab oma vabaduse ja õnne tagasi. Sest varsti puhkevat uus sõda… ja siis tullakse metsavendadele appi ja…

Võib aru saada loogikast, mis käsitab baltimaalasi Külma sõja ohvreina. Aga päris jaburaks läheb Alleri mõttekäik Ameerika Häält sõjajärgse metsavendluse tekkega seostades ja absurdi tipp on süüdistada välishääli küüditamisele ässitamises, nii nagu seda tegi Rudolf Aller:

Rahvustunne on ütlemata suur magnet ja üsna palju oli noori, kes metsa läksidki. [---] Kaotajaks jäid need, kes lasksid end häältest õnge võtta. [---]

… Et bandiitidest kiiremini jagu saada, otsustati [kuid ikkagi millal — 1939? — 1948? - HK] stalinliku meetodiga osa rahvast, keda võidi kahtlustada bandiitidele kaasatundmises või nende abistamises, välja saata. Kelle teene see oli? Nende piiritaguste ässitajate teene! Kas nad teadsid ette, mis juhtuda võib? Muidugi teadsid! Nad said suurepärase propagandavahendi: võimaluse kuulutada kogu maailmale, kuidas Nõukogudemaal rahvaga ümber käiakse, kõike veel mitmekordselt suurendades. See oli globaalne võitlus USA ja N Liidu vahel, kus tuhandete eestlaste (lätlaste, leedulaste) elu hinnaga sai USA endale ühe (näilise) võidupunkti. Kas mitte liiga kalliks ei läinud see punkt meie rahvale maksma?
Ameerika Hääl aga püüab tänini oma eestikeelsete saadete kaudu meile selgeks teha, kui väga ta eesti rahva pärast mures on, ja õhutada neid mitte vähem mõtlematutele tegudele.

Ameerika Hääl alustas eesti saatekavaga 3. juunil 1951, seega alles 10 aastat pärast esimest ja 2 aastat pärast teist massiküüditust. Selleks ajaks olid NKVD ja hävitus-pataljonid murdnud ka relvastatud vastupanu-liikumise selgroo…

Kuidagi võib mõista, miks ajab sellist kommuvõimurite Eestis sooritet massiroimi vabandavat jama näiliselt ontlik vanur, kes NKVD vangistuses ja eriasumisel elununa siiski sovetižurnalistikat praktiseeris, vabalt Läände pääses ja paar kuud Kanadas elas, tuli sealt alati tagasi ning vastuteeneks hoolsalt valvas kodumaad väisavaid pagulasi ehk Alleri keelepruugis emigrante. Niihästi tema professionaalsest käekäigust kui ta ajakirjandusliku kaastöö sisust nähtub, et et see oli järelevalve ja nuhkimisega põimitud kihutustöö ning sestap pidi variasutuste VEKSA- ja repatrieerimiskomitee egiidide all aset leidma NSVL-i riikliku julgeoleku ehk täpsemalt KGB II peavalitsuse juhatusel.

Aller oli hiljemalt aastast 1960 kojukutsumiskomitee ja märtsist 1962 ka VEKSA aktivist, mil oma leivaisadele võidupunkte tuua oli järjest vaevarikkam. Repatriatsioon kui protsess oli ammuks läbi, kümnenditagune möödanik. Kojukutsumise kihutustöö iga pauguga võis ise endale jalga lasta. See ei olnud võidukas mäng kunagi olnudki. Ka 1940-ndi massimigratsiooni ajal oli vene ohu eest pagejaid pea kümme korda enam kui naasikuist repatriante. Ja isegi kui 1950… 1960… 1970-ndil ENSV-st Läände pagejaid oli keskmiselt üks või paar aastas, siis Riho Mesilasest (juunis 1978) alates ning Rein Rannapi ärahüppeni (mais 1987) oli okastraadi ja raudeesriide kiuste tervena Läände jõudjaid üle kolmekümne. Aller oli selgelt kaotajate poolel. Kui talle mitte võiduks lugeda pika vinnaga edu gebistliku propagandamüüdi juurutamisel.

Sovetipärimuslik mütoloogia, mis Läänest kostnud eestikeelseid n-ö ässitussaateid igasugu riugaste pärast põhja manab, ei ole ju niisama sündind ja surnud, vaid märksa hullem — ta elab edasi. Ka täna, aastal 2013 on Tallinnas Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseumis sõjajärgset vastupanu kirjeldava väljapaneku raames püsti löödud "Põrgupõhja" metsavenna-punkri koopia ja sisustatud on see muuhulgas retrostiilis raadiokastiga, mille moodne digimälu kordab lakkamatult Ameerika Hääle eestikeelset saadet… detsembrist 1973, kusjuures näitusele pandud punkri algupärane variant oli hävitatud 26 aastat varem, detsembris 1947. Nörritav näide Eesti moodsa muusemi (pseudo)akadeemilisest tasemest.

Okupatsioonimuusem ehk ei nimeta pagulast enam emigrandiks ega vabadusaatelist relvavenda süümetuks bandiidiks, nagu mõni vene čekistide eeskujul veel perestroika ajal tegi. Ent seni, kuni siin õilmitseb kas või üks võõras propagandavale, on meie tõde endiselt põlvili.


Allikad: Rudolf Alleri 2-osaline veste “Väliseestlastest koduse eestlase pilguga” 1987. aasta 15. ja 22. oktoobri Maalehes ning mõtisklus “Kodumaast, kodumaa-tundest, rahvusest” 1983. aasta 16. märtsi Kodumaas.

Leerivahetuse taud. Teine osa.

Leerivahetuse taudi ☞ I osa 

Kui välispiirid olid kinni, oli iga minek välismaale pisike sensatsioon. Kummati muutus see 1984. aastal mingiks antisovetlikuks rutiiniks. Meie hilisema riigipea esimesi töid Eesti-spetsialistina Raadio Vaba Euroopa analüüsigrupis oligi käsitlus eesti uuspagulasist. Järgneb kokkuvõte sellest uurimusest, kus Toomas H Ilves avas järjekordse seltsimehe Läände-põgenemise tausta, kasutades ingliskeelses algupärandis sõna 'defekteerima' (to defect; defection), mille vaste eesti kõnekeeles on kas 'ärahüpe' või 'kargamine'. Hästi ei kõla kumbki. Siin eestindame selle Külma sõja arusaamale vastavalt leerivahetuseks.

Alles oktoobris 1984 Müncheni raadio uurimisosakonda analüütiku kohale tööle tulnud Ilves alustab oma toonast taustaeritlust värskeimast juhtumist 1984. aasta 15. novembril, mis oli juba üheteistkümnes okupeeritud Eestist sel aastal sooritet leerivahetus. Peategelaseks Hillar Raig — 28-aastane parteiinstruktor ja Harju rajooni komsomoli teine sekretär, kes on võrsunud jõukas ja parteitruus peres. Tema isa Helmut Raig on kuulus agronoom ja endine sovhoosijuht. Viimatine leerivahetaja oli lõpetanud TRÜ õigus-teaduskonna ja valinud kompartei-karjääri, arvestades leevat võimalust Läänes käia ja seeläbi leeri vahetada. Esimene võimalus avanes tal 5. novembril Helsingis, kus ta viibis ühes 40 seltsimehega. Raig kadus rühma juurest ja sõitis Turu sadama kaudu praamiga Rootsi.

Raigi põgenemislugu oli eriti tähelepanuväärne kahest küljest. Esiteks kuna jututeema tõstatanud leerivahetus leidis aset pärast seda, kui NLKP KK sama aasta 1. augustil sakutas EKP KK-d ja ELKNÜ-d puuduste pärast ideoloogiatöös, millele oktoobrikuul järgnes komnoorte kohalikku ladvikut kõvasti tuuseldanud puhastus. Teiseks oli alles augustis leeri vahetanud teinegi ENSV suhteliselt kõrge ametnik, Valdo Randpere, justiitsministri 26-aastane abi, kes ühes oma poplauljast abikaasa Leila Milleriga samuti Soome kaudu Rootsi jõudis. Neile Läände pagenud ametnikele vaatamata on aasta 1984 olnud eestlastest põgenike osas üldse rekordiline. Väikese sensatsiooni põhjustas nelja vapra nooruki — aga mitte dissidendi ja isegi mitte sangari — ületulek päramootoriga kummipaadis mais 1984: need olid 19-aastane Harry Gelstein, 20-aastased André Hildebrandt, Raivo Roosna (Daniel Ladion) ja 23-aastane Aleksander (ka Alex) Lepajõe (Oltsvel, Berthel, Pertel), kes jõudsid Rootsi kah Soome kaudu.

Veel 1984. aastal leeri vahetanuid. Jaanus Kuum, 19-aastane rattasportlane — juunikuul Taanis. Jüri Vitsut, 40-aastane jurist eemaldus vaikselt turismigrupist oktoobrikuul Lääne-Saksamaal. Septembrikuul kargas kalalaevalt Rootsi kaldale kaks meremeest — 21-aastane Raul Heinsalu ja 22-ne Valeri Sirksalu, viimane naasis vahepeal Eestisse.

Aastaga 1984 võrreldes oli kolmel eelneval aastal leerivahetusi Eestist vähem — kokku seitse. Aastal 1983 neli: meremees Andres (Andris) Prokopovitši ärahüpe Portugalis; muusik Ilmar Oleski leerivahetus Soome kaudu Rootsi, ja nonde aastate veidraim juhtum — anonüümne paar, kelle leerivahetus 1983. aasta novembris sai teatavaks aasta hiljem (need oli umbkaudu 30-aastased Svetlana Ažgirei-Lepik ja Aigar Lepik, kel olevat kästud Rootsi hüpata KGB või GRU poolt). Peale eelmainitud nelja otsis 1983 Rootsis poliitilist varjupaika ja sai selle Estonia-teatri balletisolist Mihhail Bogatõrjov (Mikhail Bogatyrev).

Veel varem, 1982. aastal äratasid tähelepanu Aarne Vahtra juhtum, seni kõrgeima võimukandja varjupaiga palumine Pariisis, ning nädal enne seda Hispaaniat väisates leeri vahetada proovinud filmimees Elbert Tuganovi vahejuhtum; viimane hakkas varsti oma leerivahetust kahetsema ja läks tuldud teed tagasi. Aastal 1981 otsis Läänes poliitilist pagu ainsa eestlasena dr Jüri Jürindi.

Nurjunud leerivahetuste näite tõi üks TASS-i sõnum, mille 12. juulil 1983 vahendas ka UPI ja mille kohaselt Tallinnas olla neli meest üritanud reisilennukit hõivata… Aastal 1982 ulatus Läände teade inimõiguslasilt — kelle humanitaaraktiivi Eestis KGB järgnevail aastail sundis vaikima — koguni seitsme eestlase neljast põgenemiskatsest: Ingerhold Arr (*1964), Harro Arusoo (*1958) ja Arnold Kiirend (*1947) olid omatehtud parvel N Liidu piirivalvurite poolt tabatud rahvusvahelistes vetes 13. augustil 1982. Hillar Pruunsild (*1953) tabati aga Soome ametivõimude poolt 30. augustil 1982 ja tarniti N Liitu. Tarmo Urb (*1952) ja Vello Väärtnõu (*1951) võeti piirialal kinni Karjalas N Liidu poolel 5. novembril 1982. Sama kuu lõpus saadi Allan Alajaan (*1956) kätte tema nuriüritusel kummipaadiga Soome sõuda. Kõiki seitset süüdistati ENSV KrK §81 järgi, mis käsitleb ebaseaduslikku, st ilma passi või loata piiriületust. Kõik pandi vangi. Peale Alajaani, kes suunati Leningradi vaimuhaiglasse.

Vaadeldes nelja viimase aasta edukaid Läände-pagemise lugusid (mida THI loetelus 1981-1984 oli üheksateist), kuid ka teadaolevaid luhtunud juhtumeid, sai RFE uurimisosakonna analüütikule selgeks, et edu saadab üksnes neid leerivahetajaid, kes teevad seda välismaal olles. Üksik erijuhtum läks kummipaadi-põgenikel korda 1984. aastal, arvatavasti mitte tõrgete tõttu piirivalve seiretöös, vaid põgenikke jälitanud kopteri kaotsimineku järelmina. Teisisõnu on N Liidu riigipiir seestpoolt läbistamatu. Sestap on kultuuri- ja parteitegelaste ülekaal edukate leerivahetajate seas loomulik — praktiliselt üksnes neid ju Eestist välismaale lastigi.

Kokkuvõttes oli 1980-kümnendi pagemislaine märgiks Eesti NSV-s maad võtvast ängistusest ja eeskätt puuduliku ideoloogilise andumuse, vaeg-ustavuse sümptomiks, mille pärast Moskvagi sageli Eesti toonast ladvikut ründas. Moskvale oli seejuures peaküsimus eestlaste režiimitruudus. Täpsemalt — truudusetus.


Allikas: Toomas Ilves, A Rash of Defections. Baltic Area SR/1, lk 2-5, vt RFE uurimisosakonna 4. detsembri 1984 üllitist RFE Situation Reportide arhiivküljel.

Saatuslik UPI intervjuu

Kui Eestis tuleb võimule vastasrind, mis saab siis kommunistidest, kas neid pooma või maha laskma ei hakata?

— Viimast kui kommunisti hävitada pole tarvis, surmanuhtlust vääriks neist mõni üksik, ja nagu ma juba ütlesin, ei ole suurem osa eesti kommuniste päris kommunistid, vaid kõigest  a r v e l  parteiliikmena oma ametikoha tõttu. Ei maksa ka unustada, et eestlased on juba niigi palju rahvast kaotanud ja peavad end hoidma.

Kevadel ja suvel 1979 oli Riho Mesilase usutlusi ilmunud Toronto Vabas Eestlases, Stockholmi Eesti Päevalehes jm väliseesti lehtedes. Samuti avaldas tema auotobiograafilise novelli “Põgenemine” sama aasta teises numbris Tulimuld. Aga just see — septembri keskel 1979 USA teabetalitusele antud, seejärel Müncheni raadios täies mahus läti keelde pandud ja eetrisse läkitatud ning ühes Moskva-lähedases seirejaamas vastu võetud, vene keelde tõlgitud ja keskusse edastatud — intervjuu sai saatusliku järelmi Eestis. Siin pandi sulg sappa Riho Mesilase agendijuhile Ants Piirsalule.

Pärnakast julgeolekukomitee ohvitser oli Tallinna haritlaskonnas küllalt tuntud. Ta ülesanded KGB ideoloogilise diversiooni üksuse operatiivtöötajana hõlmasid ju intelligente. Vallandamise põhjus oli nüüdsest samuti üldisemalt tuntud fakt, mida mitte üksi KGB Tallinna kontoris ei taibatud. Ka Moskva ülemuste ees oli paljastatud, millise kõlbmatu agendi Eesti NSV KGB mullu oli Doonau turismireisile sokutanud. Kapten Piirsalu süül…

— Eestlasena vihkasin sovetlikku režiimi kooliajast saadik. Läände-pagemisele hakkasin mõtlema juba sõjaväe-teenistuse ajal. Siis oli mul tõsine jutuajamine riikliku julgeoleku esindajaga ja pärast seda otsustasin iga hinna eest põgeneda Läände. Juba hiljem, kui ajakirjaniku ja teleteadustajana töötasin, tuli soodne võimalus see unistus ellu viia.

Kord kutsus mu välja KGB töötaja Ants Piirsalu ja pakkus mulle ühe turismigrupi saatjaks minekut, aga tingimusega, et töötan nende heaks. Lubas isegi pool turismituusikut kinni maksta. Ma nõustusin meeleldi, sest võinuksin sel reisil teostada oma ammuse Läände-jäämise mõtte.

[———]

Minu kohuseks oli kanda KGB töötajale ette kõik, mis puudutas Eesti turiste: nende jutt, meeleolud ja muud seigad. Ma püüdsin oma ülesandeid täita võimaluste piires, kuni saan ise šansi kaduda. See tuligi 15. juunil 1978 Viinis. Seal võtsin takso ja lasin end sõidutada otse Ameerika saatkonda, kus palusin poliitilist varjupaika.

Vormi pärast korraldas Austria politsei mulle kokkusaamise N Liidu diplomaatiliste esindajatega. Teades,  k e l l e g a  neil tegu on, ei püüdnudki nad mind veenda tagasi pöörduma, küsisid viisakuse poolest vaid, mida võiks edasi anda lähedastele.
Avaldasin soovi, et mu naine Läände lubataks, kuid Nõukogude esindajad vastasid, et sellest ei tasu unistadagi. Hiljem kuulsin, et Eestis olid riikliku julgeoleku organid levitanud kuuldust, nagu oleks ma hukkunud. Mu naisele näidati fotot, kus lamas justkui minu laip. See on järjekordne humoorikas trikk riikliku julgeleku poolt. Kuid oma raadioesinemistega, mida paljud eestlased kuulsid, tõestasin ma, et valel on lühikesed jalad.

Edasi püstitas UPI reporter mitu eestlaste tulevikule keskenduvat küsimust ja ühes päris ka kohalike kommude väljavaateist. Mesilase ennustus polnud paraku pädev, ühtki kommunisti ei ole kohtu alla antud, rääkimata mingist nõiajahist.

Allikad: Riho Mesilase intevjuu United Press International ile, mille Radio Liberty lätikeelne saade edastas 17. septembril 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Spioonid, luurajad ja nuhid. Esimene osa.

Oi, Raimu, Raimu! Kas teie ei ole tõesti kuulnud, et Vabaduse Raadio oli algusest peale USA spionaaži-operatsioon?

Vanemuurija Kruusma rõhutatult familiaarne pöördumine oli mõeldud mehele üle laua. Mõned aastad Müncheni raadios töötanuna soovis too nüüd Eestisse asuda, mistap pidi vähemalt tänase, 1979. aasta juulikuu pühapäeva palava pärastlõuna KGB halli kontorihoone ülakorrusel ära kannatama. Et ta imestav kulmukergitus paistaks vähem teeselduna, heitis major Kruusma ülekuulatava ette paar tunamullu Moskvas ilmunud raamatut, mis ta sõnu pidid kinnitma.

* * *

Ikka ja jälle korrati siin sama propagandalegendi. Kuidas Nõukogude kodanik Juri Marin mitu aastat töötas Vabadusraadios (RL) ning uuris üksikasjalikult selle asutuse hoolikalt varjatud sünget tausta. Tema hangitud dokumendid olid kinnitanud NSV Liidu pädevaile organeile varem kogutud tõendeid teise sarnase Müncheni raadio Vaba Euroopa Raadio (RFE) kohta tolle endiste töötajate kaudu, kes samuti olnud luureohvitserid. Neid n-ö rajaleidjaid ideoloogilise diversiooni vaenulikku keskusse oli kolm: kapten Andrzej Czechowicz Poolast, Pavel Minařík Čehhoslovakkiast, major Hrisan Hristov Bulgaariast.

Nad esindavad oma ajastu tuntud, ehkki üksteisest erinevaid juhtumeid. Aga mis seda kolmikut idabloki teistegi kuulsate luurajatega ühendab, on kõigi otsene osalus Ida—Lääne teabesõjas, osavõtt sala- ja avalikest üritusist kindla eesmärgiga — tõkestada vaba teabevoolu. Ehk lühidalt — aktiivmeetmed ja kontrpropaganda. Veel lühemalt öeldes on nad kõik agitprop-luurajad. Nende abiga püüti usutavalt täita kommunistliku kontrakampaania puuduvat lünka.

Vabadusraadio moodi alternatiivmeedium oli parim vastus kurjusimpeeriumi Suurele Valele. Lääne leiutisele vastamiseks polnud aga küllalt Ida meediakampaaniast, ei piisanud ausast võistlusest raadiouudiste ja kommentaaridega, jäi väheks petturlikest dokumentaalseriaalidest ja kuuldemängudest RL-i või RFE vastu, mida samuti püüdlikult tehti pea igas kommude käsutatavas ringhäälingujaamas — Praha Raadiost Majakini, Bakuust Minski ja Tallinnani… Nagu see eetrirünnak 8. septembril 1973 E(R)R-is, kus ENSV teeneline kultuuritegelane ja kommentaator Ivar Trikkel hoiatas:

… Meie kontinendi psühholoogilise kliima parandamiseks on hädavajalik likvideerida Euroopas Külma sõja raadiojaamad Vabadus ja Vaba Euroopa…

Järgmise viisaastaku koordineeritud kava kohaselt võtsid NSVL-i ja ČSSR-i välisluureasutused ette RFE ja RL-i kompromiteerimise ühisürituse sihiga teha nende tegevusele Lääne-Saksamaal viimaks lõpp. Aga Müncheni raadiod elasid üle nii tolle kui ka tulevad viisaastakud.

Peale RFE—RL-i + tänuliku kuulajaskonna jäi Külmas sõjas kui mitte terveks, siis ellu ka vaenulik vastasrind. Suur osa RFE—RL-i sihtmaist või sealseist massilõitadest on endiselt just nende järglaste ja kasvandike käes. Kas viimaste abiga või ilma, aga prosovetikust propagandalegendist on üle sajandipiiri taritud ka müüt Müncheni spioonipesast. Nii ärgas on Eestiski veel kujutluspilt, justkui oleks Vaba Euroopa Raadios Müncheni pruuliga õlle abil loputatud kõrist alla CIA priskeid pirukaid. Sarnaste vihjete tagamõte oli ja on jätkuvalt sisendus, et Müncheni raadiod on USA salaluurelt saanud peale raha ka inspiratsiooni. Niihästi enne kui pärast pööret 1971-1972, mil raadio rahastuskanal USA välisluure keskameti (CIA) haldusest eemaldati. Seal oligi punaste valedekangas too rebend, mida Moskva soovi kohaselt kokku nõeluda üritasid tema käsualused salateenistused.

Kevadel 1965 oli Poola Rahvavabariigi siseministeeriumi julgeoleku-ametil (Służba Bezpieczeństwa) läinud õnneks sokutada oma mees Müncheni raadiosse. Salajase töölähetuse pälvis Andrzej Czechowicz (*1937). Saksamaal teenistust otsiv õnnekütt oli tülitanud ühtviisi nii RFE-d kui ka Poola sõjalist missiooni Berliinis. Viimases ei soostutud teda elatise leidmisel enne aitama, kui Czechowicz näitas äsja talle saabunud kirja. See oli toonud RFE-st rõõmustava sõnumi talle sobiva töökoha vabanemisest…

Ehkki Czechowiczi jaoks päris raadiotööd pakkuda polnud, meediaanalüütiku koht RFE uurimisosakonnas talle kui ajaloolasele viimaks leiti. Kommunistliku salaluure ülesande, milleks oli RFE poola kartoteegi kopeerimine (30 tuhat kaarti) ja Poolas tegutsevate korrespondentide (neid oli sellal pool tuhat) tuvastamine, täitis ta edukalt. Viieaastase luuretöö järel, märtsis 1971 kutsuti Czechowicz ära. Peatselt läks Varssavis käiku tema osalusel RFE-d "paljastav" kampaania. See hõlmas paari aastat kihutusreise üle Poola, käitiste töökollektiivide ja koolide väisamist. Mehe ja julgeolekuameti ühistooteina ilmusid Poola raadio saatesari “Kapteni tagasitulek” (Powrót kapitana, 1971) ja raamat “Seitse rasket aastat” (Siedem trudnych lat, 1973), kus valed algasid juba pealkirjast. Raamatu tõlked levisid Ida hemisfääris laialdaselt, ka vene keeles Семь трудных лет (M, 1975, 272lk). Laimu tipuks oli ameeriklaste süüdistamine, nagu hoiaks nad leival natsikollaborante. Czechowiczile omistati RFE-aastate eest kaptenikraad — tekitamaks ilmset allusiooni kpt Klossi seiklusiga telesarjas “Kaalul on rohkem kui elu”. Mõni aasta hiljem, juba eru-kolonelleitnandina saadeti ta sekretäriks Poola saatkonda Mongoolias.

Pavel Minařík (*1945) on ainus idabloki luuraja, kelle kohta on teada, et teda valmistati ette raadiotööks spetsiifiliselt RFE-s. Koju naastes tõsteti temagi kapteniks, aukraad oli jäägitult teeneline. Tagantjärele tuli Čehhimaa justiitssüsteemil tegelda kpt Minaříki teenistusasjaga tervelt poolteist kümnendit. Aastal 1993 mõisteti ka neljaks aastaks vangi, sisuliselt diversiooni eest. Nimelt oli Minařík Čehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi siseministeeriumi julgeoleku-teenistuse (StB) agendina Praha kevade veteranist pagulast mängides imbunud Lääne-Saksamaale ning tegutsenud 1970-1975 diktori ja toimetajana RFE-s. Kommunismiroimade dokumenteerimise ja uurimise komisjoni poolt kohtule antud dokumentide ja tunnistuste järgi läkitas Minařík sel ajal StB peakorterisse vähemalt kolm kavandit plahvatuste korraldamiseks Müncheni raadiomajas. Ent karistust kandma ta ei asunud…


Kapten Minaržiiki ja ta luuretööd ülistav pseudopatriootlik levilaul
“Dopis Svobodné Evropě” (Kiri RFE-le) Josef Lauferi ja ansambli Golem esituses — taustaks ČTV mustvalge arhiivifilm Pavel Minariki 29. jaanuari 1976 pressikonverentsist RFE-s luuramise tulemusist

Ülemkohus otsustas aprillis 2007 mitte lugeda kuriteoks pommipaneku k a v a n d a m i s t  Minaříki poolt. Vahepeal, veebruaris 1981 RFE tšehhi toimetuse akna all plahvatanud ja nelja inimest vigastanud lõhkelaengu pani tõesti sootuks teine mees — Carlose ehk Šaakali grupeeringusse kuuluv läänesaksa terrorist Johannes Weinrich ning selle terroriakti selget seost StB-ga tuvastatud ei ole. Ida-Saksamaa Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MfS-i ehk Stasi) pabereist selgus, et Carlose terrorigruppi rahastas ja toetas selle pommirünnaku korraldamisel hoopis Rumeenia.

Kümmekond aastat RFE-s töötanud Hristo Hristov on Bulgaaria agitpropi ülespuhutud nimi, kus mingeid tegusid taga ei ole, mistap teda kodumaal peetakse  n u r i l u u r a j a musternäidiseks: Хрисан Христов — провалил се български разузнавач. Et igal teisel idabloki salaluurel oli Viinis oma mees, siis ei tahtnud alla jääda ka Bulgaaria Rahvavabriigi riiklik julgeolek. Nii toodigi telesse ja demonstreeriti "Suurt luurajat Hristo Hristovit!" kõigile nagu tolmuahvi. Polnud temast ei spiooni ega luurajat, ainult hädine kelner Veneetsiast. Üks Bulgaaria endisi majanduspõgenikke, kes maandus lõpuks Austrias ning 1976 teatas ootamatult, et oli Vabas Euroopas töötanud luureteenistuse majorina, ülesande täitnud ja tagasi tulnud. Tema kirjutiste pärisautoriks oli parteilaulik Vladimir Kostov, üks Lääne-vastase ideoloogiarinde eesliini-mehi Bulgaarias. Hristov on tuntud ka joodikust hasartmängurina, kes väga paljudele on külma teinud.

Ilmselt järgis Bulgaaaria salateenistus vanema venna eeskuju ja keskendus SMERŠ-i stiilis "märgadele asjadele", kõrvaldades teise leeri läinud pagulasi mürgigaaside ja -kuulide, õnnetusjuhtude lavastamise ning kidnäpper-tiimide abil. Igatahes sattusid Nõukogude ja Bulgaaria agendid Müncheni raadioisse palju juhuslikumalt kui Poola ja Čehhoslovakkia luurajad. Et ühe värbamisvõttena kuulus sovetlikku spionaažitraditsiooni ka sugulussidemete ärakasutamine, siis pärast 1950-ndit rakendati seda juba mõrtsukatööst märksa sagedamini ka RL-i personali suhtes. Nii juhtus talvel 1965-1966 oma laevade pardailt Läände karanud meremeeste Oleg Tumanovi ja Juri Mariniga, kellest esimene oli põgenedes 21-, teine 36-aastane; arvatavasti värvati kumbki tagasi vastavalt 1972. ja 1967. aastal.

Radio Svoboda peatoimetaja Tumanov (1984)
Jõudsaima karjääriga KGB agent vene toimetuses,
kes korruptsiooni-kahtlustuse tõttu küll
jäi ilma õigusest honorare määrata.

Siis värbas Oleg Tumanov (*1944) peagi ka ühe oma kaaslanna. Aga tema teine naine ja nende ühise tütre ema võeti mehe tagasihüppe järel sakslaste poolt kinni… GRU agendina! Suvel 1986 esines Tumanov sageli idabloki lõitades ning järgnevail aastail sai ta APN-i ja NSVL-i teleraadiokomitee sine cura kontrpropaganda-spetsiks.

Tagasivaates selgus Münchenis, et peale muu varastas Tumanov RFE—RL-i kaastööliste nimistuid, kogus raadio vene personali kohta isiklikku taustateavet ja edastas kõike seda N Liitu. Näiteks 1974 tarnis ta KGB-le tosin köidet teavet, mõni pabereist vilksas ekraanile toonases propaganda-dokumentaalis Radiodiversant. Ent pärast sedagi jätkus luurajaelu tal Münchenis veel 12 aastat.

* * *

Ida-Euroopa koordineeritud propagandakampaania üldsiht oli kujutada Müncheni raadiorüütleid sotsialsmileeri õõnestajate ja pingete üleskruvijatena. Seega ohuna maailmarahule. Sekka kostis RFE—RL-i süüdistamist koguni terrorismis… Sama viisijupi on tänaseks üles korjanud Iraani islamimeelsed meediumid nende oma külmas sõjas Läänega RFE—RL-i ja BBC pärsiakeelsete teenistuste kaastöölisi spioonideks kuulutades. Miski ei saa kaugemal olla  t õ e s t ,  mida autoritaarseil võimudel on lihtsalt valus taluda.

Allikad. Müncheni-aegse RFE—RL-i julgeoleku-osakonna ülema ja Praha-aegse turvakonsultandi Richard H Cummingsi raamat, uurimused, blogi ja ettekanded: Cold War Radio (Jefferson, 2009, 320lk), International Terrorism and the Cold War 4. jaanuarist 1996 jmt. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes Harjumaa/Harju Elu 15. juuni... 6. november 2007. Andrzej Krajewski Szpieg w Wolnej Europie ajakirjas Newsweek Polska 21. märtsil 2011. Praha Raadio 30. aprilli 2007 uudis Příprava atentátu na Rádio Svobodná Evropa končí bez trestu. Atanas Panajotovi 16. jaanuari 2008 intervjuu Blitz-Showle. KGB värbamisvõtteist hõimlaste abiga vt Leonid Mahlise kirjutist Na Svobode s čistoj sovest'ju ajalehes Совершенно секретно nr 4 (206) 1. IV 2006. Ralf R Parve “Oh seda lolli eesti elu!” ajalehes “Kesknädal” 16. jaanuaril 2008.

Spioonid, luurajad ja nuhid. Teine osa.

Järgnev juhtum viitab võimalusele, et Müncheni raadio jäi sovetlike salateenistuste luuretegevuse tulipunktist kõrvale. Kui tuli langetada tõsine valik, siis eelistati oma nuhi saatmist kas või USA sõjaväelaste keelekursustele, selmet sihtida peavaenlase spioonikeskust, milleks KGB kihutustöötajad Vabadusraadiot nimetasid. Vahest ei rohkemaks kui silmakirjaks?

 

Nuhk Tumanovi eelkäijaks RL-is oli samuti meremehest ärahüppaja, kes saanud USA-lt viis aastat varem poliitilise varjupaiga, sattus aastast 1971 RL-i koosseisu Münchenis. Ühendriikides välja antud dokumentide järgi oli ta Juri Marin, kuigi pärisnimi oli Pjatakov ja tegelik sünniaasta 1929. Saatusejoone järsk käänak tuli veebruaris 1966, kui ühe N Liidu luurelaeva (võimalik et GRU oma) pardalt hüppas ära laevastikuohvitser ja kompartei liige, kes Vaikses ookeanis korjati üles USA laevastiku pardale ning kes pärast ülekuulamisi sai Ühendriikide valitsuselt uue identiteedi: Yuri Michael Marin. 

Sarnane käik oli ju Eestis tuntud juhtumil Markus Larssoni ehk Tallinnast pärit filoloogi, endise ETV ja TASS-i ajakirjaniku Raivo Ojasaarega, kes Helsingist terve perega ära kadus ning mõne aasta möödudes tunti ära Ameerika Hääle juures tema uuest nimest hoolimata. Siiski, Pjatakov/Marini lool oli teistsugune järg. Samamoodi oli Marin küll vene keele ja sovetisüsteemi asjatundjana vähemalt kahes erinevas USA asutuses tööd leidnud, ent paljastamise hirmus Lääne-Saksamaalt ummisjalu tagasi N Liitu põgenenud.

Vahepeal Marini ülemeelitanud KGB andis talle varjunime Kit, mis tähendab "Vaala" ja ehk ka iroonilist vihjet ujumisoskusele. Värbamine leidis aset USA pealinnas juba vähem kui aasta pärast Juri äraujumist. Oletatavasti keegi N Liidu esinduse töötajaist oli Washingtonis talle kannule sattunud. Igatahes leidis kontakt sovetliku salaluurega aset seal.

Edasi, septembris 1967 palgati Marin tööle US Army Russian Institute'i (USARI) Garmisch-Partenkirchenis, mis jääb Münchenist lõunasse umbes tunnise autosõidu kaugusele. Vestlusis USA sõjaväelasiga kõnelenud Marin, et miski peale silmuse teda ees ei oota, kui ta peaks N Liitu naasma, kusjuures kaaslastele tundus, et ta aktsepteerib seda asjaolu ilma vähima hirmuta. Partenkirchenist tegi ta sageli erareise Münchenisse. Sealt leidis endale ka järgmise tööpaiga.

Yuri Michael Marin

Juunis 1971 ilmus pikakasvuline siledaks raseeritud peaga mees nimega Marin Vabadusraadiosse. Legendipäraselt mõne aasta eest mingi Nõukogude esinduse tõlgina poliitilist varjupaika leidnu olla üles kasvanud Shanghais, sestap peeti raadios teda ootuspäraselt Hiina asjatundjaks. Saanud toimetaja—teadustaja koha, esines ta eetris Konstantin Neastrovi nime all. Vabal ajal korraldas Marin kolleegidele lärmakaid joomapidusid, mille käigus klõpsutanud ta innuga fotoaparaati… Kas Vabadusraadios üldse tegeleti salakuulajate väljaselgitamisega, küsiti kunagi ühes intervjuus RL-i kauaaegse diktori Julian Paniči käest. Tema mäletas vastukarva-näitena vaid Marinit:

Nii imelikult vähe spioone, nii vähe paljastusi… Olen mõelnud isegi, et — Jumal küll! — mis see siis olgu? Kogu NSV Liitu anname saateid… ja mitte ühtegi tõsiselt võetavat luurajat, kes siin nuhiks, siis ära läheks ja kel midagi tõesti kaalukat pärast rääkida oleks!
On mainitud üht Marinit — sünge kujuna käis siin ringi, alati pooleldi purjakil, labane ja jämedusi loopiv sell. Räägitakse, et ta sokutati siia sihilikult eksitama ameeriklasi — vaat sellised ongi Nõukogude spioonid. Ta oli ehtne tolgus…
Aga igasugu jutud, et keegi on luuraja või keegi on spioon — seda kahjuks juhtus. See oli meie elu üks väga vastikuid külgi… Kui keegi kolleeg hakkas teist kahtlustama ja siis ainult sulle saladuse usaldas, et näe see tüüp… Sellest oli raadios tülisid küll.
Mäletan, üks [RFE—RL-is töötav] ameeriklane, kellele meeldis vene keeles suhelda, rääkis mulle: "Teate, luurajaid ei olegi siia vaja, inimloomuste sobiv paigutus teeb ära sama töö!"
Aga kõik läks eetrisse õigel ajal ja saateile ei olnud etteheiteid kunagi.

  Radio Liberty Committee  1965. a linateos  «Suurim väljakutse»  oli tõdemus RL⎯i küpsusest institutsioonina

Saksamaal abiellus Marin lõpuks ühe Gruusia pagulasest RL-i töötajaga, mida võiks vähemalt selles sarjas tema isikliku elu tipuks pidada… Kui abielu poleks jäänud aga nii lühikeseks.

Marini tollane suunitlemine käis KGB Karlhorsti-esinduse kaudu Ida-Saksamaal. Aastal 1973 üritas Marin uuesti töölepääsu USA Sõjaväe Vene Instituuti, kuid sel korral lükkas USARI ta sooviavalduse teadmata põhjusel tagasi. Marin jätkas Vabadusraadios. Riikliku Julgeoleku vastuluureteenistus loobus operatsioonist Kit 1973. aastal nn aktiivmeetmete osakonna kasuks — Marini edaspidine ülesanne oli Vabadusraadio kui "CIA tööriista paljastamine".

Selleks ajaks oli Marin raadios juba kolm aastat ja novembrist 1973 taheti teda viia üle USA-sse. Eelnevalt oma tulevase tööpaiga, RL-i New Yorgi bürooga tutvumiseks korraldatud tööreisil sai tema vastuvõtjaks juhuslikult teine "sinoloog" Jevgeni Šiljaev, eetrinimega Konstantin Pavlov. Euroopast saabuva kolleegi ametlikku elulugu teades tegi Šiljaev ühe mandariinikeelse nalja, milleks Marin valmis ei olnud. Ta kukkus vabandama oma olematu keeleoskuse pärast ja sama valuga pihtis, et tegelikult pole ta kunagi Hiinas olnud ega mõista ka sealseid keeli — see kõik on vaid päris-eluloo varjamiseks mõeldud legend. Seepeale soovitas Šiljaev Marinil Münchenisse naasta ja seal ennast otsekohe ise töölt lahti võtta.

Nii hämmastav kui see pole, lendaski Marin Münchenisse ja sõitis 14. oktoobril 1973 oma autoga Austria—Ungari kaudu NSV Liitu.

Münchenisse jäi adumata kaotuses murelik kaasa, kelle peig oli haihtunud, ootamata ära isegi mesinädalate lõppu. Asja selgitas paar päeva hiljem telegramm Budapestist:

"Ära proovigi mind enam otsida... Mine raadiosse ja võta välja mu viimase kuu palk..."

Rohkem kui aastase viivituse järel hakkas Venemaal ilmuma RL-i õõnestustegevust "paljastavaid" kirjatöid, kus autorina esitleti Marinit. Tegelik välmija oli kahtlemata keegi KGB aktiivmeetmete osakonnast — kuid kes? Sageli kasutati neis teostes fotosid ja RL-i dokumente, mis võisid samahästi olla hangitud nii Marini enda kui ka mõne teise KGB nuhi abiga.

Peale RL-i, CIA-d ja USA-d hukkamõistvaid tiraade lisas Marin ühes teleintervjuus, et tema eesmärk oli õigupoolest tungida "USA spioonikooli" (loe: USARI-sse) Garmisch-Partenkirchenis, ja et ta võib oma kogemuse põhjal kinnitada selle kooli Nõukogude-vastast suunitlust.

Marini luuretööd tutvustas üsna pinnapealselt kaks Moskvas 1977. aastal trükitud propagandakogumikku (Разведчики разоблачают ja О свободах подлинных и мнимых). Ta ise olevat 1970. aastate lõpus Lätisse asunud. Ei Juri Pjatakov ega Marin pole hiljem agitatsiooni ega propaganda raames, samuti väljaspool žanri piire end mitte kuidagi ilmutanud. 

Allikad: Rihcard H Cummingsi “Cold War Radio: The Dangerous History of American Broadcasting in Europe” (Jefferson, 2009, lk 176-178), “Code Name "Kit": From Defector to Denouncer” ja 17. veebruaril 2013 blogis Cold War Radios. Leonid Mahlis “Na Svobode s čistoj sovest'ju” (На «Свободе» – с чистой совестью). Совершенно секретно nr 4 (206) 1. aprillil 2006. Julian Paniči intervjuu Ivan Tolstoile (День рождения Свободы с Юлианом Паничем) RL-is 4. märtsil 2007. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007.

Spioonid, luurajad ja nuhid. Kolmas osa.

Pagari tänaval Tallinnas käisid 1979. aasta juulist novembrini endise pärnulase, vahepeal Läände-karanud Raimu Ranna ülekuulamised Vabadusraadio (Radio Liberty) jm teemadel. Mitme-aastase vangistusega ähvardades uuriti ka näiteks seda, kas ta on töötanud Müncheni postkontoris. Rand vastas eitavalt. Kuidas lugu nii kaugele jõudis?

Radio Liberty oli Eestis veel suhteliselt vähe tuntud, sest eesti saated olid vaid mõne aasta eest alanud ja neidki summutati Tallinnas tugevalt. Sama raadio vanimas, vene toimetuses oli töötanud kah vaid üksikuid eestlasi või Eestis sündinud venelasi, nagu Raimu Rand, Arvo Mõttus või Igor Jeltsov, kellest RL-i eestikeelsete saadete ettevalmistusis ega hiljem loodud eesti toimetuses ükski kaasa ei löönud. Sestap oli iga pala Müncheni "õõnestuskeskusest" Tallinna hallile majale kui mitte kulla kaaluga, siis pikisilmi oodatud taevamanna.

Ehkki midagi ei saa lõpuni välistada, pole seni ilmnenud mingit otsest luuramist RFE—RL-i eesti toimetuse järele. Nüüd oli leitud aga mees, kes töötas RL-i uurimisosakonnas! Mis sest, et juba kaheksa aasta eest ja nüüdseks ammu sealt kõrvale jäänud, vaevalt et kursis ka vahepeal loodud eesti toimetuse eluga. Ent seltsimehed haistsid saaki. Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee oli just Vabadusraadio eesti toimetuse asutamise tõttu Moskvalt nõudnud ja saanud õiguse mehitada konsulaarametniku kohta Lääne-Saksamaal ja sokutanud nii oma mehe NSV Liidu suursaatkonda Bonnis.

Raimu Rand kevadel 1979
— lennukitrapil Málagas —
Adiós, Ibiza!

Niisiis oli nüüd sm Jasska see, kes Ranna saatkonnas vastu võttis ja kiitis igati tema naasmismõtet. Andis talle kojureisiks tarvilikke juhtnööre. Samal ajal kolleegidele Eestisse teatas Nõukogude saatkonna sekretär ja ühtlasi julgeoleku alampolkovnik Jasska (ka Iasska, Edouard/Eduard, eluaastad 1924-2003), et Tallinnas oldaks valvel üle võtma kallist põgenikku, kes mitu riiki läbi ekselnud mehena nüüdseks olla "täiesti läbipõlenud"…

Propagandistlik edu oli peaaegu tagatud: Pärnu endine komsomolitöötaja ning kunagine motosportlane Raimu Rand tuleb pärast 13 aastat õnnetut seiklemist Läänes, pettunult koju tagasi — oma pattusid kahetsema! Oli ta ju neli aastat töötanud ka ühes viiekordses Müncheni majas aadressil Arabellastraße 18, mis kuulus USA salaluure kaudu rahastet Radio Libertyle…

See pagemislugu algas 1966. aasta sügisesest Pariisist, kus USA saatkonda ilmus ja palus sealt poliitilist varjupaika ÜLKNÜ Sputniku turismigrupist haihtunud Raimu Rand. Ta oli sündinud 29. juulil 1940 Pärnus, okupeeritud Eestis.

Nii vormistas Eesti NSV KGB toona kiiruga tema jälitustoimiku, kuna Pärnu rajoonis heideti komsomolitegelane välja nii ÜLKNÜ-st kui komparteist. Rand oli Eestis töötanud viimati ELKNÜ Pärnu rajoonikomitee teise sekretäri ametikohal.

Ei ole mingeid andmeid, et tema ärahüpe oleks äratanud kahtlusi seotuse osas KGB-ga. Vastupidi, umbes nädal pärast Ranna ärahüpet, 17. oktoobril 1966 kinnitas kindral August Pork, KGB kohalik juht kriminaalasja algatamist KrK §62 lg1 järgi ("Kodumaa reetmine") ja kpt Viktor Sokolov võttis 12. detsembril 1966 Ranna tagaselja süüdistatavana ka vastutusele. Pool aastat hiljem kuulasid Ranna üle aga hoopis ameeriklased ning aitasid tal seejärel ka senisest puhtamat tööd leida. Maini-äärne Frankfurt oli ta koduks kolm suvenädalat, seejuures esitati talle ühel päeval poolteise tunni kestel küsimusi ka valedetektori all: kas ta on spioon? Põhimõtteline kommunist? Tõeproovi läbis Rand edukalt. Seevastu pinnis KGB teda 12 aasta möödudes Pagari tänaval ja hoidis pihtide vahel kolm ja pool kuud.

Enne Saksamaale tulekut töötas Rand mõne kuu ühes Pariisi keemiatehases… 

Pärast Müncheni raadiot leidis tegevust Hispaania Vahemere-saarestikus ning püüdis Kanadassegi ümber asuda, kuid ei saanud alalist elamisluba. Kuraditosin aastaid Läänes seigelnud, pöördus Rand NSV Liidu võimude poole palvega sünnimaale naasta ning esines pärast pikka solgutamist KGB-s kahe pikema usutlusega Eesti NSV ajakirjanduses. Üheks usutlejaks sai ETV koosseisuline nuhk Uno Maasikas. Teiseks ilmus nädalalehe “Kodumaa” kolmes numbris joonealusena paskvill “Palgest palgesse Müncheni eetrireostajatega”. Viimase autor Kalle Kõvamees, alias Vladimir Raudsepp, vana NKVD/MGB-mees, pani Ranna suhu muu seas sõnad:

Töötasin Vabaduses [RL] kolm ja pool aastat. Mul polnud iial mõttes, et võiksin sellesse herilasepessa jääda kogu eluks. Valve ja üksteise järel nuuskimine, alaline hirm, et sind mõne tühise eksimuse pärast võidakse kutsuda eriosakonda, tekitas ängistuse ja sageli vaevas mõte leida vähem närvesööv töö.

Vabadusraadio uurimisosakonnas töötanud Rand läks KGB andmetel raadiost ära juhtkonna survel saamatuse tõttu oma kohustuste täitmisel. Rand oli raadios tööl juulist 1967 kuni detsembrini 1970. Tema enda sõnul aitas lahkumisele kaasa väljavaade Baleaari saartel turismi edendamise alal tööd leida, aga ka jutud raadio sulgemisest ja üldse USA kohalolu vähendamisest Euroopas dollari vääringu languse tõttu kannustasid mujale minekut. Raadios töötamisest rääkis ta KGB ülekuulajaile nii:

Raadio kasutas selleks [ringhäälingu-tööks] hästi kohandatud uut 4-kordset hoonet aadressil Arabella 18-20. Suured stuudiod, ruumi nii raamatukogu kui 14 rahvustoimetuse jaoks [---] Esimesel korrusel oli kaks vene toimetust, ukraina toimetus ja uudisteosakond. Keldris asusid helikindlad stuudiod saadete salvestamiseks. Teisel korrusel oli avar raamatukogu ja uurimisosakond. Kolmandal korrusel oli 12 rahvustoimetust ja haldusüksus. Neljandal korrusel olid informatsiooni ja auditooriumi uurimise üksused [---] Mind pandi [uurimisosakonda] töötama noorsoo küsimuste kallal. Pidin läbi lugema N Liidu ajakirjad, ajalehed jm perioodika ja oma äranägemise järgi neist kõige tähtsama, kriitilise ja huvitavama kartoteegi tarvis ümber töötama. [---] Pidin läbi lugema lehed Komsomol'skaja pravda, Sovetskij sport ja vabariikide komsomolilehed [sh Noorte Hääl ja Spordileht], mis iga päev Vabadusraadiosse jõudsid. Uurimisosakond andis iga nädal välja bülletääni viimaste uudiste kohta N Liidu ajakirjanduses. Uurimisosakonnas oli veel kirjanduse, majanduse, kooli ja sotsioloogia eriharu. [---] Maksti hästi, alul sain 1200 marka, pärastpoole 1700DM-i kuus. See oli viis korda rohkem kui minu kuuteenistus Pariisis.

Aasta 1979 juulikuu viimasel laupäeval jõudis Rand Tallinna. Kaunist nädalavahetust rõõmsa jällenägemise ega südamlike kaisutustega polnud. Saabunu võeti kohe vahi alla. Temaga hakkas tegelema KGB major Heino Kruusma (1940–2013). Vahistatu pandi kirjutama seletuskirju, vene keeles. Need kukkusid välja suhteliselt neutraalsed, kokku oma seitsekümmend lehekülge.

Märkmeid KGB-ülekuulamiste sarjast suvel 1979.

Raimu Rand seletas, et külastas Münchenis raadiot, oma kunagist tööandjat, mis nüüdseks oli kolinud Inglise aia kõrvale RFE-ga sama katuse alla, viimati taas mullu. Esiteks 1978. aasta lõpus Igor Jeltsovi külalisena, kes varem käinud koos Igor Pomerantsevi jmt venelastega Ibiza saarel tema uues, Hispaania turisminduse—kuurortidega seotud töökohas puhkamas.

Major Kruusma küsimusele 27. augusti ülekuulamisel –

“Kas teile on välismaal tehtud ettepanekut töötada mõne välisluure kasuks?”

– vastas Rand:

“Mulle ei ole kordagi keegi välismaal teinud ettepanekut astuda mõne välisluure teenistusse. Ma ei tea nimetada ka ühtki teist N [Liidu] emigranti või välismaale põgenenud isikut, kellele sellist ettepanekut oleks tehtud või kes on mõne välisriigi luure teenistuses.”

Veel märkmeid KGB-ülekuulamiste sarjast, seekord sügisel 1979.

Rannalt uurisid gebistid septembris 1979 peetud ülekuulamistel näiteks seda, kas ta tunneb Lääne-Saksamaal elavat Ferdinand Stumpe-nimelist isikut (mõeldi vist RL-i rahvusteenistuste üht juhti Zbigniev Sztumpfi), keda Raimu mahajäetud naiseraas Aili Rand-Saue oli KGB andmeil kohanud Moskvas ja rääkinud talle siis ka Raimust — vastus oli eitav. Samuti uuriti Arvo Mõttuse kohta — teda oli Rand vist korra liftis kohanud. Rannal endal tuli meelde Oleg Volkonski, kes pärinevat krahvi suguvõsast, olla üles kasvanud Inglismaal, umbes 30 aastat vana, ning võetud tööle RL-i muusikaarhiivi.

Küsimusele, kas tunneb RL-i eesti sektsiooni töötajaid (Eva) Merike Kangrot, Kristi Tammikut, Karin Saarsenit — vastas eitavalt. Need jpt (siin loetlemata ja tegelikult RL-iga üldse mitte seotud) nimed olid vastuseks KGB uurimisosakonna järelpärimise peale saadud Paul Toomilt, KGB välisluure-osakonna ülemalt, kes sellal tõusis oma KGB-karjääri tippu, N Liidu Riikliku Julgeolekukomitee Tallinna kontori välisluurega tegeleva esimese osakonna juhiks ja selle osakonna viimseks ülemaks. Küsimused RL-i eestlaste kohta peegeldasid lünki N Liidu julgeolekumeeste teadmistes.

Miskipärast pidasid agitropi teenrid Randa N Liidu reeturiks edasi, kuigi KGB uurijad lõpetasid tema kriminaalasja juba 15. novembril 1979 kuriteo-koosseisu puudumise tõttu. Ainus, mida KGB heitis ette Ranna Raimule N Liidu riigi- ja sõjasaladuste paljastamise osas, olid suvel 1967 Maini-äärses Frankfurdis USA luure erikontrolli käigus edastatud andmed oma teenistuse kohta 1959-1961 N Liidu relvajõududes, kuid ülekontrollimisel osutusid needki mittesalajaseks.

Eriti süüdistava hoiakuga tuli aga välja KGB aukirja laureaat Ivan Papulovski, kes "jooksik Raimu" reetmisloost tegi omale leivanumbri, mida üllitas ja müütas 1990. aastate alguseni korduvalt mitme nime all ja erimoodi pakendeis: Oleg Kuliš [alias Ivan Papulovski], Jooksik. Noorte Hääl, 29. detsember 1979; pikem joonealune 7 aasta pärast Aja Pulsis; Ivan Papulovskij samasisuline jutustus Bumerang begleca on ilmunud ka autori venekeelseis kogumikes: A žizn' odna. Tln, 1988, lk 176jj (208lk); Agent zarubežnogo centra. M, 1990, lk 81-113 (224lk).

Ranna Eestisse naasmise järel lahterdas nii mõnigi Välis-Eestis kui ka kodumaal ta nuhiülesandega Läände sokutatud meeste hulka. Kahtlusi süvendas mitte üksinda selle seikleja tagasipöördumisele järgnev gebistlik laimukampaania, vaid ka teised 1970. aastail avalikuks tulnud skandaalid, mis seostasid RFE-d idabloki spioonidega.

Eesti poolametlik esindaja Saksamaal Elmar Reisenberg on Raimu (Reimu) Rannast kandnud ette Eesti Vabariigi Peakonsulaadile New Yorgis. Ta kirjutas muu seas järgmist:

“… Eesti Vabariigi aastapäeva puhul [1968] Münchenis Haus der Begegnungis, kus [tavaliselt] toimusid põgenike kokkutulekud tähtpäevade puhul, [---] tuleb minu juurde üks habetunud noormees ja tutvustab end [---] kui Raimu Rand. Minu küsimuse peale, kuidas ta siia sattunud, vastas et ameeriklased on teda siia aidanud. Ta olla läinud ja astunud ühendusse ameeriklastega, [kes] … peaksid olema huvitatud tema teadmistest kommunismi ja ühe kommunistliku maa üle. Olla olnud oma 3 kuud [?] vähemalt ameeriklaste “külaline ja kostil” [---]. Need olla teda ka sokutanud RL-i juurde. [---] Ei Radio Free Europe’il ega ka Libertyl ei ole minu tähelepanu kohaselt seni kuigi hea renomee olnud. Eriti seetõttu, et väga vähe nende eesti personalist on kontakte võtnud Saksamaa eestlastega, samuti et sealt on sääred teinud küll poola, čehhi jt ameeriklaste protežeeritud inimesed. Praegu on seal meie sektoris jälle üks ärakargaja, nimi [Riho] Mesilane. Ei tunne usaldust võitvat.”

Allikad: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569). Raimu Ranna toimikud ja Elmar Reisenbergi ettekanne “Raimu Rannast” EV Peakonsulaadile NY-s Eesti Riigiarhiivis; vrd “Eesti KGB agent teeb paljastusi” Londonis ilmuvas pagulaslehes “Eesti Hääl” 29. veebruar 1980; Vello Pilt “Nooruse patud. Tln, 2006, lk 186.

Perlustratsioon ja radioperehvat

X.

Sovetlik salateenistus lükkas käima kõik rattad, et teha kindlaks põgeniku järgmised sammud, mida ta vabadusse jõudes ette võttis. Muidugi oli neil sel alal igasugu varjatud abilisi.

Mesilase KGB-toimiku järgi otsustades tuli tõhusat abi näiteks postitöötajailt. Sõnumid priiusest olid ju kontrolli all! Üks toona võõraid kirju lugenu, nagu selgub, oli Tallinna peapostkontori juhataja asetäitja Malle Türk. Toompuiesteel asunud postitöötluskeskuses resideeriv Türk avas muuseas ka ühe Eesti tuntuma raadio-ajakirjaniku nimele tulnud saadetise. See jõudis Tallinna 29. augustil 1978.

* * *

Sel kirjaümbrikul polnud ei saatja nime ega tagasiaadressi. Nii tekib küsimus, miks pälvis just see Austriast saabunud ümbrik sm Türgi või tema alluvate tähelepanu. Ega postiteenistujate võimed ei saa üleloomulikud olla. Kas see oli puhas juhus? Teisisõnu, kas see võiks olla postiametniku professionaalne uudishimu, mis — olgu või mööndustega — lubaks võõraisse ümbrikuisse piiluda? Ei, normaalsetes oludes saab see huvi olla ainult ebaprofessionaalne. Võib-olla inimlik. Kuid näotu ja ebaviisakas… Vähe sellest, niisugune uudishimu oli ja on kuritegelik! Isegi nõukogulike seadustega oli tagatud postisaladus ja võõraste kirjade avamisel lasus keeld.

Siia vahele märkigem, et tol korral jäi postitöötajate spetsiifiline huvi Mesilase kirjade vastu karistamata. Eks süsteem olnud selline, okupatsioon, kommunistlik totalitarism jms… Kuid oletame, et see või teine seltsimees võeti vahele kümnekonna aasta pärast, näiteks perestroika ja demokratiseerimise ajal? Pärastpoole kaotas ehk koguni oma töö, näiteks siis, kui iseseisvus ja õigusriik said taastatud? — Ei, sedan'd küll juhtund pole.

Veel kolm kümnendit täitis sm Türk Tallinna peapostkontoris ja selle järglasasutuses juhtivkohti. Malle Türk (*1946, omandanud kaugõppes 1975 TPT postiside eriala; ja kui mõni harjumaalane tunneb oma kirjavahetuse saladuse rikkumise vastu huvi, siis pärige üle: sm Türgi praegused tf-nr-d on 6536212 ja 6047333) on oma tegevusest jätnud uuemaid märke ka eesti vabasse ajakirjandusse, vt nt Eesti Päevalehes (Tln) 1996. a 13/14. novembril: Tae Seppor, Küsiks justkui valest kohast; — 10. detsembril: Malle Türk, Peapostkontor vastab; EPL 25. novembril 1998: Oliver Rand, Postimaja vaikib; samuti SLÕ-s: 11. septembril 1998 Malle Türk, Eesti Postil uued sihtnumbrid — 4. detsembril 2000 Jaan Väljaots, Kes varastab kirjadest raha?

Hiljem askeldas seesama Türk veel postitöötlemiskeskuses / postikeskuses ning aktsiaseltsis Eesti Elektronpost. Viimane tegeles elektrooniliste kirjade väljatrükiga, ümbrikusse paneku ja postitamisega; ettevõte loodi Eesti ja Soome Posti tütarettevõttena 1995. Postinuuskurina oli Türk hinnatud seega ka Eesti Vabariigis, kui postiside-kontroll oli pisut paremini organiseeritud, märksa mehaniseeritum ja elektroonilisem kui vene ajal…

Malle Türk aastal 1999:

Postikeskus sorteerib kogu posti kõigepealt käsitsi. Siis on kohe tunda, kui ümbrikus on midagi peale tavalise kaardi. Nänni saatmiseks on kollased plastmullidest sisuga ümbrikud. Firmad lisavad jõulutervitustele näiteks pastapliiatseid. Kahtluse korral valgustab toll ümbriku läbi. (…) Kirjade sorteerimise masin ei lase läbi isegi sellist ümbrikku, mis sisaldab kirjaklambrit.

* * *

Kuid liigume tagasi aastasse 1978. Mida postinuuskur leidis? Ümbrikus oli, otsustades 1. septembri pärastlõunal koostatud “korrespondentsi võetuse ja vaatluse protokolli” järgi, südamlik läkitus Helgi Erilaiule (1942—2023), millel me eraelu kaitsvate tõkete tõttu pikemalt ei peatu. Läkituse all oli selgesti loetav Riho Mesilase allkiri koos tagasiaadressiga Otto Glöckel straβel Wienis.

Loomulikult ei komistatud peapostkontoris kirja otsa kogemata. Konkreetne korraldus tuli KGB-st, kes oli ärakargaja käekäigu pärast pehmelt öeldes mures. Kuigi selline sekkumine kirjavahetusse vahetevahel toimus seaduslikult, prokuratuuri loal, tuleb siiski lisada, et niisuguse läkituse saatja isiku tuvastamine, kus puudu on adressant, eeldas välisside täielikku järelevalvet, sealjuures kõigi üle piiri saabuvate ümbrike sisu üleuurimist ja ka süvenemist. Veel hullem asi selgub nn väljasõidutoimikuist. Sealt on näha, et KGB analüüsis inimeste erakirjavahetust ja pidas selle iseloomu üle ka arvestust. Kindlasti ei sõltunud siin kuigi palju ega õigupoolest üldse miski sellest, kas võõraste kirjade avamine toimus seadusega ettenähtud prokuröri-sanktsiooniga või ilma selleta, sest enamasti saadi läbi ilma. Sovetlik postiteenistus oli salateenistuse käepikendus. Mesilase juhtum andis siin rohkem kui ühe kinnituse.

Samalaadi protokoll koostati ka ühe teise ümbriku sisu kohta. See juhtus päev varem Pärnus. Seal sai protokoll vormistatud juba KGB kohaliku operatiivtöötaja leitnant Peeter Eesmaa (*1949) käega. Pärnu postimajas tuvastatud kiri oli adresseeritud põgeniku emale. See algas operatiivvolinik Eesmaa koostatud protokolli andmeil sõnadest:

Tere, ema!
Mul on mõningaid lootusi…

Kiri emale lõppes sõnadega:

… Isegi surmahetkel ei kahetse ma midagi.
Riho, 16. augustil Wiener Neustadtis.

* * *

Samuti said juurdlusorganid Riho Mesilase vabaduspõlve alguse kaardistamisel abi Tallinna Raadiomajas välis-ringhäälingut seiravalt salajaselt eritoimetuselt. Sealt tuli KGB-sse ametlik kinnitus selle kohta, et põgenikku mainis lõpuks üks välisraadio ja nimelt Ameerika Hääl. Nagu Tallinna raadio (siis ER-i, praegu ERR-i) programmide peadirektori asetäitja Arno Kirt (1939—2016) kandis 1. septembril 1978 ette KGB-le, oli Ameerika Hääl eelmise nädala laupäeval, 26. augustil väliseesti kultuurikroonika raames ära toonud ühe Kanada eesti ajalehe sõnumi…

Ameerika Hääl:

… Vaba Eestlane teatab, et Austrias eemaldus ühest turismigrupist ja valis vabaduse Riho Mesilane, kes töötas teadustajana Tallinna TV-s. Ta on ühtlasi följetonist ja tema sulest ilmus mõni aeg tagasi üks teos Loomingu Raamatukogu sarjas.

* * *

(Järg)

Allikad: Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007; Kadi Talpsepa “Kirjapommitaja väldib postikeskusi” ajalehes SL Õhtuleht, 21. detsember 1999.

Vale lühikesed jalad

XIX.

Huvi Eesti arengute vastu ning kursisolek seal toimuvaga olid Rihol nagu veres. Ta luges Eesti NSV trükiseid ja kuulas kolleegidest sagedamini ka siinset raadiot (ER/ERR-i). Kui ei õnnestu endal Tallinna lainele häälestada, rakendas RFE—RL-i tehnikute abi, kes vajadusel tegid eesti toimetuse jaoks Tallinna raadiosaateist salvestusi.

Propaganda ja tegelikkuse lõhe mõõdistamine, pidev ja päevakajaline sekkumine Eesti ellu põhjustasid tema vastu mõistetavalt vaenu kompartei ja KGB leeris. See ei tee küll Mesilasest ainsat RFE—RL-i eesti toimetuse kaastöölist, kelle pärast ideoloogiarinde lõukoerad nii oma sünnimaa kui ka N Liidu meedias alatasa lõrisema kippusid. Propagandistlikke vastulööke kogesid 1970.-1980. aastail paljud hilispagulased, kes välisringhäälingus esinesid.

Kui nende aastate laimulugusid uurida, peeti üsna prominentseks ka Kristi Tammikut. Vahel olid Kristi ja Riho rünnakuobjektideks korraga. Näiteks jaanuaris 1983, kellegi O Laine, A Trušini nime all kakskeelses Õhtulehes ilmunud sõimuloos «Vale lühikesed jalad», kus paari veeruni venitatud ebamäärase jutu järel, nagu räägiks Vabadusraadio eesti keeles igal õhtul kaks korda “unejuttu”, asuti välisraadio kaastööliste Terrase, Tammiku, Mesilase “kirjude elukäikude” n-ö paljaksvõtu juurde.

Kui nüüd otsida järjepidevusliini nii, nagu E(NS)V-liku poliitkombestikule kohane, mitte eesti, vaid ikka vene ajaga siis võiks — ja mitte rohkem kui üksnes oletada — midagi ka selle isiku kohta, kes kunagi Laine ja/või Trušini pseudonüümi taha peitu puges. Iga eritlusvõimega lugeja, kes suvatseb jälgida sessamas lehes püsivat jäika suhtumisjoont, pseudoinfoga opereerimist, kuulujuttudega lahmimist, intrigeerimist — ja seda kõike just omaaegsete välishäälte suhtes, ei saa mitte märgata sirgjooneliselt… Tõnis “Soovid-Soovid-Soovid” Erilaiule (*26. IX 1943) osutavat konstanti. Oma ajal oli just Erilaid too teistest enam muusikale ja muusikutele spetsialiseerunud, juba 1971. aastat ÕL-i ja selle reklaamilisa juures töötav jõud, kes oma nime all leheveergudel oli Jossif Kobzoni jpt välismaiste estraadisolistide maaletooja ning samal ajal toimis Tallinna raadio noortesaadete DJ-na. Tema ongi see, kes teatud märksõnade, nagu Vabadusraadio või Ameerika Hääl, peale ÕL-i toimetustoolist iga kord justkui vedrujõul psühholoogilise sõja ammu puistunud tandrile tagasi kargab.

Sarnaseid pingutusi välismaiste saadete usaldatavuse vähendamiseks ja kuulajaskonna eksitamiseks oli ka sovetiajal tõesti raske mitte märgata. Vaba maailma kõiki toekamaid ringlevijaamu ja eeskätt Müncheni raadiot iseloomustati neis kui CIA filiaali ja nende töötajaid näidati kas ameerika või mitme teise riigi salateenistuse agentide, moraalitute inimeste, joomarite või suisa roimaritena. Eestis ründasid RFE—RL-i kõige räigemalt nädalalehe Kodumaa varjunimede või hoopis nimeta autorid. Veel üks neist salapärastest autoritest, keda siinkirjutajal on õnnestunud tagantjärele — seekord ilma oletusteta kindlaks teha, oli Eesti kompartei KK, Eesti TV, ETA ja mitmete ajalehtede kaudu välispoliitiliste loengute tõttu ülihästi tuntud ja unustamatu propagandavirtuoos Vambola Põder, kes nimetatud lehes juulis 1977 vastas kellegi välismaise lugeja küsimusele – kas N Liit kardab ideede võitlust, et neid raadioid ühtelugu manab ja summutab?

“Te nimetate raadiojaamu Vaba Euroopa ja Vabadus informatsioonivahendeiks. Nende raadiojaamade tegevusest on teada liiga palju, et selle definitsiooniga nõustuda. Raadiojaamad Vaba Euroopa ja Vabadus loodi Luure Keskagentuuri [CIA] algatusel Külma sõja aastail. Peab olema ülimalt lihtsameelne uskumaks, et Luure Keskagentuuri innustas seejuures soov õnnistada sotsialismimaade kodanikke värskete päevauudistega. Luure Keskagentuuri ametimehed juhivad nende raadiojaamade tegevust praegugi ning valivad oma kaastöölisteks kodumaalt põgenenud fašistide käsilasi jt kodumaareetureid. Need tegelased ei tee saladust oma eesmärgist – muuta kehtivat korda sotsialismimaades. Ja ka USA valitsus, planeerides käesoleval ajal välismaale mõeldud Ameerika raadiosaadetele määratud assigneeringute tunduvat suurendamist, põhjendas seda kongressi ees vajadusega intensiivistada nende propagandaorganite tegevust rahvusvaheliste kriiside puhul. Seega siis – mitte informatsiooniorganid, vaid kriisipoliitika tööriistad…”

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Koosseisutäiendus. Ja viktoriin.

OLÜMPIAREGATI imelise aasta 5. augustil sadas nukuvabariigi ENSV nukuvalitsuse vastavasse osakonda otse Kremlist ja eripostiga 4 päeva varem Tallinna läkitatud kiri. Nõudega seada kohalikus teleraadiokomitees — tänases mõistes ERR-i juhatuses — sisse uus, KGB kaastöötajale sirmiks sobiv töökoht. Rahastada lubati Moskvast.


KIRI:

Eesti NSV Ministrite Nõukogule                                T. SALAJANE

N S V L -i    M I N I S T R I T E    N Õ U K O G U

KORRALDUS
Nr 1511-rs 1. augustist 1980. a.

Moskva, Kreml

VÄLJAVÕTE

       1. Viia koosseisu täiendav ametikoht:
       Eesti NSV Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee — välissuhete sektori juhataja.
       NSVL-i Rahandusministeeriumil eraldada Eesti NSV Ministrite Nõukogule näidatud ametikoha ülalpidamiseks vajalikud assigneeringud.
       2. Määrata kindlaks, et käesoleva korralduse punktis 1 ettenähtud ametikoht täidetakse NSVL-i KGB kaastöötajaga.

NSVL-i Ministrite Nõukogu
Esimehe at. N.[-ikolai] Tihonov [Tihhonov]

VIKTORIIN:

• Kes sai(d) välissektori juhataja ametinime taha varjuva(te)ks KGB töötaja(te)ks)?
• Millal lõppes tema (nende) töö?
• Millega tegeleb (tegelevad) ta (nemad) täna?

Allikas: Eesti Riigiarhiiv

Külaskäik Pagari tänavale. Koputamata.

Sillar

Uksekella helistada ega koputada pole tarvis, sest uks on pärani lahti, kui kokkulepitud ajal Pagari tänavale jõuan. Kas sümboliseerib see avatud uks tšekistide lahkumismeeleolusid? Uue korra esindajana jalutab trepikojas noor pikakoivaline politseinik, muidu pole kusagil näha ühtki hingelist. Maja mõjub süngelt ja ei imestaks, kui siin öösiti on liikvel kummitused…

Mulle tõttab vastu viisakas vanem härra või seltsimees, sest tema olek laseb aimata elukutset. Ilmselt kindralmajor Sillari käsundusohvitser. Ta silmitseb korraks uurivalt mu diplomaadikohvrikest, aga selles on vaid märkmik ja paar pliiatsit, needki jäävad tal nägemata. Tilluke vanaaegne lift viib meid üles ja otsekohe pääsen ka kindrali kabinetti. Normikohase 1 asemel on siin näha 2 Leninit ja muidugi "raudne Feliks" raamatukapi kohal seinal. Muidu ei oskakski kohe arvata, et olen sattunud N Eesti viimase julgeolekuülema kabinetti, mitte aga mõne tehase või sovhoosi direktori juurde.

Suhkrutoos ja teetassid on lauale valmis seatud ja kindral palub istuma, selgitades et tema pole kabineti sisustust muutnud. Pole enam palju jäänud: detsembri lõpunädalal olevat oodata Eesti KGB n-ö lõppaktile allakirjutamist Moskva esindajate osavõtul.

Rein Sillar on lühikest kasvu, jässakas ja üldiselt sõbraliku olemisega, nõnda et jäiga ja ametliku intervjuu asemel kujuneb meil sundimatu vestlus. Kindral rõhutab, et teda oleks raske veel mingite paradoksidega üllatada, aga veel mõni aasta tagasi oleksin pidanud istuma tema ees ülekuulatava rollis, kui oleksin saadaval olnud. Nüüd on kriminaalasi lõpetatud ja kunagi oleks mul ehk võimalus toimikuga tutvuda.

Jah, paljugi  mis  o l e k s …

Järgmine osa

Allikas: Riho Mesilane “Reedel ja 13ndal KGB-s” — Maaleht, 30. detsember 1991, nr 52 (222), lk 7.

Külaskäik Pagari tänavale. Lõpp.

Eelmine osa

Külaelu ja julgeolek

«Ilmselt on parem olla siin viimaseks esimeheks kui esimeseks!» ütleb kindralmajor, kes paarkümmend aastat tagasi alustas KGB-karjääri nooremleitnandina. Kui aga Maalehe rubriigis "Ise küsin, ise vastan" peaks vaid ühele küsimusele kostma, siis ei oskaks praegune kindral kunagisele leitnandile lootuste täitumise kohta midagi öelda. Rein Sillar on aga ühes asjas kindel ja ütleb aimatava erutusvärinaga hääles: «Mulle ei meeldi lippude vahetamine selles mõttes, et mõni mees oskab alati olla "õiges" parteis.»

(…)

Ütlesin, et Maalehe lugejad on kindlasti huvitatud sellest, kas ja kuidas oli KGB pärast põllumajanduse kollektiviseerimist, kulakluse ja metsavendluse likvideerimist seotud Eesti külaeluga. Et mida oli selle üldiselt vihatud salateenistuse töös head ja kasulikku?

Kindral vastab, et tavalise külaeluga oli vähe kokkupuutumist ja igas külanõukogus, igas kolhoosis polnud mõtet agentuuri luua. Kui oli küsimusi, pöörduti kohalike juhtivate töötajate [st usaldusisikute] poole. Põllumajandus-ministeeriumi tasemel tippjuhtidele anti aga vajalikku teavet välisfirmade, tehnika ja tehnoloogia kohta. Oli ju tarvis teada, kellega saab ja tasub lepinguid sõlmida…

(…)

Kindral annab mõista, et üksikasju ei saa ajalehes avaldada. Tema ise, eriti praegusel ajal, kõiki lehti lugeda ei jõudvat. Maalehega tutvub mõnikord sugulaste juures, neil on leht tellitud. Alati ei saa usaldada isegi "suletud" ehk ametialast informatsiooni. Varasemad tippjuhid tegid vigu sageli seetõttu, et nautisid just sellist teavet, mida nad ise näha tahtsid.

Augustis [1991] toimunud riigipöördekatse korraldajad hindasid oma võidulootusi üle. Uue riigipöördekatse kohta on raske midagi öelda, arvab kindral ja kõneleb pigem üldsõnaliselt "sotsiaalsete pingete" silmnähtavast kasvust. Kindel, et endises N Liidus seisab suurte vapustuste aeg alles ees. Endised nomenklatuursed juhid ei taha alistuda, majanduskriis aga ärritab rahvast tervikuna.

Konkreetselt Eesti kohta arvab Rein Sillar, et kuigi kuritegevus kasvab, ei pea tema isiklikult õigeks tulirelvade väljajagamist. Kui igale talunikule püss kätte anda, võib meil tekkida mingi Metsik Lääs, sest inimesed ei oska relvadega ümber käia. Kõigepealt tuleb korravalveorganites kord sisse seada, sama kehtib ka EV eriteenistuse kohta. (…) Sillar rõhutab: «Eriteenistus ei tohi veel hapra demokraatia tingimustes sattuda ühegi grupi ega partei kätte!» Kõne alla tuleb parlamentaarne ja valitsuse kontroll.

Kindral muigab taas ja ütleb, et tal tuli kuidagi tuttav tunne, kui sai teada, et vastses Leedu Vabariigis olevat juba konfiskeeritud riigivastast kirjandust. See ei ole kooskõlas demokraatliku opositsiooni põhimõtetega, aga kindral Sillar ei ütle seda otsesõnu välja. Tema tööpäevad siin 2 Lenini ja 1 Dzeržinski seltskonnas on juba loetud, ta ei sekku võõrastesse asjadesse. Mina jätan tagasihoidlikult küsimata, millised on kindrali isiklikud tulevikukavatsused.




Allikas: Riho Mesilane “Reedel ja 13ndal KGB-s” — Maaleht, 30. detsember 1991, nr 52 (222), lk 7.

Tutvumine partei valvekoertega

VII.

See juhtus sõjaväes. Kõrghariduseta meestel tuli N Liidus teenida kaks—kolm aastat, Rihol vaid aasta. Teenistus käis Lääne-Ukrainas. Möödus õhujõududes mingit lennuvälja valvates. Valvata tuli ööd kui päevad. Kuni Riho  sügisel 1973 äkki arreteeriti ja viidi Lvivi linna KGB-sse, täpsemini tolle kurikuulsa organisatsiooni — kommunistliku partei kilbi ja mõõga — eriosakonna kohalikku isolaatorisse.

Riho Mesilane:

«Asi algas sellest, et N Liidu sõjaväes on sõdureid paljudest rahvastest ja paljudel on väga ähmane kujutlus Eestist… Mõnda asja tuli selgitada, näiteks Nõukogude võimu kehtestamist 1940. aastal, küüditamisi jms. Rääkisin nagu tegelikult oli ja sellest aitas. Mind arreteeriti ja juba esimesel päeval näidati Ukraina Kriminaalkoodeksit — Nõukogude-vastase laimu levitamise eest ähvardas mind vähemalt kaheaastane vanglakaristus. [§187 КК УРСР — наклеп на радянський державний і суспільний лад] Ülekuulamised kestsid kolm või neli päeva. Üles tunnistada mul midagi ei olnud — need mehed teadsid juba kõike… Uurija ütles mulle, et otsus on juba ette valmistatud ja mind heidetakse parteist välja. Kui aga tulevikus veel midagi Nõukogude-vastast teen, siis arvestatakse karistusele need saamata jäänud kaks aastat otsa.»

Esimest korda toimetati ta oma väesosast nr 82326 Lvivi KGB-sse ülekuulamisele 1973. aasta septembris. See juhtus sundteenistuse lõpul ja oli esma-kokkupuude NSVL-i Riikliku Julgeoleku-komiteega. Mesilane on sellest kirjutanud—rääkinud mõned aastat hiljem. Esiteks Austria politseile. Hiljem aga õige laiale publikule, 1980. aastate lõpus, kui Vaba Euroopa Raadiot enam ei summutud ja selle kuulajaskond ka anastatud Eestis kümnete tuhandete võrra laienes.

Nii kuulsid eesti kuulajad 1989. aastal tema autobiograafiliste vestete sarjas muuseas…
• kuidas ta loomaarstiks õppis, kuigi humoristiamet meeldis rohkem…
• kuidas ta lühidalt Eesti Raadios põllumajandussaateid tegi, kuni…
• sõjaväkke värvati, kus teda pihtide vahele võeti ja kus KGB temalt sõprade kohta andmeid nõudis…
• kuidas teda pärast väeteenistuse just meeleldi ajalehtede koosseisu ei võetud ja…
• kuidas ta siis välismaale pagemise võimalusi hakkas kaaluma…

Mis sai Ukrainas KGB isolaatoris oma saatust ootavast Rihost?  Naaskem taas poolteise kümnendi taha — oktoobrikuusse 1973. Pärast ülestunnistusi viidi mees tagasi oma sõjaväeossa.

«Minu süüks jäid vaid Nõukogude-vastased jutud.»

… kirjutas ta kuus aasta hiljem Vaba Eesti Sõnas.

«Vangi mind ei pandud, asi anti "otsustada" parteikoosolekule.»

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).