Tervitus vabast maailmast

XV.

Riho Mesilase iganädalased raadiovested — töölehe-tiitliga A Little talk to Our Listener in Soviet Estonia — algasid veebruaris 1979. Märtsis 1979 muutusid need Radio Liberty／Vabadusraadio ülemuste Lex Terrase ja Jaan Pennari heakskiidul seega regulaarseks. Teine vestlus läks eetrisse reedel, 2. märtsil. Kolmas — nädal hiljem.

Samal ajal loeti Baltimail jm sovetiimpeeriumis kokku N Liidu ülemnõukogu valimiste ette-teada-olevaid tulemusi (see traditsioon saab jätkuda veel kaks tsüklit). Münchenis valmistus diskobänd Dschinghis-Khan oma läbimudeks Eurovisiooni lauluvõitlusel Tel-Avivis (siit algab ESC tava koguneda iga kahe kümnendi takka Iisraeli). Ja Pärnu teatris esietendus parasjagu «Doktor Noormanni kirjasõprade kokkutulek» (ilma traditsioone kehtestava järelmita).

Meie raadiovestlustega sai algust tehtud kaks nädalat tagasi, nii et täna on eeris kolmas vestlus…

Jätka ikka samas vaimus, Riho! Täname ette!

Neljandas vestes meenutas raadiovestleja üht teist, lähiajaloo seisukohalt liiga alatähtsustatud raadioesinemist märtsiküüditamiste aasta lõpus, mil Eesti laantes Virust Võruni viimati ridamisi nii veriseid lahinguid käis…

Neljakümne üheksanda aasta 26. detsembri raadiokõnes, niisiis juba pärast märtsi-tragöödiat, ütles Karotamm, et neile, kes kiiresti kolhoosi ei astu, leitakse elukoht kusagil kaugemal. Saatuse iroonia! Eestimaa Kommunistliku Partei VI kongressil 1951. aastal oli just Karotamm see, kes oma püüdlikkuse eest n-ö tagurpidi tasu sai. Johannes — tol ajal veel Ivan — Käbin tegi maatasa Karotamme ja palju teisi agaraid kommuniste, kes kõik repressioonide ohvriks langesid. Kommentaarid on siin liigsed…

Mesilane jõudis Münchenist rahvusvahelisse eetrisse ka enne 1979. aasta veebruari, ent anonüümsete proovitöödega. Milleks neid proovitöid üldse vaja läks? Seitse aastat varem oli ta juba oma käe ringhäälingus valgeks saanud, kaks hooaega kaasa teinud Tallinna raadio koosseisulisena toona üsna menukas maaelusaates “Tere hommikust, põllumehed!” ➿

Ning alles seitsme kuu eest, äsjase Läände-sööstu eel oli ta jätnud selja taha ju kohaliku TV diktori ameti, samuti pärast kaht hooaega, iga-pühapäevase teleringvaate “Aeg luubis” ankru ja kommentaatorina.

Tema vestlused jms raadiotöö Müncheni raadios kujuneb nüüdsest palju pikemaks, see kestab terve 1980-kümnendi. Mesilase publitsistika ja eriti raadiovestete eripäraks saavad sellal…

• iseloomulikult leebe suhtumine kodu-Eesti ajakirjanikesse, oma kolleegidesse. Siiski mitte sealsesse ajakirjandusse ega seal vohavasse propagandasse. Samuti…
• Tallinna raadio — mida Mesilane mõistetava familiaarsusega Eesti Raadioks nimetas — sagedane tsiteerimine. Ja muidugi…
• vaibumatu iroonia.

Mida aga polnud, oli sõim. Midagi seesugust ei saandki olla. Müncheni raadio põhikiri seda lihtsalt ei luba.

Mõnes mõttes hakkavad meie vestlused ehk meenutama Mati Talviku populaarset sarja “Päevast päeva” Eesti TV-s ja Ene Hioni raadiovestlusi “Lähedalt ja kaugelt” Eesti Raadios…

Mesilane üritas siiski vältida sovetlikke ajakirjandustavu ja -võtteid, millega olid kohanenud nii žurnalistid, massikommunikatsioonivahendid kui ka retsipiendid ENSV-s, kus…

… ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles – ainult kirjutatud eesti tähtedega…

* * *

Igal inimesel on oma kindlad harjumused. Igaühel ka oma lemmikajaleht, raadio- või TV-saade. Ajakirjanik peab aga lugema kõiki, vähemalt võimalikult paljusid ajalehti. Nii et Vabadusraadio tegijail on N Eesti ajakirjandusest päris hea ülevaade. Ainult satiiri- ja huumoriajakirja Pikker me ametlikult tellida ei saa…

Vahemärkuseks kaks tõika. Üldisema tausta mõistmiseks ⑴ seda, et alates aastast 1973, kui mitte varemgi, hakkasid gebistlikud postitsensorid (Glavlit) ära korjama muu seas Pikreid ka eraviisil välismaale läkitet panderollidest. Neist pidi Mesilane kui huumori- ja satiiriajakirja alaline kaasautor tõsist kahjumeelt ja puudust tundma, kuna ⑵ ükskord umbes kümnendi pärast lõplikult veel naasmatagi teeb ta oma esimese kadunud-poja-teretuse just Pikri veergudelt.

… Sest ametliku terminoloogia kohaselt esineb muidu  n i i  t e r v e s  Nõukogude ühiskonnas veel üksikuid puudujääke — milleks peaksid väliseestlased neist teada saama? [---]
… Eesti ajalehed kirjeldavad Lääne elu lausa pigimustades värvides. Just nagu pealkirju tsiteerides võib siiski öelda, et  s i i n  “TULEVIKUTA ÜHISKONNA DŽUNGLITES” läheb inimene lihtsalt poodi ja ostab mida tahab.  S e e  o n  “vaba maailma tõeline nägu”, vähemalt tähtis osa sellest. 

Allikad: Riho Mesilase II, III, IV ja V “Raadiovestlus”, mis olid RFE—RL-i eestikeelse Vabadusraadio kavas esmakordselt vastavalt 2., 9., 16. ja 23. märtsil 1979. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (XXVI), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Mesilased Tõnismäel

Allikas: Holger Kaljulaiu konto YouTube'is

Ärahüpe Viinis, aga mitte akna kaudu

IX.

(1)

Mesilase põgenemisloo avanguks kaks ühtmoodi eksitavat kirjeldust kahelt filmitegijalt. Peeter Simm, kes ühe oma lühimängufilmi stsenaariumi kirjutas Riho Mesilase jutustuse motiividel, räägib oma elulooraamatus, miks tema film 13 aastaks ära keelati:

Viimasel võttepäeval kuulsin, et Mesilane on välisreisi ajal põgenenud. Juhtus nii, et Mesilane läks Viini kunstimuuseumis meeste peldikusse, sisenes kabiini, tegi lahti väikese akna, ronis sealt välja ning palus poliitilist varjupaika.

Täpselt samasugust juttu on rääkinud ka üks eesti filmikriitik.

Teine filmirežissöör Katrin Laur, kes oli paar aastat Riho Mesilase kolleeg, mainis oma eluloo-intervjuus samuti aknakaudset põgenemisviisi. Riho olla Katrini jutu järgi “Viinis ajaloo- või mingi muu muusemi tualeti akna kaudu jalga lasknud”, põgenedes turismigrupist, kus ta Katrini sõnul pealegi täitis nuhi rolli. Viimane oli tõsi, kuid aknalugu kahtlane. Aknajutu tõeväärtus ja allika usaldusväärsus vajavad veel kaalumist.

* * *

Elu teine välisreis algas tal 1978. aasta kevadel. Eelmine oli olnud 1970. aastate algul, veel EPA-õpingute ajal tehtud Ida-Saksamaa-reis Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva rühma koosseisus.

Riho Mesilane:

Reis Läände algas jälle KGB-st. Umbes pool aastat enne otsis minuga kontakti üles KGB-mees, kes esitles end kui Ants Piirsalu. Et kuis mul nüüd läheb jne… Siis tuli ettepanek sõita turismireisile ja samal ajal pidada teistel eesti grupi liikmeil silm peal. Loomulikult nõustusin nuhiks hakkama – see tähendas põgenemisvõimalust. Mulle lubati tasuda osa sõidukuludest ja I klassi kajut.

Turismilaev Amur hiivas ankru Ukraina sadamalinnas Izmajilis reedel, 2. juunil. Laevasõit vaheldus maismaale viivate kõrvalepõigetega bussiekskursioonide näol ja kulges marsruudil Izmajil—Sofia–Budapest–Bratislava–Salzburg–Viin… Austriasse jõudis laev 13. juunil. Ahoi, Wien! “See oli esimene võimalus ja ma kasutasin seda,” pihtis Mesilane vähem kui aasta pärast ärahüpet Vaba Eesti Sõnas. Habe – nii teda eesti turismigrupis omavahel kutsuti – haihtus neljapäeval, 15. juunil, ja see juhtus tõesti väljasõidul Kunsthistorisches Museumi (Viini Kunstiloomuusem).

Täpselt ettenähtud kohtades tulime bussist välja ning vaatasime ettenähtud asju. Kahlenbergi mäelt avanes tõepoolest kaunis vaade linnale. Grupijuht loendas vaatajaid. Kõik vaatasid, kes vaatama pidid. (…)

Kuulus Wieni mets jättis siiski kehvema mulje kui kuulus Vändra mets Pärnumaal. Isegi metsaalune praht oli teistmoodi ja seda oli ka rohkem. Kui seda grupijuhile ütlesin, hakkas ta jälle näost lillaks minema, aga viimaks taipas ja vastas, et muidugi on N Liit kõige ilusam maa maailmas. Osteti väga head Austria jäätist, sest see oli odav. Ka mina ostsin jäätise ja ronisin esimesena bussi. Grupijuht naeratas tunnustavalt ning kukkus rahvast loendama. Bussis istusid kõik, kes istuma pidid. Alles järgmisel lugemisel pidi üks juba puudu jääma. Naeratasin ka grupijuhile õrnalt nagu veidi varem (veel laeva pardal) valveohvitserile. Ma ei sallinud toda vanameest, kes ikka kõige tobedamatel põhjustel läks lillaks ja kukkus räuskama. Eesti keelega oli tal märgatavaid raskusi. Igatahes kindel parteikaader. Gruppide juhtimine on sellistel elu eesmärgiks. (…)

Järgmine peatus oli Kunstiajaloo Muuseumi juures ja see oligi üks kavandatud kolmest põgenemiskohast. Juba Eestis õppisin pähe Wieni kesklinna plaani. Kunstiraamatutest teadsin ka saalide paigutust muuseumis. Kõik oli ette valmistatud nõnda hästi kui võimalik...

Väike eksitus ja viimane punkt grupijuhi kasuks. Seekord loendas ta ka bussist väljujaid. Loomulikult olid kõik kohal. Keegi ei saanud ju vahepeal aknast välja aurata. Grupijuhid selliseid asju ei mõista. Eestlased venisid ümber nurga peaukse juurde. Esimest korda andis tunda närvipinge. Sisenesin koos teistega ja läksin kõigepealt klosetti, kuna oli ka tõsine tarvidus. Väljudes olin äkki ootamatult rahulik nagu mõni James Bond...

Jutuotsa kokku võttes ei hüpanud Mesilane ära Viini kunstiloomuusemi WC kaudu, vaid astus rahulikult välja peauksest. Kust aga pärinevad kõik need väljakäigu-akna-lood?

(Järg)

Allikad: Riho Mesilase artiklisarjast “Rahvuslik meelsus on meil tugev”, mis ilmus nädalalehes Vaba Eesti Sõna 10.-17. mail 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007. Evelin Kivimaa rmt “Peeter Simm: eesti filmi partisan” (Tln, 2011, lk 71). Sulev Teinemaa intervjuu “Vastab Katrin Laur” ajakirjas “Teater. Muusika. Kino” 2007, nr 4, lk 5-14.

Ärahüppe järellugu

IX.

(2)

Turismilaeval Amur oli peale eesti oma ka vene ja ukraina gruppe. Eestist pärineva 40-liikmelise grupi juht, NKVD, kompartei- ja ametiühingu-aktivist Rudolf Vingissaar (*1924) seletas kohe pärast Riho Mesilase ärahüpet Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomiteele (EKP KK), et Mesilane oli reisil kõvasti joonud ja sini-must-valget klotsersõrmust kandnud, mis tekitas halvakspanu ja mille ta kolmandal reisipäeval, st 4. juunil sõrmest ära võttis. Austriasse jõuti 13. juunil, reis pidi lõppema kümme päeva pärast. Habe – nii teda omavahel kutsuti – haihtus 15. juunil, ekskursioonilt Wieni kunstiloomuusemisse.

Kadudes muusemi vestibüülis sagivasse rahvamurdu, väljus Mesilane rahulikult peauksest, võttis takso ja lasi end sõidutada USA saatkonna juurde. Kümnekonna minuti möödudes puhkes paanika. Ametiühingutegelasest grupijuht andis sellest ülekuulajaile aru… Rudolf Vingissaar:

Viibides mõne minuti näitusel, märkasin grupi liikmete ülelugemisel, et keegi on puudu. Avastasin, et Mesilast ei ole. [---] Seejärel organiseerisin kohapeal Mesilase otsimisrühma, kuhu kuulusid veel Aleksander Juhanson jt. Kohe me ei saanud aru, mis on juhtunud Mesilasega. Sel ajal, mil otsisime Mesilast, jätkasid teised grupi liikmed muuseumi väljapanekute vaatamist. Otsisime Mesilast muuseumi ruumidest ja ümbrusest veel peale külastuse lõppu, kuid tulemusteta.

Kellegi saatis grupijuht Habet otsima isegi tualetti, kuid seal oli vaid turismigrupi austerlasest bussijuht, keda otsijad kohe hakkasid kahtlustama kaasabis põgenikule. Jaak Pählapuu, kes teiste hulgas oli Habet otsima saadetud, oli grupijuhile rääkinud, et WC-s oli ühe kabiini uks lukustatud. Tema nõudmisele see lahti teha – Mesilase otsimise eesmärgil – vastati muusemitöötajate poolt eitavalt. Kuid jätkame Rudolf Vingissaare 20. juunil 1978 EKP KK-le kirjutatud venekeelse seletuskirja tõlkega:

Kandsin kõigest ette turismi üldgrupi juhile Danilenkole, kes ühes teiste gruppide juhtidega lülitusid ka Mesilase otsimisse. Lõpuks, umbes poole tunni pärast teatas ta sündmusest NSV Liidu saatkonda Wienis.

Ungarlased Traiskircheni pagulaslaagris 1956
WWW.Mediathek.AT

Eesti kompartei keskkomiteest läks seepeale liikvele veidravõitu legend, nagu oleks Mesilane müstiliselt haihtunud Wieni kunstimuusemi tualeti kaudu ja lagedale ilmunud alles Ühendriikide suursaatkonnas. Tema valik taksosõidu (mitte kanalisatsiooni) kasuks oli mõistlikum ja ka palju lihtsam kui edasine asjaajamine USA saatkonna bürokraatidega, kes Riho Mesilase vastu mingit erihuvi tundmata andsid mehe varsti Austria politseile. Nii sai temast peagi veel üks asukas looduskauni Traiskircheni põgenikelaagris. Ta ei olnud siin kindlasti esimene ning ehk mitte ka viimane eestlane.

Siis aga, kui USA saatkonna ametnikud Mesilasega veel tutvust tegid, uuriti—vaadati Amuri pardal juba Mesilase kajutit. Siit avastati kaks kohvrit ja neist paar tosinat asja: peale musta pesu, lipsude, tuhvlipaari, kokkupandava vihmavarju jms oli seal ka N Liidu tollideklaratsioon ja viisa. Mees oli lahkunud, kaks kätt taskus.

Saades 19. juunil kokku N Liidu Wieni-saatkonna esindajatega 20km pealinnast lõunapool asuvas põgenikelaagris, nimetas Mesilane ärahüppamise põhjuse. Selleks pidas ta enda komparteist väljaheitmist viie aasta eest. Ta lisas vene saadikuile, et kõik need aastad oli ta otsinud välismaale pääsemise võimalust. Nagu tagantjärele võib lugeda N Liidu välisministeeriumi konsulaarvalitsuse 29. augustil 1978 koostatud kirjast toona Eesti NSV KGB-d juhtinud kindralmajor August Porgile, märkis Riho Mesilane sel kohtumisel ka oma soovi asuda USA-sse.

Üks Doonau-reisi naiskaaslasi tunnistas pärast KGB uurijale, nagu oleks Mesilane tol saatuslikul välissõidul kord teiste ees lõõpinud, et soovib neile varsti Ameerika Hääle kaudu head õhtut. Siis ei pöörand keegi sellele tähelepanu. Naeruümara telenäo tavaline lõõp.

(Järg)

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Perlustratsioon ja radioperehvat

X.

Sovetlik salateenistus lükkas käima kõik rattad, et teha kindlaks põgeniku järgmised sammud, mida ta vabadusse jõudes ette võttis. Muidugi oli neil sel alal igasugu varjatud abilisi.

Mesilase KGB-toimiku järgi otsustades tuli tõhusat abi näiteks postitöötajailt. Sõnumid priiusest olid ju kontrolli all! Üks toona võõraid kirju lugenu, nagu selgub, oli Tallinna peapostkontori juhataja asetäitja Malle Türk. Toompuiesteel asunud postitöötluskeskuses resideeriv Türk avas muuseas ka ühe Eesti tuntuma raadio-ajakirjaniku nimele tulnud saadetise. See jõudis Tallinna 29. augustil 1978.

* * *

Sel kirjaümbrikul polnud ei saatja nime ega tagasiaadressi. Nii tekib küsimus, miks pälvis just see Austriast saabunud ümbrik sm Türgi või tema alluvate tähelepanu. Ega postiteenistujate võimed ei saa üleloomulikud olla. Kas see oli puhas juhus? Teisisõnu, kas see võiks olla postiametniku professionaalne uudishimu, mis — olgu või mööndustega — lubaks võõraisse ümbrikuisse piiluda? Ei, normaalsetes oludes saab see huvi olla ainult ebaprofessionaalne. Võib-olla inimlik. Kuid näotu ja ebaviisakas… Vähe sellest, niisugune uudishimu oli ja on kuritegelik! Isegi nõukogulike seadustega oli tagatud postisaladus ja võõraste kirjade avamisel lasus keeld.

Siia vahele märkigem, et tol korral jäi postitöötajate spetsiifiline huvi Mesilase kirjade vastu karistamata. Eks süsteem olnud selline, okupatsioon, kommunistlik totalitarism jms… Kuid oletame, et see või teine seltsimees võeti vahele kümnekonna aasta pärast, näiteks perestroika ja demokratiseerimise ajal? Pärastpoole kaotas ehk koguni oma töö, näiteks siis, kui iseseisvus ja õigusriik said taastatud? — Ei, sedan'd küll juhtund pole.

Veel kolm kümnendit täitis sm Türk Tallinna peapostkontoris ja selle järglasasutuses juhtivkohti. Malle Türk (*1946, omandanud kaugõppes 1975 TPT postiside eriala; ja kui mõni harjumaalane tunneb oma kirjavahetuse saladuse rikkumise vastu huvi, siis pärige üle: sm Türgi praegused tf-nr-d on 6536212 ja 6047333) on oma tegevusest jätnud uuemaid märke ka eesti vabasse ajakirjandusse, vt nt Eesti Päevalehes (Tln) 1996. a 13/14. novembril: Tae Seppor, Küsiks justkui valest kohast; — 10. detsembril: Malle Türk, Peapostkontor vastab; EPL 25. novembril 1998: Oliver Rand, Postimaja vaikib; samuti SLÕ-s: 11. septembril 1998 Malle Türk, Eesti Postil uued sihtnumbrid — 4. detsembril 2000 Jaan Väljaots, Kes varastab kirjadest raha?

Hiljem askeldas seesama Türk veel postitöötlemiskeskuses / postikeskuses ning aktsiaseltsis Eesti Elektronpost. Viimane tegeles elektrooniliste kirjade väljatrükiga, ümbrikusse paneku ja postitamisega; ettevõte loodi Eesti ja Soome Posti tütarettevõttena 1995. Postinuuskurina oli Türk hinnatud seega ka Eesti Vabariigis, kui postiside-kontroll oli pisut paremini organiseeritud, märksa mehaniseeritum ja elektroonilisem kui vene ajal…

Malle Türk aastal 1999:

Postikeskus sorteerib kogu posti kõigepealt käsitsi. Siis on kohe tunda, kui ümbrikus on midagi peale tavalise kaardi. Nänni saatmiseks on kollased plastmullidest sisuga ümbrikud. Firmad lisavad jõulutervitustele näiteks pastapliiatseid. Kahtluse korral valgustab toll ümbriku läbi. (…) Kirjade sorteerimise masin ei lase läbi isegi sellist ümbrikku, mis sisaldab kirjaklambrit.

* * *

Kuid liigume tagasi aastasse 1978. Mida postinuuskur leidis? Ümbrikus oli, otsustades 1. septembri pärastlõunal koostatud “korrespondentsi võetuse ja vaatluse protokolli” järgi, südamlik läkitus Helgi Erilaiule (1942—2023), millel me eraelu kaitsvate tõkete tõttu pikemalt ei peatu. Läkituse all oli selgesti loetav Riho Mesilase allkiri koos tagasiaadressiga Otto Glöckel straβel Wienis.

Loomulikult ei komistatud peapostkontoris kirja otsa kogemata. Konkreetne korraldus tuli KGB-st, kes oli ärakargaja käekäigu pärast pehmelt öeldes mures. Kuigi selline sekkumine kirjavahetusse vahetevahel toimus seaduslikult, prokuratuuri loal, tuleb siiski lisada, et niisuguse läkituse saatja isiku tuvastamine, kus puudu on adressant, eeldas välisside täielikku järelevalvet, sealjuures kõigi üle piiri saabuvate ümbrike sisu üleuurimist ja ka süvenemist. Veel hullem asi selgub nn väljasõidutoimikuist. Sealt on näha, et KGB analüüsis inimeste erakirjavahetust ja pidas selle iseloomu üle ka arvestust. Kindlasti ei sõltunud siin kuigi palju ega õigupoolest üldse miski sellest, kas võõraste kirjade avamine toimus seadusega ettenähtud prokuröri-sanktsiooniga või ilma selleta, sest enamasti saadi läbi ilma. Sovetlik postiteenistus oli salateenistuse käepikendus. Mesilase juhtum andis siin rohkem kui ühe kinnituse.

Samalaadi protokoll koostati ka ühe teise ümbriku sisu kohta. See juhtus päev varem Pärnus. Seal sai protokoll vormistatud juba KGB kohaliku operatiivtöötaja leitnant Peeter Eesmaa (*1949) käega. Pärnu postimajas tuvastatud kiri oli adresseeritud põgeniku emale. See algas operatiivvolinik Eesmaa koostatud protokolli andmeil sõnadest:

Tere, ema!
Mul on mõningaid lootusi…

Kiri emale lõppes sõnadega:

… Isegi surmahetkel ei kahetse ma midagi.
Riho, 16. augustil Wiener Neustadtis.

* * *

Samuti said juurdlusorganid Riho Mesilase vabaduspõlve alguse kaardistamisel abi Tallinna Raadiomajas välis-ringhäälingut seiravalt salajaselt eritoimetuselt. Sealt tuli KGB-sse ametlik kinnitus selle kohta, et põgenikku mainis lõpuks üks välisraadio ja nimelt Ameerika Hääl. Nagu Tallinna raadio (siis ER-i, praegu ERR-i) programmide peadirektori asetäitja Arno Kirt (1939—2016) kandis 1. septembril 1978 ette KGB-le, oli Ameerika Hääl eelmise nädala laupäeval, 26. augustil väliseesti kultuurikroonika raames ära toonud ühe Kanada eesti ajalehe sõnumi…

Ameerika Hääl:

… Vaba Eestlane teatab, et Austrias eemaldus ühest turismigrupist ja valis vabaduse Riho Mesilane, kes töötas teadustajana Tallinna TV-s. Ta on ühtlasi följetonist ja tema sulest ilmus mõni aeg tagasi üks teos Loomingu Raamatukogu sarjas.

* * *

(Järg)

Allikad: Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007; Kadi Talpsepa “Kirjapommitaja väldib postikeskusi” ajalehes SL Õhtuleht, 21. detsember 1999.

Vale lühikesed jalad

XIX.

Huvi Eesti arengute vastu ning kursisolek seal toimuvaga olid Rihol nagu veres. Ta luges Eesti NSV trükiseid ja kuulas kolleegidest sagedamini ka siinset raadiot (ER/ERR-i). Kui ei õnnestu endal Tallinna lainele häälestada, rakendas RFE—RL-i tehnikute abi, kes vajadusel tegid eesti toimetuse jaoks Tallinna raadiosaateist salvestusi.

Propaganda ja tegelikkuse lõhe mõõdistamine, pidev ja päevakajaline sekkumine Eesti ellu põhjustasid tema vastu mõistetavalt vaenu kompartei ja KGB leeris. See ei tee küll Mesilasest ainsat RFE—RL-i eesti toimetuse kaastöölist, kelle pärast ideoloogiarinde lõukoerad nii oma sünnimaa kui ka N Liidu meedias alatasa lõrisema kippusid. Propagandistlikke vastulööke kogesid 1970.-1980. aastail paljud hilispagulased, kes välisringhäälingus esinesid.

Kui nende aastate laimulugusid uurida, peeti üsna prominentseks ka Kristi Tammikut. Vahel olid Kristi ja Riho rünnakuobjektideks korraga. Näiteks jaanuaris 1983, kellegi O Laine, A Trušini nime all kakskeelses Õhtulehes ilmunud sõimuloos «Vale lühikesed jalad», kus paari veeruni venitatud ebamäärase jutu järel, nagu räägiks Vabadusraadio eesti keeles igal õhtul kaks korda “unejuttu”, asuti välisraadio kaastööliste Terrase, Tammiku, Mesilase “kirjude elukäikude” n-ö paljaksvõtu juurde.

Kui nüüd otsida järjepidevusliini nii, nagu E(NS)V-liku poliitkombestikule kohane, mitte eesti, vaid ikka vene ajaga siis võiks — ja mitte rohkem kui üksnes oletada — midagi ka selle isiku kohta, kes kunagi Laine ja/või Trušini pseudonüümi taha peitu puges. Iga eritlusvõimega lugeja, kes suvatseb jälgida sessamas lehes püsivat jäika suhtumisjoont, pseudoinfoga opereerimist, kuulujuttudega lahmimist, intrigeerimist — ja seda kõike just omaaegsete välishäälte suhtes, ei saa mitte märgata sirgjooneliselt… Tõnis “Soovid-Soovid-Soovid” Erilaiule (*26. IX 1943) osutavat konstanti. Oma ajal oli just Erilaid too teistest enam muusikale ja muusikutele spetsialiseerunud, juba 1971. aastat ÕL-i ja selle reklaamilisa juures töötav jõud, kes oma nime all leheveergudel oli Jossif Kobzoni jpt välismaiste estraadisolistide maaletooja ning samal ajal toimis Tallinna raadio noortesaadete DJ-na. Tema ongi see, kes teatud märksõnade, nagu Vabadusraadio või Ameerika Hääl, peale ÕL-i toimetustoolist iga kord justkui vedrujõul psühholoogilise sõja ammu puistunud tandrile tagasi kargab.

Sarnaseid pingutusi välismaiste saadete usaldatavuse vähendamiseks ja kuulajaskonna eksitamiseks oli ka sovetiajal tõesti raske mitte märgata. Vaba maailma kõiki toekamaid ringlevijaamu ja eeskätt Müncheni raadiot iseloomustati neis kui CIA filiaali ja nende töötajaid näidati kas ameerika või mitme teise riigi salateenistuse agentide, moraalitute inimeste, joomarite või suisa roimaritena. Eestis ründasid RFE—RL-i kõige räigemalt nädalalehe Kodumaa varjunimede või hoopis nimeta autorid. Veel üks neist salapärastest autoritest, keda siinkirjutajal on õnnestunud tagantjärele — seekord ilma oletusteta kindlaks teha, oli Eesti kompartei KK, Eesti TV, ETA ja mitmete ajalehtede kaudu välispoliitiliste loengute tõttu ülihästi tuntud ja unustamatu propagandavirtuoos Vambola Põder, kes nimetatud lehes juulis 1977 vastas kellegi välismaise lugeja küsimusele – kas N Liit kardab ideede võitlust, et neid raadioid ühtelugu manab ja summutab?

“Te nimetate raadiojaamu Vaba Euroopa ja Vabadus informatsioonivahendeiks. Nende raadiojaamade tegevusest on teada liiga palju, et selle definitsiooniga nõustuda. Raadiojaamad Vaba Euroopa ja Vabadus loodi Luure Keskagentuuri [CIA] algatusel Külma sõja aastail. Peab olema ülimalt lihtsameelne uskumaks, et Luure Keskagentuuri innustas seejuures soov õnnistada sotsialismimaade kodanikke värskete päevauudistega. Luure Keskagentuuri ametimehed juhivad nende raadiojaamade tegevust praegugi ning valivad oma kaastöölisteks kodumaalt põgenenud fašistide käsilasi jt kodumaareetureid. Need tegelased ei tee saladust oma eesmärgist – muuta kehtivat korda sotsialismimaades. Ja ka USA valitsus, planeerides käesoleval ajal välismaale mõeldud Ameerika raadiosaadetele määratud assigneeringute tunduvat suurendamist, põhjendas seda kongressi ees vajadusega intensiivistada nende propagandaorganite tegevust rahvusvaheliste kriiside puhul. Seega siis – mitte informatsiooniorganid, vaid kriisipoliitika tööriistad…”

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Raadiomaja

XI.

Oma kohtumise Vabadusraadioga on Riho Mesilane jäädvustanud ka kirjanduslikult — raamatukeses, mis 14 aasta pärast ilmus Mesilase viimases kodulinnas (Viljandis AD 1992)

Müncheni raadiomaja esmakordsel külastusel oli talle ekskursioonijuhiks eesti saadete peatoimetaja Aleksander (Lex) Terras, kes Austriast saabunu raudteejaamast oma autol ära tõi.

“Hakkas paistma suur linnapark, kuulus Inglise aed ja pargi serval oli veidi kummalise kujuga pikk ja madal valge maja […] Raadiomaja asemel oli pärast sõda projekteeritud sellesse paika hoopis haigla ja sellest siis need rohked palatite jaoks mõeldud sopistused. Maja ees oli väike mururiba, ei mingit müüri ega aiaplanku koos valveputkadega. Raske oli uskuda, et niimoodi näebki välja see Nõukogude propagandas lausa hirmuäratavana kujutatud ameeriklaste luure- ja propagandakeskus.”

Raadiomaja paiknes Isari jõe ja Inglise aiana tuntud linnapargi vahel. Siin asusid mõne aasta eest ühe katuse alla ja ühtlasi organisatsiooniliselt liidendatud Vabadusraadio ja Raadio Vaba Euroopa. Teiste hulgas oli siin kodu leidnud ka 1975. aastal asutatud eesti toimetus.

“Dokumentide kontroll oli pealiskaudne, aga küllap” — Mesilast saatvat — “eesti peatoimetajat” — Terrast — “tunti ka nägupidi. Siis astusid nad esimesel pilgul üsna arusaamatusse koridoride ja koridorikeste rägastikku, kus mööduvad ja vastu ruttavad inimesed kõnelesid isekeskis kõige erinevamates keeltes. Mõne kabineti uks oli riivakil, sealt paistsid riiulid, kirjutusmasinad ja paberikuhjad laudadel. Toimetajad kandsid süles lindikarpe ja saatetekste.

Esmapilgul tundus kõik olevat peaaegu nagu Tallinna raadiomajas või peaaegu nagu mõne rajoonilehe toimetuses, mõtles noormees” — st Mesilane — “kaks minutit hiljem, kui nad sisenesid eesti toimetuse tubadesse. Vaid kaks neid oligi, need olid samuti täis kontorikraami. Aknad olid pargi suunas ja tagumise akna taga kasvav suur kuusk tekitas lausa petlikku muljet Eestimaa metsatukast. Oli üsna vaikne, sest toad asusid ühe väikese koridori lõpus.

Inimesi oli tööl neli või viis, mõni nimi tundus tuttav, näod muidugi mitte. Oli Leonid Brežnevi ja Karl Vaino aeg, mistõttu kõik tahtsid kuulda, mis kodumaal toimub. Mõned nooremad olid sündinud väliseestlastena ning seetõttu Eestist vaid kuulnud ning mõnda filmi või TV-saadet näinud. Ise tegid nad saateid ajalehtede ja juhusliku informatsiooni põhjal […] Ei olnud ka fantastilist stuudiotehnikat, mida külaline oma raadio- ja TV-kogemuse põhjal üritas Tallinna omaga võrrelda. Suurte muudatuste aeg seisis alles ees. Ainult inimesed ise näisid ja olidki jõukamad, vabamad ja enesekindlamad.”

Allikad: Riho Mesilane “Vabas Euroopas”, Viljandi, 1992; Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Tutvumine partei valvekoertega

VII.

See juhtus sõjaväes. Kõrghariduseta meestel tuli N Liidus teenida kaks—kolm aastat, Rihol vaid aasta. Teenistus käis Lääne-Ukrainas. Möödus õhujõududes mingit lennuvälja valvates. Valvata tuli ööd kui päevad. Kuni Riho  sügisel 1973 äkki arreteeriti ja viidi Lvivi linna KGB-sse, täpsemini tolle kurikuulsa organisatsiooni — kommunistliku partei kilbi ja mõõga — eriosakonna kohalikku isolaatorisse.

Riho Mesilane:

«Asi algas sellest, et N Liidu sõjaväes on sõdureid paljudest rahvastest ja paljudel on väga ähmane kujutlus Eestist… Mõnda asja tuli selgitada, näiteks Nõukogude võimu kehtestamist 1940. aastal, küüditamisi jms. Rääkisin nagu tegelikult oli ja sellest aitas. Mind arreteeriti ja juba esimesel päeval näidati Ukraina Kriminaalkoodeksit — Nõukogude-vastase laimu levitamise eest ähvardas mind vähemalt kaheaastane vanglakaristus. [§187 КК УРСР — наклеп на радянський державний і суспільний лад] Ülekuulamised kestsid kolm või neli päeva. Üles tunnistada mul midagi ei olnud — need mehed teadsid juba kõike… Uurija ütles mulle, et otsus on juba ette valmistatud ja mind heidetakse parteist välja. Kui aga tulevikus veel midagi Nõukogude-vastast teen, siis arvestatakse karistusele need saamata jäänud kaks aastat otsa.»

Esimest korda toimetati ta oma väesosast nr 82326 Lvivi KGB-sse ülekuulamisele 1973. aasta septembris. See juhtus sundteenistuse lõpul ja oli esma-kokkupuude NSVL-i Riikliku Julgeoleku-komiteega. Mesilane on sellest kirjutanud—rääkinud mõned aastat hiljem. Esiteks Austria politseile. Hiljem aga õige laiale publikule, 1980. aastate lõpus, kui Vaba Euroopa Raadiot enam ei summutud ja selle kuulajaskond ka anastatud Eestis kümnete tuhandete võrra laienes.

Nii kuulsid eesti kuulajad 1989. aastal tema autobiograafiliste vestete sarjas muuseas…
• kuidas ta loomaarstiks õppis, kuigi humoristiamet meeldis rohkem…
• kuidas ta lühidalt Eesti Raadios põllumajandussaateid tegi, kuni…
• sõjaväkke värvati, kus teda pihtide vahele võeti ja kus KGB temalt sõprade kohta andmeid nõudis…
• kuidas teda pärast väeteenistuse just meeleldi ajalehtede koosseisu ei võetud ja…
• kuidas ta siis välismaale pagemise võimalusi hakkas kaaluma…

Mis sai Ukrainas KGB isolaatoris oma saatust ootavast Rihost?  Naaskem taas poolteise kümnendi taha — oktoobrikuusse 1973. Pärast ülestunnistusi viidi mees tagasi oma sõjaväeossa.

«Minu süüks jäid vaid Nõukogude-vastased jutud.»

… kirjutas ta kuus aasta hiljem Vaba Eesti Sõnas.

«Vangi mind ei pandud, asi anti "otsustada" parteikoosolekule.»

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Sildumine Moskvas

XXXIX.

Müncheni konsulaat andis Mesilasele viisa otsesõiduks Moskvasse ja vastu vaielda polnud mõtet. Kui Lufthansa lennuk 19. juulil 1991 Šeremetjevos maandus, ootas teda paar N Liidu välisministeeriumi ametnikku. Lennujaam tundus ootamatult kõle ja pime. Mees küsis, kas siin on mõni elektrikatkestus juhtunud. Samas aga taipas, et on võõrsil elatud aastatega võõrdunud sovetlikust tegelikkusest.

Nelja päeva pärast ilmus tema juurde 29-aastane ajakirjanik Eestist sooviga koju naasjat intervjueerida. Mesilane oli kuulnud südist reporterist, kes püüab ikka esimene olla. Too oli oma suutlikkust ka tõestanud, koguni rahvusvaheliselt. Paari aasta eest osundas ka RFE—RL korduvalt tema Kabulist antud sensatsiooniliste reportaažide arvandmeid Afganistanis hukka saanud okupatsiooniväelasist, mida ametlik meedia N Liidus enne polnud kordagi esitanud.

Aga Mesilane ei teadnud — kuigi võis aimata — et sel ajakirjanikul oli KGB-lt saadud taustateavet ka tema kohta. Vahest oli hästi informeeritud ja igale poole pääseval reporteril võimalus isiklikult sirvida tema toimikuidki?

Hüpates sündmustiku loomulikust kulust üle, läks ju veel 11 kuud enne, kui Kalle Klandorf ühes Jaan Tootsiga tegi kõmurikka avalduse, et ajakirjanik Toomas Sildam oli 1985. aastal värvatud KGB agendiks varjunimega Kristjan.

Sildam seevastu teadis Moskvasse kohtuma minnes väga hästi, et intervjueeritav on KGB endine agent. Neile levivaile kuuldusile justkui kinnitust otsides alustas ta Mesilase küsitlemist kompamisi. Ning kuulis vastuseks sama juttu, mida Mesilane oli varem ja mujalgi rääkinud. Täpselt sama noore mehena kui Sildam praegu, oli ta 1978. aastal teinud KGB-ga lõpparve. Nii Sildam Päevalehes kirjutaski:

Riho Mesilane lükkas ümber oletused, nagu olnuks ta pidevalt KGB luureteenistuse palgalehel ja nagu lõppenuks nüüd tema väliskomandeering. “Aga see pole mingi saladus, et Austriasse sattusin turismigrupi väikese nuhina,” naljatles Mesilane. Riikliku Julgeolekukomitee ohvitser Ants Piirsalu värvanud tollal 29-aastase Eesti TV diktori konkreetselt Doonau-reisi jaoks. “Olen sellest oma raadiosaadetes paar korda avalikult rääkinud. Hiljem pole mul KGB-ga mingit pistmist olnud,” kinnitas Mesilane.

Sildam poetas usutlusse ka KGB toimikuist pärit andmeid, sh kuupäeva, mis paraku osutub faktiliselt ekslikuks — see näpuviga võimaldab hiljem, pärast arhiivide avanemist ajakirjaniku salapärase allika paljastada. Aga Mesilase suurim viga, mille ta Sildami kuuldes tegi, oli lubadus Vaba Euroopa Raadiost kirjutada. Kirjutada midagi, mis vastupropaganda vallas just toda kaa-gee-beelikku paljastusžanri toidab.

Mesilane kavatseb tulevikus kirjutada päris mitu raamatut. Esimene — “Peaaegu vabas Euroopas” — peaks valmis saama veel sel [1991] aastal. “Ei tea ainult, kes neid raamatuid avaldab,” mõtiskleb Mesilane.

Küllap me aitame, võis mõni lootusrikas mehike sovettide salaametkonnas seepeale käsi hõõruda…

Muudatustest N Liidus ja Eestis arvas Mesilane, et…

“Algul mõtlesin, et see kõik lõpeb aasta–paariga nagu Brežnevi toitlusprogramm.”

Ja lisas Eesti iseseisvuse väljavaadete asjus:

“Muidugi ei ole ma selle vastu, kuid Eesti ei ole N Liidu küljest veel kuhugile läinud. (...) Iseseisvuse juttu on hea rääkida, kui elad Eestis ja pead seda riigiks. Maailma-mastaabis on kõik sootuks keerulisem.”

Allikad: Toomas Sildam “Riho Mesilane tuli tagasi” Päevaleht, 25. juuli 1991. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

XIII.

Vabadusraadiosse tööle sai Mesilane vormistatud veebruaris 1979, mispuhul ta 17. mai Vaba Eesti Sõnas kirjutas, et tal olnudki...

“... kindel siht hakata tööle väliseesti ajakirjanduses ja kui õnnestub, siis raadios. Selle tööga on mul küllalt kogemusi. Arvan, et praegune koht Vabadusraadios on peagu parim, mida võiksin tahta.”

Raadiotööl avanes Mesilase parim anne – raadiovestleja oma. Pikemata kujunesid välja ning said tuntuks tema alalised raadiorubriigid. Juba veebruari lõpus algasid Riho Mesilase iganädalased vestlused. Nagu neist kuuldus, koges Mesilane juba siis "väliseesti ajakirjaniku" tunnet, mis ei seganud sünnimaale jäänud kolleegidele kaasa tundmast. Mesilase empaatia määra näidaku siin pea täielikult ära toodud, järjekorra numbrit arvestades teine raadioveste, mis oli eetris märtsis 1979.

Muide, loo elavdamiseks märkigem, et Vabadusraadio traditsiooniks sai Mesilase vestlust kuulama kutsuda reipa kõlliga, mis oli seatud tšelestale "Kalevite kantsi" marsi järgi (helilooja Priit Veebel, Raivo Tammiku seade ja esitus)

* * *

[---] Kuigi me [eesti saadete toimetus Münchenis] oleme kaugel ja meil on sageli raskusi kiire ning absoluutselt tõese informatsiooni saamisega nende sündmuste kohta, mis toimuvad Nõukogude Eestis, ei ole meile seni kunagi ette heidetud sisulisi vigu. [---]

Kui nüüd põhjalikumalt mõtlema hakata, siis kerkib ikkagi küsimus, et kellel on tõepärase informatsiooni andmisega rohkem raskusi, kas kodueesti või väliseesti ajakirjanikel.

Meie reporteritel pole võimalust Eestimaad mööda ringi sõita ja kirjeldada järjekordseid töövõite ning valimiseelseid koosolekuid. Selle töö teeb meie eest ära püüdlik Nõukogude Eesti ajakirjandus ja selle eest suur tänu. Nõukogude Eesti ja kogu Nõukogude Liidu ajakirjandus kaotab aga kogu püüdlikkuse, kui juhtub midagi niisugust, mis üldkohustuslikku hurraa-meeleolu rikkuda võiks. [---]

Suur osa Nõukogude propagandast läheb eesti rahvast mööda. Eesti toimetaja vaatab hirmu ja tüdimusega järjekordset keskusest saabunud artiklit, mille avaldamine on kohustuslik. Selliseid materjale avaldatakse nii, nagu nad on. Peaasi et midagi ei juhtuks, et keegi pähe ei saaks. Ja mõistagi soolatakse ka natuke üle, et oleks kindlam. [---]

Äsja alanud liiklusülevaatust nimetas Eesti Raadio eile [1. märtsi 1979] hommikul liiklusohutuse ülevaatuseks, sest ametlikult saab liiklus Nõukogude Liidus olla ainult ohutu. Tõlgid ja keeletoimetajad on juba suuresti loobunud raskete lausetega maadlemast, sest ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles. Ainult kirjutatud eesti tähtedega.

Üks tubli eesti töömees, autojuht või agronoom kasutab oma avalikes esinemistes sedasama püha kantseleikeelt, tehes seda instinktiivselt. Eks tegelikud rõõmud ja mured on midagi muud, neid arutatakse enne ja pärast peokõnesid kitsamas ringis, kuhu kroonukeelsus ega kroonumeelsus ei pääse.

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

* * *

(Järg)

ILLUSTRATSIOON: Riho Mesilase šarži eest tänab autor Heinz Valku 1977. aasta karikatuuri eest. ALLIKAD: Riho Mesilase II raadioveste, RL 2. märtsil 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Eesti Televisioon ja habe

VI.

Septembris 1976 õnnestus tal diktorikatse Eesti TV-s ja sinna, kindlama leiva peale ta 13. oktoobrist asuski. Asus koguni TV direktori kiuste, kelle silmis Mesilasel oli üpris oluline puudus: ametikonkursi igati edukalt läbi teinud noormees ei läbinud nimelt… poliitilist lojaalsuskontrolli. Teledirektoriks oli sellal Enn Anupõld, kes on nii oma mälestustes kui intervjuudes nihutanud Riho Mesilase tööle värbamist TV-sse järjekindlalt – ju siis tagamõttega – tegelikust neli aastat hiljemaks. Oma raamatus `Vana telemasti varjus´ (Tallinn 2005) meenutab ta Mesilast nii:

“Tuli kabinetti, palusin istuda ja hakkasin [Mesilase] ankeeti lugema. Seal seisis, et on sõjaväes parteist välja visatud. Pärisin täiendavat teavet. Mesilane ütles, et oli poliitjuhiga tülli pööranud. (…) Ütlesin Mesilasele, et selliste paberitega ei saa teda kahjuks tööle võtta. Ta suhtus sellesse täieliku rahuga. Tõusis püsti ja lahkus. Poole tunni pärast helises punane telefon. Tundsin võimukat häält, kõne tuli Pagari tänavalt: ''Teie juures, seltsimees Anupõld, käis Riho Mesilane. Ärge muretsege, see asi on klaaritud, võite ta rahulikult tööle võtta.'' Võtsimegi.”

Nii jõudis teleekraanile harjumatu olekuga, kui mitte pulloveris, siis pintsakuta, käharpäine, et mitte öelda lausa karvasevõitu… Ja ometi soliidse enesekindlusega sõnu seadev meesdiktor, kes iseäranis köitnud naispublikut. Meheliku võlu defitsiit Eesti TV ekraanil on tänini valulik nüanss. Sestap väärib rõhutamist ka tagantjärele: see oli tema nišš.

Kellega Mesilast võrrelda?

Eesti TV hiilgeaeg jääb 1970. aastate esimesse poolde ja selles valguses oli kriis televisioonis juba alanud. Oma viimast, surmaeelsest telesarja “Hispaania inkvisitsioonist internatsionaalini” tegi Valdo Pant. Teatavasti on ühe hiljuti valminud telefilmiga püütud seksisümbolit vormida just sellest kuulsast telemehest. Pole müüt, vaid sulatõsi, et ka Pandi ekraanilummus tulenes tema esitusviisi sundimatusest. Paraku püütakse aegamööda omaaegse tipp-publitsisti aupaistet pühitsedes mehe saatuse traagikat esile tuua, kuid maha salata propagandataaka, mille tõttu Pandi vaieldamatult hiilgav anne ja loominguline pärand tuhmistub järelpõlvedele. Niisiis, Pant oli hiilgav, klassikaline propagandist.

Paberita esinemine oli oluline komponent ka väliskommentaator Alatalu populaarsuse fenomenis. Tema oli aga parimas mõttes õpetaja, mitte propagandist. Haruldane informeeritus, isikliku sära, mitte autoriteetide varal veenmine, julgus tuua omaenda väiteile vastuargumente ning jätta asjade üle otsustamine publikule endale – kõik see teeb igal ajal ja igale mehele au, milline maailmavaade tal ka poleks. Kui Alatalu Toomast ikka veel peaks jälitama punase propagandisti kuulsus, siis levitab seda tõenäoliselt mõni ekskolleegist redis. Sellised kes küllap väidavad, et vaat nemad olid üksnes pealtpoolt punased ja seest läbinisti valged.

(Järg)

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) tervikuna ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, nr-d 47(1534) — 82(1569)

Redised ja narrileib

III.

Paljud mängisid lihtsalt narri, pidasid end elunäitlejaks või siis teesklesid kavalasti. Kelle hulka kuulus Mesilane?

Telemajas sai tast näituseks mees, kes suutis ülepolitiseeritud lokaaleetrisse lisada apoliitilisi noote. Ehkki tal tuli üles astuda saates, mis oli ellu kutsutud kõigepealt ja eeskätt kompartei soorituse tõhustamiseks ja parendamiseks propagandasfääris. See saade oli iga-pühapäevane “Aeg luubis”. Puna(ana)statud Eestis jõudis Mesilane kui profižurnalist just siin oma saavutuste laeni.

Teatri ja mikrofoni vahetud kogemused eelnesid niisiis kirjutamisele, mille Riho Mesilane võttis ette alles EPA-s.

Riho Mesilane: “Sel ajal avastasin endas ajakirjaniku-talendi. Üsna juhuslikult võtsin osa akadeemia [EPA] kirjandusvõistlusest ja võitsin. Olin võitjate hulgas kolm aastat järjest ja see määras mu saatuse. Parajasti vajati Eesti Raadios põllumajandus-ajakirjanikku. Aastal 1972 sain loomaarstidiplomi kätte ja läksin raadiosse tööle.”

Aga veel Pärnu Koidula-nimelises koolis käis ta näiteringis ja astus kooli raadiosõlmes üles teadustajana, läbides siis esimese mikriproovi.

Mesilane: “Mul oli sel ajal kaks unistust. Tahtsin õppida kas näitlejaks või detektiiviks. Mõlemad on huvitavad elukutsed, nõuavad head ettekujutusvõimet ja loogikat. Kui kooli lõpetasin, ütles isa, et näitlejaamet on tühja tuule tallamine, sellega võib nälga jääda.”

Kuigi ta oli eksamile tuleku Voldemar Panso, lavakunstikateedri juhiga kokkugi leppinud, jäi näitlemine — sõna tavatähenduses — sinnapaika. Aga ega sovetiühiskond püsind siis näitlemiseta koos! Tollal pidasid eesti inimesed heaks tavaks mängida mitmesuguseid juurvilju. Eesti NSV nim näidisaiandi kõige eesrindlikum katselapp oli muidugi suur redisepeenar. Mäletatavasti, punapeeti aretada ei tahtnud keegi.

Redise roll oli lihtne — varjata oma valget sisemust peetide eest. Hoolimata soontes voolanud erütrotsüütidest ehk punalibledest ning, tagantjärele tarkuse järgi, ka sini-must-valgest liblendusest. Sedalaadi sisemist lõhestatust, mida võiks pidada ka sovetlikuks topeltmoraaliks, tuli vene ajal ette enam kui sageli.

Mis ka  ei oleks juhtunud hiljem, aga aastal 1966 läks seitsmeteistkümnene Riho hoopis miilitsa-erikeskkooli...

(Järg)

Allikad: Eesti Põllumajanduse Akadeemia I kirjanduskogumik aastaist 1951-1971 “Kõrsumise aastad” Tartu, 1972, lk 103. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Lootusevari

XIV.

Teletöö võis ju olla Riho Mesilase põhi-, kuid mitte unistuste ega elutööks. Paaril viimasel Eestis-oleku aastal tõi kirjanduslik kõrvaltöö Mesilasele honorarina samapalju sisse kui koosseisulise palk TV-s. Ta lootiski endale tulevikku kirjamehena. Paremini lühivormides õnnestudes ühtki kopsakamat loomevilja tema salve aga ei poetunud. Oma priskemaiski raamatuis ei veere ta sulg kaugemale kui lehekülg 48. Seda ei saa pahaks panna. Ja vaevalt paneks Mesilane ka ise, kui tõdeda ta enda salvest laenatud aforismiga:

“Unistuste vallas oleme korduvalt surmavalt haavatud.”

Riho Mesilane sokutas kirjastuse Perioodika – st ajakirjandust praktiliselt ainuvalitseva trükikoondise – kaudu laiemasse ringi mitte just sootuks ajuvaba, küll aga väliselt pretensioonitut pila. Kogu see miniproosa paljastas Mesilases igavese argifilosoofi, kes muigelsui võis nii enda kui ka nõukoguliku elulaadi olemusele mitmemõttelisi vihjeid teha. Mis ta ametlikus trükiajakirjanduses levitas, rikkus tavasid, sisaldas piisavalt individualistlikku eneseimetlust, kübeke künismi, teatud piirini maavillast seksismi ja laudalüürikat.

Vaadakem näiteks Sirbi ja Vasara viimast külge, kus Mesilane kirjutas `Käitumisest´

* * *

VANA REEGLI UUS SISU. Vanasti astus trepist üles minnes mees naise ees, et näidata küünlaga tuld ja mitte astuda naise pikale kleidisabale. Reegel kehtib ka praegu, sest muidu võiks mees peadpidi seeliku alla sattuda. Üles jõudes kustutab mees tule nagu vanastigi.

ILUIDEAALIST. Vanade eestlaste meelest oli see tugev, tervisest pakatav ja jämedate säärtega naine, kelle välimus andis tunnistust töövõimest. Hinnatud tasemele jõudmiseks tuli noorikutel sukasäärtesse põhku toppida. Tänapäevaks on ideaal muutunud vastupidiseks, sääred aga saavutanud hinnatud taseme. (`Abiks isekäitujale´ II osa Sirbis ja Vasaras, juuli 1975)

* * *

… “Kui vaja, siis paneme kunstitõe huvides punuma…” sõnas joodikust näitleja – üks Mesilase naljade (anti)kangelasi `Monoloogis: Allegro vivace´ (Sirp ja Vasar veebruaris 1976)

* * *


… Tekkis ja purunes lootusevari. Ainult hommikune tramm kolises. Androgüün tõusis, et rutata tööle – kas pedagoogina või autojuhina, teadlasena või meremehena kaugel ulguvetel – kas mina tean! Olen ehk osake temast. (`Androgüüni päev´ Sirbis ja Vasaras, oktoober 1975)

* * *

Allikad: Riho Mesilase lühijutud nädalalehest “Sirp ja Vasar” 1975-1976; Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

Kuulaja

XXV.

Kas Münchenis õhinaga raadiotöhe sukeldunud Mesilasel ka kuulajaid oli?

Pole sugugi kohatu küsimus, sest mesijuttu summutas ju terve parv N Liidu segamisjaamu. Küsimuse võiks suunata Eesti sotsioloogidele, kui nende tollane töö vaid usaldust vääriks. Vastata on aga lihtne. Sealseid hääli ja nimesid mäletatakse tänaseni. Kuulajaid Mesilasel oli.

Siinkirjutaja kasutab Riho Mesilase enda kirjapandu, teiste mälestuste ja arhiividest ammutatu kõrval puhtisiklikke muljeid, so ka RFE–RL-i kuulajana (eeskätt mällu) salvestatud tähelepanekuid.

Sama aastatosin, mille Mesilane veetis Läänes, langeb juhtumisi siinkirjutaja kooliaega. Sestap on minu kogemus Müncheni saadete jälgijana mitte üksi isiklik, vaid liidab ka mõnegi sõbraga jagatud muljeid. Eks kujunenud raadiohobi tihtilugu kollektiivseks kuulamiseks, mis toona – noored, pange tähele! – tähendas riski. Välisraadio grupikuulamine oli süüpunkt näiteks Eesti tuntumate erimeelsete Jüri Kuke ja Mart Nikluse poliitilisel protsessil.

Ergas on mälestus ka allkirjeldatud (täispikkuses siit loetavas) loos, mille autor on mulle tundmatu, tema tunne aga tuttav.

“Olen sündinud Tallinnas, 1964 aastal,” kirjutas oma blogis Veiko Herne, mu põlvkonnakaim. “Noorena tegin igasugu tükke, mida mõned tuttavad siiani mäletavad. Teismelisena olin elektroonikahuviline… [---] Koolis sain hakkama igasugu tükkidega. Näiteks sõitsime elektrirongiga [Tallinnast] välja, et segajatevabamalt lindistada Vabadusraadiot. Selleks ehitasin veel spetsiaalse antenni ja tundliku vastuvõtja. Koolis oli raadiosõlm, mis asus kahe raudukse taga. Kogu koolimaja oli aga pisikeste krappidega kaetud. Ehitasin siis võimendi, otsisime tühja klassitoa, kus ühendasin võimendi krapivõrku ja üle koolimaja kostis Riho Mesilase hääl. Tore oli vaadata, kuidas kooli direktor koos õppealajuhatajaga jooksid võtmekimbuga raadiosõlme rauduksi lahti tegema ja leidsid ruumi tühja olevat.” (Veiko Herne veebiküljelt `Miks ma Eestist lahkusin: Noorus´)

(Järg)

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

Sotsioloogia

XXVI.


Suletud ühiskonnas, kus avalik arvamus iseenesest on mõeldamatu ja keegi pole valmis oma vaateid tunnistama, tuleb ettevaatlikult suhtuda kohapeal kogutud andmeisse nn häälte kuulatavusest. Ei maksa tõsiselt võtta, mida kirjutas 1980. aastail Eesti kohta näiteks sotsioloog Galina Sillaste: siin olla vaid 4% inimesi, kes...


“... aktiivselt orienteeruvad kodanlikele teabekanalitele, usaldades neid tunduvalt enam kui sovetlikke massikommunikatsioonivahendeid...”


Kui vastavas ankeedis leidus lahter ka Moskva raadiole, siis just see reeglina sai usaldusväärsuse kõrgeima hinnangu – truualamliku valelikkuse parim näide!


Lääne meediumide tõenäolisem auditoorium oli mitmeid kordi suurem kui avalikult tunnistada juleti. Tuntud vene teleajakirjanik Vladimir Pozner, kes õige sageli USA vahet pendeldas, on sealsele Public Broadcasting Service'i raadiole kinnitanud, et salastatud andmeil oli välisringhäälingul N Liidus publikut 40 kuni 50 miljonit.


Pealegi oli N Liidu keskmisest alati suurem kuulatavus Baltikumis teada. Samuti uuriti idabloki auditooriumi Läänes. See käis Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis juurutatud arvutisimulatsiooni abil, raali söödeti välisriike väisavate N Liidu kodanike küsitlusest saadud andmeid. Selle järgi oli Eestis 1970. aastate lõpul eestikeelse välisringhäälingu regulaarseid kuulajaid 50 tuhat ehk 8%, erakordseil puhkudel võis see kasvada 40% ringi.


Millalgi 1982 või 1983 ületas RFE-RL-i siinne menu Ameerika Hääle oma. Tuleb silmas pidada, et mida lühem oli saade, seda tarvilikum kuulajani jõudmiseks oli selle programmi õige saateaeg ja tugev elektrooniline jõuõlg. Viimasega, saadete pikkuse, jaamade arvu ja võimusuga oli Münchenil eelis, ometi soosis legendaarne minevik ja laiem tuntus Washingtoni eesti saateid. Ameerika Häälel oli enam jälgijaid 1980. aastate künnisel, aga kümnendi lõpuks kaldus vahekord Vaba Euroopa Raadio kasuks.


Perestroika-eelse kuulajaskonna suurust lasi RFE-RL viimati hinnata 1984. aasta oktoobrist järgmise aasta septembrini kestvas uuringus, mis andis Müncheni raadio tavakuulajaskonnaks Eestis 22% ehk 130 tuhat inimest ja ületas Ameerika Häält paarikümne tuhandega.


Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

Nipid

IV.

Riho Mesilane mainis kunagi ühes tööankeedis, et püüdis alates 1. jaanuarist 1976 läbi lüüa vabakutselise autorina. Peale ajalehtede naljasabade ilmutas ta end ajakirjas Pikker ja lootis peale Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud “Veterinaari esimese nädala” veel vähemalt ühe raamatu välja anda.


Eesti Kirjarahva Leksikonis võtab kirjandusteadlane Oskar Kruus tema selle eluperioodi kokku nii:

Oli 1972-1973 N armee sundajateenistuses, 1974 töötas pool aastat Harju rajoonis Anija kolhoosis loomaarstina, eelistades sellele ajakirjanikutööd Sotsialistliku Põllumajanduse ja Harju Elu toimetuses, seejärel vabakutseline, 1976-1978 Eesti TV diktor.

Selline pisinippides seisnev tema eluke Nõukogude Eestis oligi.

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

Olümpiamängud on tulemas...

XVI.

Aastail 1979... 1989 kõlas Vabadusraadio — Raadio Vaba Euroopa eesti saateis Riho Mesilase naljanurk, mis jõudis kuulajani alul lühidalt pühapäeviti ja hiljem pikki aastaid laupäeviti.

Siin on näide Mesilase raadiovestest olümpiaks valmistumise kohta, õigemini selle käsikirjast. Autor kirjutas ja esitas selle aasta ja kaks kuud enne Tallinna olümpiaregatti.

(Tekst suureneb pildile klõpsates)

Naljade või humoorika veste muusikaliseks kujunduseks olid vaheldumisi Joel Steinfeldti “Mesimummi” ja rahvalik “Õllepruulija” laul. Kumb pala ühel või teisel korral peale pandi, sõltus naljanurga meeleolust, autori tekstide toonist ja isikupära määrast. Mesilane tõlkis ja esitas aeg-ajalt ka teiste euroopa rahvaste humoristide viljet. Vahel rääkis lihtsalt uusi anekdoote, tihtilugu ta enese väljamõelduid, kuid mitte ainult.

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis on ilmunud tervikuna ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).