18.7.13

Näiline võidupunkt

Kargamine olla eestlastel üks vastupanu algelisi vorme. Vähemalt August Annisti järgi. Ajaloo mõõnadel muutus niisugune vastupanu massiliseks, kui mitte suisa rahvuslikuks. Nii ka sovetiajal, kui käis kõva võidujooks. Ja seda peamiselt ühes suunas. Teistpidi liikumist praktiliselt polnud. Eks suunista põgenemisi ikka vabaduse komapass, mille nool sellal osutas aina Läände.

Kuskil aga passisid kogu võistlust kohtunikud, lugesid pluss- ja miinuspunkte. Ülo Russaku toimetatud Maalehes sügisel 1987 ühest taas priiusse ära karanust kirjutades küsis tolle kirjatüki autor Rudolf Aller: miks ei võiks teda, seda järjekordset eesti põgenikku, võtta tööle Ameerika Hääle, Vaba Euroopa või Vabaduse Raadio juurde?
Tal peaks ju selleks õigus olema! Ennegi on meie mehi seal kanda kinnitanud, kas või too kunagine ETV diktor, kes Viinis oma turismigrupi juurest jalga lasi?
Seejuures mõtles ta muidugi irve ja vähimagi hingesoojata teleteadustaja Mesilase peale. Järjekordne põgenik oli aga helilooja Rannap — viimane prominentne lahkuja, keda käsitati leerivahetajana. Teda võis veel vaenata, ent mitte surnuks vaikida, sedasi peitust mängida enam ei sobinud. Külm sõda võis olla lõppemas. Ka too kirjutis, mis Külma sõja vaimus halvustas Ameerika Häält ja kogu Läänes sumisevat eetrikoori, ilmus glasnosti õnnistuse väega eostatud nädalalehes 22. oktoobril 1987, korrates siiski samu mõtteid, isegi tsitaate, mida Aller juba aastaid oli levitanud ka kindlalt KGB platvormil püsivast Kodumaast. Sihiks oli Lääne neoonist ja vitriiniläikest pimestatud Idas laiendada teadlikkust raskest elutõest ja süvendada ideoloogilist andumust, kui mitte kõrge Kremli, siis kommunistliku partei kohaliku eliidi ees, sest kõige kurja juureks on ju hoopis tagurlased Ameerikas.
Meenutagem sõjajärgseid aastaid. Kõiksugu hääled olid siis mures meie riigi ja rahva saatuse pärast. Hoiatati, et kui Nõukogude võim peale jääb, siis ähvardab kogu eesti (läti, leedu) rahvust väljasaatmine. Kui aga eesti (läti, leedu) noored metsa lähevad ja relvad haaravad, siis pannakse neis riikides jälle vana kord maksma ja rahvas saab oma vabaduse ja õnne tagasi. Sest varsti puhkevat uus sõda… ja siis tullakse metsavendadele appi ja…
Võib aru saada loogikast, mis käsitab baltimaalasi Külma sõja ohvreina. Aga päris jaburaks läheb Alleri mõttekäik Ameerika Häält sõjajärgse metsavendluse tekkega seostades ja absurdi tipp on süüdistada välishääli küüditamisele ässitamises, nii nagu seda tegi Rudolf Aller:
Rahvustunne on ütlemata suur magnet ja üsna palju oli noori, kes metsa läksidki. [---] Kaotajaks jäid need, kes lasksid end häältest õnge võtta. [---]
… Et bandiitidest kiiremini jagu saada, otsustati [kuid ikkagi millal — 1939? — 1948? - HK] stalinliku meetodiga osa rahvast, keda võidi kahtlustada bandiitidele kaasatundmises või nende abistamises, välja saata. Kelle teene see oli? Nende piiritaguste ässitajate teene! Kas nad teadsid ette, mis juhtuda võib? Muidugi teadsid! Nad said suurepärase propagandavahendi: võimaluse kuulutada kogu maailmale, kuidas Nõukogudemaal rahvaga ümber käiakse, kõike veel mitmekordselt suurendades. See oli globaalne võitlus USA ja N Liidu vahel, kus tuhandete eestlaste (lätlaste, leedulaste) elu hinnaga sai USA endale ühe (näilise) võidupunkti. Kas mitte liiga kalliks ei läinud see punkt meie rahvale maksma?
Ameerika Hääl aga püüab tänini oma eestikeelsete saadete kaudu meile selgeks teha, kui väga ta eesti rahva pärast mures on, ja õhutada neid mitte vähem mõtlematutele tegudele.
Ameerika Hääl alustas eesti saatekavaga 3. juunil 1951, seega alles 10 aastat pärast esimest ja 2 aastat pärast teist massiküüditust. Selleks ajaks olid NKVD ja hävitus-pataljonid murdnud ka relvastatud vastupanu-liikumise selgroo…

Kuidagi võib mõista, miks ajab sellist kommuvõimurite Eestis sooritet massiroimi vabandavat jama näiliselt ontlik vanur, kes NKVD vangistuses ja eriasumisel elununa siiski sovetižurnalistikat praktiseeris, vabalt Läände pääses ja paar kuud Kanadas elas, tuli sealt alati tagasi ning vastuteeneks hoolsalt valvas kodumaad väisavaid pagulasi ehk Alleri keelepruugis emigrante. Niihästi tema professionaalsest käekäigust kui ta ajakirjandusliku kaastöö sisust nähtub, et et see oli järelevalve ja nuhkimisega põimitud kihutustöö ning sestap pidi variasutuste VEKSA- ja repatrieerimiskomitee egiidide all aset leidma NSVL-i riikliku julgeoleku ehk täpsemalt KGB II peavalitsuse juhatusel.

Aller oli hiljemalt aastast 1960 kojukutsumiskomitee ja märtsist 1962 ka VEKSA aktivist, mil oma leivaisadele võidupunkte tuua oli järjest vaevarikkam. Repatriatsioon kui protsess oli ammuks läbi, kümnenditagune möödanik. Kojukutsumise kihutustöö iga pauguga võis ise endale jalga lasta. See ei olnud võidukas mäng kunagi olnudki. Ka 1940-ndi massimigratsiooni ajal oli vene ohu eest pagejaid pea kümme korda enam kui naasikuist repatriante. Ja isegi kui 1950… 1960… 1970-ndil ENSV-st Läände pagejaid oli keskmiselt üks või paar aastas, siis Riho Mesilasest (juunis 1978) alates ning Rein Rannapi ärahüppeni (mais 1987) oli okastraadi ja raudeesriide kiuste tervena Läände jõudjaid üle kolmekümne. Aller oli selgelt kaotajate poolel. Kui talle mitte võiduks lugeda pika vinnaga edu gebistliku propagandamüüdi juurutamisel.

Sovetipärimuslik mütoloogia, mis Läänest kostnud eestikeelseid n-ö ässitussaateid igasugu riugaste pärast põhja manab, ei ole ju niisama sündind ja surnud, vaid märksa hullem — ta elab edasi. Ka täna, aastal 2013 on Tallinnas Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseumis sõjajärgset vastupanu kirjeldava väljapaneku raames püsti löödud "Põrgupõhja" metsavenna-punkri koopia ja sisustatud on see muuhulgas retrostiilis raadiokastiga, mille moodne digimälu kordab lakkamatult Ameerika Hääle eestikeelset saadet… detsembrist 1973, kusjuures näitusele pandud punkri algupärane variant oli hävitatud 26 aastat varem, detsembris 1947. Nörritav näide Eesti moodsa muusemi (pseudo)akadeemilisest tasemest.

Okupatsioonimuusem ehk ei nimeta pagulast enam emigrandiks ega vabadusaatelist relvavenda süümetuks bandiidiks, nagu mõni vene čekistide eeskujul veel perestroika ajal tegi. Ent seni, kuni siin õilmitseb kas või üks võõras propagandavale, on meie tõde endiselt põlvili.


Allikad: Rudolf Alleri 2-osaline veste “Väliseestlastest koduse eestlase pilguga” 1987. aasta 15. ja 22. oktoobri Maalehes ning mõtisklus “Kodumaast, kodumaa-tundest, rahvusest” 1983. aasta 16. märtsi Kodumaas.

Leerivahetuse taud. Teine osa.

Leerivahetuse taudi ☞ I osa 

Kui välispiirid olid kinni, oli iga minek välismaale pisike sensatsioon. Kummati muutus see 1984. aastal mingiks antisovetlikuks rutiiniks. Meie hilisema riigipea esimesi töid Eesti-spetsialistina Raadio Vaba Euroopa analüüsigrupis oligi käsitlus eesti uuspagulasist. Järgneb kokkuvõte sellest uurimusest, kus Toomas H Ilves avas järjekordse seltsimehe Läände-põgenemise tausta, kasutades ingliskeelses algupärandis sõna 'defekteerima' (to defect; defection), mille vaste eesti kõnekeeles on kas 'ärahüpe' või 'kargamine'. Hästi ei kõla kumbki. Siin eestindame selle Külma sõja arusaamale vastavalt leerivahetuseks.

Alles oktoobris 1984 Müncheni raadio uurimisosakonda analüütiku kohale tööle tulnud Ilves alustab oma toonast taustaeritlust värskeimast juhtumist 1984. aasta 15. novembril, mis oli juba üheteistkümnes okupeeritud Eestist sel aastal sooritet leerivahetus. Peategelaseks Hillar Raig — 28-aastane parteiinstruktor ja Harju rajooni komsomoli teine sekretär, kes on võrsunud jõukas ja parteitruus peres. Tema isa Helmut Raig on kuulus agronoom ja endine sovhoosijuht. Viimatine leerivahetaja oli lõpetanud TRÜ õigus-teaduskonna ja valinud kompartei-karjääri, arvestades leevat võimalust Läänes käia ja seeläbi leeri vahetada. Esimene võimalus avanes tal 5. novembril Helsingis, kus ta viibis ühes 40 seltsimehega. Raig kadus rühma juurest ja sõitis Turu sadama kaudu praamiga Rootsi.

Raigi põgenemislugu oli eriti tähelepanuväärne kahest küljest. Esiteks kuna jututeema tõstatanud leerivahetus leidis aset pärast seda, kui NLKP KK sama aasta 1. augustil sakutas EKP KK-d ja ELKNÜ-d puuduste pärast ideoloogiatöös, millele oktoobrikuul järgnes komnoorte kohalikku ladvikut kõvasti tuuseldanud puhastus. Teiseks oli alles augustis leeri vahetanud teinegi ENSV suhteliselt kõrge ametnik, Valdo Randpere, justiitsministri 26-aastane abi, kes ühes oma poplauljast abikaasa Leila Milleriga samuti Soome kaudu Rootsi jõudis. Neile Läände pagenud ametnikele vaatamata on aasta 1984 olnud eestlastest põgenike osas üldse rekordiline. Väikese sensatsiooni põhjustas nelja vapra nooruki — aga mitte dissidendi ja isegi mitte sangari — ületulek päramootoriga kummipaadis mais 1984: need olid 19-aastane Harry Gelstein, 20-aastased André Hildebrandt, Raivo Roosna (Daniel Ladion) ja 23-aastane Aleksander (ka Alex) Lepajõe (Oltsvel, Berthel, Pertel), kes jõudsid Rootsi kah Soome kaudu.

Veel 1984. aastal leeri vahetanuid. Jaanus Kuum, 19-aastane rattasportlane — juunikuul Taanis. Jüri Vitsut, 40-aastane jurist eemaldus vaikselt turismigrupist oktoobrikuul Lääne-Saksamaal. Septembrikuul kargas kalalaevalt Rootsi kaldale kaks meremeest — 21-aastane Raul Heinsalu ja 22-ne Valeri Sirksalu, viimane naasis vahepeal Eestisse.

Aastaga 1984 võrreldes oli kolmel eelneval aastal leerivahetusi Eestist vähem — kokku seitse. Aastal 1983 neli: meremees Andres (Andris) Prokopovitši ärahüpe Portugalis; muusik Ilmar Oleski leerivahetus Soome kaudu Rootsi, ja nonde aastate veidraim juhtum — anonüümne paar, kelle leerivahetus 1983. aasta novembris sai teatavaks aasta hiljem (need oli umbkaudu 30-aastased Svetlana Ažgirei-Lepik ja Aigar Lepik, kel olevat kästud Rootsi hüpata KGB või GRU poolt). Peale eelmainitud nelja otsis 1983 Rootsis poliitilist varjupaika ja sai selle Estonia-teatri balletisolist Mihhail Bogatõrjov (Mikhail Bogatyrev).

Veel varem, 1982. aastal äratasid tähelepanu Aarne Vahtra juhtum, seni kõrgeima võimukandja varjupaiga palumine Pariisis, ning nädal enne seda Hispaaniat väisates leeri vahetada proovinud filmimees Elbert Tuganovi vahejuhtum; viimane hakkas varsti oma leerivahetust kahetsema ja läks tuldud teed tagasi. Aastal 1981 otsis Läänes poliitilist pagu ainsa eestlasena dr Jüri Jürindi.

Nurjunud leerivahetuste näite tõi üks TASS-i sõnum, mille 12. juulil 1983 vahendas ka UPI ja mille kohaselt Tallinnas olla neli meest üritanud reisilennukit hõivata… Aastal 1982 ulatus Läände teade inimõiguslasilt — kelle humanitaaraktiivi Eestis KGB järgnevail aastail sundis vaikima — koguni seitsme eestlase neljast põgenemiskatsest: Ingerhold Arr (*1964), Harro Arusoo (*1958) ja Arnold Kiirend (*1947) olid omatehtud parvel N Liidu piirivalvurite poolt tabatud rahvusvahelistes vetes 13. augustil 1982. Hillar Pruunsild (*1953) tabati aga Soome ametivõimude poolt 30. augustil 1982 ja tarniti N Liitu. Tarmo Urb (*1952) ja Vello Väärtnõu (*1951) võeti piirialal kinni Karjalas N Liidu poolel 5. novembril 1982. Sama kuu lõpus saadi Allan Alajaan (*1956) kätte tema nuriüritusel kummipaadiga Soome sõuda. Kõiki seitset süüdistati ENSV KrK §81 järgi, mis käsitleb ebaseaduslikku, st ilma passi või loata piiriületust. Kõik pandi vangi. Peale Alajaani, kes suunati Leningradi vaimuhaiglasse.

Vaadeldes nelja viimase aasta edukaid Läände-pagemise lugusid (mida THI loetelus 1981-1984 oli üheksateist), kuid ka teadaolevaid luhtunud juhtumeid, sai RFE uurimisosakonna analüütikule selgeks, et edu saadab üksnes neid leerivahetajaid, kes teevad seda välismaal olles. Üksik erijuhtum läks kummipaadi-põgenikel korda 1984. aastal, arvatavasti mitte tõrgete tõttu piirivalve seiretöös, vaid põgenikke jälitanud kopteri kaotsimineku järelmina. Teisisõnu on N Liidu riigipiir seestpoolt läbistamatu. Sestap on kultuuri- ja parteitegelaste ülekaal edukate leerivahetajate seas loomulik — praktiliselt üksnes neid ju Eestist välismaale lastigi.

Kokkuvõttes oli 1980-kümnendi pagemislaine märgiks Eesti NSV-s maad võtvast ängistusest ja eeskätt puuduliku ideoloogilise andumuse, vaeg-ustavuse sümptomiks, mille pärast Moskvagi sageli Eesti toonast ladvikut ründas. Moskvale oli seejuures peaküsimus eestlaste režiimitruudus. Täpsemalt — truudusetus.


Allikas: Toomas Ilves, A Rash of Defections. Baltic Area SR/1, lk 2-5, vt RFE uurimisosakonna 4. detsembri 1984 üllitist RFE Situation Reportide arhiivküljel.