Leerivahetuse taud. Esimene osa.

Kevadel 1948 välmitud mälestustes pidas Winston Churchill Balti riike Euroopas ägedaimalt bolševismi vastu meelestatud maiks. Et Moskva nad II maailmasõja käigus hõivas ja neist oma Pribaltika tegi, tähendas piiritut riski ning Stalini röögatute meetmetega taastatud impeeriumile hukku, mida eestlased ja baltlased kas just kindlustasid, aga raudselt lähendasid.

Kolmkümmend kaheksa aastat hiljem ilmus Läänes märgiline teaduslik uurimus fenomenist, mida argikeeli teati 'ärahüppe' või 'kargamisena'… Sarnaseid töid oli tehtud ka varem, teiste seas USA välisministeeriumi Välisteenistuse Instituudis töötanud eestlase Tönu Parmingu poolt, ent need käsitlesid kas Ida-Euroopat üldiselt või eeskätt Lääne suhtumist tulnukaisse "sealtpoolt raukardinat".

Uue, 1980. aastail koostatud N Liidust põgenemist vaagiv teadustöö tegi sovetirežiimile truudusetuima etnilise rühmitusena muuseas kindlaks… eestlased. (Vt tabelit allpool!) Peatse järelmina viimset viisaastakut vaakuva sovetiimpeeriumi vastu tõrkudes end ka tõestanud rahvuse. Pangem tähele, et Riho Mesilasel oli selle destruktiivse teguriga pistmist vaid formaalselt…

Kui seni olid sedalaadi teadustööde aluseks avalikud, ajakirjanduses kajastunud juhtumid, siis nüüd vaadeldi N Liidu eriteenituste tarvis koostatud 470+230 nimega salajast põgenikeloendit. Vastava regulaarselt KGB poolt uuendatud nimistu n-ö Nõukogude kodumaa reeturite koondpildi eritluse autoriks oli venelane — ka ise kunagi 24-aastasena Rootsi Kuningriiki ära hüpanud Vladislav G Krasnov. Samuti kui Krasnovi monograafias Soviet Defectors: the KGB Wanted List (Sovetileeri hülgajad: KGB tagaotsitavate nimekiri) on ka mujal sellele ilmingule kohaldatud mõistet defection, mille parim vaste ning ka Külma sõja käsitusega sobiv eestindus on leerivahetus. Reeglina tähendas see idaleeri vahetamist teise, lääneleeri kasuks ning harvemini vastupidist. Ikka ja jälle erandina tähelepanu vääriv Mesilane vahetas leeri mõlemas suunas. Siin pole aga mahti ega mõtet peatuda neil variatiivseil leerivahetajail, keda kutsuti tagasihüppajaiks…

Sõjajärgseil kümnendeil N Liidust välismaale põgenenuid eritledes märkis Krasnov eesti, läti, juudi põgenike rekord-kõrget osakaalu — vt tabelit allpool! Eestlaste osa sovetileeri Lääne vastu vahetanute hulgas ületas suisa 15-kordselt N Liidu keskmist. Samal ajal oli vastav näitaja üsna kõrge ka lätlastel ja juutidel — seitsmekordne.

ϫϪϫ

Suurima üleilmse sensatsiooni eestlastest tekitas loomulikult Viktor Jaanimets, kes KGB nimistu kohaselt oli…

… sündinud 1931 Tallinna linnas, rahvuselt eestlane, endine ÜLKNÜ liige, haridus 6 kl, elukoht Tallinn, töökoht mehhaanik Balti Merelaevanduse turboelektrilaeval Baltika. Tunnused: keskmine pikkus, heledad juuksed, suured peast eemalduvad kõrvad. Ema [ — — — ], vennad [ — — — ] ja õde [ — — — ] elavad Tallinnas. Baltika meeskonna liikmena New Yorgi sadamat külastades põgenes 10. oktoobril 1960 ja palus Ameerika võimudelt poliitilist varjupaika. Leningradi linnakohtu kriminaalkolleegium mõistis 27. veebruaril 1961 tagaselja 15 aastat parandusliku töö kolooniat. Praegu elab USA-s ja töötab elektrotehnikatehases. Foto 1966. aastast koos käekirjanäidisega on toimikusse lisatud.

Ühe meremehe turboelektrilaevalt ärahüppe muutis tavatult kõmuliseks asjaolu, millele KGB oma jahitavate kodumaa-reeturite koondnimestiku isikukirjes paraku ei osuta. See laev tõi Kaliningradist New-Yorki nimelt N Liidu peaministri Nikita Hruštšovi, kes maabudes lubas kogu kapitalistliku süsteemi eesotsas USA-ga kiiresti ajaloo prügimäele saata… Ometi pages just Hruščovi laeva meeskonnaliige ja palus USA-lt poliitilist varjupaika.



Ühendriikide immigratsiooniameti New-Yorgi büroo andmeil, millele Ameerika Hääl samal õhtul eestikeelses saates viitas, oli 29-aastane ületulnu kõige krooniks Baltikumi pärisrahva esindaja — eestlane, kes Manhattani kauplusi külastades oma kaaslastest eemaldus ja siis esimese asjana Eesti Majja helistas…

Rikkumaks psühholoogilise sõja raames Moskva mainet, kasutas Viktor Jaanimetsa 1960-1961, ta vaba maailmaga tutvumise kuil ära välisluureamet CIA oma eestlasest kaastöötaja Eduard Vallaste abiga leerivahetajat reale trükiväljandeile esitledes.

Kõrvaloleva video helirea algul on kuulda Viktor Jaanimetsa novembris 1960 sisse juhatamas oma avalikku kirja Nikita Hruščovile, mida seejärel muusikaliselt retsiteerib Daniel "Don" Meehan.

(An Open Letter to Mr Khrushchev

— Joy Music Inc — 45R-246)


ϫϪϫ
Juuresoleva tabeli selgituseks lisagem, et Vladislav G Krasnovi töö sihiks oli leerivahetajate tähtsuse ja siiruse sotti selgemaks saada. Läänes oldi enamasti kimbatuses, kuidas neisse suhtuda, saates neid vahete-vahel n-ö tuldud teed pidi tagasi. Autor lootis, et tema töö tulemused muudaksid Lääne üldsuse ja poliitikud ületulnute erivajadustest ja kasulikkusest teadlikumaks.

Nii osutaski eritlus aastate 1945-1969 leerivahetajate ühtivust N Liidu läbilõike-kodanikuga. Tolle aja leerivajetaja keskmine vanus oli 28 ja ½ aastat, rahvuseks enamasti (65,2%) mõni idaslaavi etniline rühm. Erandeina ületas sovetileeri hülgajate seas eestlaste, balti ja juudi rahvuse esindajate osakaal oluliselt nende toonase osakaalu N Liidu + Baltimaade kogu elanikkonnas. 

Jalgadega hääletamine ehk poliitilistel põhjustel mujale pagemine oli uusima aja vasakpoolseid, n-ö klassiteadlikke diktatuure (kompartei loosungi järgi proletariaadi diktatuuri) iseloomustav ilming. Siin vaadeldud uurimus sunnib tungima aga sügavamale, kaevuma ka etniliste ja ajalooliste kihistusteni. Eestlastel, liivlastel jmt läänemeresoomlastel paistab kargamine ju veres olevat veel orjaajast, koguni niivõrd, et see rahvusliku vastupanu üheks vormiks on tõstetud. Kas ja kuivõrd see antisovetliku vastupanu tegelikult iseloomustas ka kahel järgneval kümnendil, mil sovetiimpeeriumi alamate tung leeri vahetada — Krasnovi järgi N Liidu pareneva olme ja KGB tõhusama kontrolli tõttu — ju kahanes, seda vaeb “Leerivahetuse taudi” järgmine osa. 

Allikad: Vladislav Krasnovi “Soviet Defectors: the KGB Wanted List” (Stanford, 1986, 264lk) ja Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad…” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).  Filmilõigud ja  - lingid:  British Pathé TV YT-kanal (1960/2014).

Leerivahetuse taud. Teine osa.

Leerivahetuse taudi ☞ I osa 

Kui välispiirid olid kinni, oli iga minek välismaale pisike sensatsioon. Kummati muutus see 1984. aastal mingiks antisovetlikuks rutiiniks. Meie hilisema riigipea esimesi töid Eesti-spetsialistina Raadio Vaba Euroopa analüüsigrupis oligi käsitlus eesti uuspagulasist. Järgneb kokkuvõte sellest uurimusest, kus Toomas H Ilves avas järjekordse seltsimehe Läände-põgenemise tausta, kasutades ingliskeelses algupärandis sõna 'defekteerima' (to defect; defection), mille vaste eesti kõnekeeles on kas 'ärahüpe' või 'kargamine'. Hästi ei kõla kumbki. Siin eestindame selle Külma sõja arusaamale vastavalt leerivahetuseks.

Alles oktoobris 1984 Müncheni raadio uurimisosakonda analüütiku kohale tööle tulnud Ilves alustab oma toonast taustaeritlust värskeimast juhtumist 1984. aasta 15. novembril, mis oli juba üheteistkümnes okupeeritud Eestist sel aastal sooritet leerivahetus. Peategelaseks Hillar Raig — 28-aastane parteiinstruktor ja Harju rajooni komsomoli teine sekretär, kes on võrsunud jõukas ja parteitruus peres. Tema isa Helmut Raig on kuulus agronoom ja endine sovhoosijuht. Viimatine leerivahetaja oli lõpetanud TRÜ õigus-teaduskonna ja valinud kompartei-karjääri, arvestades leevat võimalust Läänes käia ja seeläbi leeri vahetada. Esimene võimalus avanes tal 5. novembril Helsingis, kus ta viibis ühes 40 seltsimehega. Raig kadus rühma juurest ja sõitis Turu sadama kaudu praamiga Rootsi.

Raigi põgenemislugu oli eriti tähelepanuväärne kahest küljest. Esiteks kuna jututeema tõstatanud leerivahetus leidis aset pärast seda, kui NLKP KK sama aasta 1. augustil sakutas EKP KK-d ja ELKNÜ-d puuduste pärast ideoloogiatöös, millele oktoobrikuul järgnes komnoorte kohalikku ladvikut kõvasti tuuseldanud puhastus. Teiseks oli alles augustis leeri vahetanud teinegi ENSV suhteliselt kõrge ametnik, Valdo Randpere, justiitsministri 26-aastane abi, kes ühes oma poplauljast abikaasa Leila Milleriga samuti Soome kaudu Rootsi jõudis. Neile Läände pagenud ametnikele vaatamata on aasta 1984 olnud eestlastest põgenike osas üldse rekordiline. Väikese sensatsiooni põhjustas nelja vapra nooruki — aga mitte dissidendi ja isegi mitte sangari — ületulek päramootoriga kummipaadis mais 1984: need olid 19-aastane Harry Gelstein, 20-aastased André Hildebrandt, Raivo Roosna (Daniel Ladion) ja 23-aastane Aleksander (ka Alex) Lepajõe (Oltsvel, Berthel, Pertel), kes jõudsid Rootsi kah Soome kaudu.

Veel 1984. aastal leeri vahetanuid. Jaanus Kuum, 19-aastane rattasportlane — juunikuul Taanis. Jüri Vitsut, 40-aastane jurist eemaldus vaikselt turismigrupist oktoobrikuul Lääne-Saksamaal. Septembrikuul kargas kalalaevalt Rootsi kaldale kaks meremeest — 21-aastane Raul Heinsalu ja 22-ne Valeri Sirksalu, viimane naasis vahepeal Eestisse.

Aastaga 1984 võrreldes oli kolmel eelneval aastal leerivahetusi Eestist vähem — kokku seitse. Aastal 1983 neli: meremees Andres (Andris) Prokopovitši ärahüpe Portugalis; muusik Ilmar Oleski leerivahetus Soome kaudu Rootsi, ja nonde aastate veidraim juhtum — anonüümne paar, kelle leerivahetus 1983. aasta novembris sai teatavaks aasta hiljem (need oli umbkaudu 30-aastased Svetlana Ažgirei-Lepik ja Aigar Lepik, kel olevat kästud Rootsi hüpata KGB või GRU poolt). Peale eelmainitud nelja otsis 1983 Rootsis poliitilist varjupaika ja sai selle Estonia-teatri balletisolist Mihhail Bogatõrjov (Mikhail Bogatyrev).

Veel varem, 1982. aastal äratasid tähelepanu Aarne Vahtra juhtum, seni kõrgeima võimukandja varjupaiga palumine Pariisis, ning nädal enne seda Hispaaniat väisates leeri vahetada proovinud filmimees Elbert Tuganovi vahejuhtum; viimane hakkas varsti oma leerivahetust kahetsema ja läks tuldud teed tagasi. Aastal 1981 otsis Läänes poliitilist pagu ainsa eestlasena dr Jüri Jürindi.

Nurjunud leerivahetuste näite tõi üks TASS-i sõnum, mille 12. juulil 1983 vahendas ka UPI ja mille kohaselt Tallinnas olla neli meest üritanud reisilennukit hõivata… Aastal 1982 ulatus Läände teade inimõiguslasilt — kelle humanitaaraktiivi Eestis KGB järgnevail aastail sundis vaikima — koguni seitsme eestlase neljast põgenemiskatsest: Ingerhold Arr (*1964), Harro Arusoo (*1958) ja Arnold Kiirend (*1947) olid omatehtud parvel N Liidu piirivalvurite poolt tabatud rahvusvahelistes vetes 13. augustil 1982. Hillar Pruunsild (*1953) tabati aga Soome ametivõimude poolt 30. augustil 1982 ja tarniti N Liitu. Tarmo Urb (*1952) ja Vello Väärtnõu (*1951) võeti piirialal kinni Karjalas N Liidu poolel 5. novembril 1982. Sama kuu lõpus saadi Allan Alajaan (*1956) kätte tema nuriüritusel kummipaadiga Soome sõuda. Kõiki seitset süüdistati ENSV KrK §81 järgi, mis käsitleb ebaseaduslikku, st ilma passi või loata piiriületust. Kõik pandi vangi. Peale Alajaani, kes suunati Leningradi vaimuhaiglasse.

Vaadeldes nelja viimase aasta edukaid Läände-pagemise lugusid (mida THI loetelus 1981-1984 oli üheksateist), kuid ka teadaolevaid luhtunud juhtumeid, sai RFE uurimisosakonna analüütikule selgeks, et edu saadab üksnes neid leerivahetajaid, kes teevad seda välismaal olles. Üksik erijuhtum läks kummipaadi-põgenikel korda 1984. aastal, arvatavasti mitte tõrgete tõttu piirivalve seiretöös, vaid põgenikke jälitanud kopteri kaotsimineku järelmina. Teisisõnu on N Liidu riigipiir seestpoolt läbistamatu. Sestap on kultuuri- ja parteitegelaste ülekaal edukate leerivahetajate seas loomulik — praktiliselt üksnes neid ju Eestist välismaale lastigi.

Kokkuvõttes oli 1980-kümnendi pagemislaine märgiks Eesti NSV-s maad võtvast ängistusest ja eeskätt puuduliku ideoloogilise andumuse, vaeg-ustavuse sümptomiks, mille pärast Moskvagi sageli Eesti toonast ladvikut ründas. Moskvale oli seejuures peaküsimus eestlaste režiimitruudus. Täpsemalt — truudusetus.


Allikas: Toomas Ilves, A Rash of Defections. Baltic Area SR/1, lk 2-5, vt RFE uurimisosakonna 4. detsembri 1984 üllitist RFE Situation Reportide arhiivküljel.

Spioonid, luurajad ja nuhid. Esimene osa.

Oi, Raimu, Raimu! Kas teie ei ole tõesti kuulnud, et Vabaduse Raadio oli algusest peale USA spionaaži-operatsioon?

Vanemuurija Kruusma rõhutatult familiaarne pöördumine oli mõeldud mehele üle laua. Mõned aastad Müncheni raadios töötanuna soovis too nüüd Eestisse asuda, mistap pidi vähemalt tänase, 1979. aasta juulikuu pühapäeva palava pärastlõuna KGB halli kontorihoone ülakorrusel ära kannatama. Et ta imestav kulmukergitus paistaks vähem teeselduna, heitis major Kruusma ülekuulatava ette paar tunamullu Moskvas ilmunud raamatut, mis ta sõnu pidid kinnitma.

* * *

Ikka ja jälle korrati siin sama propagandalegendi. Kuidas Nõukogude kodanik Juri Marin mitu aastat töötas Vabadusraadios (RL) ning uuris üksikasjalikult selle asutuse hoolikalt varjatud sünget tausta. Tema hangitud dokumendid olid kinnitanud NSV Liidu pädevaile organeile varem kogutud tõendeid teise sarnase Müncheni raadio Vaba Euroopa Raadio (RFE) kohta tolle endiste töötajate kaudu, kes samuti olnud luureohvitserid. Neid n-ö rajaleidjaid ideoloogilise diversiooni vaenulikku keskusse oli kolm: kapten Andrzej Czechowicz Poolast, Pavel Minařík Čehhoslovakkiast, major Hrisan Hristov Bulgaariast.

Nad esindavad oma ajastu tuntud, ehkki üksteisest erinevaid juhtumeid. Aga mis seda kolmikut idabloki teistegi kuulsate luurajatega ühendab, on kõigi otsene osalus Ida—Lääne teabesõjas, osavõtt sala- ja avalikest üritusist kindla eesmärgiga — tõkestada vaba teabevoolu. Ehk lühidalt — aktiivmeetmed ja kontrpropaganda. Veel lühemalt öeldes on nad kõik agitprop-luurajad. Nende abiga püüti usutavalt täita kommunistliku kontrakampaania puuduvat lünka.

Vabadusraadio moodi alternatiivmeedium oli parim vastus kurjusimpeeriumi Suurele Valele. Lääne leiutisele vastamiseks polnud aga küllalt Ida meediakampaaniast, ei piisanud ausast võistlusest raadiouudiste ja kommentaaridega, jäi väheks petturlikest dokumentaalseriaalidest ja kuuldemängudest RL-i või RFE vastu, mida samuti püüdlikult tehti pea igas kommude käsutatavas ringhäälingujaamas — Praha Raadiost Majakini, Bakuust Minski ja Tallinnani… Nagu see eetrirünnak 8. septembril 1973 E(R)R-is, kus ENSV teeneline kultuuritegelane ja kommentaator Ivar Trikkel hoiatas:

… Meie kontinendi psühholoogilise kliima parandamiseks on hädavajalik likvideerida Euroopas Külma sõja raadiojaamad Vabadus ja Vaba Euroopa…

Järgmise viisaastaku koordineeritud kava kohaselt võtsid NSVL-i ja ČSSR-i välisluureasutused ette RFE ja RL-i kompromiteerimise ühisürituse sihiga teha nende tegevusele Lääne-Saksamaal viimaks lõpp. Aga Müncheni raadiod elasid üle nii tolle kui ka tulevad viisaastakud.

Peale RFE—RL-i + tänuliku kuulajaskonna jäi Külmas sõjas kui mitte terveks, siis ellu ka vaenulik vastasrind. Suur osa RFE—RL-i sihtmaist või sealseist massilõitadest on endiselt just nende järglaste ja kasvandike käes. Kas viimaste abiga või ilma, aga prosovetikust propagandalegendist on üle sajandipiiri taritud ka müüt Müncheni spioonipesast. Nii ärgas on Eestiski veel kujutluspilt, justkui oleks Vaba Euroopa Raadios Müncheni pruuliga õlle abil loputatud kõrist alla CIA priskeid pirukaid. Sarnaste vihjete tagamõte oli ja on jätkuvalt sisendus, et Müncheni raadiod on USA salaluurelt saanud peale raha ka inspiratsiooni. Niihästi enne kui pärast pööret 1971-1972, mil raadio rahastuskanal USA välisluure keskameti (CIA) haldusest eemaldati. Seal oligi punaste valedekangas too rebend, mida Moskva soovi kohaselt kokku nõeluda üritasid tema käsualused salateenistused.

Kevadel 1965 oli Poola Rahvavabariigi siseministeeriumi julgeoleku-ametil (Służba Bezpieczeństwa) läinud õnneks sokutada oma mees Müncheni raadiosse. Salajase töölähetuse pälvis Andrzej Czechowicz (*1937). Saksamaal teenistust otsiv õnnekütt oli tülitanud ühtviisi nii RFE-d kui ka Poola sõjalist missiooni Berliinis. Viimases ei soostutud teda elatise leidmisel enne aitama, kui Czechowicz näitas äsja talle saabunud kirja. See oli toonud RFE-st rõõmustava sõnumi talle sobiva töökoha vabanemisest…

Ehkki Czechowiczi jaoks päris raadiotööd pakkuda polnud, meediaanalüütiku koht RFE uurimisosakonnas talle kui ajaloolasele viimaks leiti. Kommunistliku salaluure ülesande, milleks oli RFE poola kartoteegi kopeerimine (30 tuhat kaarti) ja Poolas tegutsevate korrespondentide (neid oli sellal pool tuhat) tuvastamine, täitis ta edukalt. Viieaastase luuretöö järel, märtsis 1971 kutsuti Czechowicz ära. Peatselt läks Varssavis käiku tema osalusel RFE-d "paljastav" kampaania. See hõlmas paari aastat kihutusreise üle Poola, käitiste töökollektiivide ja koolide väisamist. Mehe ja julgeolekuameti ühistooteina ilmusid Poola raadio saatesari “Kapteni tagasitulek” (Powrót kapitana, 1971) ja raamat “Seitse rasket aastat” (Siedem trudnych lat, 1973), kus valed algasid juba pealkirjast. Raamatu tõlked levisid Ida hemisfääris laialdaselt, ka vene keeles Семь трудных лет (M, 1975, 272lk). Laimu tipuks oli ameeriklaste süüdistamine, nagu hoiaks nad leival natsikollaborante. Czechowiczile omistati RFE-aastate eest kaptenikraad — tekitamaks ilmset allusiooni kpt Klossi seiklusiga telesarjas “Kaalul on rohkem kui elu”. Mõni aasta hiljem, juba eru-kolonelleitnandina saadeti ta sekretäriks Poola saatkonda Mongoolias.

Pavel Minařík (*1945) on ainus idabloki luuraja, kelle kohta on teada, et teda valmistati ette raadiotööks spetsiifiliselt RFE-s. Koju naastes tõsteti temagi kapteniks, aukraad oli jäägitult teeneline. Tagantjärele tuli Čehhimaa justiitssüsteemil tegelda kpt Minaříki teenistusasjaga tervelt poolteist kümnendit. Aastal 1993 mõisteti ka neljaks aastaks vangi, sisuliselt diversiooni eest. Nimelt oli Minařík Čehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi siseministeeriumi julgeoleku-teenistuse (StB) agendina Praha kevade veteranist pagulast mängides imbunud Lääne-Saksamaale ning tegutsenud 1970-1975 diktori ja toimetajana RFE-s. Kommunismiroimade dokumenteerimise ja uurimise komisjoni poolt kohtule antud dokumentide ja tunnistuste järgi läkitas Minařík sel ajal StB peakorterisse vähemalt kolm kavandit plahvatuste korraldamiseks Müncheni raadiomajas. Ent karistust kandma ta ei asunud…


Kapten Minaržiiki ja ta luuretööd ülistav pseudopatriootlik levilaul
“Dopis Svobodné Evropě” (Kiri RFE-le) Josef Lauferi ja ansambli Golem esituses — taustaks ČTV mustvalge arhiivifilm Pavel Minariki 29. jaanuari 1976 pressikonverentsist RFE-s luuramise tulemusist

Ülemkohus otsustas aprillis 2007 mitte lugeda kuriteoks pommipaneku k a v a n d a m i s t  Minaříki poolt. Vahepeal, veebruaris 1981 RFE tšehhi toimetuse akna all plahvatanud ja nelja inimest vigastanud lõhkelaengu pani tõesti sootuks teine mees — Carlose ehk Šaakali grupeeringusse kuuluv läänesaksa terrorist Johannes Weinrich ning selle terroriakti selget seost StB-ga tuvastatud ei ole. Ida-Saksamaa Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MfS-i ehk Stasi) pabereist selgus, et Carlose terrorigruppi rahastas ja toetas selle pommirünnaku korraldamisel hoopis Rumeenia.

Kümmekond aastat RFE-s töötanud Hristo Hristov on Bulgaaria agitpropi ülespuhutud nimi, kus mingeid tegusid taga ei ole, mistap teda kodumaal peetakse  n u r i l u u r a j a musternäidiseks: Хрисан Христов — провалил се български разузнавач. Et igal teisel idabloki salaluurel oli Viinis oma mees, siis ei tahtnud alla jääda ka Bulgaaria Rahvavabriigi riiklik julgeolek. Nii toodigi telesse ja demonstreeriti "Suurt luurajat Hristo Hristovit!" kõigile nagu tolmuahvi. Polnud temast ei spiooni ega luurajat, ainult hädine kelner Veneetsiast. Üks Bulgaaria endisi majanduspõgenikke, kes maandus lõpuks Austrias ning 1976 teatas ootamatult, et oli Vabas Euroopas töötanud luureteenistuse majorina, ülesande täitnud ja tagasi tulnud. Tema kirjutiste pärisautoriks oli parteilaulik Vladimir Kostov, üks Lääne-vastase ideoloogiarinde eesliini-mehi Bulgaarias. Hristov on tuntud ka joodikust hasartmängurina, kes väga paljudele on külma teinud.

Ilmselt järgis Bulgaaaria salateenistus vanema venna eeskuju ja keskendus SMERŠ-i stiilis "märgadele asjadele", kõrvaldades teise leeri läinud pagulasi mürgigaaside ja -kuulide, õnnetusjuhtude lavastamise ning kidnäpper-tiimide abil. Igatahes sattusid Nõukogude ja Bulgaaria agendid Müncheni raadioisse palju juhuslikumalt kui Poola ja Čehhoslovakkia luurajad. Et ühe värbamisvõttena kuulus sovetlikku spionaažitraditsiooni ka sugulussidemete ärakasutamine, siis pärast 1950-ndit rakendati seda juba mõrtsukatööst märksa sagedamini ka RL-i personali suhtes. Nii juhtus talvel 1965-1966 oma laevade pardailt Läände karanud meremeeste Oleg Tumanovi ja Juri Mariniga, kellest esimene oli põgenedes 21-, teine 36-aastane; arvatavasti värvati kumbki tagasi vastavalt 1972. ja 1967. aastal.

Radio Svoboda peatoimetaja Tumanov (1984)
Jõudsaima karjääriga KGB agent vene toimetuses,
kes korruptsiooni-kahtlustuse tõttu küll
jäi ilma õigusest honorare määrata.

Siis värbas Oleg Tumanov (*1944) peagi ka ühe oma kaaslanna. Aga tema teine naine ja nende ühise tütre ema võeti mehe tagasihüppe järel sakslaste poolt kinni… GRU agendina! Suvel 1986 esines Tumanov sageli idabloki lõitades ning järgnevail aastail sai ta APN-i ja NSVL-i teleraadiokomitee sine cura kontrpropaganda-spetsiks.

Tagasivaates selgus Münchenis, et peale muu varastas Tumanov RFE—RL-i kaastööliste nimistuid, kogus raadio vene personali kohta isiklikku taustateavet ja edastas kõike seda N Liitu. Näiteks 1974 tarnis ta KGB-le tosin köidet teavet, mõni pabereist vilksas ekraanile toonases propaganda-dokumentaalis Radiodiversant. Ent pärast sedagi jätkus luurajaelu tal Münchenis veel 12 aastat.

* * *

Ida-Euroopa koordineeritud propagandakampaania üldsiht oli kujutada Müncheni raadiorüütleid sotsialsmileeri õõnestajate ja pingete üleskruvijatena. Seega ohuna maailmarahule. Sekka kostis RFE—RL-i süüdistamist koguni terrorismis… Sama viisijupi on tänaseks üles korjanud Iraani islamimeelsed meediumid nende oma külmas sõjas Läänega RFE—RL-i ja BBC pärsiakeelsete teenistuste kaastöölisi spioonideks kuulutades. Miski ei saa kaugemal olla  t õ e s t ,  mida autoritaarseil võimudel on lihtsalt valus taluda.

Allikad. Müncheni-aegse RFE—RL-i julgeoleku-osakonna ülema ja Praha-aegse turvakonsultandi Richard H Cummingsi raamat, uurimused, blogi ja ettekanded: Cold War Radio (Jefferson, 2009, 320lk), International Terrorism and the Cold War 4. jaanuarist 1996 jmt. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes Harjumaa/Harju Elu 15. juuni... 6. november 2007. Andrzej Krajewski Szpieg w Wolnej Europie ajakirjas Newsweek Polska 21. märtsil 2011. Praha Raadio 30. aprilli 2007 uudis Příprava atentátu na Rádio Svobodná Evropa končí bez trestu. Atanas Panajotovi 16. jaanuari 2008 intervjuu Blitz-Showle. KGB värbamisvõtteist hõimlaste abiga vt Leonid Mahlise kirjutist Na Svobode s čistoj sovest'ju ajalehes Совершенно секретно nr 4 (206) 1. IV 2006. Ralf R Parve “Oh seda lolli eesti elu!” ajalehes “Kesknädal” 16. jaanuaril 2008.

Spioonid, luurajad ja nuhid. Teine osa.

Järgnev juhtum viitab võimalusele, et Müncheni raadio jäi sovetlike salateenistuste luuretegevuse tulipunktist kõrvale. Kui tuli langetada tõsine valik, siis eelistati oma nuhi saatmist kas või USA sõjaväelaste keelekursustele, selmet sihtida peavaenlase spioonikeskust, milleks KGB kihutustöötajad Vabadusraadiot nimetasid. Vahest ei rohkemaks kui silmakirjaks?

 

Nuhk Tumanovi eelkäijaks RL-is oli samuti meremehest ärahüppaja, kes saanud USA-lt viis aastat varem poliitilise varjupaiga, sattus aastast 1971 RL-i koosseisu Münchenis. Ühendriikides välja antud dokumentide järgi oli ta Juri Marin, kuigi pärisnimi oli Pjatakov ja tegelik sünniaasta 1929. Saatusejoone järsk käänak tuli veebruaris 1966, kui ühe N Liidu luurelaeva (võimalik et GRU oma) pardalt hüppas ära laevastikuohvitser ja kompartei liige, kes Vaikses ookeanis korjati üles USA laevastiku pardale ning kes pärast ülekuulamisi sai Ühendriikide valitsuselt uue identiteedi: Yuri Michael Marin. 

Sarnane käik oli ju Eestis tuntud juhtumil Markus Larssoni ehk Tallinnast pärit filoloogi, endise ETV ja TASS-i ajakirjaniku Raivo Ojasaarega, kes Helsingist terve perega ära kadus ning mõne aasta möödudes tunti ära Ameerika Hääle juures tema uuest nimest hoolimata. Siiski, Pjatakov/Marini lool oli teistsugune järg. Samamoodi oli Marin küll vene keele ja sovetisüsteemi asjatundjana vähemalt kahes erinevas USA asutuses tööd leidnud, ent paljastamise hirmus Lääne-Saksamaalt ummisjalu tagasi N Liitu põgenenud.

Vahepeal Marini ülemeelitanud KGB andis talle varjunime Kit, mis tähendab "Vaala" ja ehk ka iroonilist vihjet ujumisoskusele. Värbamine leidis aset USA pealinnas juba vähem kui aasta pärast Juri äraujumist. Oletatavasti keegi N Liidu esinduse töötajaist oli Washingtonis talle kannule sattunud. Igatahes leidis kontakt sovetliku salaluurega aset seal.

Edasi, septembris 1967 palgati Marin tööle US Army Russian Institute'i (USARI) Garmisch-Partenkirchenis, mis jääb Münchenist lõunasse umbes tunnise autosõidu kaugusele. Vestlusis USA sõjaväelasiga kõnelenud Marin, et miski peale silmuse teda ees ei oota, kui ta peaks N Liitu naasma, kusjuures kaaslastele tundus, et ta aktsepteerib seda asjaolu ilma vähima hirmuta. Partenkirchenist tegi ta sageli erareise Münchenisse. Sealt leidis endale ka järgmise tööpaiga.

Yuri Michael Marin

Juunis 1971 ilmus pikakasvuline siledaks raseeritud peaga mees nimega Marin Vabadusraadiosse. Legendipäraselt mõne aasta eest mingi Nõukogude esinduse tõlgina poliitilist varjupaika leidnu olla üles kasvanud Shanghais, sestap peeti raadios teda ootuspäraselt Hiina asjatundjaks. Saanud toimetaja—teadustaja koha, esines ta eetris Konstantin Neastrovi nime all. Vabal ajal korraldas Marin kolleegidele lärmakaid joomapidusid, mille käigus klõpsutanud ta innuga fotoaparaati… Kas Vabadusraadios üldse tegeleti salakuulajate väljaselgitamisega, küsiti kunagi ühes intervjuus RL-i kauaaegse diktori Julian Paniči käest. Tema mäletas vastukarva-näitena vaid Marinit:

Nii imelikult vähe spioone, nii vähe paljastusi… Olen mõelnud isegi, et — Jumal küll! — mis see siis olgu? Kogu NSV Liitu anname saateid… ja mitte ühtegi tõsiselt võetavat luurajat, kes siin nuhiks, siis ära läheks ja kel midagi tõesti kaalukat pärast rääkida oleks!
On mainitud üht Marinit — sünge kujuna käis siin ringi, alati pooleldi purjakil, labane ja jämedusi loopiv sell. Räägitakse, et ta sokutati siia sihilikult eksitama ameeriklasi — vaat sellised ongi Nõukogude spioonid. Ta oli ehtne tolgus…
Aga igasugu jutud, et keegi on luuraja või keegi on spioon — seda kahjuks juhtus. See oli meie elu üks väga vastikuid külgi… Kui keegi kolleeg hakkas teist kahtlustama ja siis ainult sulle saladuse usaldas, et näe see tüüp… Sellest oli raadios tülisid küll.
Mäletan, üks [RFE—RL-is töötav] ameeriklane, kellele meeldis vene keeles suhelda, rääkis mulle: "Teate, luurajaid ei olegi siia vaja, inimloomuste sobiv paigutus teeb ära sama töö!"
Aga kõik läks eetrisse õigel ajal ja saateile ei olnud etteheiteid kunagi.

  Radio Liberty Committee  1965. a linateos  «Suurim väljakutse»  oli tõdemus RL⎯i küpsusest institutsioonina

Saksamaal abiellus Marin lõpuks ühe Gruusia pagulasest RL-i töötajaga, mida võiks vähemalt selles sarjas tema isikliku elu tipuks pidada… Kui abielu poleks jäänud aga nii lühikeseks.

Marini tollane suunitlemine käis KGB Karlhorsti-esinduse kaudu Ida-Saksamaal. Aastal 1973 üritas Marin uuesti töölepääsu USA Sõjaväe Vene Instituuti, kuid sel korral lükkas USARI ta sooviavalduse teadmata põhjusel tagasi. Marin jätkas Vabadusraadios. Riikliku Julgeoleku vastuluureteenistus loobus operatsioonist Kit 1973. aastal nn aktiivmeetmete osakonna kasuks — Marini edaspidine ülesanne oli Vabadusraadio kui "CIA tööriista paljastamine".

Selleks ajaks oli Marin raadios juba kolm aastat ja novembrist 1973 taheti teda viia üle USA-sse. Eelnevalt oma tulevase tööpaiga, RL-i New Yorgi bürooga tutvumiseks korraldatud tööreisil sai tema vastuvõtjaks juhuslikult teine "sinoloog" Jevgeni Šiljaev, eetrinimega Konstantin Pavlov. Euroopast saabuva kolleegi ametlikku elulugu teades tegi Šiljaev ühe mandariinikeelse nalja, milleks Marin valmis ei olnud. Ta kukkus vabandama oma olematu keeleoskuse pärast ja sama valuga pihtis, et tegelikult pole ta kunagi Hiinas olnud ega mõista ka sealseid keeli — see kõik on vaid päris-eluloo varjamiseks mõeldud legend. Seepeale soovitas Šiljaev Marinil Münchenisse naasta ja seal ennast otsekohe ise töölt lahti võtta.

Nii hämmastav kui see pole, lendaski Marin Münchenisse ja sõitis 14. oktoobril 1973 oma autoga Austria—Ungari kaudu NSV Liitu.

Münchenisse jäi adumata kaotuses murelik kaasa, kelle peig oli haihtunud, ootamata ära isegi mesinädalate lõppu. Asja selgitas paar päeva hiljem telegramm Budapestist:

"Ära proovigi mind enam otsida... Mine raadiosse ja võta välja mu viimase kuu palk..."

Rohkem kui aastase viivituse järel hakkas Venemaal ilmuma RL-i õõnestustegevust "paljastavaid" kirjatöid, kus autorina esitleti Marinit. Tegelik välmija oli kahtlemata keegi KGB aktiivmeetmete osakonnast — kuid kes? Sageli kasutati neis teostes fotosid ja RL-i dokumente, mis võisid samahästi olla hangitud nii Marini enda kui ka mõne teise KGB nuhi abiga.

Peale RL-i, CIA-d ja USA-d hukkamõistvaid tiraade lisas Marin ühes teleintervjuus, et tema eesmärk oli õigupoolest tungida "USA spioonikooli" (loe: USARI-sse) Garmisch-Partenkirchenis, ja et ta võib oma kogemuse põhjal kinnitada selle kooli Nõukogude-vastast suunitlust.

Marini luuretööd tutvustas üsna pinnapealselt kaks Moskvas 1977. aastal trükitud propagandakogumikku (Разведчики разоблачают ja О свободах подлинных и мнимых). Ta ise olevat 1970. aastate lõpus Lätisse asunud. Ei Juri Pjatakov ega Marin pole hiljem agitatsiooni ega propaganda raames, samuti väljaspool žanri piire end mitte kuidagi ilmutanud. 

Allikad: Rihcard H Cummingsi “Cold War Radio: The Dangerous History of American Broadcasting in Europe” (Jefferson, 2009, lk 176-178), “Code Name "Kit": From Defector to Denouncer” ja 17. veebruaril 2013 blogis Cold War Radios. Leonid Mahlis “Na Svobode s čistoj sovest'ju” (На «Свободе» – с чистой совестью). Совершенно секретно nr 4 (206) 1. aprillil 2006. Julian Paniči intervjuu Ivan Tolstoile (День рождения Свободы с Юлианом Паничем) RL-is 4. märtsil 2007. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007.

Ärahüppe järellugu

IX.

(2)

Turismilaeval Amur oli peale eesti oma ka vene ja ukraina gruppe. Eestist pärineva 40-liikmelise grupi juht, NKVD, kompartei- ja ametiühingu-aktivist Rudolf Vingissaar (*1924) seletas kohe pärast Riho Mesilase ärahüpet Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomiteele (EKP KK), et Mesilane oli reisil kõvasti joonud ja sini-must-valget klotsersõrmust kandnud, mis tekitas halvakspanu ja mille ta kolmandal reisipäeval, st 4. juunil sõrmest ära võttis. Austriasse jõuti 13. juunil, reis pidi lõppema kümme päeva pärast. Habe – nii teda omavahel kutsuti – haihtus 15. juunil, ekskursioonilt Wieni kunstiloomuusemisse.

Kadudes muusemi vestibüülis sagivasse rahvamurdu, väljus Mesilane rahulikult peauksest, võttis takso ja lasi end sõidutada USA saatkonna juurde. Kümnekonna minuti möödudes puhkes paanika. Ametiühingutegelasest grupijuht andis sellest ülekuulajaile aru… Rudolf Vingissaar:

Viibides mõne minuti näitusel, märkasin grupi liikmete ülelugemisel, et keegi on puudu. Avastasin, et Mesilast ei ole. [---] Seejärel organiseerisin kohapeal Mesilase otsimisrühma, kuhu kuulusid veel Aleksander Juhanson jt. Kohe me ei saanud aru, mis on juhtunud Mesilasega. Sel ajal, mil otsisime Mesilast, jätkasid teised grupi liikmed muuseumi väljapanekute vaatamist. Otsisime Mesilast muuseumi ruumidest ja ümbrusest veel peale külastuse lõppu, kuid tulemusteta.

Kellegi saatis grupijuht Habet otsima isegi tualetti, kuid seal oli vaid turismigrupi austerlasest bussijuht, keda otsijad kohe hakkasid kahtlustama kaasabis põgenikule. Jaak Pählapuu, kes teiste hulgas oli Habet otsima saadetud, oli grupijuhile rääkinud, et WC-s oli ühe kabiini uks lukustatud. Tema nõudmisele see lahti teha – Mesilase otsimise eesmärgil – vastati muusemitöötajate poolt eitavalt. Kuid jätkame Rudolf Vingissaare 20. juunil 1978 EKP KK-le kirjutatud venekeelse seletuskirja tõlkega:

Kandsin kõigest ette turismi üldgrupi juhile Danilenkole, kes ühes teiste gruppide juhtidega lülitusid ka Mesilase otsimisse. Lõpuks, umbes poole tunni pärast teatas ta sündmusest NSV Liidu saatkonda Wienis.

Ungarlased Traiskircheni pagulaslaagris 1956
WWW.Mediathek.AT

Eesti kompartei keskkomiteest läks seepeale liikvele veidravõitu legend, nagu oleks Mesilane müstiliselt haihtunud Wieni kunstimuusemi tualeti kaudu ja lagedale ilmunud alles Ühendriikide suursaatkonnas. Tema valik taksosõidu (mitte kanalisatsiooni) kasuks oli mõistlikum ja ka palju lihtsam kui edasine asjaajamine USA saatkonna bürokraatidega, kes Riho Mesilase vastu mingit erihuvi tundmata andsid mehe varsti Austria politseile. Nii sai temast peagi veel üks asukas looduskauni Traiskircheni põgenikelaagris. Ta ei olnud siin kindlasti esimene ning ehk mitte ka viimane eestlane.

Siis aga, kui USA saatkonna ametnikud Mesilasega veel tutvust tegid, uuriti—vaadati Amuri pardal juba Mesilase kajutit. Siit avastati kaks kohvrit ja neist paar tosinat asja: peale musta pesu, lipsude, tuhvlipaari, kokkupandava vihmavarju jms oli seal ka N Liidu tollideklaratsioon ja viisa. Mees oli lahkunud, kaks kätt taskus.

Saades 19. juunil kokku N Liidu Wieni-saatkonna esindajatega 20km pealinnast lõunapool asuvas põgenikelaagris, nimetas Mesilane ärahüppamise põhjuse. Selleks pidas ta enda komparteist väljaheitmist viie aasta eest. Ta lisas vene saadikuile, et kõik need aastad oli ta otsinud välismaale pääsemise võimalust. Nagu tagantjärele võib lugeda N Liidu välisministeeriumi konsulaarvalitsuse 29. augustil 1978 koostatud kirjast toona Eesti NSV KGB-d juhtinud kindralmajor August Porgile, märkis Riho Mesilane sel kohtumisel ka oma soovi asuda USA-sse.

Üks Doonau-reisi naiskaaslasi tunnistas pärast KGB uurijale, nagu oleks Mesilane tol saatuslikul välissõidul kord teiste ees lõõpinud, et soovib neile varsti Ameerika Hääle kaudu head õhtut. Siis ei pöörand keegi sellele tähelepanu. Naeruümara telenäo tavaline lõõp.

(Järg)

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Perlustratsioon ja radioperehvat

X.

Sovetlik salateenistus lükkas käima kõik rattad, et teha kindlaks põgeniku järgmised sammud, mida ta vabadusse jõudes ette võttis. Muidugi oli neil sel alal igasugu varjatud abilisi.

Mesilase KGB-toimiku järgi otsustades tuli tõhusat abi näiteks postitöötajailt. Sõnumid priiusest olid ju kontrolli all! Üks toona võõraid kirju lugenu, nagu selgub, oli Tallinna peapostkontori juhataja asetäitja Malle Türk. Toompuiesteel asunud postitöötluskeskuses resideeriv Türk avas muuseas ka ühe Eesti tuntuma raadio-ajakirjaniku nimele tulnud saadetise. See jõudis Tallinna 29. augustil 1978.

* * *

Sel kirjaümbrikul polnud ei saatja nime ega tagasiaadressi. Nii tekib küsimus, miks pälvis just see Austriast saabunud ümbrik sm Türgi või tema alluvate tähelepanu. Ega postiteenistujate võimed ei saa üleloomulikud olla. Kas see oli puhas juhus? Teisisõnu, kas see võiks olla postiametniku professionaalne uudishimu, mis — olgu või mööndustega — lubaks võõraisse ümbrikuisse piiluda? Ei, normaalsetes oludes saab see huvi olla ainult ebaprofessionaalne. Võib-olla inimlik. Kuid näotu ja ebaviisakas… Vähe sellest, niisugune uudishimu oli ja on kuritegelik! Isegi nõukogulike seadustega oli tagatud postisaladus ja võõraste kirjade avamisel lasus keeld.

Siia vahele märkigem, et tol korral jäi postitöötajate spetsiifiline huvi Mesilase kirjade vastu karistamata. Eks süsteem olnud selline, okupatsioon, kommunistlik totalitarism jms… Kuid oletame, et see või teine seltsimees võeti vahele kümnekonna aasta pärast, näiteks perestroika ja demokratiseerimise ajal? Pärastpoole kaotas ehk koguni oma töö, näiteks siis, kui iseseisvus ja õigusriik said taastatud? — Ei, sedan'd küll juhtund pole.

Veel kolm kümnendit täitis sm Türk Tallinna peapostkontoris ja selle järglasasutuses juhtivkohti. Malle Türk (*1946, omandanud kaugõppes 1975 TPT postiside eriala; ja kui mõni harjumaalane tunneb oma kirjavahetuse saladuse rikkumise vastu huvi, siis pärige üle: sm Türgi praegused tf-nr-d on 6536212 ja 6047333) on oma tegevusest jätnud uuemaid märke ka eesti vabasse ajakirjandusse, vt nt Eesti Päevalehes (Tln) 1996. a 13/14. novembril: Tae Seppor, Küsiks justkui valest kohast; — 10. detsembril: Malle Türk, Peapostkontor vastab; EPL 25. novembril 1998: Oliver Rand, Postimaja vaikib; samuti SLÕ-s: 11. septembril 1998 Malle Türk, Eesti Postil uued sihtnumbrid — 4. detsembril 2000 Jaan Väljaots, Kes varastab kirjadest raha?

Hiljem askeldas seesama Türk veel postitöötlemiskeskuses / postikeskuses ning aktsiaseltsis Eesti Elektronpost. Viimane tegeles elektrooniliste kirjade väljatrükiga, ümbrikusse paneku ja postitamisega; ettevõte loodi Eesti ja Soome Posti tütarettevõttena 1995. Postinuuskurina oli Türk hinnatud seega ka Eesti Vabariigis, kui postiside-kontroll oli pisut paremini organiseeritud, märksa mehaniseeritum ja elektroonilisem kui vene ajal…

Malle Türk aastal 1999:

Postikeskus sorteerib kogu posti kõigepealt käsitsi. Siis on kohe tunda, kui ümbrikus on midagi peale tavalise kaardi. Nänni saatmiseks on kollased plastmullidest sisuga ümbrikud. Firmad lisavad jõulutervitustele näiteks pastapliiatseid. Kahtluse korral valgustab toll ümbriku läbi. (…) Kirjade sorteerimise masin ei lase läbi isegi sellist ümbrikku, mis sisaldab kirjaklambrit.

* * *

Kuid liigume tagasi aastasse 1978. Mida postinuuskur leidis? Ümbrikus oli, otsustades 1. septembri pärastlõunal koostatud “korrespondentsi võetuse ja vaatluse protokolli” järgi, südamlik läkitus Helgi Erilaiule (1942—2023), millel me eraelu kaitsvate tõkete tõttu pikemalt ei peatu. Läkituse all oli selgesti loetav Riho Mesilase allkiri koos tagasiaadressiga Otto Glöckel straβel Wienis.

Loomulikult ei komistatud peapostkontoris kirja otsa kogemata. Konkreetne korraldus tuli KGB-st, kes oli ärakargaja käekäigu pärast pehmelt öeldes mures. Kuigi selline sekkumine kirjavahetusse vahetevahel toimus seaduslikult, prokuratuuri loal, tuleb siiski lisada, et niisuguse läkituse saatja isiku tuvastamine, kus puudu on adressant, eeldas välisside täielikku järelevalvet, sealjuures kõigi üle piiri saabuvate ümbrike sisu üleuurimist ja ka süvenemist. Veel hullem asi selgub nn väljasõidutoimikuist. Sealt on näha, et KGB analüüsis inimeste erakirjavahetust ja pidas selle iseloomu üle ka arvestust. Kindlasti ei sõltunud siin kuigi palju ega õigupoolest üldse miski sellest, kas võõraste kirjade avamine toimus seadusega ettenähtud prokuröri-sanktsiooniga või ilma selleta, sest enamasti saadi läbi ilma. Sovetlik postiteenistus oli salateenistuse käepikendus. Mesilase juhtum andis siin rohkem kui ühe kinnituse.

Samalaadi protokoll koostati ka ühe teise ümbriku sisu kohta. See juhtus päev varem Pärnus. Seal sai protokoll vormistatud juba KGB kohaliku operatiivtöötaja leitnant Peeter Eesmaa (*1949) käega. Pärnu postimajas tuvastatud kiri oli adresseeritud põgeniku emale. See algas operatiivvolinik Eesmaa koostatud protokolli andmeil sõnadest:

Tere, ema!
Mul on mõningaid lootusi…

Kiri emale lõppes sõnadega:

… Isegi surmahetkel ei kahetse ma midagi.
Riho, 16. augustil Wiener Neustadtis.

* * *

Samuti said juurdlusorganid Riho Mesilase vabaduspõlve alguse kaardistamisel abi Tallinna Raadiomajas välis-ringhäälingut seiravalt salajaselt eritoimetuselt. Sealt tuli KGB-sse ametlik kinnitus selle kohta, et põgenikku mainis lõpuks üks välisraadio ja nimelt Ameerika Hääl. Nagu Tallinna raadio (siis ER-i, praegu ERR-i) programmide peadirektori asetäitja Arno Kirt (1939—2016) kandis 1. septembril 1978 ette KGB-le, oli Ameerika Hääl eelmise nädala laupäeval, 26. augustil väliseesti kultuurikroonika raames ära toonud ühe Kanada eesti ajalehe sõnumi…

Ameerika Hääl:

… Vaba Eestlane teatab, et Austrias eemaldus ühest turismigrupist ja valis vabaduse Riho Mesilane, kes töötas teadustajana Tallinna TV-s. Ta on ühtlasi följetonist ja tema sulest ilmus mõni aeg tagasi üks teos Loomingu Raamatukogu sarjas.

* * *

(Järg)

Allikad: Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007; Kadi Talpsepa “Kirjapommitaja väldib postikeskusi” ajalehes SL Õhtuleht, 21. detsember 1999.

Koosseisutäiendus. Ja viktoriin.

OLÜMPIAREGATI imelise aasta 5. augustil sadas nukuvabariigi ENSV nukuvalitsuse vastavasse osakonda otse Kremlist ja eripostiga 4 päeva varem Tallinna läkitatud kiri. Nõudega seada kohalikus teleraadiokomitees — tänases mõistes ERR-i juhatuses — sisse uus, KGB kaastöötajale sirmiks sobiv töökoht. Rahastada lubati Moskvast.


KIRI:

Eesti NSV Ministrite Nõukogule                                T. SALAJANE

N S V L -i    M I N I S T R I T E    N Õ U K O G U

KORRALDUS
Nr 1511-rs 1. augustist 1980. a.

Moskva, Kreml

VÄLJAVÕTE

       1. Viia koosseisu täiendav ametikoht:
       Eesti NSV Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee — välissuhete sektori juhataja.
       NSVL-i Rahandusministeeriumil eraldada Eesti NSV Ministrite Nõukogule näidatud ametikoha ülalpidamiseks vajalikud assigneeringud.
       2. Määrata kindlaks, et käesoleva korralduse punktis 1 ettenähtud ametikoht täidetakse NSVL-i KGB kaastöötajaga.

NSVL-i Ministrite Nõukogu
Esimehe at. N.[-ikolai] Tihonov [Tihhonov]

VIKTORIIN:

• Kes sai(d) välissektori juhataja ametinime taha varjuva(te)ks KGB töötaja(te)ks)?
• Millal lõppes tema (nende) töö?
• Millega tegeleb (tegelevad) ta (nemad) täna?

Allikas: Eesti Riigiarhiiv

Kõrge kohus

EKP KK sekretär Vaino Väljas, kelle kompetentsi kuulub VABARIIGI kulutuurielu juhtimine, märkis aasta lõpul maha uued kõrged rajajooned, milleni kunstnikel ja kultuuritöötajatel tuleb jõuda. Nimetatud jooned said maha märgitud venekeelse ajakirja Tallinn möödunud aasta [1979] viimase numbri juhtkirjas "VÕSOKIJ DOLG HUDOŽNIKA".

NALI algab juba juhtkirja pealkirjast. Võsokij dolg hudožnika tähendab eesti keeles:  k u n s t n i k u  k õ r g e  k o h u s. Kenasti kahemõtteline pealkiri. Kunstnikul tuleb täita  k õ r g e t  k o h u s t , vastasel juhul satub ta ise  k õ r g e  k o h t u  alla. Enamasti mitte otseselt, aga nii seljataga. Saab näiteks kunstiinimene järsku teada — et tema plaanitud välismaasõit on ära keelatud — et kirjastusse antud käsikiri jõuab trükki ehk seitsme aasta pärast — kui üldse jõuab — jne. Kõik lihtsalt seepärast, et kõrge kohuse osas on võlgu jäädud — võsokij dolg võib ju tõlkes ka  s u u r t  v õ l g a  tähendada.

KES siis takistavad kõrge kohuse täitmist? Vaino Väljas leiab, et kunstielul on risuks jalus pingelõdvenduse ja rahuliku kooseksistentsi vastased, Pekingi hegemonistid ja agressorid, kes ennekõike püüavad õhutada natsionalistlikke igandeid ja eelarvamusi… No-jaa, oleks ju kena, kui keegi eesti helilooja kirjutaks ooperi sellest, kuidas Pekingi hegemonism õhutab eesti natsionalismi! Siis aga hakkab ülepeakaela armastama eesrindlikku lüpsjat-karjatalitajat, ning teinud läbi raske hingelise kriisi, kasvab ooperi viimases vaatuses ümber korralikuks Moskva-meelseks inimeseks.

NÕUKOGUDE Eestis oleks ka kirjanikke, kes nimetatud ooperile libreto kirjutaks — soliste, kes partiid maha laulaks. Päris kindel on vaid see, et näiteks Arvo Pärt niisugust ooperit ei kirjutaks ja Neeme Järvi — esiettekannet ei dirigeeriks. Need kaks kunstiinimest on Nõukogude Eesti kultuuriloost jäädavalt kustutatud, nagu poleks nad kunagi sündinudki. Sest nemad eelistasid  k õ r g e  kohuse täitmisele  l i h t s a t  loominguvabadust. Kõrge kohuse täitmisega juhtub pidevalt vigu ja viperusi ning Vaino Väljas leiab koguni, et kunst sarnaneb põllumajandusega: üks aasta on hea, teine on halb. Sel puhul kinnitab ta, et kunstiloojad peaksid nägema elu tootmsitöö eesrindlase silmadega. Kuidas niimoodi nähtud elu ja niimoodi tehtud kunst välja näevad, selle kohta on juba küllalt näiteid Stalini-aja sotsrealismis.

KUNSTITEGIJAD ise tahaksid muidugi vaba suhtlemist välismaailmaga, et näha mida ja kuidas seal tehakse. Aga see võiks juba nurjata kõrge kohuse täitmise. Vaino Väljas leiabki oma artiklis, et paljude autorite silmaring ja maailmavaade on piiratud. Eks üheülbaline maailmavaade piirab ka silmaringi! Suhetest välismaailmaga ei räägi ta oma artiklis üldse muud midagi, kui et kusagil on hegemonistid, agressorid jt halvad inimesed. Hüüdmõte, mis artiklist silma hakkab, on selge siililegi, nagu ütleb kõnekäänd. Kunstielu kruvid tuleb kõvemini kinni keerata, et hõlbustada kunstnikel oma kõrge kohuse täitmist! Ja siinkohal leidub sm Väljase artiklis ka absurdihuumorit. Ta kinnitab, et edasiviiva kunsti saladus peitub pöördumises tänapäeva aktuaalsete probleemide poole. Kuidas see Nõukogude oludes võimalik oleks, selle kohta selgitust ei ole.

AGA võiksime ju ette kujutada kümne meetri pikkust monumentaalmaali nimega "VENNALIK ABI AFGANISTANILE". Esiplaanil paraadmundris ja roosakate põskedega Nõukogude sõjamees, kellele nägus naeratav afgaani neiu ulatab lillekimbu. Tagaplaanil Nõukogude tankid ja niipalju Afganistani rahvast, kui pildi peale mahub. Ja hästi kaugel, kusagil Pärsia lahe ääres naftapuurtornis lehviks uhkelt punane lipp sirbi ja vasara kujutisega.

Jossif                 +                 Vaino

ALLIKAS: Riho Mesilase naljanurk Vabadusraadios, veebruar 1980.

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

XIII.

Vabadusraadiosse tööle sai Mesilane vormistatud veebruaris 1979, mispuhul ta 17. mai Vaba Eesti Sõnas kirjutas, et tal olnudki...

“... kindel siht hakata tööle väliseesti ajakirjanduses ja kui õnnestub, siis raadios. Selle tööga on mul küllalt kogemusi. Arvan, et praegune koht Vabadusraadios on peagu parim, mida võiksin tahta.”

Raadiotööl avanes Mesilase parim anne – raadiovestleja oma. Pikemata kujunesid välja ning said tuntuks tema alalised raadiorubriigid. Juba veebruari lõpus algasid Riho Mesilase iganädalased vestlused. Nagu neist kuuldus, koges Mesilane juba siis "väliseesti ajakirjaniku" tunnet, mis ei seganud sünnimaale jäänud kolleegidele kaasa tundmast. Mesilase empaatia määra näidaku siin pea täielikult ära toodud, järjekorra numbrit arvestades teine raadioveste, mis oli eetris märtsis 1979.

Muide, loo elavdamiseks märkigem, et Vabadusraadio traditsiooniks sai Mesilase vestlust kuulama kutsuda reipa kõlliga, mis oli seatud tšelestale "Kalevite kantsi" marsi järgi (helilooja Priit Veebel, Raivo Tammiku seade ja esitus)

* * *

[---] Kuigi me [eesti saadete toimetus Münchenis] oleme kaugel ja meil on sageli raskusi kiire ning absoluutselt tõese informatsiooni saamisega nende sündmuste kohta, mis toimuvad Nõukogude Eestis, ei ole meile seni kunagi ette heidetud sisulisi vigu. [---]

Kui nüüd põhjalikumalt mõtlema hakata, siis kerkib ikkagi küsimus, et kellel on tõepärase informatsiooni andmisega rohkem raskusi, kas kodueesti või väliseesti ajakirjanikel.

Meie reporteritel pole võimalust Eestimaad mööda ringi sõita ja kirjeldada järjekordseid töövõite ning valimiseelseid koosolekuid. Selle töö teeb meie eest ära püüdlik Nõukogude Eesti ajakirjandus ja selle eest suur tänu. Nõukogude Eesti ja kogu Nõukogude Liidu ajakirjandus kaotab aga kogu püüdlikkuse, kui juhtub midagi niisugust, mis üldkohustuslikku hurraa-meeleolu rikkuda võiks. [---]

Suur osa Nõukogude propagandast läheb eesti rahvast mööda. Eesti toimetaja vaatab hirmu ja tüdimusega järjekordset keskusest saabunud artiklit, mille avaldamine on kohustuslik. Selliseid materjale avaldatakse nii, nagu nad on. Peaasi et midagi ei juhtuks, et keegi pähe ei saaks. Ja mõistagi soolatakse ka natuke üle, et oleks kindlam. [---]

Äsja alanud liiklusülevaatust nimetas Eesti Raadio eile [1. märtsi 1979] hommikul liiklusohutuse ülevaatuseks, sest ametlikult saab liiklus Nõukogude Liidus olla ainult ohutu. Tõlgid ja keeletoimetajad on juba suuresti loobunud raskete lausetega maadlemast, sest ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles. Ainult kirjutatud eesti tähtedega.

Üks tubli eesti töömees, autojuht või agronoom kasutab oma avalikes esinemistes sedasama püha kantseleikeelt, tehes seda instinktiivselt. Eks tegelikud rõõmud ja mured on midagi muud, neid arutatakse enne ja pärast peokõnesid kitsamas ringis, kuhu kroonukeelsus ega kroonumeelsus ei pääse.

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

* * *

(Järg)

ILLUSTRATSIOON: Riho Mesilase šarži eest tänab autor Heinz Valku 1977. aasta karikatuuri eest. ALLIKAD: Riho Mesilase II raadioveste, RL 2. märtsil 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Kasvatan habet (1970)

Sündisin 1949. aastal Pärnu linnas. Isa ja ema on töölised. Lapsepõlve veetsin maal vanaema juures. Kodus mängimine läks pikapeale igavaks. Jaanuaris 1956 alustasin Laiksaare algkoolis oma haridusteed. Hiljem õppisin mitmetes Pärnu ja Tartu koolides. Tegelesin veidi isetegevuse ja spordiga, koolivaheaegadel käisin tööl.

Kevadel 1966 lõpetasin Pärnu Koidula-nimelise keskkooli. Tahtsin näitekunsti õppida. Isa ütles, et see amet leiba ei anna ja nii astusin sügisel Tallinna Miilitsa Erikeskkooli. Sain hakkama ühe tõsisema korrarikkumisega. Pisar oli silmas, aga koolist tuli lahkuda. Astusin Eesti Põllumajandusakadeemia veterinaaria teaduskonda.

Nüüd olen III kursusel. Möödunud kuul abiellusin, elu üle ei nurise. Praegu kasvatan habet, sest kasva(ta)mine on isikliku arengu lihtsaim vorm. Kirjutamist kavatsen jätkata ka edaspidi. Midagi rohkem mul lisada pole.


Allikas: Põllumajanduse Akadeemia 26. märtsil 1970

Olümpiamängud on tulemas...

XVI.

Aastail 1979... 1989 kõlas Vabadusraadio — Raadio Vaba Euroopa eesti saateis Riho Mesilase naljanurk, mis jõudis kuulajani alul lühidalt pühapäeviti ja hiljem pikki aastaid laupäeviti.

Siin on näide Mesilase raadiovestest olümpiaks valmistumise kohta, õigemini selle käsikirjast. Autor kirjutas ja esitas selle aasta ja kaks kuud enne Tallinna olümpiaregatti.

(Tekst suureneb pildile klõpsates)

Naljade või humoorika veste muusikaliseks kujunduseks olid vaheldumisi Joel Steinfeldti “Mesimummi” ja rahvalik “Õllepruulija” laul. Kumb pala ühel või teisel korral peale pandi, sõltus naljanurga meeleolust, autori tekstide toonist ja isikupära määrast. Mesilane tõlkis ja esitas aeg-ajalt ka teiste euroopa rahvaste humoristide viljet. Vahel rääkis lihtsalt uusi anekdoote, tihtilugu ta enese väljamõelduid, kuid mitte ainult.

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis on ilmunud tervikuna ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).