30.5.10

Kaklus Inglise aias

Eesti tõsielu-romantik Olev Remsu kirjutab ja arvamus-ajakirjanduse briljant Õhtuleht avaldab Kadrioru piiariga seotud KGB-skandaali lahates ehtsa spioonipõneviku. Lugu räägib müstiliste Toomas I — Toomas II — Riho M-i suhetest. See ei ole just suhete trigonomeetria, küll aga kahemõõtmeline ekslemine paralleelide otsingul tänase päeva ja paari kümnendi taguse möödaniku vahel.

Autor alustab õigest otsast. See tähendab eelloost ehk Riho M-i õpiajast, mida nad — täisnime poolest Mesilase Riho ja siis ikka Remsujevi Olev — keskkooli-pingis teatavasti jagasid:
Õnnetu Riho M oli kole andekas poiss, keskkooli järel õppis ta EPA-s, temaga juhtus poliitiline apsakas, enese puhtaks pesemiseks soovitati tal astuda NLKP-sse, ja seda ta tegigi. Riho lõpetas EPA ning alustas tööd ER-is põllumajandus-ajakirjanikuna, seejärel tuli sundteenistus Nõukogude Armees, kus ta visati uue pahanduse pärast parteist välja. Nüüd maksti talle kätte — teenistusest vabanedes ei leidnud ta kuskil erialast tööd. Kuni järsku algas tema imepärane karjäär...
Edasi jagab Remsu tõlgendusi selle kohta, miks Mesilane sattus Läände ja mida kõike ta seal KGB salapärase juhatuse all teha võis.

Aga mis see muu oli, kui vana karjääri — ikka selle ajakirjandusliku päris õnnelik jätk. Mis kulges tõusuteed ja uues mõõtmes — RL-is. Ja seejärel RFE-s, ent ometi ühe ja sama katuse all Münchenis, aadressil Oettingenstraße 67 asetseva RFERL-i raadiomaja eesti toimetuses. Alul kuus aastat Lex Terrase ja siis veel neli Eeva Kangro käe all ning lõpuks aastapaarike ka Tom Ilvese alluvana. Enne RFE Eesti Osakonna ülemuseks tulekut oli Toomas I neli aastat RFE hoopis teises harus, nimelt teaduriks raadio uurimisosakonnas. Mis teda sealt ära tõi, see on sootuks iselugu.

Siin, Müncheni Inglise aia ning Oettingenstraße vahel,
asuski 1975 kuni 1995 eesti toimetuse kodu
(Wolfgang Eichhorni foto aastast 2008)

Kelle õnneks, kellele õnnetuseks, kuid sestsaadik oli Riho Mesilase tööalane mäkketõus seiskunud. Ta oli saavutanud küll vanemtoimetaja ausa seisuse, aga hellitanud ka toimetuse juhatajaks saamise lootust. Kuni Ilves I selle posti tema eest hõivas. Ei ole tarvis imestada kõike, mis sellal eesti toimetuses ja toimetuse lähiümbruses võis juhtuda... Kas teab või aimab seda Remsu? Mõnda tema teab ja mõnda mitte:

Olev Remsu:
Rihoga juhtus tema Müncheni-elus nõnda, et ta kadus ära, keegi ei teadnud, kus ta viibib. Kahtlused kasvasid, kuid ikka leidus tal Toomas nr 1 näol kaitsja. Miks mitme (ja mitme siis?) luure maiuspala Vabadusraadio eesti saadete direktor teda kaitses?
Kust võtab Remsu, et Vabadusraadios (RL-is) — kus pealegi sellal (1989) enam eesti saateid ei tehtud — keegi Mesilast kaitses. Vaevalt. Ja milleks? See on Remsu loo vääreeldus. Millega ta vist tahaks Toomas Esimesest teha mitte lihtlabast, vaid — — — topeltagenti?

Või oletab Olev Remsu, et siiski Vaba Euroopa Raadio (RFE) eesti toimetuse juht Toomas Hendrik Ilves oli see, kes kuidagi Riho Mesilast kaitses? Miks ta nii arvab? Või mida Remsu üldse kaitsmisest rääkides silmas peab? Kas seda, et Toomas I teda töölt lahti ei lasknud? Ent Riho M ju lahkus peagi ise. Kas Olev R teab kuis, miks ja mille nimel?

Nii ongiväga paslik lõpetada Riho M-i lühijutuga:
Haruldane leid
N rajoonilehe prügikastist leiti 300-karaadine briljant pealdisega:
“Ei ole midagi uut päikese all!”

14.5.10

Sildumine Moskvas

XXXIX.

Müncheni konsulaat andis Mesilasele viisa otsesõiduks Moskvasse ja vastu vaielda polnud mõtet. Kui Lufthansa lennuk 19. juulil 1991 Šeremetjevos maandus, ootas teda paar N Liidu välisministeeriumi ametnikku. Lennujaam tundus ootamatult kõle ja pime. Mees küsis, kas siin on mõni elektrikatkestus juhtunud. Samas aga taipas, et on võõrsil elatud aastatega võõrdunud sovetlikust tegelikkusest.

Nelja päeva pärast ilmus tema juurde 29-aastane ajakirjanik Eestist sooviga koju naasjat intervjueerida. Mesilane oli kuulnud südist reporterist, kes püüab ikka esimene olla. Too oli oma suutlikkust ka tõestanud, koguni rahvusvaheliselt. Paari aasta eest osundas ka RFE—RL korduvalt tema Kabulist antud sensatsiooniliste reportaažide arvandmeid Afganistanis hukka saanud okupatsiooniväelasist, mida ametlik meedia N Liidus enne polnud kordagi esitanud.

Aga Mesilane ei teadnud — kuigi võis aimata — et sel ajakirjanikul oli KGB-lt saadud taustateavet ka tema kohta. Vahest oli hästi informeeritud ja igale poole pääseval reporteril võimalus isiklikult sirvida tema toimikuidki?

Hüpates sündmustiku loomulikust kulust üle, läks ju veel 11 kuud enne, kui Kalle Klandorf ühes Jaan Tootsiga tegi kõmurikka avalduse, et ajakirjanik Toomas Sildam oli 1985. aastal värvatud KGB agendiks varjunimega Kristjan.

Sildam seevastu teadis Moskvasse kohtuma minnes väga hästi, et intervjueeritav on KGB endine agent. Neile levivaile kuuldusile justkui kinnitust otsides alustas ta Mesilase küsitlemist kompamisi. Ning kuulis vastuseks sama juttu, mida Mesilane oli varem ja mujalgi rääkinud. Täpselt sama noore mehena kui Sildam praegu, oli ta 1978. aastal teinud KGB-ga lõpparve. Nii Sildam Päevalehes kirjutaski:
Riho Mesilane lükkas ümber oletused, nagu olnuks ta pidevalt KGB luureteenistuse palgalehel ja nagu lõppenuks nüüd tema väliskomandeering. “Aga see pole mingi saladus, et Austriasse sattusin turismigrupi väikese nuhina,” naljatles Mesilane. Riikliku Julgeolekukomitee ohvitser Ants Piirsalu värvanud tollal 29-aastase Eesti TV diktori konkreetselt Doonau-reisi jaoks. “Olen sellest oma raadiosaadetes paar korda avalikult rääkinud. Hiljem pole mul KGB-ga mingit pistmist olnud,” kinnitas Mesilane.
Sildam poetas usutlusse ka KGB toimikuist pärit andmeid, sh kuupäeva, mis paraku osutub faktiliselt ekslikuks — see näpuviga võimaldab hiljem, pärast arhiivide avanemist ajakirjaniku salapärase allika paljastada. Aga Mesilase suurim viga, mille ta Sildami kuuldes tegi, oli lubadus Vaba Euroopa Raadiost kirjutada. Kirjutada midagi, mis vastupropaganda vallas just toda kaa-gee-beelikku paljastusžanri toidab.
Mesilane kavatseb tulevikus kirjutada päris mitu raamatut. Esimene — “Peaaegu vabas Euroopas” — peaks valmis saama veel sel [1991] aastal. “Ei tea ainult, kes neid raamatuid avaldab,” mõtiskleb Mesilane.
Küllap me aitame, võis mõni lootusrikas mehike sovettide salaametkonnas seepeale käsi hõõruda…

Muudatustest N Liidus ja Eestis arvas Mesilane, et…
“Algul mõtlesin, et see kõik lõpeb aasta–paariga nagu Brežnevi toitlusprogramm.”
Ja lisas Eesti iseseisvuse väljavaadete asjus:
“Muidugi ei ole ma selle vastu, kuid Eesti ei ole N Liidu küljest veel kuhugile läinud. (...) Iseseisvuse juttu on hea rääkida, kui elad Eestis ja pead seda riigiks. Maailma-mastaabis on kõik sootuks keerulisem.”


Allikad: Toomas Sildam “Riho Mesilane tuli tagasi” Päevaleht, 25. juuli 1991. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

13.5.10

Informeeritud krimireporter

Paarkümmnend aastat Eesti ühe informeerituma ja kompetentsema ajakirjanikuna tuntud ning praegu ERR-i "vabahärrana", enne seda aga presidendinõunikuna töötanud Toomas Sildam (*1961) ütles mais 2010 Eesti Ekspressile tehtud avalduses, et…
... minul ei ole Eesti riigi ega riigi vastavate asutuste ees midagi varjata.
See võib tõsi olla, ent kindlasti polnud see nõnda kümmekond või enam aastaid tagasi.

Endine miilits ja eriteenistuse töötaja Kalle Klandorf (*1956) väidab mais 2010 ilmunud raamatus "Jälitaja ja jälitatav", et praeguse presidendi pressiesindaja Toomas Sildam töötas kunagi KGB heaks ning et selle kohta on ka tõendeid. Neid tõendeid kasutas ta juba aastal 1992, kui ta juunikuu 22. päeval marssis koos Jaan Tootsi ja veel viie Toompea eriteenistuse mehega Kuku-raadiosse ja tegi avalduse: 
Toomas Sildam värvati KGB teenistusse 1980. aastate keskel, tema pseudonüümiks oli Kristjan ning agendijuhiks Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee V osakonna töötaja Gennadi Agrov...

Gennadi Agrov (*1953; pildil K2/ÕL-i 2010 vahendatud dokumendifoto 1980. aastaist) — N Liidu salateenistuse ideoloogilise luure operatiivtöötaja oli viimati MuPo tubli parkimiskontrolör ja paari aasta eest ka Tõnismäe pronkssõduri kaitsja. Tema KGB-minevikku valgustati 2005 ametlikult Riigi Teataja Lisas. Sellal oli ta KaPo teada alles turvafirma Alfa Service arendusdirektor. Pärast KGB tegevuse peatamist EV-s oli luuraja karjäär jätkunud Venemaa mereväebaasi eriosakonnas Tallinnas.

Et Kaitsepolitseiamet otsustas selle KGB ohvitseri ametikäigu avalikustada, tähendab vaid üht — Agrov ei tunnistanud õigel ajal üles ei enda seotust ega tema poolt värvatud ja/või kureeritud agente. Seega ei pruugi KaPol mingeid oma allikaid Kristjani olemasolu või tegevuse kohta olla. Muidugi, kui kunagine Kristjan — või kes tahes selle nime taga ka seisis — ei ole vahepeal midagi ise Eesti Vabariigi vastuluurajaile pihtinud.

Sildami suhted KaPoga pole aga mitte alati päris n-ö usalduslikud olnud, vähemalt mitte enne kevadet 2002. Kas oleks KaPo oma aastaraamatusse vastasel juhul pannud fotot 9. mai tähistamisest Tõnismäel, kus ajakirjanik Toomas Sildam vestleb vene diplomaadiga. Kindlasti ei oleks Kapol muidu põhjust olnud niigi läbipaistva vihjega pildile lisada kaitsepolitseinike kahtlustusi rõhutavat allkirja:
Kas süütu südasuvine pildike Tallinna kesklinnast või hoopis võrrand mitme tundmatuga?
Niisiis pidi Sildam ausa mehena "Eesti riigi ees" suu puhtaks rääkima kunagi hiljem. Millalgi pärast maid 2002… Võib-olla juhtus see vahetult enne asumist riikliku julgeoleku seisukohast tundlikule ametipostile, st president Toomas Hendrik Ilvese piiariks?

Kui keskerakondlane Klandorf aga kinnitab, et omab tõendeid, siis on üks neist "tõendeist" mõistagi viis viimast aastat Keskerakonna — vabandust! — MuPo leival olnud operupolnomočennyj Gennadi Agrov. Kas juhuslikult või mitte, aga just Klandorfi mälestuste ilmumise eel loobus Agrov kindlast teenistusest MuPos — ja ühtlasi poolteisest EV keskmisest palgast — ning on kõige parajamal hetkel silmapiirilt kadunud.

Klandorfi kinnitusel oli Sildam 1980-kümnendil ta sõber ja koguni peretuttav, ent…
Ühel [1988. aasta] veebruarihommikul tõmbasid julgeolekumehed Nõmmel Lagle Parekilt segastel asjaoludel ära koti koos mingite nimekirjadega [õieti: stalinismi-vastustajate allkirjalehtedega - HK]. Uurisin miilitsana seda lugu, aga sinnasamma see jäi — võis arvata, et julgeolek midagi toimetas, kuid uurimine ei käinud nii, et helistan julgeolekusse ja küsin: mis te seal Parekilt ära võtsite? Paar päeva hiljem sammus Sildam, seesama kott näpus, mu kabinetti legendiga, et kott leitud kusagilt Muugalt ja toodud Sildamile toimetusse. Huvitav lahendus KGB-lt igal juhul...
See seik on iseenesest kaudne tõend. Üks paljudest, sest niisuguseid leidub siin ja seal veel ja veel.

Üheks kaudseks tõendiks on ka Riho Mesilase loo XXXIX peatükk.


Allikad: Kalle Klandorfi raamatu “Jälitaja ja jälitatav” katkend — "Kas Toomas Sildam oli KGB agent?" Eesti Ekspress, 13. mai 2010, nr 19(1066), lk 44. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)