Leerivahetuse taudi ☞ I osa
Kui välispiirid olid kinni, oli iga minek välismaale pisike sensatsioon. Kummati muutus see 1984. aastal mingiks antisovetlikuks rutiiniks. Meie hilisema riigipea esimesi töid Eesti-spetsialistina Raadio Vaba Euroopa analüüsigrupis oligi käsitlus eesti uuspagulasist. Järgneb kokkuvõte sellest uurimusest, kus Toomas H Ilves avas järjekordse seltsimehe Läände-põgenemise tausta, kasutades ingliskeelses algupärandis sõna 'defekteerima' (to defect; defection), mille vaste eesti kõnekeeles on kas 'ärahüpe' või 'kargamine'. Hästi ei kõla kumbki. Siin eestindame selle Külma sõja arusaamale vastavalt leerivahetuseks.
Alles oktoobris 1984 Müncheni raadio uurimisosakonda analüütiku kohale tööle tulnud Ilves alustab oma toonast taustaeritlust värskeimast juhtumist 1984. aasta 15. novembril, mis oli juba üheteistkümnes okupeeritud Eestist sel aastal sooritet leerivahetus. Peategelaseks Hillar Raig — 28-aastane parteiinstruktor ja Harju rajooni komsomoli teine sekretär, kes on võrsunud jõukas ja parteitruus peres. Tema isa Helmut Raig on kuulus agronoom ja endine sovhoosijuht. Viimatine leerivahetaja oli lõpetanud TRÜ õigus-teaduskonna ja valinud kompartei-karjääri, arvestades leevat võimalust Läänes käia ja seeläbi leeri vahetada. Esimene võimalus avanes tal 5. novembril Helsingis, kus ta viibis ühes 40 seltsimehega. Raig kadus rühma juurest ja sõitis Turu sadama kaudu praamiga Rootsi.
Raigi põgenemislugu oli eriti tähelepanuväärne kahest küljest. Esiteks kuna jututeema tõstatanud leerivahetus leidis aset pärast seda, kui NLKP KK sama aasta 1. augustil sakutas EKP KK-d ja ELKNÜ-d puuduste pärast ideoloogiatöös, millele oktoobrikuul järgnes komnoorte kohalikku ladvikut kõvasti tuuseldanud puhastus. Teiseks oli alles augustis leeri vahetanud teinegi ENSV suhteliselt kõrge ametnik, Valdo Randpere, justiitsministri 26-aastane abi, kes ühes oma poplauljast abikaasa Leila Milleriga samuti Soome kaudu Rootsi jõudis. Neile Läände pagenud ametnikele vaatamata on aasta 1984 olnud eestlastest põgenike osas üldse rekordiline. Väikese sensatsiooni põhjustas nelja vapra nooruki — aga mitte dissidendi ja isegi mitte sangari — ületulek päramootoriga kummipaadis mais 1984: need olid 19-aastane Harry Gelstein, 20-aastased André Hildebrandt, Raivo Roosna (Daniel Ladion) ja 23-aastane Aleksander (ka Alex) Lepajõe (Oltsvel, Berthel, Pertel), kes jõudsid Rootsi kah Soome kaudu.
Veel 1984. aastal leeri vahetanuid. Jaanus Kuum, 19-aastane rattasportlane — juunikuul Taanis. Jüri Vitsut, 40-aastane jurist eemaldus vaikselt turismigrupist oktoobrikuul Lääne-Saksamaal. Septembrikuul kargas kalalaevalt Rootsi kaldale kaks meremeest — 21-aastane Raul Heinsalu ja 22-ne Valeri Sirksalu, viimane naasis vahepeal Eestisse.
Aastaga 1984 võrreldes oli kolmel eelneval aastal leerivahetusi Eestist vähem — kokku seitse. Aastal 1983 neli: meremees Andres (Andris) Prokopovitši ärahüpe Portugalis; muusik Ilmar Oleski leerivahetus Soome kaudu Rootsi, ja nonde aastate veidraim juhtum — anonüümne paar, kelle leerivahetus 1983. aasta novembris sai teatavaks aasta hiljem (need oli umbkaudu 30-aastased Svetlana Ažgirei-Lepik ja Aigar Lepik, kel olevat kästud Rootsi hüpata KGB või GRU poolt). Peale eelmainitud nelja otsis 1983 Rootsis poliitilist varjupaika ja sai selle Estonia-teatri balletisolist Mihhail Bogatõrjov (Mikhail Bogatyrev).
Veel varem, 1982. aastal äratasid tähelepanu Aarne Vahtra juhtum, seni kõrgeima võimukandja varjupaiga palumine Pariisis, ning nädal enne seda Hispaaniat väisates leeri vahetada proovinud filmimees Elbert Tuganovi vahejuhtum; viimane hakkas varsti oma leerivahetust kahetsema ja läks tuldud teed tagasi. Aastal 1981 otsis Läänes poliitilist pagu ainsa eestlasena dr Jüri Jürindi.
Nurjunud leerivahetuste näite tõi üks TASS-i sõnum, mille 12. juulil 1983 vahendas ka UPI ja mille kohaselt Tallinnas olla neli meest üritanud reisilennukit hõivata… Aastal 1982 ulatus Läände teade inimõiguslasilt — kelle humanitaaraktiivi Eestis KGB järgnevail aastail sundis vaikima — koguni seitsme eestlase neljast põgenemiskatsest: Ingerhold Arr (*1964), Harro Arusoo (*1958) ja Arnold Kiirend (*1947) olid omatehtud parvel N Liidu piirivalvurite poolt tabatud rahvusvahelistes vetes 13. augustil 1982. Hillar Pruunsild (*1953) tabati aga Soome ametivõimude poolt 30. augustil 1982 ja tarniti N Liitu. Tarmo Urb (*1952) ja Vello Väärtnõu (*1951) võeti piirialal kinni Karjalas N Liidu poolel 5. novembril 1982. Sama kuu lõpus saadi Allan Alajaan (*1956) kätte tema nuriüritusel kummipaadiga Soome sõuda. Kõiki seitset süüdistati ENSV KrK §81 järgi, mis käsitleb ebaseaduslikku, st ilma passi või loata piiriületust. Kõik pandi vangi. Peale Alajaani, kes suunati Leningradi vaimuhaiglasse.
Vaadeldes nelja viimase aasta edukaid Läände-pagemise lugusid (mida THI loetelus 1981-1984 oli üheksateist), kuid ka teadaolevaid luhtunud juhtumeid, sai RFE uurimisosakonna analüütikule selgeks, et edu saadab üksnes neid leerivahetajaid, kes teevad seda välismaal olles. Üksik erijuhtum läks kummipaadi-põgenikel korda 1984. aastal, arvatavasti mitte tõrgete tõttu piirivalve seiretöös, vaid põgenikke jälitanud kopteri kaotsimineku järelmina. Teisisõnu on N Liidu riigipiir seestpoolt läbistamatu. Sestap on kultuuri- ja parteitegelaste ülekaal edukate leerivahetajate seas loomulik — praktiliselt üksnes neid ju Eestist välismaale lastigi.
Kokkuvõttes oli 1980-kümnendi pagemislaine märgiks Eesti NSV-s maad võtvast ängistusest ja eeskätt puuduliku ideoloogilise andumuse, vaeg-ustavuse sümptomiks, mille pärast Moskvagi sageli Eesti toonast ladvikut ründas. Moskvale oli seejuures peaküsimus eestlaste režiimitruudus. Täpsemalt — truudusetus.
Allikas: Toomas Ilves, A Rash of Defections. Baltic Area SR/1, lk 2-5, vt RFE uurimisosakonna 4. detsembri 1984 üllitist RFE Situation Reportide arhiivküljel.
Kui välispiirid olid kinni, oli iga minek välismaale pisike sensatsioon. Kummati muutus see 1984. aastal mingiks antisovetlikuks rutiiniks. Meie hilisema riigipea esimesi töid Eesti-spetsialistina Raadio Vaba Euroopa analüüsigrupis oligi käsitlus eesti uuspagulasist. Järgneb kokkuvõte sellest uurimusest, kus Toomas H Ilves avas järjekordse seltsimehe Läände-põgenemise tausta, kasutades ingliskeelses algupärandis sõna 'defekteerima' (to defect; defection), mille vaste eesti kõnekeeles on kas 'ärahüpe' või 'kargamine'. Hästi ei kõla kumbki. Siin eestindame selle Külma sõja arusaamale vastavalt leerivahetuseks.
Alles oktoobris 1984 Müncheni raadio uurimisosakonda analüütiku kohale tööle tulnud Ilves alustab oma toonast taustaeritlust värskeimast juhtumist 1984. aasta 15. novembril, mis oli juba üheteistkümnes okupeeritud Eestist sel aastal sooritet leerivahetus. Peategelaseks Hillar Raig — 28-aastane parteiinstruktor ja Harju rajooni komsomoli teine sekretär, kes on võrsunud jõukas ja parteitruus peres. Tema isa Helmut Raig on kuulus agronoom ja endine sovhoosijuht. Viimatine leerivahetaja oli lõpetanud TRÜ õigus-teaduskonna ja valinud kompartei-karjääri, arvestades leevat võimalust Läänes käia ja seeläbi leeri vahetada. Esimene võimalus avanes tal 5. novembril Helsingis, kus ta viibis ühes 40 seltsimehega. Raig kadus rühma juurest ja sõitis Turu sadama kaudu praamiga Rootsi.
Raigi põgenemislugu oli eriti tähelepanuväärne kahest küljest. Esiteks kuna jututeema tõstatanud leerivahetus leidis aset pärast seda, kui NLKP KK sama aasta 1. augustil sakutas EKP KK-d ja ELKNÜ-d puuduste pärast ideoloogiatöös, millele oktoobrikuul järgnes komnoorte kohalikku ladvikut kõvasti tuuseldanud puhastus. Teiseks oli alles augustis leeri vahetanud teinegi ENSV suhteliselt kõrge ametnik, Valdo Randpere, justiitsministri 26-aastane abi, kes ühes oma poplauljast abikaasa Leila Milleriga samuti Soome kaudu Rootsi jõudis. Neile Läände pagenud ametnikele vaatamata on aasta 1984 olnud eestlastest põgenike osas üldse rekordiline. Väikese sensatsiooni põhjustas nelja vapra nooruki — aga mitte dissidendi ja isegi mitte sangari — ületulek päramootoriga kummipaadis mais 1984: need olid 19-aastane Harry Gelstein, 20-aastased André Hildebrandt, Raivo Roosna (Daniel Ladion) ja 23-aastane Aleksander (ka Alex) Lepajõe (Oltsvel, Berthel, Pertel), kes jõudsid Rootsi kah Soome kaudu.
Veel 1984. aastal leeri vahetanuid. Jaanus Kuum, 19-aastane rattasportlane — juunikuul Taanis. Jüri Vitsut, 40-aastane jurist eemaldus vaikselt turismigrupist oktoobrikuul Lääne-Saksamaal. Septembrikuul kargas kalalaevalt Rootsi kaldale kaks meremeest — 21-aastane Raul Heinsalu ja 22-ne Valeri Sirksalu, viimane naasis vahepeal Eestisse.
Aastaga 1984 võrreldes oli kolmel eelneval aastal leerivahetusi Eestist vähem — kokku seitse. Aastal 1983 neli: meremees Andres (Andris) Prokopovitši ärahüpe Portugalis; muusik Ilmar Oleski leerivahetus Soome kaudu Rootsi, ja nonde aastate veidraim juhtum — anonüümne paar, kelle leerivahetus 1983. aasta novembris sai teatavaks aasta hiljem (need oli umbkaudu 30-aastased Svetlana Ažgirei-Lepik ja Aigar Lepik, kel olevat kästud Rootsi hüpata KGB või GRU poolt). Peale eelmainitud nelja otsis 1983 Rootsis poliitilist varjupaika ja sai selle Estonia-teatri balletisolist Mihhail Bogatõrjov (Mikhail Bogatyrev).
Veel varem, 1982. aastal äratasid tähelepanu Aarne Vahtra juhtum, seni kõrgeima võimukandja varjupaiga palumine Pariisis, ning nädal enne seda Hispaaniat väisates leeri vahetada proovinud filmimees Elbert Tuganovi vahejuhtum; viimane hakkas varsti oma leerivahetust kahetsema ja läks tuldud teed tagasi. Aastal 1981 otsis Läänes poliitilist pagu ainsa eestlasena dr Jüri Jürindi.
Nurjunud leerivahetuste näite tõi üks TASS-i sõnum, mille 12. juulil 1983 vahendas ka UPI ja mille kohaselt Tallinnas olla neli meest üritanud reisilennukit hõivata… Aastal 1982 ulatus Läände teade inimõiguslasilt — kelle humanitaaraktiivi Eestis KGB järgnevail aastail sundis vaikima — koguni seitsme eestlase neljast põgenemiskatsest: Ingerhold Arr (*1964), Harro Arusoo (*1958) ja Arnold Kiirend (*1947) olid omatehtud parvel N Liidu piirivalvurite poolt tabatud rahvusvahelistes vetes 13. augustil 1982. Hillar Pruunsild (*1953) tabati aga Soome ametivõimude poolt 30. augustil 1982 ja tarniti N Liitu. Tarmo Urb (*1952) ja Vello Väärtnõu (*1951) võeti piirialal kinni Karjalas N Liidu poolel 5. novembril 1982. Sama kuu lõpus saadi Allan Alajaan (*1956) kätte tema nuriüritusel kummipaadiga Soome sõuda. Kõiki seitset süüdistati ENSV KrK §81 järgi, mis käsitleb ebaseaduslikku, st ilma passi või loata piiriületust. Kõik pandi vangi. Peale Alajaani, kes suunati Leningradi vaimuhaiglasse.
Vaadeldes nelja viimase aasta edukaid Läände-pagemise lugusid (mida THI loetelus 1981-1984 oli üheksateist), kuid ka teadaolevaid luhtunud juhtumeid, sai RFE uurimisosakonna analüütikule selgeks, et edu saadab üksnes neid leerivahetajaid, kes teevad seda välismaal olles. Üksik erijuhtum läks kummipaadi-põgenikel korda 1984. aastal, arvatavasti mitte tõrgete tõttu piirivalve seiretöös, vaid põgenikke jälitanud kopteri kaotsimineku järelmina. Teisisõnu on N Liidu riigipiir seestpoolt läbistamatu. Sestap on kultuuri- ja parteitegelaste ülekaal edukate leerivahetajate seas loomulik — praktiliselt üksnes neid ju Eestist välismaale lastigi.
Kokkuvõttes oli 1980-kümnendi pagemislaine märgiks Eesti NSV-s maad võtvast ängistusest ja eeskätt puuduliku ideoloogilise andumuse, vaeg-ustavuse sümptomiks, mille pärast Moskvagi sageli Eesti toonast ladvikut ründas. Moskvale oli seejuures peaküsimus eestlaste režiimitruudus. Täpsemalt — truudusetus.
Allikas: Toomas Ilves, A Rash of Defections. Baltic Area SR/1, lk 2-5, vt RFE uurimisosakonna 4. detsembri 1984 üllitist RFE Situation Reportide arhiivküljel.
3 comments:
... Hillar Raig — 28-aastane parteiinstruktor ja Harju rajooni komsomoli teine sekretär... Soome kaudu 1984 Läände põgenenud jurist Hillar Raig (26.9.1956-17.9.2011) oli Eestis enda sõnul töötanud "komsomolitöötajana" ning "EKP Harju rajoonikomitee administratiivorganite instruktorina". Rootsis tegeles Raig eksiilmeedias jm aladel; vahepeal oli tal sekeldusi Rootsi politseiga, kevadel 1995 teda koguni vahistati sutenöörluse ja Eesti naiste Rootsi tarnimise süüdistusel (vt ETA, Skandaal Hillar Raigi ümber Rootsis ei vaibu. Päevaleht, 9.5.1995); hiljem taas Eestis tegutses Hillar Raig ka metsaärimehena.
... NLKP KK sakutas 1. augustil 1984 EKP KK-d ja ELKNÜ-d puuduste pärast ideoloogiatöös... Siin peab autor Toomas Hendrik Ilves silmas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee 1984. aasta 1. augusti otsust "Eesti NSV juhtivate töötajate osavõtust töötajate hulgas tehtavas poliitilises kasvatustöös". See otsus tõstis Hillar Raigi andmetel Eesti juhtivate töötajate vastutust oma alluvate eest ja seda ka väljaspool töist sfääri. Raig peab seejuures silmas ettevõtete ja asutuste ülemuste ja kompartei algorganisatsiooni juhtide toimimist KGB usaldusisikutena, kuna nende ametikohustuste hulka käis "vajaduse korral KGB informeerimine", mis oli "eriti aktualiseerunud pärast NLKP KK 1984. aasta 1. augusti otsust" Vt Hillar Raig, Nii töötab KGB Eestis, I. Eesti Päevaleht (Stk) 20. novembril 1985.
… Väikese sensatsiooni põhjustas… Kummipaadipõgenik Aleks Lepajõe sai Soomes tuntuks kui ehte- ja pangaröövel ning kolmandik sajandit hiljem, aastal 2018 avalikustas ta lõpuks, kuhu sai röövitud kraam. Lepajõe kirjutab raamatus «Röövlinnud» (II osa, Tln, 2018, 192lk), et koos oma paadipõgenikust kaaslase Raivo Roosnaga röövisid nad 1985. aasta aprillis ühe nädala jooksul Helsinginpankki kontorist ja Tillanderi juveeliärist 1,4 miljoni marga (240000€) eest väärisesemeid ja raha. Relvastatud ja äärmiselt ohtlikud eestlased saadi kätte massimeediat alarmeerinud otsingute käigus 3 päeva pärast, ent ilma röövitud ehete ja kelladeta. Lepajõe raamatust võib lugeda, et nad koos Roosnaga jätnud röövitud varanduse Helsingis sama maja pööningule, kust nad kätte saadi. Saaki keegi selle maja pööningult otsida polevat taibanud. Lepajõe ega Roosna aga endale röövsaagist midagi polla saanud… Patuoinaks teeb ta nüüd ühe soomlasest lehemehe. Vanglas oli Lepajõe kohtunud nimetamata vabakutselise ajakirjanikuga, kes just raamatu kirjutamise ajaks olla surnud ning kes ta käest saanud teada väärisasjade asukoha. Pärast seda saatnud kõnealune Lõuna-Soomes elav ajakirjanik oma venna röövitud kraami ära tooma. Ajakirjanik oligi asjad endale saanud, aga suutmata neid maha müüa, vahetanud kogu leidvara 2 võistlushobuse vastu, aga nood ei toonud raha sisse. Oma raamatus väidab Lepajõe ka, et selmet röövlisaagist osa saada, soovinud ta oma eluga edasi minna…
Post a Comment