Algul mainitud dialektiline meetod võimaldab meil kultuurisuhteid näha ka vastandite ühtsuse ja võitluse tasandil. Kultuur tungib sinna, kus leidub viljakat kasvupinda, kultuuripuudus tungib aga sinna, kus kultuur on juba levinud. Kujuka näite leiame isegi nn m a t e r i a a l s e k u l t u u r i madalaimalt astmelt. Ei tea, kas marsielaniku seisukohalt on eestlased ilusad inimesed, kaunid olendid… Võimalik, et tulnukas võõralt planeedilt põgeneks meid nähes kabuhirmus oma "lendava taldriku" põhja ning kablutaks koju tagasi. Meie materiaalne kultuur mõjus vähemalt sini-must-valge taastamiseni ülimalt ligitõmbavalt tibladele. Nemad roniksid Eestisse ka siis, kui eestlased näeksid välja nagu "väikesed rohelised mehikesed" võõralt planeedilt… Muide, kas see tõik peab tähendama, et olmetingimused Vene NFSV-s on hullemad kui Marsil? … Igatahes näeme, et kultuurinähtused kummitavad meid igal sammul, igas elusfääris. K u l t u u r näitab inimkonnale ebsündsal viisil oma palet ja perset. Seda t e i s t sageli rohkem kui esimest. Lõpetan oma essee tsitaadiga Julius Fučíkult:
Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)
Inimesed, ma armastasin teid. Olge valvsad!
Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)
No comments:
Post a Comment