24.2.13

Spioonid, luurajad ja nuhid. Kolmas osa.

Pagari tänaval Tallinnas käisid 1979. aasta juulist novembrini endise pärnulase, vahepeal Läände-karanud Raimu Ranna ülekuulamised Vabadusraadio (Radio Liberty) jm teemadel. Mitme-aastase vangistusega ähvardades uuriti ka näiteks seda, kas ta on töötanud Müncheni postkontoris. Rand vastas eitavalt. Kuidas lugu nii kaugele jõudis?

Radio Liberty oli Eestis veel suhteliselt vähe tuntud, sest eesti saated olid vaid mõne aasta eest alanud ja neidki summutati Tallinnas tugevalt. Sama raadio vanimas, vene toimetuses oli töötanud kah vaid üksikuid eestlasi või Eestis sündinud venelasi, nagu Raimu Rand, Arvo Mõttus või Igor Jeltsov, kellest RL-i eestikeelsete saadete ettevalmistusis ega hiljem loodud eesti toimetuses ükski kaasa ei löönud. Sestap oli iga pala Müncheni "õõnestuskeskusest" Tallinna hallile majale kui mitte kulla kaaluga, siis pikisilmi oodatud taevamanna.

Ehkki midagi ei saa lõpuni välistada, pole seni ilmnenud mingit otsest luuramist RFE—RL-i eesti toimetuse järgi. Nüüd oli leitud aga mees, kes töötas RL-i uurimisosakonnas! Mis sest, et juba kaheksa aasta eest ja nüüdseks ammu sealt kõrvale jäänud, vaevalt et kursis ka vahepeal loodud eesti toimetuse eluga. Ent seltsimehed haistsid saaki. Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee oli just Vabadusraadio eesti toimetuse asutamise tõttu Moskvalt nõudnud ja saanud õiguse mehitada konsulaarametniku kohta Lääne-Saksamaal ja sokutanud nii oma mehe NSV Liidu suursaatkonda Bonnis.

Raimu Rand kevadel 1979
— lennukitrapil Málagas —
Adiós, Ibiza!
Niisiis oli nüüd sm Jasska see, kes Ranna saatkonnas vastu võttis ja kiitis igati tema naasmismõtet. Andis talle kojureisiks tarvilikke juhtnööre. Samal ajal kolleegidele Eestisse teatas Nõukogude saatkonna sekretär ja ühtlasi julgeoleku alampolkovnik Jasska (ka Iasska, Edouard/Eduard, eluaastad 1924-2003), et Tallinnas oldaks valvel üle võtma kallist põgenikku, kes mitu riiki läbi ekselnud mehena nüüdseks olla "täiesti läbipõlenud"…

Propagandistlik edu oli peaaegu tagatud: Pärnu endine komsomolitöötaja ning kunagine motosportlane Raimu Rand tuleb pärast 13 aastat õnnetut seiklemist Läänes, pettunult koju tagasi — oma pattusid kahetsema! Oli ta ju neli aastat töötanud ka ühes viiekordses Müncheni majas aadressil Arabellastraße 18, mis kuulus USA salaluure kaudu rahastet Radio Libertyle…

See pagemislugu algas 1966. aasta sügisesest Pariisist, kus USA saatkonda ilmus ja palus sealt poliitilist varjupaika ÜLKNÜ Sputniku turismigrupist haihtunud Raimu Rand. Ta oli sündinud 29. juulil 1940 Pärnus, okupeeritud Eestis.

Nii vormistas Eesti NSV KGB toona kiiruga tema jälitustoimiku, kuna Pärnu rajoonis heideti komsomolitegelane välja nii ÜLKNÜ-st kui komparteist. Rand oli Eestis töötanud viimati ELKNÜ Pärnu rajoonikomitee teise sekretäri ametikohal.

Ei ole mingeid andmeid, et tema ärahüpe oleks äratanud kahtlusi seotuse osas KGB-ga. Vastupidi, umbes nädal pärast Ranna ärahüpet, 17. oktoobril 1966 kinnitas kindral August Pork, KGB kohalik juht kriminaalasja algatamist KrK §62 lg1 järgi ("Kodumaa reetmine") ja kpt Viktor Sokolov võttis 12. detsembril 1966 Ranna tagaselja süüdistatavana ka vastutusele. Pool aastat hiljem kuulasid Ranna üle aga hoopis ameeriklased ning aitasid tal seejärel ka senisest puhtamat tööd leida. Maini-äärne Frankfurt oli ta koduks kolm suvenädalat, seejuures esitati talle ühel päeval poolteise tunni kestel küsimusi ka valedektori all: kas ta on spioon? Põhimõtteline kommunist? Tõeproovi läbis Rand edukalt. Seevastu pinnis KGB teda 12 aasta möödudes Pagari tänaval ja hoidis pihtide vahel kolm ja pool kuud.

Enne Saksamaale tulekut töötas Rand mõne kuu ühes Pariisi keemiatehases. Pärast Müncheni raadiot leidis tegevust Hispaania Vahemere-saarestikus ning püüdis Kanadassegi ümber asuda, kuid ei saanud alalist elamisluba. Kuraditosin aastaid Läänes seigelnud, pöördus Rand NSV Liidu võimude poole palvega sünnimaale naasta ning esines pärast pikka solgutamist KGB-s kahe pikema usutlusega Eesti NSV ajakirjanduses. Üheks usutlejaks sai ETV koosseisuline nuhk Uno Maasikas. Teiseks ilmus nädalalehe “Kodumaa” kolmes numbris joonealusena paskvill “Palgest palgesse Müncheni eetrireostajatega”. Viimase autor Kalle Kõvamees, alias Vladimir Raudsepp, vana NKVD/MGB-mees, pani Ranna suhu muu seas sõnad:
Töötasin Vabaduses [RL] kolm ja pool aastat. Mul polnud iial mõttes, et võiksin sellesse herilasepessa jääda kogu eluks. Valve ja üksteise järel nuuskimine, alaline hirm, et sind mõne tühise eksimuse pärast võidakse kutsuda eriosakonda, tekitas ängistuse ja sageli vaevas mõte leida vähem närvesööv töö.
Vabadusraadio uurimisosakonnas töötanud Rand läks KGB andmetel raadiost ära juhtkonna survel saamatuse tõttu oma kohustuste täitmisel. Rand oli raadios tööl juulist 1967 kuni detsembrini 1970. Tema enda sõnul aitas lahkumisele kaasa väljavaade Baleaari saartel turismi edendamise alal tööd leida, aga ka jutud raadio sulgemisest ja üldse USA kohalolu vähendamisest Euroopas dollari vääringu languse tõttu kannustasid mujale minekut. Raadios töötamisest rääkis ta KGB ülekuulajaile nii:
Raadio kasutas selleks [ringhäälingu-tööks] hästi kohandatud uut 4-kordset hoonet aadressil Arabella 18-20. Suured stuudiod, ruumi nii raamatukogu kui 14 rahvustoimetuse jaoks [---] Esimesel korrusel oli kaks vene toimetust, ukraina toimetus ja uudisteosakond. Keldris asusid helikindlad stuudiod saadete salvestamiseks. Teisel korrusel oli avar raamatukogu ja uurimisosakond. Kolmandal korrusel oli 12 rahvustoimetust ja haldusüksus. Neljandal korrusel olid informatsiooni ja auditooriumi uurimise üksused [---] Mind pandi [uurimisosakonda] töötama noorsoo küsimuste kallal. Pidin läbi lugema N Liidu ajakirjad, ajalehed jm perioodika ja oma äranägemise järgi neist kõige tähtsama, kriitilise ja huvitavama kartoteegi tarvis ümber töötama. [---] Pidin läbi lugema lehed Komsomol'skaja pravda, Sovetskij sport ja vabariikide komsomolilehed [sh Noorte Hääl ja Spordileht], mis iga päev Vabadusraadiosse jõudsid. Uurimisosakond andis iga nädal välja bülletääni viimaste uudiste kohta N Liidu ajakirjanduses. Uurimisosakonnas oli veel kirjanduse, majanduse, kooli ja sotsioloogia eriharu. [---] Maksti hästi, alul sain 1200 marka, pärastpoole 1700DM-i kuus. See oli viis korda rohkem kui minu kuuteenistus Pariisis.
Aasta 1979 juulikuu viimasel laupäeval jõudis Rand Tallinna. Kaunist nädalavahetust rõõmsa jällenägemise ega südamlike kaisutustega polnud. Saabunu võeti kohe vahi alla. Temaga hakkas tegelema KGB major Heino Kruusma (1940–2013). Vahistatu pandi kirjutama seletuskirju, vene keeles. Need kukkusid välja suhteliselt neutraalsed, kokku oma seitsekümmend lehekülge.

Märkmeid KGB-ülekuulamiste sarjast suvel 1979.

Raimu Rand seletas, et külastas Münchenis raadiot, oma kunagist tööandjat, mis nüüdseks oli kolinud Inglise aia kõrvale RFE-ga sama katuse alla, viimati taas mullu. Esiteks 1978. aasta lõpus Igor Jeltsovi külalisena, kes varem käinud koos Igor Pomerantsevi jmt venelastega Ibiza saarel tema uues, Hispaania turisminduse—kuurortidega seotud töökohas puhkamas.

Major Kruusma küsimusele 27. augusti ülekuulamisel –
“Kas teile on välismaal tehtud ettepanekut töötada mõne välisluure kasuks?”
– vastas Rand:
“Mulle ei ole kordagi keegi välismaal teinud ettepanekut astuda mõne välisluure teenistusse. Ma ei tea nimetada ka ühtki teist N [Liidu] emigranti või välismaale põgenenud isikut, kellele sellist ettepanekut oleks tehtud või kes on mõne välisriigi luure teenistuses.”
Veel märkmeid KGB-ülekuulamiste sarjast, seekord sügisel 1979.

Rannalt uurisid gebistid septembris 1979 peetud ülekuulamistel näiteks seda, kas ta tunneb Lääne-Saksamaal elavat Ferdinand Stumpe-nimelist isikut (mõeldi vist RL-i rahvusteenistuste üht juhti Zbigniev Sztumpfi), keda Raimu mahajäetud naiseraas Aili Rand-Saue oli KGB andmeil kohanud Moskvas ja rääkinud talle siis ka Raimust — vastus oli eitav. Samuti uuriti Arvo Mõttuse kohta — teda oli Rand vist korra liftis kohanud. Rannal endal tuli meelde Oleg Volkonski, kes pärinevat krahvi suguvõsast, olla üles kasvanud Inglismaal, umbes 30 aastat vana, ning võetud tööle RL-i muusikaarhiivi.

Küsimusele, kas tunneb RL-i eesti sektsiooni töötajaid (Eva) Merike Kangrot, Kristi Tammikut, Karin Saarsenit — vastas eitavalt. Need jpt (siin loetlemata ja tegelikult RL-iga üldse mitte seotud) nimed olid vastuseks KGB uurimisosakonna järelpärimise peale saadud Paul Toomilt, KGB välisluure-osakonna ülemalt, kes sellal tõusis oma KGB-karjääri tippu, N Liidu Riikliku Julgeolekukomitee Tallinna kontori välisluurega tegeleva esimese osakonna juhiks ja selle osakonna viimseks ülemaks. Küsimused RL-i eestlaste kohta peegeldasid lünki N Liidu julgeolekumeeste teadmistes.

Miskipärast pidasid agitropi teenrid Randa N Liidu reeturiks edasi, kuigi KGB uurijad lõpetasid tema kriminaalasja juba 15. novembril 1979 kuriteo-koosseisu puudumise tõttu. Ainus, mida KGB heitis ette Ranna Raimule N Liidu riigi- ja sõjasaladuste paljastamise osas, olid suvel 1967 Maini-äärses Frankfurdis USA luure erikontrolli käigus edastatud andmed oma teenistuse kohta 1959-1961 N Liidu relvajõududes, kuid ülekontrollimisel osutusid needki mittesalajaseks.

Eriti süüdistava hoiakuga tuli aga välja KGB aukirja laureaat Ivan Papulovski, kes "jooksik Raimu" reetmisloost tegi omale leivanumbri, mida üllitas ja müütas 1990. aastate alguseni korduvalt mitme nime all ja erimoodi pakendeis: Oleg Kuliš [alias Ivan Papulovski], Jooksik. Noorte Hääl, 29. detsember 1979; pikem joonealune 7 aasta pärast Aja Pulsis; Ivan Papulovskij samasisuline jutustus Bumerang begleca on ilmunud ka autori venekeelseis kogumikes: A žizn' odna. Tln, 1988, lk 176jj (208lk); Agent zarubežnogo centra. M, 1990, lk 81-113 (224lk).

Ranna Eestisse naasmise järel lahterdas nii mõnigi Välis-Eestis kui ka kodumaal ta nuhiülesandega Läände sokutatud meeste hulka. Kahtlusi süvendas mitte üksinda selle seikleja tagasipöördumisele järgnev gebistlik laimukampaania, vaid ka teised 1970. aastail avalikuks tulnud skandaalid, mis seostasid RFE-d idabloki spioonidega.

Eesti poolametlik esindaja Saksamaal Elmar Reisenberg on Raimu (Reimu) Rannast kandnud ette Eesti Vabariigi Peakonsulaadile New Yorgis. Ta kirjutas muu seas järgmist:
“… Eesti Vabariigi aastapäeva puhul [1968] Münchenis Haus der Begegnungis, kus [tavaliselt] toimusid põgenike kokkutulekud tähtpäevade puhul, [---] tuleb minu juurde üks habetunud noormees ja tutvustab end [---] kui Raimu Rand. Minu küsimuse peale, kuidas ta siia sattunud, vastas et ameeriklased on teda siia aidanud. Ta olla läinud ja astunud ühendusse ameeriklastega, [kes] … peaksid olema huvitatud tema teadmistest kommunismi ja ühe kommunistliku maa üle. Olla olnud oma 3 kuud [?] vähemalt ameeriklaste “külaline ja kostil” [---]. Need olla teda ka sokutanud RL-i juurde. [---] Ei Radio Free Europe’il ega ka Libertyl ei ole minu tähelepanu kohaselt seni kuigi hea renomee olnud. Eriti seetõttu, et väga vähe nende eesti personalist on kontakte võtnud Saksamaa eestlastega, samuti et sealt on sääred teinud küll poola, čehhi jt ameeriklaste protežeeritud inimesed. Praegu on seal meie sektoris jälle üks ärakargaja, nimi [Riho] Mesilane. Ei tunne usaldust võitvat.”


Allikad: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569). Raimu Ranna toimikud ja Elmar Reisenbergi ettekanne “Raimu Rannast” EV Peakonsulaadile NY-s Eesti Riigiarhiivis; vrd “Eesti KGB agent teeb paljastusi” Londonis ilmuvas pagulaslehes “Eesti Hääl” 29. veebruar 1980; Vello Pilt “Nooruse patud. Tln, 2006, lk 186.

2 comments:

Holger Kaljulaid said...

... Kalle Kõvamees, alias Vladimir Raudsepp, vana NKVD/MGB-mees — seletuseks eluloolist teavet rõhuga varjul hoitud tõikadele.

Sündinud 24.7.1907 Saaremaal Kogulas ning surnud 2.11.1998 Tln-s. Daatumite vahele jääv elutee viis VR-i ajakirjandusse veel kodusaarel 21-aastaseana. Edasine meediakarjäär tõi ka ajakirjanduse välist, jätkudes aga peamiselt pealinnas, ent viies ajuti ka väljapoole Eestit: Venemaale 1941-44, Ida-Saksamaale 1954–55. Aastal 1944 NKVD-le koostatud ankeedi järgi oskas VR 2 võõrkeelt (saksa ja inglise), aga kumbagi puudulikult; väljaspool N Liitu käidud paigad olid Garmisch-Partenkirchen ja Berliin 1936. Siis oli ta ajalehe Uus Eesti vabakutseline spordireporter ja reiside sihiks oli kajastada OM-e.

Sovetiokupatsiooni hakul pälvis ta juba Uus Eesti toimetusliikmena N Liidu emissaride ühes (juba 17.6.1940 dateeritud) dokumendis suhteliselt vääritu hinnangu:

“... toimetuse sekretär, püüab olla NSV Liidule lojaalne, kuid seotud [EV] võimu-ringkondadega.”

Sama kahtlustus tuli taas pinnale 1950 märtsisündmuste järel ning tipnes valesüüdistuse (kodanlik natsionalism) tulemusel 1951 vallandamisega Eesti kompartei pealehe RH osakonna-juhataja kohalt. Siiski ei olnud kahtlustus nii tõsine, et takistada 1950–55 VR-i jätkuvat kaugõpet TRÜ ajaloo-keele-tdk-s. Ei takistanud see ka peatset töölähetust sovetlikku okupatsioonitsooni Saksamaal 1954–55 ajalehe Tägliche Rundschau juurde.

Nõukogude Liitu jõudis VR 1941 esmalt paljude teiste kaasmaalaste kombel, sattudes väga ränka olustikku, täpsemalt ehituspataljoni koosseisu Arhangelskis. Aga VR pääses n-ö laia profiiliga kirjutajaks nn rahvusväeossa 1942 ja 1,5 aastat hiljem, 14.4.1944 andis juba vaikimisvande NKVD-le, kuna sellest ajast arvati ta NKVD diversiooniüksuse "Eesti partisaniliikumine" staabi reservi; reorganiseerimise järel MGB/KGB käsutuses.

Pärast naasmist töötas 1955-91 mitmes ENSV propaganda-asutuses: TTS/ETV, ajakiri Pikker, lehed Kodumaa ja Rahva Hääl. Lõpuks jäi pimedaks, ei saanud oma silmaga EV taastamist näha, mille nimel oligi pingutanud.

Abikaasa Vappu Raudsepp (kuni 1945 Wesley) tegutses KGB agent-provokaatorina ETV-s ja ER-is, mh aitas 1970-ndi algul kimbutada Kristi Tammikut, kellest sai hiljem RFE/RL-i eesti osakonna ajakirjanik.

Lõpuks "Kodumaa" kolumnisti ja julgeolekukomitee arvukate nimemärkide leiutaja VR-i enda tistaat — sest ega ta halvasti kirjutanud!

Vladimir Raudsepp: „Igal kirjatükil on oma eellugu ja tagala. Ühel kitsam, teisel avaram. Mõnikord tuleb terve romaani aine suruda kolmeveerulisse sunnisärki. Mõistagi ei mahu sellele kitsukesele vaateväljale karakterjooni ega kujundeid, rääkimata värvivarjundeist ja lõhnadest. Kõik tuleb ära öelda paari peamise faktiga, pipardada neid selguse ja löövuse mõttes mõne asjakohase lühikommentaariga.”

Faktidega oli lugu kehv enamasti niikaua, kuni Raudsepp neid vääraks ei väänanud, alati mõikas aga ta kommentaar nagu pipragaas silmaauku.

Holger Kaljulaid said...

… Ehkki midagi ei saa lõpuni välistada, pole seni ilmnenud mingit otsest luuramist RFE—RL-i eesti toimetuse järgi… Lisaks polegi seda teemat keegi veel korralikult uurinud. Kõrvalpõikeks, RFE—RL-i julgeolekuosakonna tollane direktor Cummings kirjutab oma raamatus «Cold War Radio», et enne sügist 1987 puudusid kohalikel ametiasutustel üldse andmed KGB otsesest tegevusest RFE—RL-i vastu Lääne-Saksamaal, sest vajadusel olid KGB-lased Vabadusraadio töötajatega lävinud nt Austrias või Šveitsis, selmet väisata Münchenit. Tsitaat: "Until then [September, 1987] there was no history of KGB direct activity in West Germany against RFE/RL." (Richard H Cummings, Cold War Radio: The Dangerous History of American Broadcasting in Europe, 1950-1989. Jefferson, 2009, lk 188.)