Lootusevari

XIV.

Teletöö võis ju olla Riho Mesilase põhi-, kuid mitte unistuste ega elutööks. Paaril viimasel Eestis-oleku aastal tõi kirjanduslik kõrvaltöö Mesilasele honorarina samapalju sisse kui koosseisulise palk TV-s. Ta lootiski endale tulevikku kirjamehena. Paremini lühivormides õnnestudes ühtki kopsakamat loomevilja tema salve aga ei poetunud. Oma priskemaiski raamatuis ei veere ta sulg kaugemale kui lehekülg 48. Seda ei saa pahaks panna. Ja vaevalt paneks Mesilane ka ise, kui tõdeda ta enda salvest laenatud aforismiga:

“Unistuste vallas oleme korduvalt surmavalt haavatud.”

Riho Mesilane sokutas kirjastuse Perioodika – st ajakirjandust praktiliselt ainuvalitseva trükikoondise – kaudu laiemasse ringi mitte just sootuks ajuvaba, küll aga väliselt pretensioonitut pila. Kogu see miniproosa paljastas Mesilases igavese argifilosoofi, kes muigelsui võis nii enda kui ka nõukoguliku elulaadi olemusele mitmemõttelisi vihjeid teha. Mis ta ametlikus trükiajakirjanduses levitas, rikkus tavasid, sisaldas piisavalt individualistlikku eneseimetlust, kübeke künismi, teatud piirini maavillast seksismi ja laudalüürikat.

Vaadakem näiteks Sirbi ja Vasara viimast külge, kus Mesilane kirjutas `Käitumisest´

* * *

VANA REEGLI UUS SISU. Vanasti astus trepist üles minnes mees naise ees, et näidata küünlaga tuld ja mitte astuda naise pikale kleidisabale. Reegel kehtib ka praegu, sest muidu võiks mees peadpidi seeliku alla sattuda. Üles jõudes kustutab mees tule nagu vanastigi.

ILUIDEAALIST. Vanade eestlaste meelest oli see tugev, tervisest pakatav ja jämedate säärtega naine, kelle välimus andis tunnistust töövõimest. Hinnatud tasemele jõudmiseks tuli noorikutel sukasäärtesse põhku toppida. Tänapäevaks on ideaal muutunud vastupidiseks, sääred aga saavutanud hinnatud taseme. (`Abiks isekäitujale´ II osa Sirbis ja Vasaras, juuli 1975)

* * *

… “Kui vaja, siis paneme kunstitõe huvides punuma…” sõnas joodikust näitleja – üks Mesilase naljade (anti)kangelasi `Monoloogis: Allegro vivace´ (Sirp ja Vasar veebruaris 1976)

* * *


… Tekkis ja purunes lootusevari. Ainult hommikune tramm kolises. Androgüün tõusis, et rutata tööle – kas pedagoogina või autojuhina, teadlasena või meremehena kaugel ulguvetel – kas mina tean! Olen ehk osake temast. (`Androgüüni päev´ Sirbis ja Vasaras, oktoober 1975)

* * *

Allikad: Riho Mesilase lühijutud nädalalehest “Sirp ja Vasar” 1975-1976; Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)