Sillar
Uksekella helistada ega koputada pole tarvis, sest uks on pärani lahti, kui kokkulepitud ajal Pagari tänavale jõuan. Kas sümboliseerib see avatud uks tšekistide lahkumismeeleolusid? Uue korra esindajana jalutab trepikojas noor pikakoivaline politseinik, muidu pole kusagil näha ühtki hingelist. Maja mõjub süngelt ja ei imestaks, kui siin öösiti on liikvel kummitused…
Mulle tõttab vastu viisakas vanem härra või seltsimees, sest tema olek laseb aimata elukutset. Ilmselt kindralmajor Sillari käsundusohvitser. Ta silmitseb korraks uurivalt mu diplomaadikohvrikest, aga selles on vaid märkmik ja paar pliiatsit, needki jäävad tal nägemata. Tilluke vanaaegne lift viib meid üles ja otsekohe pääsen ka kindrali kabinetti. Normikohase 1 asemel on siin näha 2 Leninit ja muidugi "raudne Feliks" raamatukapi kohal seinal. Muidu ei oskakski kohe arvata, et olen sattunud N Eesti viimase julgeolekuülema kabinetti, mitte aga mõne tehase või sovhoosi direktori juurde.
Suhkrutoos ja teetassid on lauale valmis seatud ja kindral palub istuma, selgitades et tema pole kabineti sisustust muutnud. Pole enam palju jäänud: detsembri lõpunädalal olevat oodata Eesti KGB n-ö lõppaktile allakirjutamist Moskva esindajate osavõtul.
Rein Sillar on lühikest kasvu, jässakas ja üldiselt sõbraliku olemisega, nõnda et jäiga ja ametliku intervjuu asemel kujuneb meil sundimatu vestlus. Kindral rõhutab, et teda oleks raske veel mingite paradoksidega üllatada, aga veel mõni aasta tagasi oleksin pidanud istuma tema ees ülekuulatava rollis, kui oleksin saadaval olnud. Nüüd on kriminaalasi lõpetatud ja kunagi oleks mul ehk võimalus toimikuga tutvuda.
Jah, paljugi mis o l e k s …
Allikas: Riho Mesilane “Reedel ja 13ndal KGB-s” — Maaleht, 30. detsember 1991, nr 52 (222), lk 7.
Uksekella helistada ega koputada pole tarvis, sest uks on pärani lahti, kui kokkulepitud ajal Pagari tänavale jõuan. Kas sümboliseerib see avatud uks tšekistide lahkumismeeleolusid? Uue korra esindajana jalutab trepikojas noor pikakoivaline politseinik, muidu pole kusagil näha ühtki hingelist. Maja mõjub süngelt ja ei imestaks, kui siin öösiti on liikvel kummitused…
Mulle tõttab vastu viisakas vanem härra või seltsimees, sest tema olek laseb aimata elukutset. Ilmselt kindralmajor Sillari käsundusohvitser. Ta silmitseb korraks uurivalt mu diplomaadikohvrikest, aga selles on vaid märkmik ja paar pliiatsit, needki jäävad tal nägemata. Tilluke vanaaegne lift viib meid üles ja otsekohe pääsen ka kindrali kabinetti. Normikohase 1 asemel on siin näha 2 Leninit ja muidugi "raudne Feliks" raamatukapi kohal seinal. Muidu ei oskakski kohe arvata, et olen sattunud N Eesti viimase julgeolekuülema kabinetti, mitte aga mõne tehase või sovhoosi direktori juurde.
Suhkrutoos ja teetassid on lauale valmis seatud ja kindral palub istuma, selgitades et tema pole kabineti sisustust muutnud. Pole enam palju jäänud: detsembri lõpunädalal olevat oodata Eesti KGB n-ö lõppaktile allakirjutamist Moskva esindajate osavõtul.
Rein Sillar on lühikest kasvu, jässakas ja üldiselt sõbraliku olemisega, nõnda et jäiga ja ametliku intervjuu asemel kujuneb meil sundimatu vestlus. Kindral rõhutab, et teda oleks raske veel mingite paradoksidega üllatada, aga veel mõni aasta tagasi oleksin pidanud istuma tema ees ülekuulatava rollis, kui oleksin saadaval olnud. Nüüd on kriminaalasi lõpetatud ja kunagi oleks mul ehk võimalus toimikuga tutvuda.
Jah, paljugi mis o l e k s …
Allikas: Riho Mesilane “Reedel ja 13ndal KGB-s” — Maaleht, 30. detsember 1991, nr 52 (222), lk 7.
No comments:
Post a Comment