Ärahüppe järellugu

IX.

(2)

Turismilaeval Amur oli peale eesti oma ka vene ja ukraina gruppe. Eestist pärineva 40-liikmelise grupi juht, NKVD, kompartei- ja ametiühingu-aktivist Rudolf Vingissaar (*1924) seletas kohe pärast Riho Mesilase ärahüpet Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomiteele (EKP KK), et Mesilane oli reisil kõvasti joonud ja sini-must-valget klotsersõrmust kandnud, mis tekitas halvakspanu ja mille ta kolmandal reisipäeval, st 4. juunil sõrmest ära võttis. Austriasse jõuti 13. juunil, reis pidi lõppema kümme päeva pärast. Habe – nii teda omavahel kutsuti – haihtus 15. juunil, ekskursioonilt Wieni kunstiloomuusemisse.

Kadudes muusemi vestibüülis sagivasse rahvamurdu, väljus Mesilane rahulikult peauksest, võttis takso ja lasi end sõidutada USA saatkonna juurde. Kümnekonna minuti möödudes puhkes paanika. Ametiühingutegelasest grupijuht andis sellest ülekuulajaile aru… Rudolf Vingissaar:

Viibides mõne minuti näitusel, märkasin grupi liikmete ülelugemisel, et keegi on puudu. Avastasin, et Mesilast ei ole. [---] Seejärel organiseerisin kohapeal Mesilase otsimisrühma, kuhu kuulusid veel Aleksander Juhanson jt. Kohe me ei saanud aru, mis on juhtunud Mesilasega. Sel ajal, mil otsisime Mesilast, jätkasid teised grupi liikmed muuseumi väljapanekute vaatamist. Otsisime Mesilast muuseumi ruumidest ja ümbrusest veel peale külastuse lõppu, kuid tulemusteta.

Kellegi saatis grupijuht Habet otsima isegi tualetti, kuid seal oli vaid turismigrupi austerlasest bussijuht, keda otsijad kohe hakkasid kahtlustama kaasabis põgenikule. Jaak Pählapuu, kes teiste hulgas oli Habet otsima saadetud, oli grupijuhile rääkinud, et WC-s oli ühe kabiini uks lukustatud. Tema nõudmisele see lahti teha – Mesilase otsimise eesmärgil – vastati muusemitöötajate poolt eitavalt. Kuid jätkame Rudolf Vingissaare 20. juunil 1978 EKP KK-le kirjutatud venekeelse seletuskirja tõlkega:

Kandsin kõigest ette turismi üldgrupi juhile Danilenkole, kes ühes teiste gruppide juhtidega lülitusid ka Mesilase otsimisse. Lõpuks, umbes poole tunni pärast teatas ta sündmusest NSV Liidu saatkonda Wienis.

Ungarlased Traiskircheni pagulaslaagris 1956
WWW.Mediathek.AT

Eesti kompartei keskkomiteest läks seepeale liikvele veidravõitu legend, nagu oleks Mesilane müstiliselt haihtunud Wieni kunstimuusemi tualeti kaudu ja lagedale ilmunud alles Ühendriikide suursaatkonnas. Tema valik taksosõidu (mitte kanalisatsiooni) kasuks oli mõistlikum ja ka palju lihtsam kui edasine asjaajamine USA saatkonna bürokraatidega, kes Riho Mesilase vastu mingit erihuvi tundmata andsid mehe varsti Austria politseile. Nii sai temast peagi veel üks asukas looduskauni Traiskircheni põgenikelaagris. Ta ei olnud siin kindlasti esimene ning ehk mitte ka viimane eestlane.

Siis aga, kui USA saatkonna ametnikud Mesilasega veel tutvust tegid, uuriti—vaadati Amuri pardal juba Mesilase kajutit. Siit avastati kaks kohvrit ja neist paar tosinat asja: peale musta pesu, lipsude, tuhvlipaari, kokkupandava vihmavarju jms oli seal ka N Liidu tollideklaratsioon ja viisa. Mees oli lahkunud, kaks kätt taskus.

Saades 19. juunil kokku N Liidu Wieni-saatkonna esindajatega 20km pealinnast lõunapool asuvas põgenikelaagris, nimetas Mesilane ärahüppamise põhjuse. Selleks pidas ta enda komparteist väljaheitmist viie aasta eest. Ta lisas vene saadikuile, et kõik need aastad oli ta otsinud välismaale pääsemise võimalust. Nagu tagantjärele võib lugeda N Liidu välisministeeriumi konsulaarvalitsuse 29. augustil 1978 koostatud kirjast toona Eesti NSV KGB-d juhtinud kindralmajor August Porgile, märkis Riho Mesilane sel kohtumisel ka oma soovi asuda USA-sse.

Üks Doonau-reisi naiskaaslasi tunnistas pärast KGB uurijale, nagu oleks Mesilane tol saatuslikul välissõidul kord teiste ees lõõpinud, et soovib neile varsti Ameerika Hääle kaudu head õhtut. Siis ei pöörand keegi sellele tähelepanu. Naeruümara telenäo tavaline lõõp.

(Järg)

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Perlustratsioon ja radioperehvat

X.

Sovetlik salateenistus lükkas käima kõik rattad, et teha kindlaks põgeniku järgmised sammud, mida ta vabadusse jõudes ette võttis. Muidugi oli neil sel alal igasugu varjatud abilisi.

Mesilase KGB-toimiku järgi otsustades tuli tõhusat abi näiteks postitöötajailt. Sõnumid priiusest olid ju kontrolli all! Üks toona võõraid kirju lugenu, nagu selgub, oli Tallinna peapostkontori juhataja asetäitja Malle Türk. Toompuiesteel asunud postitöötluskeskuses resideeriv Türk avas muuseas ka ühe Eesti tuntuma raadio-ajakirjaniku nimele tulnud saadetise. See jõudis Tallinna 29. augustil 1978.

* * *

Sel kirjaümbrikul polnud ei saatja nime ega tagasiaadressi. Nii tekib küsimus, miks pälvis just see Austriast saabunud ümbrik sm Türgi või tema alluvate tähelepanu. Ega postiteenistujate võimed ei saa üleloomulikud olla. Kas see oli puhas juhus? Teisisõnu, kas see võiks olla postiametniku professionaalne uudishimu, mis — olgu või mööndustega — lubaks võõraisse ümbrikuisse piiluda? Ei, normaalsetes oludes saab see huvi olla ainult ebaprofessionaalne. Võib-olla inimlik. Kuid näotu ja ebaviisakas… Vähe sellest, niisugune uudishimu oli ja on kuritegelik! Isegi nõukogulike seadustega oli tagatud postisaladus ja võõraste kirjade avamisel lasus keeld.

Siia vahele märkigem, et tol korral jäi postitöötajate spetsiifiline huvi Mesilase kirjade vastu karistamata. Eks süsteem olnud selline, okupatsioon, kommunistlik totalitarism jms… Kuid oletame, et see või teine seltsimees võeti vahele kümnekonna aasta pärast, näiteks perestroika ja demokratiseerimise ajal? Pärastpoole kaotas ehk koguni oma töö, näiteks siis, kui iseseisvus ja õigusriik said taastatud? — Ei, sedan'd küll juhtund pole.

Veel kolm kümnendit täitis sm Türk Tallinna peapostkontoris ja selle järglasasutuses juhtivkohti. Malle Türk (*1946, omandanud kaugõppes 1975 TPT postiside eriala; ja kui mõni harjumaalane tunneb oma kirjavahetuse saladuse rikkumise vastu huvi, siis pärige üle: sm Türgi praegused tf-nr-d on 6536212 ja 6047333) on oma tegevusest jätnud uuemaid märke ka eesti vabasse ajakirjandusse, vt nt Eesti Päevalehes (Tln) 1996. a 13/14. novembril: Tae Seppor, Küsiks justkui valest kohast; — 10. detsembril: Malle Türk, Peapostkontor vastab; EPL 25. novembril 1998: Oliver Rand, Postimaja vaikib; samuti SLÕ-s: 11. septembril 1998 Malle Türk, Eesti Postil uued sihtnumbrid — 4. detsembril 2000 Jaan Väljaots, Kes varastab kirjadest raha?

Hiljem askeldas seesama Türk veel postitöötlemiskeskuses / postikeskuses ning aktsiaseltsis Eesti Elektronpost. Viimane tegeles elektrooniliste kirjade väljatrükiga, ümbrikusse paneku ja postitamisega; ettevõte loodi Eesti ja Soome Posti tütarettevõttena 1995. Postinuuskurina oli Türk hinnatud seega ka Eesti Vabariigis, kui postiside-kontroll oli pisut paremini organiseeritud, märksa mehaniseeritum ja elektroonilisem kui vene ajal…

Malle Türk aastal 1999:

Postikeskus sorteerib kogu posti kõigepealt käsitsi. Siis on kohe tunda, kui ümbrikus on midagi peale tavalise kaardi. Nänni saatmiseks on kollased plastmullidest sisuga ümbrikud. Firmad lisavad jõulutervitustele näiteks pastapliiatseid. Kahtluse korral valgustab toll ümbriku läbi. (…) Kirjade sorteerimise masin ei lase läbi isegi sellist ümbrikku, mis sisaldab kirjaklambrit.

* * *

Kuid liigume tagasi aastasse 1978. Mida postinuuskur leidis? Ümbrikus oli, otsustades 1. septembri pärastlõunal koostatud “korrespondentsi võetuse ja vaatluse protokolli” järgi, südamlik läkitus Helgi Erilaiule (1942—2023), millel me eraelu kaitsvate tõkete tõttu pikemalt ei peatu. Läkituse all oli selgesti loetav Riho Mesilase allkiri koos tagasiaadressiga Otto Glöckel straβel Wienis.

Loomulikult ei komistatud peapostkontoris kirja otsa kogemata. Konkreetne korraldus tuli KGB-st, kes oli ärakargaja käekäigu pärast pehmelt öeldes mures. Kuigi selline sekkumine kirjavahetusse vahetevahel toimus seaduslikult, prokuratuuri loal, tuleb siiski lisada, et niisuguse läkituse saatja isiku tuvastamine, kus puudu on adressant, eeldas välisside täielikku järelevalvet, sealjuures kõigi üle piiri saabuvate ümbrike sisu üleuurimist ja ka süvenemist. Veel hullem asi selgub nn väljasõidutoimikuist. Sealt on näha, et KGB analüüsis inimeste erakirjavahetust ja pidas selle iseloomu üle ka arvestust. Kindlasti ei sõltunud siin kuigi palju ega õigupoolest üldse miski sellest, kas võõraste kirjade avamine toimus seadusega ettenähtud prokuröri-sanktsiooniga või ilma selleta, sest enamasti saadi läbi ilma. Sovetlik postiteenistus oli salateenistuse käepikendus. Mesilase juhtum andis siin rohkem kui ühe kinnituse.

Samalaadi protokoll koostati ka ühe teise ümbriku sisu kohta. See juhtus päev varem Pärnus. Seal sai protokoll vormistatud juba KGB kohaliku operatiivtöötaja leitnant Peeter Eesmaa (*1949) käega. Pärnu postimajas tuvastatud kiri oli adresseeritud põgeniku emale. See algas operatiivvolinik Eesmaa koostatud protokolli andmeil sõnadest:

Tere, ema!
Mul on mõningaid lootusi…

Kiri emale lõppes sõnadega:

… Isegi surmahetkel ei kahetse ma midagi.
Riho, 16. augustil Wiener Neustadtis.

* * *

Samuti said juurdlusorganid Riho Mesilase vabaduspõlve alguse kaardistamisel abi Tallinna Raadiomajas välis-ringhäälingut seiravalt salajaselt eritoimetuselt. Sealt tuli KGB-sse ametlik kinnitus selle kohta, et põgenikku mainis lõpuks üks välisraadio ja nimelt Ameerika Hääl. Nagu Tallinna raadio (siis ER-i, praegu ERR-i) programmide peadirektori asetäitja Arno Kirt (1939—2016) kandis 1. septembril 1978 ette KGB-le, oli Ameerika Hääl eelmise nädala laupäeval, 26. augustil väliseesti kultuurikroonika raames ära toonud ühe Kanada eesti ajalehe sõnumi…

Ameerika Hääl:

… Vaba Eestlane teatab, et Austrias eemaldus ühest turismigrupist ja valis vabaduse Riho Mesilane, kes töötas teadustajana Tallinna TV-s. Ta on ühtlasi följetonist ja tema sulest ilmus mõni aeg tagasi üks teos Loomingu Raamatukogu sarjas.

* * *

(Järg)

Allikad: Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007; Kadi Talpsepa “Kirjapommitaja väldib postikeskusi” ajalehes SL Õhtuleht, 21. detsember 1999.

Suhkur ja hõbelusikas

Kaks katkendit Riho Mesilase vestest, mis ilmus EKP Tartu linnakomitee ja EKP Tartu rajoonikomitee, Tartu linna ja rajooni TSN-ide häälekandja populaarses rubriigis "Lugejaga vestleb". Ilmus ajal, kui autor oli 22-aastane.

[---] Plaanikindla majandamise, TTO jm tarkade asjadega harjunud inimene muutub üha ratsionaalsemaks, praktilisemaks. Ja võiks arvata, et ka meie mõistusliku tegevusega on kõik kenasti korras.

Tõepoolest, me võime osta üha rohkem ja paremaid tarbeesemeid. Toidumured on asendunud rasvumismuredega. Nii et tootmise--tarbimise sfääris liigume kiiresti edasi, õpime vigadest ja parandame neid.

Ent ega inimene oska muretult elada. Kui muresid pole, mõtleme need välja. Milleks muuks meile siis mõistus?!

Peamiseks on paljudele saanud hoiduda ebameeldivustest. See mure on ühine 10-aastasel koolipoisil ja keskealisel, elus eduasijõudval kodanikul. Ebameeldivustest hoidumiseks oleme aga valinud kõige ebameeldivama tee.

Püüdes säilitada oma heaolu ja närve, muutume teistele talumatuks. Meile vastatakse samaga. Tagasiside suleb meid ebameeldivuste nõiaringi. Ning meil on vähe aega, veel vähem tahtmist selle üle järele mõelda.

Mõelda endast pisut halvemini kui teistest, jagada teistele tunnustust -- see on meile kõige kasulikum, aga paraku ka kõige ebameeldivam. [---] ... Üks näide.

Väikeses maakoolis, kus ma mõned aastad õppisin, jagati söögi-vaheaegadel tasuta kuuma teed. Lusikas ja suhkrukott, kus nädala tagavara sees, olid igamehel kodunt ühes võetud. Ainult ühel tüdrukul oli hõbelusikas. Kaotanud selle kuhugi, süüdistas ta kaaslasi varguses. Lohutuseks andis õpetaja talle punase plastmass-lusika. See oli üsna nigela välimusega ja tüdruk nuttis leppimatult edasi. Siis ütles õpetaja: “Vaata, ainult sinul on selline lusikas, ainult sinul!” Tüdruk rahunes peaaegu silmapilk ja hakkas sõltumatul ilmel oma teed segama.

Küllap igaühel meist on mingi lusikas, millega rahuldame oma eneseuhkust.

Vahest kõige paradoksaalsem on meie käitumine sõprade ja perekonnaliikmetega. Saame aru küll, et peaksime olema ülimalt viisakad ja tähelepanelikud, aga tihti talitame vastupidi. “Ah, jutt või asi, mis sa tühja jahvatad!” ütleme oma parimale sõbrale või abikaasale. Võõrale vist mitte kunagi...

Sõprus olevat tingitud vaimsest ühtekuuluvusest, ühistest huvidest. Tegelikult hindame sõpru ainult sel määral, mil määral näeme neis omaenda peegelpilti, meie poolt hinnatud ning soovitud iseloomu-jooni.

Sel viisil suheldes jätame nii ennast kui teisi ilma tunnetest ja tunnustusest, mida me kõik siiski nii väga vajame.

Lõpetaksin tsitaadiga ühe tuntud psühholoogi [Alfred Adleri] raamatust. “Isik, kes ei ole oma ligimestest huvitatud, leiab elus kõige suuremaid raskusi ja teeb teistele kõige suuremat ülekohut. Selliseist isikuist tulenevad kõik ebaõnnestumised.”

Allikas: Riho Mesilane “Ühisest asjast” ajalehes "Edasi", 9. juuni 1972, nr 134 (6823), lk 1.