«Leonardo kolmas käsikiri»
Allikaks on Riho Mesilase, alias Miho Resilase 26. veebruaril 1975 ajakiri Pikker vahelehes “Käkker” ilmunud kirjutis. Audio postitas YouTube'i kasutaja Kagokass (Lauri Sommer)
17.4.15
Käkerdaja Resilane
«Leonardo kolmas käsikiri»
Allikaks on Riho Mesilase, alias Miho Resilase 26. veebruaril 1975 ajakiri Pikker vahelehes “Käkker” ilmunud kirjutis. Audio postitas YouTube'i kasutaja Kagokass (Lauri Sommer)
7.1.14
Türanniseeriv unenägu
Saksamaal nägi Riho unes korduvat üht ja sama:
Allikas: Riho Mesilase “Vabas Euroopas” (Viljandi, 1992).
See oli lai ja sügav pealahmakatest laotud kaev, mille põhjas vesi sillerdas eresiniselt nagu valgustatud ujumisbasseinis. Vesi oli jääkülm, tema siples seal ihualasti ja et ta oli endine ujuja, siis pidas kaua vastu, ennekui kangestus ja vajuma hakkas. Inge istus sel ajal valges suvekleidis ning täiesti osavõtmatu näoga ülal kaevu serval ja jälgis mehe uppumist.Sirkka kaebas, et mees magab rahutult ja räägib unes võõraid keeli, kindlasti mitte eesti, soome, saksa, inglise ega vene keelt. Neist oli Sirkkal aimu. Rootsi keel see ka polnud. Ta palus Sirkkal mõned laused kassetile võtta, et saaks ise ka pärast ärkamist kuulata. Alateadvus võis igasuguseid vigureid teha. Lindile jäi ohkeid, ähmast pominat ja sekka aeg-ajalt mõned rohkete kurguhäälikutega sõnad, mida mees ei suutnud isegi foneetiliste märkide abil kirja panna. Ta andis kasseti ühele türklasele, neid oli ju Münchenis rohkesti. Mees ei saanud ka millestki aru ja vihastas hirmsasti, arvates et teda narritakse. Nojah, oli tähtsamatki teha.. . .Sõbradki oskasid haigele vaid kõrtsinurgas õlale patsutada ning pealiskaudseid või nilbeid nõuandeid jagada. Kas tal oligi olnud selliseid õilsaid sõprussuhteid, nagu ülistati tema lapsepõlve Stalini-aegsetes lastejuttudes? Ja need paar hulluarsti, kelle jutul ta seal Saksamaal oli käinud. Need näisid hoopis ise vajavat arstiabi. Et tänapäeval mees mõne naise pärast segaseks võib minna, tundus neile tohtritele kas siis uskumatu või hoopis nõnda tavaline, et ühe kentsaka välismaalasega nad ei viitsinud õiendada. Mõõdeti vererõhku ja soovitati tablette, mida farmaatsiafirmad jagasid arstidele tasuta proovimiseks, need aga võtsid haigetelt sama kraami eest hingehinda. Temal isiklikult oli maksmiseks raha ja haigekassa oleks ka abistanud, aga ta ei talunud tablette, ta kartis kaotada enda üle kontrolli. Polnud veel surmatõbi, seetõttu sai viinast abi ja lõõgastumiseks polnudki palju tarvis. Surmamõtted kõikvõimalikes kombinatsioonides muutusid valdavaks hiljem, kui tarkadest raamatutest ning teiste inimeste eludest tuttavad teemad omandasid konkreetse ning ahistavalt isikliku tähenduse.
Allikas: Riho Mesilase “Vabas Euroopas” (Viljandi, 1992).
18.7.13
Näiline võidupunkt
Kargamine olla eestlastel üks vastupanu algelisi vorme. Vähemalt August Annisti järgi. Ajaloo mõõnadel muutus niisugune vastupanu massiliseks, kui mitte suisa rahvuslikuks. Nii ka sovetiajal, kui käis kõva võidujooks. Ja seda peamiselt ühes suunas. Teistpidi liikumist praktiliselt polnud. Eks suunista põgenemisi ikka vabaduse komapass, mille nool sellal osutas aina Läände.
Kuskil aga passisid kogu võistlust kohtunikud, lugesid pluss- ja miinuspunkte. Ülo Russaku toimetatud Maalehes sügisel 1987 ühest taas priiusse ära karanust kirjutades küsis tolle kirjatüki autor Rudolf Aller: miks ei võiks teda, seda järjekordset eesti põgenikku, võtta tööle Ameerika Hääle, Vaba Euroopa või Vabaduse Raadio juurde?
Ameerika Hääl alustas eesti saatekavaga 3. juunil 1951, seega alles 10 aastat pärast esimest ja 2 aastat pärast teist massiküüditust. Selleks ajaks olid NKVD ja hävitus-pataljonid murdnud ka relvastatud vastupanu-liikumise selgroo…
Kuidagi võib mõista, miks ajab sellist kommuvõimurite Eestis sooritet massiroimi vabandavat jama näiliselt ontlik vanur, kes NKVD vangistuses ja eriasumisel elununa siiski sovetižurnalistikat praktiseeris, vabalt Läände pääses ja paar kuud Kanadas elas, tuli sealt alati tagasi ning vastuteeneks hoolsalt valvas kodumaad väisavaid pagulasi ehk Alleri keelepruugis emigrante. Niihästi tema professionaalsest käekäigust kui ta ajakirjandusliku kaastöö sisust nähtub, et et see oli järelevalve ja nuhkimisega põimitud kihutustöö ning sestap pidi variasutuste VEKSA- ja repatrieerimiskomitee egiidide all aset leidma NSVL-i riikliku julgeoleku ehk täpsemalt KGB II peavalitsuse juhatusel.
Aller oli hiljemalt aastast 1960 kojukutsumiskomitee ja märtsist 1962 ka VEKSA aktivist, mil oma leivaisadele võidupunkte tuua oli järjest vaevarikkam. Repatriatsioon kui protsess oli ammuks läbi, kümnenditagune möödanik. Kojukutsumise kihutustöö iga pauguga võis ise endale jalga lasta. See ei olnud võidukas mäng kunagi olnudki. Ka 1940-ndi massimigratsiooni ajal oli vene ohu eest pagejaid pea kümme korda enam kui naasikuist repatriante. Ja isegi kui 1950… 1960… 1970-ndil ENSV-st Läände pagejaid oli keskmiselt üks või paar aastas, siis Riho Mesilasest (juunis 1978) alates ning Rein Rannapi ärahüppeni (mais 1987) oli okastraadi ja raudeesriide kiuste tervena Läände jõudjaid üle kolmekümne. Aller oli selgelt kaotajate poolel. Kui talle mitte võiduks lugeda pika vinnaga edu gebistliku propagandamüüdi juurutamisel.
Sovetipärimuslik mütoloogia, mis Läänest kostnud eestikeelseid n-ö ässitussaateid igasugu riugaste pärast põhja manab, ei ole ju niisama sündind ja surnud, vaid märksa hullem — ta elab edasi. Ka täna, aastal 2013 on Tallinnas Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseumis sõjajärgset vastupanu kirjeldava väljapaneku raames püsti löödud "Põrgupõhja" metsavenna-punkri koopia ja sisustatud on see muuhulgas retrostiilis raadiokastiga, mille moodne digimälu kordab lakkamatult Ameerika Hääle eestikeelset saadet… detsembrist 1973, kusjuures näitusele pandud punkri algupärane variant oli hävitatud 26 aastat varem, detsembris 1947. Nörritav näide Eesti moodsa muusemi (pseudo)akadeemilisest tasemest.
Okupatsioonimuusem ehk ei nimeta pagulast enam emigrandiks ega vabadusaatelist relvavenda süümetuks bandiidiks, nagu mõni vene čekistide eeskujul veel perestroika ajal tegi. Ent seni, kuni siin õilmitseb kas või üks võõras propagandavale, on meie tõde endiselt põlvili.
Allikad: Rudolf Alleri 2-osaline veste “Väliseestlastest koduse eestlase pilguga” 1987. aasta 15. ja 22. oktoobri Maalehes ning mõtisklus “Kodumaast, kodumaa-tundest, rahvusest” 1983. aasta 16. märtsi Kodumaas.
Kuskil aga passisid kogu võistlust kohtunikud, lugesid pluss- ja miinuspunkte. Ülo Russaku toimetatud Maalehes sügisel 1987 ühest taas priiusse ära karanust kirjutades küsis tolle kirjatüki autor Rudolf Aller: miks ei võiks teda, seda järjekordset eesti põgenikku, võtta tööle Ameerika Hääle, Vaba Euroopa või Vabaduse Raadio juurde?
Seejuures mõtles ta muidugi irve ja vähimagi hingesoojata teleteadustaja Mesilase peale. Järjekordne põgenik oli aga helilooja Rannap — viimane prominentne lahkuja, keda käsitati leerivahetajana. Teda võis veel vaenata, ent mitte surnuks vaikida, sedasi peitust mängida enam ei sobinud. Külm sõda võis olla lõppemas. Ka too kirjutis, mis Külma sõja vaimus halvustas Ameerika Häält ja kogu Läänes sumisevat eetrikoori, ilmus glasnosti õnnistuse väega eostatud nädalalehes 22. oktoobril 1987, korrates siiski samu mõtteid, isegi tsitaate, mida Aller juba aastaid oli levitanud ka kindlalt KGB platvormil püsivast Kodumaast. Sihiks oli Lääne neoonist ja vitriiniläikest pimestatud Idas laiendada teadlikkust raskest elutõest ja süvendada ideoloogilist andumust, kui mitte kõrge Kremli, siis kommunistliku partei kohaliku eliidi ees, sest kõige kurja juureks on ju hoopis tagurlased Ameerikas.Tal peaks ju selleks õigus olema! Ennegi on meie mehi seal kanda kinnitanud, kas või too kunagine ETV diktor, kes Viinis oma turismigrupi juurest jalga lasi?
Võib aru saada loogikast, mis käsitab baltimaalasi Külma sõja ohvreina. Aga päris jaburaks läheb Alleri mõttekäik Ameerika Häält sõjajärgse metsavendluse tekkega seostades ja absurdi tipp on süüdistada välishääli küüditamisele ässitamises, nii nagu seda tegi Rudolf Aller:Meenutagem sõjajärgseid aastaid. Kõiksugu hääled olid siis mures meie riigi ja rahva saatuse pärast. Hoiatati, et kui Nõukogude võim peale jääb, siis ähvardab kogu eesti (läti, leedu) rahvust väljasaatmine. Kui aga eesti (läti, leedu) noored metsa lähevad ja relvad haaravad, siis pannakse neis riikides jälle vana kord maksma ja rahvas saab oma vabaduse ja õnne tagasi. Sest varsti puhkevat uus sõda… ja siis tullakse metsavendadele appi ja…
Rahvustunne on ütlemata suur magnet ja üsna palju oli noori, kes metsa läksidki. [---] Kaotajaks jäid need, kes lasksid end häältest õnge võtta. [---]… Et bandiitidest kiiremini jagu saada, otsustati [kuid ikkagi millal — 1939? — 1948? - HK] stalinliku meetodiga osa rahvast, keda võidi kahtlustada bandiitidele kaasatundmises või nende abistamises, välja saata. Kelle teene see oli? Nende piiritaguste ässitajate teene! Kas nad teadsid ette, mis juhtuda võib? Muidugi teadsid! Nad said suurepärase propagandavahendi: võimaluse kuulutada kogu maailmale, kuidas Nõukogudemaal rahvaga ümber käiakse, kõike veel mitmekordselt suurendades. See oli globaalne võitlus USA ja N Liidu vahel, kus tuhandete eestlaste (lätlaste, leedulaste) elu hinnaga sai USA endale ühe (näilise) võidupunkti. Kas mitte liiga kalliks ei läinud see punkt meie rahvale maksma?
Ameerika Hääl aga püüab tänini oma eestikeelsete saadete kaudu meile selgeks teha, kui väga ta eesti rahva pärast mures on, ja õhutada neid mitte vähem mõtlematutele tegudele.
Kuidagi võib mõista, miks ajab sellist kommuvõimurite Eestis sooritet massiroimi vabandavat jama näiliselt ontlik vanur, kes NKVD vangistuses ja eriasumisel elununa siiski sovetižurnalistikat praktiseeris, vabalt Läände pääses ja paar kuud Kanadas elas, tuli sealt alati tagasi ning vastuteeneks hoolsalt valvas kodumaad väisavaid pagulasi ehk Alleri keelepruugis emigrante. Niihästi tema professionaalsest käekäigust kui ta ajakirjandusliku kaastöö sisust nähtub, et et see oli järelevalve ja nuhkimisega põimitud kihutustöö ning sestap pidi variasutuste VEKSA- ja repatrieerimiskomitee egiidide all aset leidma NSVL-i riikliku julgeoleku ehk täpsemalt KGB II peavalitsuse juhatusel.
Aller oli hiljemalt aastast 1960 kojukutsumiskomitee ja märtsist 1962 ka VEKSA aktivist, mil oma leivaisadele võidupunkte tuua oli järjest vaevarikkam. Repatriatsioon kui protsess oli ammuks läbi, kümnenditagune möödanik. Kojukutsumise kihutustöö iga pauguga võis ise endale jalga lasta. See ei olnud võidukas mäng kunagi olnudki. Ka 1940-ndi massimigratsiooni ajal oli vene ohu eest pagejaid pea kümme korda enam kui naasikuist repatriante. Ja isegi kui 1950… 1960… 1970-ndil ENSV-st Läände pagejaid oli keskmiselt üks või paar aastas, siis Riho Mesilasest (juunis 1978) alates ning Rein Rannapi ärahüppeni (mais 1987) oli okastraadi ja raudeesriide kiuste tervena Läände jõudjaid üle kolmekümne. Aller oli selgelt kaotajate poolel. Kui talle mitte võiduks lugeda pika vinnaga edu gebistliku propagandamüüdi juurutamisel.
Sovetipärimuslik mütoloogia, mis Läänest kostnud eestikeelseid n-ö ässitussaateid igasugu riugaste pärast põhja manab, ei ole ju niisama sündind ja surnud, vaid märksa hullem — ta elab edasi. Ka täna, aastal 2013 on Tallinnas Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseumis sõjajärgset vastupanu kirjeldava väljapaneku raames püsti löödud "Põrgupõhja" metsavenna-punkri koopia ja sisustatud on see muuhulgas retrostiilis raadiokastiga, mille moodne digimälu kordab lakkamatult Ameerika Hääle eestikeelset saadet… detsembrist 1973, kusjuures näitusele pandud punkri algupärane variant oli hävitatud 26 aastat varem, detsembris 1947. Nörritav näide Eesti moodsa muusemi (pseudo)akadeemilisest tasemest.
Okupatsioonimuusem ehk ei nimeta pagulast enam emigrandiks ega vabadusaatelist relvavenda süümetuks bandiidiks, nagu mõni vene čekistide eeskujul veel perestroika ajal tegi. Ent seni, kuni siin õilmitseb kas või üks võõras propagandavale, on meie tõde endiselt põlvili.
Allikad: Rudolf Alleri 2-osaline veste “Väliseestlastest koduse eestlase pilguga” 1987. aasta 15. ja 22. oktoobri Maalehes ning mõtisklus “Kodumaast, kodumaa-tundest, rahvusest” 1983. aasta 16. märtsi Kodumaas.
Subscribe to:
Posts (Atom)