XXXIX.
Müncheni konsulaat andis Mesilasele viisa otsesõiduks Moskvasse ja vastu vaielda polnud mõtet. Kui Lufthansa lennuk 19. juulil 1991 Šeremetjevos maandus, ootas teda paar N Liidu välisministeeriumi ametnikku. Lennujaam tundus ootamatult kõle ja pime. Mees küsis, kas siin on mõni elektrikatkestus juhtunud. Samas aga taipas, et on võõrsil elatud aastatega võõrdunud sovetlikust tegelikkusest.
Nelja päeva pärast ilmus tema juurde 29-aastane ajakirjanik Eestist sooviga koju naasjat intervjueerida. Mesilane oli kuulnud südist reporterist, kes püüab ikka esimene olla. Too oli oma suutlikkust ka tõestanud, koguni rahvusvaheliselt. Paari aasta eest osundas ka RFE—RL korduvalt tema Kabulist antud sensatsiooniliste reportaažide arvandmeid Afganistanis hukka saanud okupatsiooniväelasist, mida ametlik meedia N Liidus enne polnud kordagi esitanud.
Aga Mesilane ei teadnud — kuigi võis aimata — et sel ajakirjanikul oli KGB-lt saadud taustateavet ka tema kohta. Vahest oli hästi informeeritud ja igale poole pääseval reporteril võimalus isiklikult sirvida tema toimikuidki?
Hüpates sündmustiku loomulikust kulust üle, läks ju veel 11 kuud enne, kui Kalle Klandorf ühes Jaan Tootsiga tegi kõmurikka avalduse, et ajakirjanik Toomas Sildam oli 1985. aastal värvatud KGB agendiks varjunimega Kristjan.
Sildam seevastu teadis Moskvasse kohtuma minnes väga hästi, et intervjueeritav on KGB endine agent. Neile levivaile kuuldusile justkui kinnitust otsides alustas ta Mesilase küsitlemist kompamisi. Ning kuulis vastuseks sama juttu, mida Mesilane oli varem ja mujalgi rääkinud. Täpselt sama noore mehena kui Sildam praegu, oli ta 1978. aastal teinud KGB-ga lõpparve. Nii Sildam Päevalehes kirjutaski:
Muudatustest N Liidus ja Eestis arvas Mesilane, et…
Allikad: Toomas Sildam “Riho Mesilane tuli tagasi” Päevaleht, 25. juuli 1991. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).
Müncheni konsulaat andis Mesilasele viisa otsesõiduks Moskvasse ja vastu vaielda polnud mõtet. Kui Lufthansa lennuk 19. juulil 1991 Šeremetjevos maandus, ootas teda paar N Liidu välisministeeriumi ametnikku. Lennujaam tundus ootamatult kõle ja pime. Mees küsis, kas siin on mõni elektrikatkestus juhtunud. Samas aga taipas, et on võõrsil elatud aastatega võõrdunud sovetlikust tegelikkusest.
Nelja päeva pärast ilmus tema juurde 29-aastane ajakirjanik Eestist sooviga koju naasjat intervjueerida. Mesilane oli kuulnud südist reporterist, kes püüab ikka esimene olla. Too oli oma suutlikkust ka tõestanud, koguni rahvusvaheliselt. Paari aasta eest osundas ka RFE—RL korduvalt tema Kabulist antud sensatsiooniliste reportaažide arvandmeid Afganistanis hukka saanud okupatsiooniväelasist, mida ametlik meedia N Liidus enne polnud kordagi esitanud.
Aga Mesilane ei teadnud — kuigi võis aimata — et sel ajakirjanikul oli KGB-lt saadud taustateavet ka tema kohta. Vahest oli hästi informeeritud ja igale poole pääseval reporteril võimalus isiklikult sirvida tema toimikuidki?
Hüpates sündmustiku loomulikust kulust üle, läks ju veel 11 kuud enne, kui Kalle Klandorf ühes Jaan Tootsiga tegi kõmurikka avalduse, et ajakirjanik Toomas Sildam oli 1985. aastal värvatud KGB agendiks varjunimega Kristjan.
Sildam seevastu teadis Moskvasse kohtuma minnes väga hästi, et intervjueeritav on KGB endine agent. Neile levivaile kuuldusile justkui kinnitust otsides alustas ta Mesilase küsitlemist kompamisi. Ning kuulis vastuseks sama juttu, mida Mesilane oli varem ja mujalgi rääkinud. Täpselt sama noore mehena kui Sildam praegu, oli ta 1978. aastal teinud KGB-ga lõpparve. Nii Sildam Päevalehes kirjutaski:
Riho Mesilane lükkas ümber oletused, nagu olnuks ta pidevalt KGB luureteenistuse palgalehel ja nagu lõppenuks nüüd tema väliskomandeering. “Aga see pole mingi saladus, et Austriasse sattusin turismigrupi väikese nuhina,” naljatles Mesilane. Riikliku Julgeolekukomitee ohvitser Ants Piirsalu värvanud tollal 29-aastase Eesti TV diktori konkreetselt Doonau-reisi jaoks. “Olen sellest oma raadiosaadetes paar korda avalikult rääkinud. Hiljem pole mul KGB-ga mingit pistmist olnud,” kinnitas Mesilane.Sildam poetas usutlusse ka KGB toimikuist pärit andmeid, sh kuupäeva, mis paraku osutub faktiliselt ekslikuks — see näpuviga võimaldab hiljem, pärast arhiivide avanemist ajakirjaniku salapärase allika paljastada. Aga Mesilase suurim viga, mille ta Sildami kuuldes tegi, oli lubadus Vaba Euroopa Raadiost kirjutada. Kirjutada midagi, mis vastupropaganda vallas just toda kaa-gee-beelikku paljastusžanri toidab.
Mesilane kavatseb tulevikus kirjutada päris mitu raamatut. Esimene — “Peaaegu vabas Euroopas” — peaks valmis saama veel sel [1991] aastal. “Ei tea ainult, kes neid raamatuid avaldab,” mõtiskleb Mesilane.Küllap me aitame, võis mõni lootusrikas mehike sovettide salaametkonnas seepeale käsi hõõruda…
Muudatustest N Liidus ja Eestis arvas Mesilane, et…
“Algul mõtlesin, et see kõik lõpeb aasta–paariga nagu Brežnevi toitlusprogramm.”Ja lisas Eesti iseseisvuse väljavaadete asjus:
“Muidugi ei ole ma selle vastu, kuid Eesti ei ole N Liidu küljest veel kuhugile läinud. (...) Iseseisvuse juttu on hea rääkida, kui elad Eestis ja pead seda riigiks. Maailma-mastaabis on kõik sootuks keerulisem.”
Allikad: Toomas Sildam “Riho Mesilane tuli tagasi” Päevaleht, 25. juuli 1991. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).
No comments:
Post a Comment