6.2.12

Ükskord kaome niikuinii

KRIISITARKUS:

… Linnas minestavad inimesed toidusabas, külas kaovad lukustamata lautadest sigudikud ja keldritest moosipurgid. Jääb vaid oodata, millal põrutatakse sisse valuutapoodide väljakutsuvalt hiilgavad vitriinid ja algab tõeline möll.

Nii arutles Riho Mesilane Edgar Savisaare valitsuse lõpuajal, jaanuaris 1992. Niiöelda võttis kätte ja pruukis suud olukorra kirjeldamiseks ja oma prognooside esitamiseks, sest targemate asjatundjate mõistlikke lahendusi polnud talle siis veel silma hakanud.

Samal ajal, kui ilmus see lugu (+/-1 päev), käis valitsuse esimees televisiooni võttegrupi saatel lahti murdmas Ääsmäe võiladu… Kui aga kriisi järgmise tähisena tulid Tallinnas kasutusse ka leivatalongid, ei õnnestunud valitsusjuhil enam saada Ülemnõukogult vajalikku toetust plaanile kehtestada Eestis eriolukord. Savisaar võitis parlamendis küll umbusaldushääletuse, ent pärast seda, 23. jaanuari hommikul, astus kogu valitsusega tagasi.

Tollane kriis, milles süüdi oli muidugi mitte Savisaar üksi, sai Mesilase kodukootud graafiku järgi alguse umbes 1987 ning üle lähtejoone pidi majanduskasvu kõverjoon jõudma taas aastal 1996. Et Eesti polnud aga suletud süsteemis, siis oli Mesilane kindel mingisuguse lahenduse saabumises niikuinii, ka meist sõltumatult…

UTOPISTIDELE:
Veel vastse vabaduse ja rahvusriigi uimas unustab nii mõnigi […] kibeda tõsiasja, et varem peale sunnitud kommunistliku internatsionalismi asemele saame parimal juhul majandusliku ja poliitilise integratsiooni, kui tahame moodsasse Euroopasse. Ka amerikaniseerumine või suurema sugulasrahva mõjul kerge soomestumine võib meid teatud määral kaitsta venestamise eest, aga rahvusriigi utoopia hellitamise asemel tuleks pigem hoolitseda juba loodud kultuurivara säilitamise eest.

Tulevik võib tuua paljugi, mis on Made in Estonia, aga midagi meile ainuomast enam juurde teha ei saa. […] Aktiivses rahvusvahelises suhtlemises lihvitakse ja jahvatatakse meid tulevikus sõmeraks. Ükskord me kaome niikuinii! Ja me kaome kurikuulsalt ajaloo näitelavalt eriti kähku sel juhul, kui ei õnnestu praegusest kriisist mõistlikul viisil jagu saada.

ÕPPIGE INGLISKEELT! Mesilane süstis lõpuks ka nõelatäie optimismi — pidamaks rahvana vastu pisut kaugema ja helgema tulevikuni:
Väliseestlaste noorema põlvkonna kogemused näitasid juba paarkümmend aastat tagasi [ehk 1970-kümnendi algul], et võõras keskkonnas ja eri riikides elavad eestlased saavad isekeskis suhelda ja rahvuskultuuri kuidagimoodi säilitada inglise keele abil. Meile varem pealesunnitud vene keelel ei ole juba üksnes erineva tähestiku tõttu tulevikus vähimatki võidulootust. Kes praegu inglise keelt ei õpi ega seda oma lastele ei õpeta, see pikendab kriisi kogu maal.

Allikas: Riho Mesilase arvamusveerg nädalalehes “Maaleht” 16. jaanuaril 1992 — “Jaak, kurat! Jalad juba põhjas…” Maaleht nr 3(225), lk 3; vt sama lehenumbri PDF-faili.

No comments: