13.5.10

Informeeritud krimireporter

Paarkümmnend aastat Eesti ühe informeerituma ja kompetentsema ajakirjanikuna tuntud ning praegu ERR-i "vabahärrana", enne seda aga presidendinõunikuna töötanud Toomas Sildam (*1961) ütles mais 2010 Eesti Ekspressile tehtud avalduses, et…
... minul ei ole Eesti riigi ega riigi vastavate asutuste ees midagi varjata.
See võib tõsi olla, ent kindlasti polnud see nõnda kümmekond või enam aastaid tagasi.

Endine miilits ja eriteenistuse töötaja Kalle Klandorf (*1956) väidab mais 2010 ilmunud raamatus "Jälitaja ja jälitatav", et praeguse presidendi pressiesindaja Toomas Sildam töötas kunagi KGB heaks ning et selle kohta on ka tõendeid. Neid tõendeid kasutas ta juba aastal 1992, kui ta juunikuu 22. päeval marssis koos Jaan Tootsi ja veel viie Toompea eriteenistuse mehega Kuku-raadiosse ja tegi avalduse: 
Toomas Sildam värvati KGB teenistusse 1980. aastate keskel, tema pseudonüümiks oli Kristjan ning agendijuhiks Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee V osakonna töötaja Gennadi Agrov...

Gennadi Agrov (*1953; pildil K2/ÕL-i 2010 vahendatud dokumendifoto 1980. aastaist) — N Liidu salateenistuse ideoloogilise luure operatiivtöötaja oli viimati MuPo tubli parkimiskontrolör ja paari aasta eest ka Tõnismäe pronkssõduri kaitsja. Tema KGB-minevikku valgustati 2005 ametlikult Riigi Teataja Lisas. Sellal oli ta KaPo teada alles turvafirma Alfa Service arendusdirektor. Pärast KGB tegevuse peatamist EV-s oli luuraja karjäär jätkunud Venemaa mereväebaasi eriosakonnas Tallinnas.

Et Kaitsepolitseiamet otsustas selle KGB ohvitseri ametikäigu avalikustada, tähendab vaid üht — Agrov ei tunnistanud õigel ajal üles ei enda seotust ega tema poolt värvatud ja/või kureeritud agente. Seega ei pruugi KaPol mingeid oma allikaid Kristjani olemasolu või tegevuse kohta olla. Muidugi, kui kunagine Kristjan — või kes tahes selle nime taga ka seisis — ei ole vahepeal midagi ise Eesti Vabariigi vastuluurajaile pihtinud.

Sildami suhted KaPoga pole aga mitte alati päris n-ö usalduslikud olnud, vähemalt mitte enne kevadet 2002. Kas oleks KaPo oma aastaraamatusse vastasel juhul pannud fotot 9. mai tähistamisest Tõnismäel, kus ajakirjanik Toomas Sildam vestleb vene diplomaadiga. Kindlasti ei oleks Kapol muidu põhjust olnud niigi läbipaistva vihjega pildile lisada kaitsepolitseinike kahtlustusi rõhutavat allkirja:
Kas süütu südasuvine pildike Tallinna kesklinnast või hoopis võrrand mitme tundmatuga?
Niisiis pidi Sildam ausa mehena "Eesti riigi ees" suu puhtaks rääkima kunagi hiljem. Millalgi pärast maid 2002… Võib-olla juhtus see vahetult enne asumist riikliku julgeoleku seisukohast tundlikule ametipostile, st president Toomas Hendrik Ilvese piiariks?

Kui keskerakondlane Klandorf aga kinnitab, et omab tõendeid, siis on üks neist "tõendeist" mõistagi viis viimast aastat Keskerakonna — vabandust! — MuPo leival olnud operupolnomočennyj Gennadi Agrov. Kas juhuslikult või mitte, aga just Klandorfi mälestuste ilmumise eel loobus Agrov kindlast teenistusest MuPos — ja ühtlasi poolteisest EV keskmisest palgast — ning on kõige parajamal hetkel silmapiirilt kadunud.

Klandorfi kinnitusel oli Sildam 1980-kümnendil ta sõber ja koguni peretuttav, ent…
Ühel [1988. aasta] veebruarihommikul tõmbasid julgeolekumehed Nõmmel Lagle Parekilt segastel asjaoludel ära koti koos mingite nimekirjadega [õieti: stalinismi-vastustajate allkirjalehtedega - HK]. Uurisin miilitsana seda lugu, aga sinnasamma see jäi — võis arvata, et julgeolek midagi toimetas, kuid uurimine ei käinud nii, et helistan julgeolekusse ja küsin: mis te seal Parekilt ära võtsite? Paar päeva hiljem sammus Sildam, seesama kott näpus, mu kabinetti legendiga, et kott leitud kusagilt Muugalt ja toodud Sildamile toimetusse. Huvitav lahendus KGB-lt igal juhul...
See seik on iseenesest kaudne tõend. Üks paljudest, sest niisuguseid leidub siin ja seal veel ja veel.

Üheks kaudseks tõendiks on ka Riho Mesilase loo XXXIX peatükk.


Allikad: Kalle Klandorfi raamatu “Jälitaja ja jälitatav” katkend — "Kas Toomas Sildam oli KGB agent?" Eesti Ekspress, 13. mai 2010, nr 19(1066), lk 44. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

28.12.09

Riks, räägi pisut endast!

Teade veel ühest Riho Mesilasega seotud raamatust, millest jõuluajal Isekirja e-postkasti kopsatanud sõnumis saab lugeda...
Point of view: Tere!
Lugesin, mis olete kirjutanud Riho Mesilasest ja Einar Sandenist. Tundsin mõlemat, Riho oli isegi mu klassivend Tartu 1. Keskkoolis. Kui viitsite, lugege “Rudimoisi isa”, selle prototüübiks on Riho. Hiljem oli mul temaga palju kohtumisi Tallinnas, ka päev enne tema laevasõitu Doonaul otsis ta mind üles. Samuti siis, kui ta Eestisse tagasi tuli.
Kõneks Olev Remsujevi Tartu-romaan algab 1960-kümnendi koolipoistest. Meid RM-i prototüübina huvitavat Riho “Riks” Rudimoisi mainitakse alla 100-leheküljeses raamatus üle 200 korra. Niisiis on see ülbevõitu “pannkooginägu” selle autobiograafilise kirjandusteose esitegelase Kolla (autori alter ego Nikolai Mjarg) kõrval vähemalt võrdne, kui mitte peamine kangelane.

Lugemisisu äratuseks Remsu romaani katkend:
“Varastan koolilt elektrit,” uhkustas Riho ja lülitas suure, roheka lühtriga laualambi põlema. “Kooli elekter annab mulle valgust ning mina saan haritud inimeseks.”

“Mida sa loed?” tundis huvi Kolla.

Õhuke raamat laual oli “Kuristik rukkis”, selle vahel järjehoidjaks kokkumurtud tindine kuivatuspaber, ju oli lugemine selle koha pealt pooleli jäänud.

“Sul on alles pooleli!” parastas Kolla. “Ma olen seda kuus korda lugenud.”

“Mina kuusteist,” lõi Riho üle.

Kolla oli ise natuke bluffinud, “Kuristikku...” oli ta lugenud neli korda otsast lõpuni, pärast paar korda kihvtimatest kohtadest uuesti, aga nüüd kargas välja keegi Rüdimuaa, kes kohe pidi olema temast parem!

“Holden Caulfield on maailma kõige ägedam kutt! Täielik tase!” kiitis see Rudimois.

“Õigus! Ainult et üks vend on veel ägedam!” oli Kolla pooleldi nõus...


Allikas: Olev Remsu “Rudimoisi isa: Tartu-romaani I osa” (Wellesto, Tln, 2006, 67lk), mida saab lugeda veebiaadressil: WWW.Hot.EE/Rudimois

8.4.09

Perekond ja kodu

Pisut allpool võib lugeda Riho Mesilase paroodiat Tallinna raadio I pr unustamatu saate “Perekond ja kodu” ühel meelisainel.

See sarisaade oli pikkamisi saanud parimaks näiteks, mida siin üldse suudeti raadio-ajakirjandusena pakkuda.

Läinud sajandi kuuekümnendil asus “Perekond ja kodu” (1956 — 1990) nädalalõpu popimate saadete esiritta. Kokkuvõttes osutus see ka Eesti NSV ainsaks heteroseksuaalse glamuuriga raadiosaateks, mille alalist meessaatejuhti Maano Kivilod ja (peagu) asendamatut naiskaaslast (Silvia Markus jt) ei pannud kogelema sõna 'seks' juurutamine sovetlikku raadiožurnalistika keelde 1970. aastate keskel...

Möödunud suvel arutati meie raadios probleemi, kas tohib äsja VIII klassi lõpetanud tütarlast lubada suvisele matkale koos endavanuse noormehega, kes neiule hea sõber juba lasteaiapäevilt. Sügiseks jõudsid vaidlejad järeldusele, et ei tohi lubada. Eks olegi nüüd kurgede lennuaeg… … …
… Aga oletame, et juhtus nii, nagu tegelikult juhtus, see tähendab, et ema ei lubanud mürsikutel ühist seljakotti pakkida, soovitas neil saada oivikuteks, omandada üldine ja täielik keskharidus, käia teatris, raamatukogus ja näitustel… Needki pole ohutud soovitused! Kindlasti tekib noortel lahkarvamusi kunsti ja kirjanduse küsimustes. Kunsti ja moraali küsimustes aga targem järele ei anna, rumalam ammugi mitte… Nii lüüakse noorte hinge mõra ja järgmisel suvel valivad nad juba erinevad matkagrupid. Seda pahandust ei ole aga kellelgi tarvis! Seepärast peavad meie kunstnikud ja kirjanikud looma enam noorsooteemalisi ja konfliktituid teoseid. Kui selle tööga kohe pihta hakata, siis jõuame järgmise matkahooaja alguseks juba päris palju ära teha.

Allikas: Riho Mesilane "Repliik" Sirp ja Vasar 26. IX 1975