24.12.11

Söömata liha

Riho Mesilase veste 30 aasta tagusest näljaajast:

AJAST…
Kas nüüd just kätt südamele pannes või muidu – peab tunnistama, et mitu nädalat pole meie saadetes naljanurka olnud. Ise muidugi süüdi. Kord ei jätkunud nagu aega, kord oli tähtsamat saatesse panna. Ja nii see aeg läks. Võiks küsida, kuhu see aeg läks. Võiks küsida veel enam. Aja puhul oleme paraku tagasihoidlikud. Aga miks siis? Eks oleks nagu häbi iseendale öelda, et päev otsa on miskit tehtud, aga õhtul haigutad ja sõnad, et näe, jälle üks päev maha magatud.

Aeg on niisugune. Aeg on igasuguse jaoks. Ja see on muidugi õudselt ebameeldiv. Ootad kogu aeg midagi ja järsku taipad, et kogu elu on üksainus ootamine, ühest ootamisest teiseni – uudis missugune!

EVOLUTSIOONIST…
Missugune on siis aeg? Oled näiteks marksist, oled darvinist – naudiks nagu seda evolutsiooniprotsessi, et peajalgsetest said käsijalgsed, roomajatest linnud ja nii edasi. Roomajad roomajateks, aga maailmas on üks organisatsioon, mis väidab, et evolutsiooni lõpptulemuseks on kommunism… Juba reaalse ehk arenenud sotsialismi ajal on süüa vähevõitu, reisi-, juurdlemise ja rääkimise vabadust ei ole aga üldse. Hoidku Jumal kommunismi eest, kui ühiskonna kõik rikkused hakkavad järsku voolama niisuguse jõuga, et ole mees ja jookse eest ära! Ja ega joosta nii kerge ei ole. Kuhu sa ikka jooksed?!

Vaatad seda kohutavat arengut, paned käe jälle… kuhugi ja mõtled, et parem, kui ei areneks. Võtad käe ära ja mõtled nüüd, just kvaternaarajastu lõpupoole, et… huvitav küll see klassifikatsioon – zooloogiline nimelt. On linnud… roomajad… imetajad… Isegi paelussid kuuluvad kuhugi. Aga parteid, võta näpust, ei ole. Partei on iseenesest tegelikult ühiskonna alus. Ka kapitalistid – vereimejate klass! – on klassifikatsioonist välja jäetud. Isegi Gustav Naan ega ajakirjanik Vladimir Raudsepp ei ole selle peale tulnud, et meelde tuletada.
Ajalugu aga keedab vägisi seebiks need, kes temast aru ei saa,” ütleb Gustav Naan. Kuidas saada aru Gustav Naanist?

… JA KOERAST
Arenenud sotsialism on käes – pääsu ei ole, süüa on vähe! Käivad jutud, et N Liidus on ametlikult registreeritud kaheksa miljonit koera. Jällegi zooloogiline jutt! Aga ega nii väga ei olegi.

Kaheksa miljonit ametlikku koera ja Jumal teab mitukümmend miljonit registreerimata koera, nimelt, panevad nahka registreerimata arvu lihatonne. Kutsu uriseb ja õgib, inimene vaatab pealt – nii see mõistagi ei lähe!

Tuletame meelde: oli ahv, tegi tööd, sai inimeseks – Homo erectus, Homo sapiens, Homo soveticus. Ja järsku tuleb inimese parim sõber koer – Canis familiaris – ja sööb ära arenenud sotsialismi tingimustes Homo soveticuse jaoks toodetud liha. Nii see, seltsimehed, ei lähe, tuleb koerad maksu alla panna! Seda juba tehakse ja tuleb teha veel edaspidigi.
Kõik ikkagi inimese heaks, inimese õnne nimel, et ei oleks piinavalt valus söömata jäänud liha pärast. – Nii ütles… Tuleb meelde, päris nii vist ei öelnud – kirjanik Ostrovski.
Tema töid oleme kõik koolis lugenud. Ja muide tookord, 1920.–1930. aastail oli kah liha vähevõitu, just nagu praegu. Arengu järjepidevus on silmaga näha.

ALLIKAS: RL 22. mail 1982.

6.12.11

Külaskäik Pagari tänavale. Koputamata.

Sillar

Uksekella helistada ega koputada pole tarvis, sest uks on pärani lahti, kui kokkulepitud ajal Pagari tänavale jõuan. Kas sümboliseerib see avatud uks tšekistide lahkumismeeleolusid? Uue korra esindajana jalutab trepikojas noor pikakoivaline politseinik, muidu pole kusagil näha ühtki hingelist. Maja mõjub süngelt ja ei imestaks, kui siin öösiti on liikvel kummitused…

Mulle tõttab vastu viisakas vanem härra või seltsimees, sest tema olek laseb aimata elukutset. Ilmselt kindralmajor Sillari käsundusohvitser. Ta silmitseb korraks uurivalt mu diplomaadikohvrikest, aga selles on vaid märkmik ja paar pliiatsit, needki jäävad tal nägemata. Tilluke vanaaegne lift viib meid üles ja otsekohe pääsen ka kindrali kabinetti. Normikohase 1 asemel on siin näha 2 Leninit ja muidugi "raudne Feliks" raamatukapi kohal seinal. Muidu ei oskakski kohe arvata, et olen sattunud N Eesti viimase julgeolekuülema kabinetti, mitte aga mõne tehase või sovhoosi direktori juurde.

Suhkrutoos ja teetassid on lauale valmis seatud ja kindral palub istuma, selgitades et tema pole kabineti sisustust muutnud. Pole enam palju jäänud: detsembri lõpunädalal olevat oodata Eesti KGB n-ö lõppaktile allakirjutamist Moskva esindajate osavõtul.

Rein Sillar on lühikest kasvu, jässakas ja üldiselt sõbraliku olemisega, nõnda et jäiga ja ametliku intervjuu asemel kujuneb meil sundimatu vestlus. Kindral rõhutab, et teda oleks raske veel mingite paradoksidega üllatada, aga veel mõni aasta tagasi oleksin pidanud istuma tema ees ülekuulatava rollis, kui oleksin saadaval olnud. Nüüd on kriminaalasi lõpetatud ja kunagi oleks mul ehk võimalus toimikuga tutvuda.

Jah, paljugi  mis  o l e k s …



Allikas: Riho Mesilane “Reedel ja 13ndal KGB-s” — Maaleht, 30. detsember 1991, nr 52 (222), lk 7.

Väikesed nipid


  • Kui oled külas, ära söö seda, mida kõige rohkem ihaldad, vaid seda, mis kiiremini laualt kaob!
  • Kui te katsite laua rikkalike suupistetega, aga sõbrad tulid ja ütlesid: “Me ei joo enam!” — muretsege uued sõbrad!
  • Kui võtate klaaspulga ja hõõrute seda tugevasti villase lapikesega, siis juba viie minuti pärast avastate, et midagi ei juhtu.
  • Kui teil kodus leidub juhuslikult treipink, laser ja martäänahi, pole lihtsamat lennuki tegemisest. Taevas avaneb julgetele!



Allikas: “Harjumaa/Harju Elu” 1977.

5.12.11

Külaskäik Pagari tänavale. Lõpp.

Külaelu ja julgeolek

«Ilmselt on parem olla siin viimaseks esimeheks kui esimeseks!» ütleb kindralmajor, kes paarkümmend aastat tagasi alustas KGB-karjääri nooremleitnandina. Kui aga Maalehe rubriigis "Ise küsin, ise vastan" peaks vaid ühele küsimusele kostma, siis ei oskaks praegune kindral kunagisele leitnandile lootuste täitumise kohta midagi öelda. Rein Sillar on aga ühes asjas kindel ja ütleb aimatava erutusvärinaga hääles: «Mulle ei meeldi lippude vahetamine selles mõttes, et mõni mees oskab alati olla "õiges" parteis.»

(…)

Ütlesin, et Maalehe lugejad on kindlasti huvitatud sellest, kas ja kuidas oli KGB pärast põllumajanduse kollektiviseerimist, kulakluse ja metsavendluse likvideerimist seotud Eesti külaeluga. Et mida oli selle üldiselt vihatud salateenistuse töös head ja kasulikku?

Kindral vastab, et tavalise külaeluga oli vähe kokkupuutumist ja igas külanõukogus, igas kolhoosis polnud mõtet agentuuri luua. Kui oli küsimusi, pöörduti kohalike juhtivate töötajate [st usaldusisikute] poole. Põllumajandus-ministeeriumi tasemel tippjuhtidele anti aga vajalikku teavet välisfirmade, tehnika ja tehnoloogia kohta. Oli ju tarvis teada, kellega saab ja tasub lepinguid sõlmida…

(…)

Kindral annab mõista, et üksikasju ei saa ajalehes avaldada. Tema ise, eriti praegusel ajal, kõiki lehti lugeda ei jõudvat. Maalehega tutvub mõnikord sugulaste juures, neil on leht tellitud. Alati ei saa usaldada isegi "suletud" ehk ametialast informatsiooni. Varasemad tippjuhid tegid vigu sageli seetõttu, et nautisid just sellist teavet, mida nad ise näha tahtsid.

Augustis [1991] toimunud riigipöördekatse korraldajad hindasid oma võidulootusi üle. Uue riigipöördekatse kohta on raske midagi öelda, arvab kindral ja kõneleb pigem üldsõnaliselt "sotsiaalsete pingete" silmnähtavast kasvust. Kindel, et endises N Liidus seisab suurte vapustuste aeg alles ees. Endised nomenklatuursed juhid ei taha alistuda, majanduskriis aga ärritab rahvast tervikuna.

Konkreetselt Eesti kohta arvab Rein Sillar, et kuigi kuritegevus kasvab, ei pea tema isiklikult õigeks tulirelvade väljajagamist. Kui igale talunikule püss kätte anda, võib meil tekkida mingi Metsik Lääs, sest inimesed ei oska relvadega ümber käia. Kõigepealt tuleb korravalveorganites kord sisse seada, sama kehtib ka EV eriteenistuse kohta. (…) Sillar rõhutab: «Eriteenistus ei tohi veel hapra demokraatia tingimustes sattuda ühegi grupi ega partei kätte!» Kõne alla tuleb parlamentaarne ja valitsuse kontroll.

Kindral muigab taas ja ütleb, et tal tuli kuidagi tuttav tunne, kui sai teada, et vastses Leedu Vabariigis olevat juba konfiskeeritud riigivastast kirjandust. See ei ole kooskõlas demokraatliku opositsiooni põhimõtetega, aga kindral Sillar ei ütle seda otsesõnu välja. Tema tööpäevad siin 2 Lenini ja 1 Dzeržinski seltskonnas on juba loetud, ta ei sekku võõrastesse asjadesse. Mina jätan tagasihoidlikult küsimata, millised on kindrali isiklikud tulevikukavatsused.




Allikas: Riho Mesilane “Reedel ja 13ndal KGB-s” — Maaleht, 30. detsember 1991, nr 52 (222), lk 7.

30.11.11

Sotsnaturalismi Eesti Telefilmilt AD 1978

Mesilase 1976 ilmunud jutustuse ainel valminud lühimängufilm “Stereo” on eetris aina sagedamini. Teist korda juhtus see vastsel ETV-2 kanalil pühapäeval, 15. novembril 2009 maaelu teemaõhtu raames, kus eelreklaamiga lubati...
… ehtsat maaelu, mis tulvil olelusvõitlust ja vürtsikaid inimsuhteid...
Eelmine kord oli too kunagine riiulifilm kavas 15 kuu ja 5 päeva eest ETV põhikanalis. Sealt pärineb ka siinolev You-Tube'i salvestis.


Peategelane algaja tõpratohter Lembit Savikas (Tõnu Kilgas) aitab ilmale tõsielulise vasika

Aastal 2011 oli film ETV-2 kavas pühapäevadel, 1. mail ja 14. augustil. Seekord oli ETV suutnud esituste vahet pidada vastavalt 17 ja pool ning seejärel vaid 3 ja pool kuud. Viimati läks film eetrisse samal kanalil 10 kuud hiljem: laupäeva, 16. juuni õhtul ja pühapäeva, 17. juuni pärastlõunal ning Võidupäeva aegu 2012 jõudis ka kogu pikkuses (47'15") YouTube'i videokanalisse. Kas ETV-2 on n-ö omadega kuival või on see lühimängufilm tõesti nii hea?

Mesilase jutustuse motiividel on Peeter Simm loonud parimas mõttes kunstilise filmi noore spetsialisti esimestest juhtumustest ja tundmustest esimestel tööpäevadel tema esimeses töökohas… Kuigi sisult võiks filmi pidada igati sotsrealistlikuks, vormilt on see siiski naturalistlik ja, kuigi pikavõitu, ometi õnnestunult mõjusa lõpuga.

Mesilasliku algega peategelast mängib Tõnu Kilgas, kelle häälepartii esitab aga režissöör ise. See oli hiljem laulva näitleja tee valinud noormehe esimene filmiroll. Filmitud on Heimtalis ja Savikotis Mulgimaal, avakaadrid tehtud aga otse EPA-s veterinaariateaduskonna praktikumis…
Noor veterinaar Lembit Savikas saabub külla, kus suudab korda saata mitmeid segadusi ja seda filmi sümboli — raadiomuusika saatel.
Nii seisab lühitutvustuses filmile, mis n-ö pääses riiulilt alla alles koos Mesilase välispagulusest naasmisega. Riiulile pandi mängufilm aga praktiliselt kohe, kui ta ära hüppas, so vahetult pärast filmi valmimist.

Film ei tolmu enam riiulil ja tal on seega õnnelik saatus, viimast suuresti ETV lisakanali loomise tõttu. Kuivõrd ETV programmipoliitikas muutusi kavas ei ole, võib lähikuudel—aastatel seda filmi näha veel ja veel, nii et riigitelevisiooni süü pärast Mesilase nimi küll ei tuhmu veel niipea.

4.11.11

Unenägu ei lähe iial täide


Kõrberändur K nägi unes postijämedust vihmaussi, kes teda kägistama kippus.
Ärgates veendus ta, et tegemist on hoopis boamaoga.



Allikas: Rinaldo Wapsikas (alias Riho Mesilane) Roostevaba nalja (“Harju Elu”, 1975; Pikker, 1974)

2.11.11

Essee. Esimene osa.


If all printers were determined not to print anything till they were sure it would offend nobody, there would be very little printed. *
Benjamin Franklin



Naiivne oleks lugeda moraali inimestele, kes inimlikku moraali ei tunnista. **
Stalin



Ma ei ole töökas nagu mesilane. Olen Mesilane suure algustähega.
Riho Mesilane



Vaimu ilmumine


Essee jätkub siin

Tsitaadi tõlge, algupärand ja allikad:
* Eestikeeli: Kui kõik printerid otsustaks mitte midagi printida, kuni nad pole kindlad, et see ei solva kedagi, siis oleks väga vähe prinditud. (Google'i tõlge 1.11.2011) Allikas: Benjamin Franklin “Apology for Printers” (1730)
** Venekeeli: Наивно читать мораль людям, не признающим человеческой морали. Из Отчетного доклада Генерального секретаря ЦК ВКП(б) Иосифа В. Сталина на XVIII съезде ВКП(б) (10.3.1939)

Essee. Teine osa.

Marksistlik dialektika võiks meile selgitada, et töökas inimene on lihtsalt  p r o d u k t i i v n e  p ä e v a v a r a s. Nii minagi… Juba aastaid olen kavandanud mingit pikemat lugu, näiliselt sügavamõttelise pealkirja all  “V a l g u s e  v a r j u s”  … Eks ole, kõlab nagu  t õ d e   j a   õ i g u s!  On jäänud vaid tilluke vaev, kirjutada 1000-leheküljeline romaan, mida keegi lugeda ei viitsi. Kuulsaid kirjanikke on nüüdseks siginenud sellisel hulgal, nagu sadakond aastat tagasi võis kokku kraapida keskpäraseid. Isegi tõelisi maailmakuulsusi ei jõua maailm enam tunda. Milleks siis veel Parnassile pürgida?! Ja kuidas on nn missioonitunnetusega? … Jossif Stalin kahtles moraalilugemise väärtuses ja ajas oma asjad suurepäraselt korda. Benjamin Franklin ilmselt pidas vajalikuks teksti ründavat suunitlust. Kuid rünnak ahistab ründaja tegevusvabaduse kirjastaja mängureeglitesse. Jäägu siis paremad palad kirjutamata ning tõepoolest   v a l g u s e   v a r j u.


Essee jätkub siin


Jutuallikas: Riho Mesilase “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

12.10.11

Essee. Kolmas osa.

Kultuuripuudusega võrreldes tekitab kultuuriküllus hoopis suuremat masendust. Parafraseerides ühe Hitleri-aegse tuntud tegelase ütlust, väidan järgmist:


Kui kuulen sõna  k u l t u u r,  siis haarab mu käsi — mitte püstolikabuuri vaid —  õ l l e k l a a s i  järele!

Kes soovib, lakkugu pealegi erutusepiisku elukutseliste erutujate nägudelt — poeletile pillatud kaanehinna-rublade, -markade või -dollarite eest. Mis nüüd Eestisse, eesti kirjandusse ja eestlastesse puutub, siis iga enam-vähem haritud või vähemalt koolitatud eestlase salaunistuseks näikse olevat  v ä h e m a l t   ü h e  raamatukesega mahasaamine, kestku sünnitusvalud pealegi aastaid, olgu tulemuseks pealegi kirjanduslik abort. Nii olen minagi ühe “Loomingu” Raamatukogu vihiku õnnelikuks emaks — vabandust! — siiski  i s a k s  saanud, aga seejärel ka otsekohe taibanud, et õigem on preservatiiv pähe tõmmata ja vait jääda. Onanism ei tähenda ilmtingimata grafomaanilisi kalduvusi, küll aga vastupidi. Nii jääb minult ka täna tulemata mingi oluline  k u l t u u r i s õ n u m, mida heasoovlik lugeja ehk juba haigutades ootab. Valguse varjust üldist kirjanduslikku sebimist jälgides olen aga tuvastanud järgmise seaduspärasuse: kui kodueestlased koguvad rohkem raamatuid ja vähem kirjanikke, siis väliseestlastega on jällegi vastupidi. Lahedamate avaldamisvõimaluste tõttu on Välis-Eestis vist peagi rohkem kirjanikke kui lugejaid. Praegu  e l a v a d  ja aktiivsed lugejad peavad toime tulema nii  e l a v a t e  kui ka juba  s u r n u d  kirjanikega.


Essee jätkub siin


Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

4.10.11

Essee. Neljas osa.

Kuid võtkem korraks üldisemalt… Lihtsustatud käsitluses võime pidada  k u l t u u r i k s  vaid kaunite kunstidega õiendamist, jättes selguse mõttes kõrvale inimliku isemõtlemise—tegemise muud valdkonnad. Ja nii avanevadki meie selginud silmade ees  k u l t u u r i  p a r a s i i t l i k  j a  i n i m v i h k a j a l i k  o l e m u s. Miks siis imestada, kui üks haarab püstoli, teine õlleklaasi ja kolmas kokaiini järele. Rohkem on neid, kes üritavad saada rõhutatult kultuurseteks. Kui vaenlast võita ei suuda, tuleb temaga liituda. Ühise vaenlase tõttu astuvad nii kultuursed kui ka ebakultuursed kodanikud näiteks NLKP ridadesse. Selgitamaks seda kultuuri inimvaenulikku loomust, kisume karvupidi lagedale kohase võrdluse loomariigist. Hulk inimesi peab taluma kultuuri, hulk inimesi peab taluma mitmesuguseid muid parasiite: paelusse, lutikaid, kirpe, prussakaid. Parasiidid teatavasti paljunevad tohutu kiirusega. Kõneldakse geomeetrilisest progressioonist. Niisama ähvardav lugu on kultuuriga. Ja kui te minusugust väikevenda ei usu, siis lugege, mida on kirjutanud Voltaire:
Kunstid vajavad vaid vabadust kasvuks ja levikuks. Pärast laastavaid torme istutavad nad ennast ise vabanenud pinnasesse.
Anna  k u l t u u r i l e  vaid võimalus ja juba ta tulebki, vajamata paljunemiseks mingit suguakti, nagu ei vaja seda ka paljud sooleparasiidid. Kui näiteks lugejal uus raamat ja autoril honorar pihus, siis tõeline kultuuriline õndsakssaamine alles algab. Raamatu kallale sööstab kriitikute kamp ning algab k u l t u u r i  p a r t e n o g e n e e s. Arvustajad tsiteerivad üksteist, ilmuvad väitekirjad ja kriitikaülevaated… Lihtne lugeja, kes teooriast mõhkugi ei taipa, pääseb selgavajunud kultuurikoorma eest sel viisil, et algul ei loe retsensioone ja hiljem loobub ka retseptsioonist.


Essee jätkub siin

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

3.10.11

Raadiomaja

XI.

Oma kohtumise Vabadusraadioga on Riho Mesilane jäädvustanud ka kirjanduslikult — raamatukeses, mis 14 aasta pärast ilmus Mesilase viimases kodulinnas (Viljandis AD 1992)

Müncheni raadiomaja esmakordsel külastusel oli talle ekskursioonijuhiks eesti saadete peatoimetaja Aleksander (Lex) Terras, kes Austriast saabunu raudteejaamast oma autol ära tõi.
Hakkas paistma suur linnapark, kuulus Inglise aed ja pargi serval oli veidi kummalise kujuga pikk ja madal valge maja […] Raadiomaja asemel oli pärast sõda projekteeritud sellesse paika hoopis haigla ja sellest siis need rohked palatite jaoks mõeldud sopistused. Maja ees oli väike mururiba, ei mingit müüri ega aiaplanku koos valveputkadega. Raske oli uskuda, et niimoodi näebki välja see Nõukogude propagandas lausa hirmuäratavana kujutatud ameeriklaste luure- ja propagandakeskus.
Raadiomaja paiknes Isari jõe ja Inglise aiana tuntud linnapargi vahel. Siin asusid mõne aasta eest ühe katuse alla ja ühtlasi organisatsiooniliselt liidendatud Vabadusraadio ja Raadio Vaba Euroopa. Teiste hulgas oli siin kodu leidnud ka 1975. aastal asutatud eesti toimetus.
Dokumentide kontroll oli pealiskaudne, aga küllap” — Mesilast saatvat — “eesti peatoimetajat” — Terrast — “tunti ka nägupidi. Siis astusid nad esimesel pilgul üsna arusaamatusse koridoride ja koridorikeste rägastikku, kus mööduvad ja vastu ruttavad inimesed kõnelesid isekeskis kõige erinevamates keeltes. Mõne kabineti uks oli riivakil, sealt paistsid riiulid, kirjutusmasinad ja paberikuhjad laudadel. Toimetajad kandsid süles lindikarpe ja saatetekste.

Esmapilgul tundus kõik olevat peaaegu nagu Tallinna raadiomajas või peaaegu nagu mõne rajoonilehe toimetuses, mõtles noormees
” — st Mesilane — “kaks minutit hiljem, kui nad sisenesid eesti toimetuse tubadesse. Vaid kaks neid oligi, need olid samuti täis kontorikraami. Aknad olid pargi suunas ja tagumise akna taga kasvav suur kuusk tekitas lausa petlikku muljet Eestimaa metsatukast. Oli üsna vaikne, sest toad asusid ühe väikese koridori lõpus.

Inimesi oli tööl neli või viis, mõni nimi tundus tuttav, näod muidugi mitte. Oli Leonid Brežnevi ja Karl Vaino aeg, mistõttu kõik tahtsid kuulda, mis kodumaal toimub. Mõned nooremad olid sündinud väliseestlastena ning seetõttu Eestist vaid kuulnud ning mõnda filmi või TV-saadet näinud. Ise tegid nad saateid ajalehtede ja juhusliku informatsiooni põhjal
[…] Ei olnud ka fantastilist stuudiotehnikat, mida külaline oma raadio- ja TV-kogemuse põhjal üritas Tallinna omaga võrrelda. Suurte muudatuste aeg seisis alles ees. Ainult inimesed ise näisid ja olidki jõukamad, vabamad ja enesekindlamad.
Allikad: Riho Mesilane “Vabas Euroopas”, Viljandi, 1992; Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

29.9.11

Essee. Viies osa.

Algul mainitud dialektiline meetod võimaldab meil kultuurisuhteid näha ka vastandite ühtsuse ja võitluse tasandil. Kultuur tungib sinna, kus leidub viljakat kasvupinda, kultuuripuudus tungib aga sinna, kus kultuur on juba levinud. Kujuka näite leiame isegi nn  m a t e r i a a l s e  k u l t u u r i  madalaimalt astmelt. Ei tea, kas marsielaniku seisukohalt on eestlased ilusad inimesed, kaunid olendid… Võimalik, et tulnukas võõralt planeedilt põgeneks meid nähes kabuhirmus oma "lendava taldriku" põhja ning kablutaks koju tagasi. Meie materiaalne kultuur mõjus vähemalt sini-must-valge taastamiseni ülimalt ligitõmbavalt tibladele. Nemad roniksid Eestisse ka siis, kui eestlased näeksid välja nagu "väikesed rohelised mehikesed" võõralt planeedilt… Muide, kas see tõik peab tähendama, et olmetingimused Vene NFSV-s on hullemad kui Marsil? … Igatahes näeme, et kultuurinähtused kummitavad meid igal sammul, igas elusfääris.  K u l t u u r  näitab inimkonnale ebsündsal viisil oma palet ja perset. Seda  t e i s t  sageli rohkem kui esimest. Lõpetan oma essee tsitaadiga Julius Fučíkult:
Inimesed, ma armastasin teid. Olge valvsad!


Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

4.9.11

Tutvumine partei valvekoertega

VII.

See juhtus sõjaväes. Kõrghariduseta meestel tuli N Liidus teenida kaks—kolm aastat, Rihol vaid aasta. Teenistus käis Lääne-Ukrainas. Möödus õhujõududes mingit lennuvälja valvates. Valvata tuli ööd kui päevad. Kuni Riho  sügisel 1973 äkki arreteeriti ja viidi Lvivi linna KGB-sse, täpsemini tolle kurikuulsa organisatsiooni — kommunistliku partei kilbi ja mõõga — eriosakonna kohalikku isolaatorisse.

Riho Mesilane:
«Asi algas sellest, et N Liidu sõjaväes on sõdureid paljudest rahvastest ja paljudel on väga ähmane kujutlus Eestist… Mõnda asja tuli selgitada, näiteks Nõukogude võimu kehtestamist 1940. aastal, küüditamisi jms. Rääkisin nagu tegelikult oli ja sellest aitas. Mind arreteeriti ja juba esimesel päeval näidati Ukraina Kriminaalkoodeksit — Nõukogude-vastase laimu levitamise eest ähvardas mind vähemalt kaheaastane vanglakaristus. [§187 КК УРСР — наклеп на радянський державний і суспільний лад] Ülekuulamised kestsid kolm või neli päeva. Üles tunnistada mul midagi ei olnud — need mehed teadsid juba kõike… Uurija ütles mulle, et otsus on juba ette valmistatud ja mind heidetakse parteist välja. Kui aga tulevikus veel midagi Nõukogude-vastast teen, siis arvestatakse karistusele need saamata jäänud kaks aastat otsa.»
Esimest korda toimetati ta oma väesosast nr 82326 Lvivi KGB-sse ülekuulamisele 1973. aasta septembris. See juhtus sundteenistuse lõpul ja oli esma-kokkupuude NSVL-i Riikliku Julgeoleku-komiteega. Mesilane on sellest kirjutanud—rääkinud mõned aastat hiljem. Esiteks Austria politseile. Hiljem aga õige laiale publikule, 1980. aastate lõpus, kui Vaba Euroopa Raadiot enam ei summutud ja selle kuulajaskond ka anastatud Eestis kümnete tuhandete võrra laienes.

Nii kuulsid eesti kuulajad 1989. aastal tema autobiograafiliste vestete sarjas muuseas…
• kuidas ta loomaarstiks õppis, kuigi humoristiamet meeldis rohkem…
• kuidas ta lühidalt Eesti Raadios põllumajandussaateid tegi, kuni…
• sõjaväkke värvati, kus teda pihtide vahele võeti ja kus KGB temalt sõprade kohta andmeid nõudis…
• kuidas teda pärast väeteenistuse just meeleldi ajalehtede koosseisu ei võetud ja…
• kuidas ta siis välismaale pagemise võimalusi hakkas kaaluma…

Mis sai Ukrainas KGB isolaatoris oma saatust ootavast Rihost?  Naaskem taas poolteise kümnendi taha — oktoobrikuusse 1973. Pärast ülestunnistusi viidi mees tagasi oma sõjaväeossa.
«Minu süüks jäid vaid Nõukogude-vastased jutud.»
… kirjutas ta kuus aasta hiljem Vaba Eesti Sõnas.
«Vangi mind ei pandud, asi anti "otsustada" parteikoosolekule.»


Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

1.9.11

Üks raamat veel!

Peale ajalehe naljasabade oli Mesilane oma lühipalu ilmutanud ka kirjastuse Perioodika kopsakamates väljaannetes. Nagu huumori- ja satiiriajakiri Pikker, mis jõudis letti 2x kuus, ja Loomingu Raamatukogu — LR oli idee poolest kuukiri. Kui LR kirjastas Mesilase “Veterinaari esimese nädala”, tekkis autoril lootus veel mõni raamat üllitada…

Ühes tööankeedis mainis Mesilane ära, et püüdis 1976. aasta algusest päris vabakutselise autorina läbi lüüa. Järgmise aasta lõpus viis ta kirjastusele Eesti Raamat oma subjektiiv-absurdsete sententside kogumiku. Eks avaldamiseks ikka. Jättis kirjastusele enda kontakttelefonid, päevase (424460 — TV saatekeskuses) ja õhtuse (780244 — Sommerlingi-nim sovhoosi kaupluses) ja käis ka ise pärast Eesti Raamatus mitu korda kohal, muretsedes oma käsikirja käekäigu pärast… Selle pealkiri oli autori valikul
“Valguse varjus: mõttevihik”
Mis mõtteid ta oli valguse varjus mõlgutanud, sellest annab aimu järgnev aforismipaar käsikirja lõpuleheküljel:
Inimene, kes on kaotanud oma varju,
äratab tähelepanu vaid valguse käes.
Valguse varjus on kõik varjutud,
kuid keegi pole varjatud.
Autorina kippus Mesilane omagi varju kaotama. Mesilane meenutas ühes 1979. aasta intervjuus “Vaba Eestlase” ajakirjanikule oma kõige esimest teost ja selle mitteilmumise põhjust:
Esimene käsikiri jäi trükkimata. See oli följetonide kogumik, mille esitasin avaldamiseks 1974. Sel ajal olin veel ebasoosingus.
Õigusega või mitte, aga 1976. aasta algusest vabakutseliseks hakates pidi ta enda trükiküpsuses niipalju enesekindlam olema, et…
Kirjutasin oma teise raamatu “Veterinaari esimene nädal”, mis ilmus LR-i sarjas 1976. aasta lõpul… Raamatu järgi… tehti Eestis möödunud aastal [1978] film… Ekraanile see muidugi ei jõudnud, kuna ma põgenesin Läände enne filmi valmimist… Kirjastusse Eesti Raamat jäi seisma mu kolmas pikem käsikiri — aforsimide kogu. See oleks möödunud aasta [1978] lõpuks ilmunud.
Mõttevihiku käsikiri ei pääse mõistagi trükivalgusse, kuna autor hiliskevadel 1978 Viinis n-ö mittetagasipöördujate (vk nevozvraščency) kilda sattub ehk lihtsalt ära hüppab. Niisuguste teosed ei tohtinud N Liidu riiklikus kirjastuses mingil juhul ilmuda. Kirjastustöötaja Endel Priideli päeviku (lk 474) järgi oli autoril sõlmimata ka kirjastusleping, ehkki selle olemasolu poleks midagi muutnud.

Ka selle ilmumata jäänud mõttevihiku kokkuvõte autori enda sõnadega:
Olen kirjutanud küllalt selleks, et kõik lugejad — igaüks erineval põhjusel, kuid väga selgesti — tunnetaksid üleolekut. Kes kuidas soovib ja kriitikud eriti.


Allikad: Endel Priidel “Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim” Tallinn, 2010, lk 474-476. “Vestlus Riho Mesilasega: Noor põgenik Eestist räägib oma elamustest, II” ilmus 24. mail 1979 Kanada ajalehes “Vaba Eestlane”. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), tervikuna “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

14.7.11

Kõrge kohus

EKP KK sekretär Vaino Väljas, kelle kompetentsi kuulub VABARIIGI kulutuurielu juhtimine, märkis aasta lõpul maha uued kõrged rajajooned, milleni kunstnikel ja kultuuritöötajatel tuleb jõuda. Nimetatud jooned said maha märgitud venekeelse ajakirja Tallinn möödunud aasta [1979] viimase numbri juhtkirjas "VÕSOKIJ DOLG HUDOŽNIKA".

NALI algab juba juhtkirja pealkirjast. Võsokij dolg hudožnika tähendab eesti keeles:  k u n s t n i k u  k õ r g e  k o h u s. Kenasti kahemõtteline pealkiri. Kunstnikul tuleb täita  k õ r g e t  k o h u s t , vastasel juhul satub ta ise  k õ r g e  k o h t u  alla. Enamasti mitte otseselt, aga nii seljataga. Saab näiteks kunstiinimene järsku teada — et tema plaanitud välismaasõit on ära keelatud — et kirjastusse antud käsikiri jõuab trükki ehk seitsme aasta pärast — kui üldse jõuab — jne. Kõik lihtsalt seepärast, et kõrge kohuse osas on võlgu jäädud — võsokij dolg võib ju tõlkes ka  s u u r t  v õ l g a  tähendada.

KES siis takistavad kõrge kohuse täitmist? Vaino Väljas leiab, et kunstielul on risuks jalus pingelõdvenduse ja rahuliku kooseksistentsi vastased, Pekingi hegemonistid ja agressorid, kes ennekõike püüavad õhutada natsionalistlikke igandeid ja eelarvamusi… No-jaa, oleks ju kena, kui keegi eesti helilooja kirjutaks ooperi sellest, kuidas Pekingi hegemonism õhutab eesti natsionalismi! Siis aga hakkab ülepeakaela armastama eesrindlikku lüpsjat-karjatalitajat, ning teinud läbi raske hingelise kriisi, kasvab ooperi viimases vaatuses ümber korralikuks Moskva-meelseks inimeseks.

NÕUKOGUDE Eestis oleks ka kirjanikke, kes nimetatud ooperile libreto kirjutaks — soliste, kes partiid maha laulaks. Päris kindel on vaid see, et näiteks Arvo Pärt niisugust ooperit ei kirjutaks ja Neeme Järvi — esiettekannet ei dirigeeriks. Need kaks kunstiinimest on Nõukogude Eesti kultuuriloost jäädavalt kustutatud, nagu poleks nad kunagi sündinudki. Sest nemad eelistasid  k õ r g e  kohuse täitmisele  l i h t s a t  loominguvabadust. Kõrge kohuse täitmisega juhtub pidevalt vigu ja viperusi ning Vaino Väljas leiab koguni, et kunst sarnaneb põllumajandusega: üks aasta on hea, teine on halb. Sel puhul kinnitab ta, et kunstiloojad peaksid nägema elu tootmsitöö eesrindlase silmadega. Kuidas niimoodi nähtud elu ja niimoodi tehtud kunst välja näevad, selle kohta on juba küllalt näiteid Stalini-aja sotsrealismis.

KUNSTITEGIJAD ise tahaksid muidugi vaba suhtlemist välismaailmaga, et näha mida ja kuidas seal tehakse. Aga see võiks juba nurjata kõrge kohuse täitmise. Vaino Väljas leiabki oma artiklis, et paljude autorite silmaring ja maailmavaade on piiratud. Eks üheülbaline maailmavaade piirab ka silmaringi! Suhetest välismaailmaga ei räägi ta oma artiklis üldse muud midagi, kui et kusagil on hegemonistid, agressorid jt halvad inimesed. Hüüdmõte, mis artiklist silma hakkab, on selge siililegi, nagu ütleb kõnekäänd. Kunstielu kruvid tuleb kõvemini kinni keerata, et hõlbustada kunstnikel oma kõrge kohuse täitmist! Ja siinkohal leidub sm Väljase artiklis ka absurdihuumorit. Ta kinnitab, et edasiviiva kunsti saladus peitub pöördumises tänapäeva aktuaalsete probleemide poole. Kuidas see Nõukogude oludes võimalik oleks, selle kohta selgitust ei ole.

AGA võiksime ju ette kujutada kümne meetri pikkust monumentaalmaali nimega "VENNALIK ABI AFGANISTANILE". Esiplaanil paraadmundris ja roosakate põskedega Nõukogude sõjamees, kellele nägus naeratav afgaani neiu ulatab lillekimbu. Tagaplaanil Nõukogude tankid ja niipalju Afganistani rahvast, kui pildi peale mahub. Ja hästi kaugel, kusagil Pärsia lahe ääres naftapuurtornis lehviks uhkelt punane lipp sirbi ja vasara kujutisega.

Jossif                 +                 Vaino



ALLIKAS: Riho Mesilase naljanurk Vabadusraadios, veebruar 1980.