12.3.09

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

XIII.

Vabadusraadiosse tööle sai Mesilane vormistatud veebruaris 1979, mispuhul ta 17. mai Vaba Eesti Sõnas kirjutas, et tal olnudki...
“... kindel siht hakata tööle väliseesti ajakirjanduses ja kui õnnestub, siis raadios. Selle tööga on mul küllalt kogemusi. Arvan, et praegune koht Vabadusraadios on peagu parim, mida võiksin tahta.”
Raadiotööl avanes Mesilase parim anne – raadiovestleja oma. Pikemata kujunesid välja ning said tuntuks tema alalised raadiorubriigid. Juba veebruari lõpus algasid Riho Mesilase iganädalased vestlused. Nagu neist kuuldus, koges Mesilane juba siis "väliseesti ajakirjaniku" tunnet, mis ei seganud sünnimaale jäänud kolleegidele kaasa tundmast. Mesilase empaatia määra näidaku siin pea täielikult ära toodud, järjekorra numbrit arvestades teine raadioveste, mis oli eetris märtsis 1979.

Muide, loo elavdamiseks märkigem, et Vabadusraadio traditsiooniks sai Mesilase vestlust kuulama kutsuda reipa kõlliga, mis oli seatud tšelestale "Kalevite kantsi" marsi järgi (helilooja Priit Veebel, Raivo Tammiku seade ja esitus)

* * *
[---] Kuigi me [eesti saadete toimetus Münchenis] oleme kaugel ja meil on sageli raskusi kiire ning absoluutselt tõese informatsiooni saamisega nende sündmuste kohta, mis toimuvad Nõukogude Eestis, ei ole meile seni kunagi ette heidetud sisulisi vigu. [---]

Kui nüüd põhjalikumalt mõtlema hakata, siis kerkib ikkagi küsimus, et kellel on tõepärase informatsiooni andmisega rohkem raskusi, kas kodueesti või väliseesti ajakirjanikel.

Meie reporteritel pole võimalust Eestimaad mööda ringi sõita ja kirjeldada järjekordseid töövõite ning valimiseelseid koosolekuid. Selle töö teeb meie eest ära püüdlik Nõukogude Eesti ajakirjandus ja selle eest suur tänu. Nõukogude Eesti ja kogu Nõukogude Liidu ajakirjandus kaotab aga kogu püüdlikkuse, kui juhtub midagi niisugust, mis üldkohustuslikku hurraa-meeleolu rikkuda võiks. [---]

Suur osa Nõukogude propagandast läheb eesti rahvast mööda. Eesti toimetaja vaatab hirmu ja tüdimusega järjekordset keskusest saabunud artiklit, mille avaldamine on kohustuslik. Selliseid materjale avaldatakse nii, nagu nad on. Peaasi et midagi ei juhtuks, et keegi pähe ei saaks. Ja mõistagi soolatakse ka natuke üle, et oleks kindlam. [---]

Äsja alanud liiklusülevaatust nimetas Eesti Raadio eile [1. märtsi 1979] hommikul liiklusohutuse ülevaatuseks, sest ametlikult saab liiklus Nõukogude Liidus olla ainult ohutu. Tõlgid ja keeletoimetajad on juba suuresti loobunud raskete lausetega maadlemast, sest ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles. Ainult kirjutatud eesti tähtedega.

Üks tubli eesti töömees, autojuht või agronoom kasutab oma avalikes esinemistes sedasama püha kantseleikeelt, tehes seda instinktiivselt. Eks tegelikud rõõmud ja mured on midagi muud, neid arutatakse enne ja pärast peokõnesid kitsamas ringis, kuhu kroonukeelsus ega kroonumeelsus ei pääse.

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!
* * *


ILLUSTRATSIOON: Riho Mesilase šarži eest tänab autor Heinz Valku 1977. aasta karikatuuri eest. ALLIKAD: Riho Mesilase II raadioveste, RL 2. märtsil 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).