Tervitus vabast maailmast

XV.

Riho Mesilase iganädalased raadiovested — töölehe-tiitliga A Little talk to Our Listener in Soviet Estonia — algasid veebruaris 1979. Märtsis 1979 muutusid need Radio Liberty／Vabadusraadio ülemuste Lex Terrase ja Jaan Pennari heakskiidul seega regulaarseks. Teine vestlus läks eetrisse reedel, 2. märtsil. Kolmas — nädal hiljem.

Samal ajal loeti Baltimail jm sovetiimpeeriumis kokku N Liidu ülemnõukogu valimiste ette-teada-olevaid tulemusi (see traditsioon saab jätkuda veel kaks tsüklit). Münchenis valmistus diskobänd Dschinghis-Khan oma läbimudeks Eurovisiooni lauluvõitlusel Tel-Avivis (siit algab ESC tava koguneda iga kahe kümnendi takka Iisraeli). Ja Pärnu teatris esietendus parasjagu «Doktor Noormanni kirjasõprade kokkutulek» (ilma traditsioone kehtestava järelmita).

Meie raadiovestlustega sai algust tehtud kaks nädalat tagasi, nii et täna on eeris kolmas vestlus…

Jätka ikka samas vaimus, Riho! Täname ette!

Neljandas vestes meenutas raadiovestleja üht teist, lähiajaloo seisukohalt liiga alatähtsustatud raadioesinemist märtsiküüditamiste aasta lõpus, mil Eesti laantes Virust Võruni viimati ridamisi nii veriseid lahinguid käis…

Neljakümne üheksanda aasta 26. detsembri raadiokõnes, niisiis juba pärast märtsi-tragöödiat, ütles Karotamm, et neile, kes kiiresti kolhoosi ei astu, leitakse elukoht kusagil kaugemal. Saatuse iroonia! Eestimaa Kommunistliku Partei VI kongressil 1951. aastal oli just Karotamm see, kes oma püüdlikkuse eest n-ö tagurpidi tasu sai. Johannes — tol ajal veel Ivan — Käbin tegi maatasa Karotamme ja palju teisi agaraid kommuniste, kes kõik repressioonide ohvriks langesid. Kommentaarid on siin liigsed…

Mesilane jõudis Münchenist rahvusvahelisse eetrisse ka enne 1979. aasta veebruari, ent anonüümsete proovitöödega. Milleks neid proovitöid üldse vaja läks? Seitse aastat varem oli ta juba oma käe ringhäälingus valgeks saanud, kaks hooaega kaasa teinud Tallinna raadio koosseisulisena toona üsna menukas maaelusaates “Tere hommikust, põllumehed!” ➿

Ning alles seitsme kuu eest, äsjase Läände-sööstu eel oli ta jätnud selja taha ju kohaliku TV diktori ameti, samuti pärast kaht hooaega, iga-pühapäevase teleringvaate “Aeg luubis” ankru ja kommentaatorina.

Tema vestlused jms raadiotöö Müncheni raadios kujuneb nüüdsest palju pikemaks, see kestab terve 1980-kümnendi. Mesilase publitsistika ja eriti raadiovestete eripäraks saavad sellal…

• iseloomulikult leebe suhtumine kodu-Eesti ajakirjanikesse, oma kolleegidesse. Siiski mitte sealsesse ajakirjandusse ega seal vohavasse propagandasse. Samuti…
• Tallinna raadio — mida Mesilane mõistetava familiaarsusega Eesti Raadioks nimetas — sagedane tsiteerimine. Ja muidugi…
• vaibumatu iroonia.

Mida aga polnud, oli sõim. Midagi seesugust ei saandki olla. Müncheni raadio põhikiri seda lihtsalt ei luba.

Mõnes mõttes hakkavad meie vestlused ehk meenutama Mati Talviku populaarset sarja “Päevast päeva” Eesti TV-s ja Ene Hioni raadiovestlusi “Lähedalt ja kaugelt” Eesti Raadios…

Mesilane üritas siiski vältida sovetlikke ajakirjandustavu ja -võtteid, millega olid kohanenud nii žurnalistid, massikommunikatsioonivahendid kui ka retsipiendid ENSV-s, kus…

… ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles – ainult kirjutatud eesti tähtedega…

* * *

Igal inimesel on oma kindlad harjumused. Igaühel ka oma lemmikajaleht, raadio- või TV-saade. Ajakirjanik peab aga lugema kõiki, vähemalt võimalikult paljusid ajalehti. Nii et Vabadusraadio tegijail on N Eesti ajakirjandusest päris hea ülevaade. Ainult satiiri- ja huumoriajakirja Pikker me ametlikult tellida ei saa…

Vahemärkuseks kaks tõika. Üldisema tausta mõistmiseks ⑴ seda, et alates aastast 1973, kui mitte varemgi, hakkasid gebistlikud postitsensorid (Glavlit) ära korjama muu seas Pikreid ka eraviisil välismaale läkitet panderollidest. Neist pidi Mesilane kui huumori- ja satiiriajakirja alaline kaasautor tõsist kahjumeelt ja puudust tundma, kuna ⑵ ükskord umbes kümnendi pärast lõplikult veel naasmatagi teeb ta oma esimese kadunud-poja-teretuse just Pikri veergudelt.

… Sest ametliku terminoloogia kohaselt esineb muidu  n i i  t e r v e s  Nõukogude ühiskonnas veel üksikuid puudujääke — milleks peaksid väliseestlased neist teada saama? [---]
… Eesti ajalehed kirjeldavad Lääne elu lausa pigimustades värvides. Just nagu pealkirju tsiteerides võib siiski öelda, et  s i i n  “TULEVIKUTA ÜHISKONNA DŽUNGLITES” läheb inimene lihtsalt poodi ja ostab mida tahab.  S e e  o n  “vaba maailma tõeline nägu”, vähemalt tähtis osa sellest. 

Allikad: Riho Mesilase II, III, IV ja V “Raadiovestlus”, mis olid RFE—RL-i eestikeelse Vabadusraadio kavas esmakordselt vastavalt 2., 9., 16. ja 23. märtsil 1979. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (XXVI), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Vahepala detsembrist 1986

Näide Riho Mesilase raadiovestlusest, mis nii Vabadusraadios kui Raadio Vaba Euroopa eesti saateis "juba aastaid on olnud eetris reedeti" ja mis "jääb ka edaspidi reedesele päevale"…

[———] Tänane jutt nagu ka eilne on mõeldud lihtsalt n-ö vahepalaks sel põhjusel, et järgmine reede on juba uuel aastal. Aga enne vana aasta lõppu tahaks veel kähku öelda midagi mõne kuulajatelt saabunud kirja kohta.

Sissejuhatuseks sellele jutule veel nii palju, et kellel on huvi, pangu nüüd valmis oma salvestusseade, halvemal juhul siis paber ja pliiats. Vastu tulles kuulajate igati mõistlikele soovidele annan täna ja ka uue aasta juba sel nädalal algaval esimesel nädalal korduvalt teada meie toimetuse aadressi koos mõningate muude loodetavasti kasulike mõtetega.

Niisiis, kui ka teie ise mingil põhjusel meie saadete vastu erilist huvi ei tunne, aga kuulama juhtusite, siis kirjutage vähemalt üles meie aadress mõne tuttava jaoks, kes sellist huvi võib-olla tunneb, või öelge vähemalt edasi, et lähima nädala jooksul on selline võimalus. Ma nimelt kordan tänast vestlust… [———]

Õige on, et meie saadetes kuuleb mõnikord ehk veidi küsitavat huvi äratavat materjali mitte just parimas esituses. Kriitiline kuulaja ei tohiks siiski Müncheni raadio võimalusi liigselt idealiseerida, omamata aimu meie tegelikust olukorrast. Olen töötanud nii Eesti Raadio kui ka Eesti TV jaoks ja võin küll öelda, et töötingimused on Münchenis hoopis erinevad.

Meil ei ole peas Nõukogude tsensuuri moodi suukorvi ja see on meie pluss. Meil on aga raske leida noorte väliseestlaste hulgast sõnasuutlikke raadioajakirjanikke ja see on meie suur miinus. Elu pakub noortele ka muud huvitavat peale kirjutusmasina või mikrofoni taga istumise. 

Niisiis, tänapäeva maailmas on Eesti tegelikult enamusele tundmatu, lausa liivaterake infotulvas. Seetõttu on meie toimetuse koosseis tilluke ja meie võimalused saadete kvaliteedi, saadete mahu, saadete tehnilise — peaks ütlema antenni- — võimsuse suurendamiseks ja parandamiseks — kõik need võimalused on piiratud.

Kriitikule või virisejale võib muidugi öelda: tule ise siia ja tee paremini, kui oskad, kui õnnestub! Leidub aga ka optimistlikke kuulajaid, kes ilmselt vaatavad raadioasjandust läbi liiga roosade prillide. Keegi helistab kusagilt, keegi kirjutab kusagilt, et palun aidake, toimetage mingil salajasel viisil neile trükitehnikat ja helisalvestustehnikat. Sel puhul peab taas meenutama, et soovid võtame muidugi teadmiseks ja jätame meelde. Aga me oleme siiski üksnes raadio, mida fintantseerib Ameerika Ühendriikide Kongress. Meie toimetuse eelarves ei ole ette nähtud summasid taolisteks operatsioonideks. Meie ülesandeks on levitada vaba informatsiooni ja vahendada arvamusi ka kurikuulsa raudeesriide taha, rääkimata juba sellest, et mingi otsese tehnilise abi palumine võib olla kas lihtsalt Nõukogude kompetentsete või siis ebakompetentsete organite poolt üritatud provokatsioon. 

Jah. 

Kuid mida siis veel öelda enne meie aadressi teadustamist. 

Ajaloolised materjalid on kuulajate hulgas ilmselt populaarsed. Põhjus on ka selge — sest ega Nõukogude allikatest seda õiget ajalookäsitlust loota ei tasu. Ajaloohuvilistele siis teadmiseks, et kunagi kevadel alustame kolme Balti riigi ajalugu käsitleva raamatu tutvustamist. Arvatavasti kohe pärast seda, kui praegune pühapäevane lektüür „Juhansoni reiside“ raamatu näol lõpuni jõuab. Olen nimelt eesti keelde tõlkinud baltisaksa ajaloolase Georg von Rauchi töö Eesti, Läti ja Leedu ajaloost kuni 1940. aastani.

Ja nüüd meie aadressi juurde. Lühidalt ja kõnekeeles on meie aadress järgmine. Kõigepealt ümbrikule saksa või inglise keeles läänesaksa riigi nimi West Germany või Bundesrepublik Deutschland või ka lühendatult BRD. Müncheni linna rahvusvaheline postiindeks on 8000. Meie posti- või sidejaoskonna number aga 22. Niisiis ülemisele reale West Germany või Bundesrepublik Deutschland, sellest allpool ühele reale aga 8000 München 22. Numbrid muidugi tavalises araabia kirjas araabia numbitena, mitte rooma numbritena. Ja edasi igati loogiliselt tänava nimi. See on siis Oettingenstraße 67. Raadio nimi on Vaba Euroopa, jällegi kas inglise või saksa keeles: Radio Free Europe Estonian service ehk Radio Freies Europa estnische Redaktion — niisiis Raadio Vaba Euroopa eesti toimetus. Ja kui soovite kellelegi nimeliselt, siis pange nimi juurde. Kui soovite, lisage ka enda nimi. Me austame teie soovi ananüümseks jääda lausa automaatselt. See on ju selge. Ja kui soovite, võime teie nime ka avaldada. 

Kirjad meile pange posti muidugi välismaal ja parem on, kui viite välismaale ka oma mõtted ja alles seal panete need kirja ning saadate postiga tulema. Teie kirjad, soovid ja arvamused on muidugi teretulnud ja ma kordan lõpetuseks meie aadressi… [———]

Allikad: Radio Free Europe'i eestikeelne saade 27. detsembril 1986, Koeru raadiokuulaja Adelberti kiri RFE-le (pildil) ja Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Suhkur ja hõbelusikas

Kaks katkendit Riho Mesilase vestest, mis ilmus EKP Tartu linnakomitee ja EKP Tartu rajoonikomitee, Tartu linna ja rajooni TSN-ide häälekandja populaarses rubriigis "Lugejaga vestleb". Ilmus ajal, kui autor oli 22-aastane.

[---] Plaanikindla majandamise, TTO jm tarkade asjadega harjunud inimene muutub üha ratsionaalsemaks, praktilisemaks. Ja võiks arvata, et ka meie mõistusliku tegevusega on kõik kenasti korras.

Tõepoolest, me võime osta üha rohkem ja paremaid tarbeesemeid. Toidumured on asendunud rasvumismuredega. Nii et tootmise--tarbimise sfääris liigume kiiresti edasi, õpime vigadest ja parandame neid.

Ent ega inimene oska muretult elada. Kui muresid pole, mõtleme need välja. Milleks muuks meile siis mõistus?!

Peamiseks on paljudele saanud hoiduda ebameeldivustest. See mure on ühine 10-aastasel koolipoisil ja keskealisel, elus eduasijõudval kodanikul. Ebameeldivustest hoidumiseks oleme aga valinud kõige ebameeldivama tee.

Püüdes säilitada oma heaolu ja närve, muutume teistele talumatuks. Meile vastatakse samaga. Tagasiside suleb meid ebameeldivuste nõiaringi. Ning meil on vähe aega, veel vähem tahtmist selle üle järele mõelda.

Mõelda endast pisut halvemini kui teistest, jagada teistele tunnustust -- see on meile kõige kasulikum, aga paraku ka kõige ebameeldivam. [---] ... Üks näide.

Väikeses maakoolis, kus ma mõned aastad õppisin, jagati söögi-vaheaegadel tasuta kuuma teed. Lusikas ja suhkrukott, kus nädala tagavara sees, olid igamehel kodunt ühes võetud. Ainult ühel tüdrukul oli hõbelusikas. Kaotanud selle kuhugi, süüdistas ta kaaslasi varguses. Lohutuseks andis õpetaja talle punase plastmass-lusika. See oli üsna nigela välimusega ja tüdruk nuttis leppimatult edasi. Siis ütles õpetaja: “Vaata, ainult sinul on selline lusikas, ainult sinul!” Tüdruk rahunes peaaegu silmapilk ja hakkas sõltumatul ilmel oma teed segama.

Küllap igaühel meist on mingi lusikas, millega rahuldame oma eneseuhkust.

Vahest kõige paradoksaalsem on meie käitumine sõprade ja perekonnaliikmetega. Saame aru küll, et peaksime olema ülimalt viisakad ja tähelepanelikud, aga tihti talitame vastupidi. “Ah, jutt või asi, mis sa tühja jahvatad!” ütleme oma parimale sõbrale või abikaasale. Võõrale vist mitte kunagi...

Sõprus olevat tingitud vaimsest ühtekuuluvusest, ühistest huvidest. Tegelikult hindame sõpru ainult sel määral, mil määral näeme neis omaenda peegelpilti, meie poolt hinnatud ning soovitud iseloomu-jooni.

Sel viisil suheldes jätame nii ennast kui teisi ilma tunnetest ja tunnustusest, mida me kõik siiski nii väga vajame.

Lõpetaksin tsitaadiga ühe tuntud psühholoogi [Alfred Adleri] raamatust. “Isik, kes ei ole oma ligimestest huvitatud, leiab elus kõige suuremaid raskusi ja teeb teistele kõige suuremat ülekohut. Selliseist isikuist tulenevad kõik ebaõnnestumised.”

Allikas: Riho Mesilane “Ühisest asjast” ajalehes "Edasi", 9. juuni 1972, nr 134 (6823), lk 1.

Tutvumine partei valvekoertega

VII.

See juhtus sõjaväes. Kõrghariduseta meestel tuli N Liidus teenida kaks—kolm aastat, Rihol vaid aasta. Teenistus käis Lääne-Ukrainas. Möödus õhujõududes mingit lennuvälja valvates. Valvata tuli ööd kui päevad. Kuni Riho  sügisel 1973 äkki arreteeriti ja viidi Lvivi linna KGB-sse, täpsemini tolle kurikuulsa organisatsiooni — kommunistliku partei kilbi ja mõõga — eriosakonna kohalikku isolaatorisse.

Riho Mesilane:

«Asi algas sellest, et N Liidu sõjaväes on sõdureid paljudest rahvastest ja paljudel on väga ähmane kujutlus Eestist… Mõnda asja tuli selgitada, näiteks Nõukogude võimu kehtestamist 1940. aastal, küüditamisi jms. Rääkisin nagu tegelikult oli ja sellest aitas. Mind arreteeriti ja juba esimesel päeval näidati Ukraina Kriminaalkoodeksit — Nõukogude-vastase laimu levitamise eest ähvardas mind vähemalt kaheaastane vanglakaristus. [§187 КК УРСР — наклеп на радянський державний і суспільний лад] Ülekuulamised kestsid kolm või neli päeva. Üles tunnistada mul midagi ei olnud — need mehed teadsid juba kõike… Uurija ütles mulle, et otsus on juba ette valmistatud ja mind heidetakse parteist välja. Kui aga tulevikus veel midagi Nõukogude-vastast teen, siis arvestatakse karistusele need saamata jäänud kaks aastat otsa.»

Esimest korda toimetati ta oma väesosast nr 82326 Lvivi KGB-sse ülekuulamisele 1973. aasta septembris. See juhtus sundteenistuse lõpul ja oli esma-kokkupuude NSVL-i Riikliku Julgeoleku-komiteega. Mesilane on sellest kirjutanud—rääkinud mõned aastat hiljem. Esiteks Austria politseile. Hiljem aga õige laiale publikule, 1980. aastate lõpus, kui Vaba Euroopa Raadiot enam ei summutud ja selle kuulajaskond ka anastatud Eestis kümnete tuhandete võrra laienes.

Nii kuulsid eesti kuulajad 1989. aastal tema autobiograafiliste vestete sarjas muuseas…
• kuidas ta loomaarstiks õppis, kuigi humoristiamet meeldis rohkem…
• kuidas ta lühidalt Eesti Raadios põllumajandussaateid tegi, kuni…
• sõjaväkke värvati, kus teda pihtide vahele võeti ja kus KGB temalt sõprade kohta andmeid nõudis…
• kuidas teda pärast väeteenistuse just meeleldi ajalehtede koosseisu ei võetud ja…
• kuidas ta siis välismaale pagemise võimalusi hakkas kaaluma…

Mis sai Ukrainas KGB isolaatoris oma saatust ootavast Rihost?  Naaskem taas poolteise kümnendi taha — oktoobrikuusse 1973. Pärast ülestunnistusi viidi mees tagasi oma sõjaväeossa.

«Minu süüks jäid vaid Nõukogude-vastased jutud.»

… kirjutas ta kuus aasta hiljem Vaba Eesti Sõnas.

«Vangi mind ei pandud, asi anti "otsustada" parteikoosolekule.»

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Kõrge kohus

EKP KK sekretär Vaino Väljas, kelle kompetentsi kuulub VABARIIGI kulutuurielu juhtimine, märkis aasta lõpul maha uued kõrged rajajooned, milleni kunstnikel ja kultuuritöötajatel tuleb jõuda. Nimetatud jooned said maha märgitud venekeelse ajakirja Tallinn möödunud aasta [1979] viimase numbri juhtkirjas "VÕSOKIJ DOLG HUDOŽNIKA".

NALI algab juba juhtkirja pealkirjast. Võsokij dolg hudožnika tähendab eesti keeles:  k u n s t n i k u  k õ r g e  k o h u s. Kenasti kahemõtteline pealkiri. Kunstnikul tuleb täita  k õ r g e t  k o h u s t , vastasel juhul satub ta ise  k õ r g e  k o h t u  alla. Enamasti mitte otseselt, aga nii seljataga. Saab näiteks kunstiinimene järsku teada — et tema plaanitud välismaasõit on ära keelatud — et kirjastusse antud käsikiri jõuab trükki ehk seitsme aasta pärast — kui üldse jõuab — jne. Kõik lihtsalt seepärast, et kõrge kohuse osas on võlgu jäädud — võsokij dolg võib ju tõlkes ka  s u u r t  v õ l g a  tähendada.

KES siis takistavad kõrge kohuse täitmist? Vaino Väljas leiab, et kunstielul on risuks jalus pingelõdvenduse ja rahuliku kooseksistentsi vastased, Pekingi hegemonistid ja agressorid, kes ennekõike püüavad õhutada natsionalistlikke igandeid ja eelarvamusi… No-jaa, oleks ju kena, kui keegi eesti helilooja kirjutaks ooperi sellest, kuidas Pekingi hegemonism õhutab eesti natsionalismi! Siis aga hakkab ülepeakaela armastama eesrindlikku lüpsjat-karjatalitajat, ning teinud läbi raske hingelise kriisi, kasvab ooperi viimases vaatuses ümber korralikuks Moskva-meelseks inimeseks.

NÕUKOGUDE Eestis oleks ka kirjanikke, kes nimetatud ooperile libreto kirjutaks — soliste, kes partiid maha laulaks. Päris kindel on vaid see, et näiteks Arvo Pärt niisugust ooperit ei kirjutaks ja Neeme Järvi — esiettekannet ei dirigeeriks. Need kaks kunstiinimest on Nõukogude Eesti kultuuriloost jäädavalt kustutatud, nagu poleks nad kunagi sündinudki. Sest nemad eelistasid  k õ r g e  kohuse täitmisele  l i h t s a t  loominguvabadust. Kõrge kohuse täitmisega juhtub pidevalt vigu ja viperusi ning Vaino Väljas leiab koguni, et kunst sarnaneb põllumajandusega: üks aasta on hea, teine on halb. Sel puhul kinnitab ta, et kunstiloojad peaksid nägema elu tootmsitöö eesrindlase silmadega. Kuidas niimoodi nähtud elu ja niimoodi tehtud kunst välja näevad, selle kohta on juba küllalt näiteid Stalini-aja sotsrealismis.

KUNSTITEGIJAD ise tahaksid muidugi vaba suhtlemist välismaailmaga, et näha mida ja kuidas seal tehakse. Aga see võiks juba nurjata kõrge kohuse täitmise. Vaino Väljas leiabki oma artiklis, et paljude autorite silmaring ja maailmavaade on piiratud. Eks üheülbaline maailmavaade piirab ka silmaringi! Suhetest välismaailmaga ei räägi ta oma artiklis üldse muud midagi, kui et kusagil on hegemonistid, agressorid jt halvad inimesed. Hüüdmõte, mis artiklist silma hakkab, on selge siililegi, nagu ütleb kõnekäänd. Kunstielu kruvid tuleb kõvemini kinni keerata, et hõlbustada kunstnikel oma kõrge kohuse täitmist! Ja siinkohal leidub sm Väljase artiklis ka absurdihuumorit. Ta kinnitab, et edasiviiva kunsti saladus peitub pöördumises tänapäeva aktuaalsete probleemide poole. Kuidas see Nõukogude oludes võimalik oleks, selle kohta selgitust ei ole.

AGA võiksime ju ette kujutada kümne meetri pikkust monumentaalmaali nimega "VENNALIK ABI AFGANISTANILE". Esiplaanil paraadmundris ja roosakate põskedega Nõukogude sõjamees, kellele nägus naeratav afgaani neiu ulatab lillekimbu. Tagaplaanil Nõukogude tankid ja niipalju Afganistani rahvast, kui pildi peale mahub. Ja hästi kaugel, kusagil Pärsia lahe ääres naftapuurtornis lehviks uhkelt punane lipp sirbi ja vasara kujutisega.

Jossif                 +                 Vaino

ALLIKAS: Riho Mesilase naljanurk Vabadusraadios, veebruar 1980.

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

XIII.

Vabadusraadiosse tööle sai Mesilane vormistatud veebruaris 1979, mispuhul ta 17. mai Vaba Eesti Sõnas kirjutas, et tal olnudki...

“... kindel siht hakata tööle väliseesti ajakirjanduses ja kui õnnestub, siis raadios. Selle tööga on mul küllalt kogemusi. Arvan, et praegune koht Vabadusraadios on peagu parim, mida võiksin tahta.”

Raadiotööl avanes Mesilase parim anne – raadiovestleja oma. Pikemata kujunesid välja ning said tuntuks tema alalised raadiorubriigid. Juba veebruari lõpus algasid Riho Mesilase iganädalased vestlused. Nagu neist kuuldus, koges Mesilane juba siis "väliseesti ajakirjaniku" tunnet, mis ei seganud sünnimaale jäänud kolleegidele kaasa tundmast. Mesilase empaatia määra näidaku siin pea täielikult ära toodud, järjekorra numbrit arvestades teine raadioveste, mis oli eetris märtsis 1979.

Muide, loo elavdamiseks märkigem, et Vabadusraadio traditsiooniks sai Mesilase vestlust kuulama kutsuda reipa kõlliga, mis oli seatud tšelestale "Kalevite kantsi" marsi järgi (helilooja Priit Veebel, Raivo Tammiku seade ja esitus)

* * *

[---] Kuigi me [eesti saadete toimetus Münchenis] oleme kaugel ja meil on sageli raskusi kiire ning absoluutselt tõese informatsiooni saamisega nende sündmuste kohta, mis toimuvad Nõukogude Eestis, ei ole meile seni kunagi ette heidetud sisulisi vigu. [---]

Kui nüüd põhjalikumalt mõtlema hakata, siis kerkib ikkagi küsimus, et kellel on tõepärase informatsiooni andmisega rohkem raskusi, kas kodueesti või väliseesti ajakirjanikel.

Meie reporteritel pole võimalust Eestimaad mööda ringi sõita ja kirjeldada järjekordseid töövõite ning valimiseelseid koosolekuid. Selle töö teeb meie eest ära püüdlik Nõukogude Eesti ajakirjandus ja selle eest suur tänu. Nõukogude Eesti ja kogu Nõukogude Liidu ajakirjandus kaotab aga kogu püüdlikkuse, kui juhtub midagi niisugust, mis üldkohustuslikku hurraa-meeleolu rikkuda võiks. [---]

Suur osa Nõukogude propagandast läheb eesti rahvast mööda. Eesti toimetaja vaatab hirmu ja tüdimusega järjekordset keskusest saabunud artiklit, mille avaldamine on kohustuslik. Selliseid materjale avaldatakse nii, nagu nad on. Peaasi et midagi ei juhtuks, et keegi pähe ei saaks. Ja mõistagi soolatakse ka natuke üle, et oleks kindlam. [---]

Äsja alanud liiklusülevaatust nimetas Eesti Raadio eile [1. märtsi 1979] hommikul liiklusohutuse ülevaatuseks, sest ametlikult saab liiklus Nõukogude Liidus olla ainult ohutu. Tõlgid ja keeletoimetajad on juba suuresti loobunud raskete lausetega maadlemast, sest ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles. Ainult kirjutatud eesti tähtedega.

Üks tubli eesti töömees, autojuht või agronoom kasutab oma avalikes esinemistes sedasama püha kantseleikeelt, tehes seda instinktiivselt. Eks tegelikud rõõmud ja mured on midagi muud, neid arutatakse enne ja pärast peokõnesid kitsamas ringis, kuhu kroonukeelsus ega kroonumeelsus ei pääse.

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

* * *

(Järg)

ILLUSTRATSIOON: Riho Mesilase šarži eest tänab autor Heinz Valku 1977. aasta karikatuuri eest. ALLIKAD: Riho Mesilase II raadioveste, RL 2. märtsil 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Naljamehed

Riho Mesilane Vabadusraadio naljanurgas 28. augustil 1982:

Kujutage korraks ette, et Kreml tähistataks 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva! Eks ole must huumor. Aga unistada ju võib. Ega asjata öelda: N Liidus täituvad ka inimese kõige julgemad unistused. Kuid tähistati ju 18. augustil 1982 Kremlis... Afganistani sõltumatuse LXIII aastapäeva. Nii polekski teab mis ime, kui NLKP peasekretär tõstaks kord klaasi Eesti sini-must-valge terviseks.

Selline poliitiline operetiõhtu toimus tõesti ning Afganistani natšalnikule Babrak Karmalile saadeti tervitus. Ja Karmal saatis tänuks vastutervituse...

Ja just 18. augustil teatati, et Afganistani partisanid tahtsid ka Nõukogude esindusele Kabulis kuumi—palavaid tervitusi saata. Kuigi esinduse rünnaku käigus sai mitu saatkonna valvurit vigastada, ei õnnestunud partisanidel tervitusi isiklikult edasi anda.

Afganistanis on vennaliku abi raames aga palju Nõukogude saadikuid. See piiratud väekontingent — paarsada tuhat meest — jätkab juba kolmandat aastat jõupingutusi, et leida Afganistanist kas või üht ainukest Ameerika sõdurit. Tagajärg: praegu on mitukümmend tuhat afgaani tapetud ja paar miljonit naaberriikidesse Iraani ja Pakistani varjunud.

Eks ole naljamehed need Moskva mehed!

Allikas: Isekiri nr 2 (1983)

Kvintessents

Suvel 1974 kirjutas Riho Mesilane leherubriiki “Lugemist puhkepäevaks” loo keskaegse Euroopa suurimast nõiameistrist, filosoofist ja alkeemikust Cornelius Agrippast. Valgustuseelse filosoofia tutvustuse kroonis Mesilane tsitaadiga ühe Agrippa kirja lõpust:

“Sa pead teadma, et me ka suurte ilmingute põhjust meist endist väljaspoolt otsima ei pea; meis endis peitub mõjude allikas, mis Jumala ja religiooni abita kõike tunnetada ja saavutada võib. Ma ütlen, et meis endis peitub imesid tekitav jõud.”

Agrippa järgi koosnevat Maa(ilm) neljast algelemendist: õhust, maast, veest ja tulest. Neist — selgitas Mesilane — moodustatakse neli rühma täiuslikke kehi – kivi, metall, taimed ja loomad. Neile juba Aristotelese nimetatud elementidele lisas Agrippa viienda.

Kosmiline ringkäik toimib Agrippa–Mesilase järgi mõlemas suunas, nii edasi kui ka tagurpidi:

… kuiv ↔ MAA (tahke) ↔ külm ↔ VESI (vedel) ↔ märg ↔ ÕHK (gaas) ↔ kuum ↔ TULI (plasma) ↔ kuiv…

Viies komponent, saladuslik quinta essentia* etendab suures maailmas (makrokosmoses) sedasama osa, mida jumalik alge ehk hing inimkehas (mikrokosmoses). “Aine neljandat,” jätkas Mesilane, “Agrippa ajal veel tundmatut – plasmataolist olekut esindab siis tuli, mis on kuiv ja kuum.”

Tema püüe stagneeruvas sovetireaalsuses haakuda XVII sajandi esoteerilise mõtteteadusega oli pehme vastuhakk, nagu ka Mesilase selle aja argifilosoofilised proosaminiatuurid.

Meister Agrippa esitas Mesilase meelest ka huvitava kosmilise tagasiside hüpoteesi, mis vääris jagamist lugejaskonnaga:

“Samal viisil, kui kõrgem madalamat ja suurem väiksemat juhib ja mõjutab, peab ka väiksem suuremale ja madalam kõrgemale vastumõju osutama. Mõju kandjaks on elusas looduses aga quinta essentia*.”

Märkus ja allikas:
* Agrippa kosmoloogia "kvintessents" ehk meile paremini tuntud eeter on sünkretistlikus tähenduses algelementide ehk 4-erise ürgväe vahetu ja universaalne arekeskkond; eetrit võib määratleda jumaliku piiritlejana — so ajalikku igavikust ning ainelist ruumi vaimsest eraldav, ühtlasi nii kelme kui ka ülijuhi moodi = takistuseta, n-ö silmapilkset teabe- jms levi võimaldav ja mõjusid vahendav kosmiline ultrastruktuur ehk kvantpüristu.
Vrd Riho Mesilane “Meister Agrippa” (Harju Elu, 6. juuli 1974)

Olümpiamängud on tulemas...

XVI.

Aastail 1979... 1989 kõlas Vabadusraadio — Raadio Vaba Euroopa eesti saateis Riho Mesilase naljanurk, mis jõudis kuulajani alul lühidalt pühapäeviti ja hiljem pikki aastaid laupäeviti.

Siin on näide Mesilase raadiovestest olümpiaks valmistumise kohta, õigemini selle käsikirjast. Autor kirjutas ja esitas selle aasta ja kaks kuud enne Tallinna olümpiaregatti.

(Tekst suureneb pildile klõpsates)

Naljade või humoorika veste muusikaliseks kujunduseks olid vaheldumisi Joel Steinfeldti “Mesimummi” ja rahvalik “Õllepruulija” laul. Kumb pala ühel või teisel korral peale pandi, sõltus naljanurga meeleolust, autori tekstide toonist ja isikupära määrast. Mesilane tõlkis ja esitas aeg-ajalt ka teiste euroopa rahvaste humoristide viljet. Vahel rääkis lihtsalt uusi anekdoote, tihtilugu ta enese väljamõelduid, kuid mitte ainult.

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis on ilmunud tervikuna ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).