18.7.13

Näiline võidupunkt

Kargamine olla eestlastel üks vastupanu algelisi vorme. Vähemalt August Annisti järgi. Ajaloo mõõnadel muutus niisugune vastupanu massiliseks, kui mitte suisa rahvuslikuks. Nii ka sovetiajal, kui käis kõva võidujooks. Ja seda peamiselt ühes suunas. Teistpidi liikumist praktiliselt polnud. Eks suunista põgenemisi ikka vabaduse komapass, mille nool sellal osutas aina Läände.

Kuskil aga passisid kogu võistlust kohtunikud, lugesid pluss- ja miinuspunkte. Ülo Russaku toimetatud Maalehes sügisel 1987 ühest taas priiusse ära karanust kirjutades küsis tolle kirjatüki autor Rudolf Aller: miks ei võiks teda, seda järjekordset eesti põgenikku, võtta tööle Ameerika Hääle, Vaba Euroopa või Vabaduse Raadio juurde?
Tal peaks ju selleks õigus olema! Ennegi on meie mehi seal kanda kinnitanud, kas või too kunagine ETV diktor, kes Viinis oma turismigrupi juurest jalga lasi?
Seejuures mõtles ta muidugi irve ja vähimagi hingesoojata teleteadustaja Mesilase peale. Järjekordne põgenik oli aga helilooja Rannap — viimane prominentne lahkuja, keda käsitati leerivahetajana. Teda võis veel vaenata, ent mitte surnuks vaikida, sedasi peitust mängida enam ei sobinud. Külm sõda võis olla lõppemas. Ka too kirjutis, mis Külma sõja vaimus halvustas Ameerika Häält ja kogu Läänes sumisevat eetrikoori, ilmus glasnosti õnnistuse väega eostatud nädalalehes 22. oktoobril 1987, korrates siiski samu mõtteid, isegi tsitaate, mida Aller juba aastaid oli levitanud ka kindlalt KGB platvormil püsivast Kodumaast. Sihiks oli Lääne neoonist ja vitriiniläikest pimestatud Idas laiendada teadlikkust raskest elutõest ja süvendada ideoloogilist andumust, kui mitte kõrge Kremli, siis kommunistliku partei kohaliku eliidi ees, sest kõige kurja juureks on ju hoopis tagurlased Ameerikas.
Meenutagem sõjajärgseid aastaid. Kõiksugu hääled olid siis mures meie riigi ja rahva saatuse pärast. Hoiatati, et kui Nõukogude võim peale jääb, siis ähvardab kogu eesti (läti, leedu) rahvust väljasaatmine. Kui aga eesti (läti, leedu) noored metsa lähevad ja relvad haaravad, siis pannakse neis riikides jälle vana kord maksma ja rahvas saab oma vabaduse ja õnne tagasi. Sest varsti puhkevat uus sõda… ja siis tullakse metsavendadele appi ja…
Võib aru saada loogikast, mis käsitab baltimaalasi Külma sõja ohvreina. Aga päris jaburaks läheb Alleri mõttekäik Ameerika Häält sõjajärgse metsavendluse tekkega seostades ja absurdi tipp on süüdistada välishääli küüditamisele ässitamises, nii nagu seda tegi Rudolf Aller:
Rahvustunne on ütlemata suur magnet ja üsna palju oli noori, kes metsa läksidki. [---] Kaotajaks jäid need, kes lasksid end häältest õnge võtta. [---]
… Et bandiitidest kiiremini jagu saada, otsustati [kuid ikkagi millal — 1939? — 1948? - HK] stalinliku meetodiga osa rahvast, keda võidi kahtlustada bandiitidele kaasatundmises või nende abistamises, välja saata. Kelle teene see oli? Nende piiritaguste ässitajate teene! Kas nad teadsid ette, mis juhtuda võib? Muidugi teadsid! Nad said suurepärase propagandavahendi: võimaluse kuulutada kogu maailmale, kuidas Nõukogudemaal rahvaga ümber käiakse, kõike veel mitmekordselt suurendades. See oli globaalne võitlus USA ja N Liidu vahel, kus tuhandete eestlaste (lätlaste, leedulaste) elu hinnaga sai USA endale ühe (näilise) võidupunkti. Kas mitte liiga kalliks ei läinud see punkt meie rahvale maksma?
Ameerika Hääl aga püüab tänini oma eestikeelsete saadete kaudu meile selgeks teha, kui väga ta eesti rahva pärast mures on, ja õhutada neid mitte vähem mõtlematutele tegudele.
Ameerika Hääl alustas eesti saatekavaga 3. juunil 1951, seega alles 10 aastat pärast esimest ja 2 aastat pärast teist massiküüditust. Selleks ajaks olid NKVD ja hävitus-pataljonid murdnud ka relvastatud vastupanu-liikumise selgroo…

Kuidagi võib mõista, miks ajab sellist kommuvõimurite Eestis sooritet massiroimi vabandavat jama näiliselt ontlik vanur, kes NKVD vangistuses ja eriasumisel elununa siiski sovetižurnalistikat praktiseeris, vabalt Läände pääses ja paar kuud Kanadas elas, tuli sealt alati tagasi ning vastuteeneks hoolsalt valvas kodumaad väisavaid pagulasi ehk Alleri keelepruugis emigrante. Niihästi tema professionaalsest käekäigust kui ta ajakirjandusliku kaastöö sisust nähtub, et et see oli järelevalve ja nuhkimisega põimitud kihutustöö ning sestap pidi variasutuste VEKSA- ja repatrieerimiskomitee egiidide all aset leidma NSVL-i riikliku julgeoleku ehk täpsemalt KGB II peavalitsuse juhatusel.

Aller oli hiljemalt aastast 1960 kojukutsumiskomitee ja märtsist 1962 ka VEKSA aktivist, mil oma leivaisadele võidupunkte tuua oli järjest vaevarikkam. Repatriatsioon kui protsess oli ammuks läbi, kümnenditagune möödanik. Kojukutsumise kihutustöö iga pauguga võis ise endale jalga lasta. See ei olnud võidukas mäng kunagi olnudki. Ka 1940-ndi massimigratsiooni ajal oli vene ohu eest pagejaid pea kümme korda enam kui naasikuist repatriante. Ja isegi kui 1950… 1960… 1970-ndil ENSV-st Läände pagejaid oli keskmiselt üks või paar aastas, siis Riho Mesilasest (juunis 1978) alates ning Rein Rannapi ärahüppeni (mais 1987) oli okastraadi ja raudeesriide kiuste tervena Läände jõudjaid üle kolmekümne. Aller oli selgelt kaotajate poolel. Kui talle mitte võiduks lugeda pika vinnaga edu gebistliku propagandamüüdi juurutamisel.

Sovetipärimuslik mütoloogia, mis Läänest kostnud eestikeelseid n-ö ässitussaateid igasugu riugaste pärast põhja manab, ei ole ju niisama sündind ja surnud, vaid märksa hullem — ta elab edasi. Ka täna, aastal 2013 on Tallinnas Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseumis sõjajärgset vastupanu kirjeldava väljapaneku raames püsti löödud "Põrgupõhja" metsavenna-punkri koopia ja sisustatud on see muuhulgas retrostiilis raadiokastiga, mille moodne digimälu kordab lakkamatult Ameerika Hääle eestikeelset saadet… detsembrist 1973, kusjuures näitusele pandud punkri algupärane variant oli hävitatud 26 aastat varem, detsembris 1947. Nörritav näide Eesti moodsa muusemi (pseudo)akadeemilisest tasemest.

Okupatsioonimuusem ehk ei nimeta pagulast enam emigrandiks ega vabadusaatelist relvavenda süümetuks bandiidiks, nagu mõni vene čekistide eeskujul veel perestroika ajal tegi. Ent seni, kuni siin õilmitseb kas või üks võõras propagandavale, on meie tõde endiselt põlvili.


Allikad: Rudolf Alleri 2-osaline veste “Väliseestlastest koduse eestlase pilguga” 1987. aasta 15. ja 22. oktoobri Maalehes ning mõtisklus “Kodumaast, kodumaa-tundest, rahvusest” 1983. aasta 16. märtsi Kodumaas.

Leerivahetuse taud. Teine osa.

Leerivahetuse taudi ☞ I osa 

Kui välispiirid olid kinni, oli iga minek välismaale pisike sensatsioon. Kummati muutus see 1984. aastal mingiks antisovetlikuks rutiiniks. Meie hilisema riigipea esimesi töid Eesti-spetsialistina Raadio Vaba Euroopa analüüsigrupis oligi käsitlus eesti uuspagulasist. Järgneb kokkuvõte sellest uurimusest, kus Toomas H Ilves avas järjekordse seltsimehe Läände-põgenemise tausta, kasutades ingliskeelses algupärandis sõna 'defekteerima' (to defect; defection), mille vaste eesti kõnekeeles on kas 'ärahüpe' või 'kargamine'. Hästi ei kõla kumbki. Siin eestindame selle Külma sõja arusaamale vastavalt leerivahetuseks.

Alles oktoobris 1984 Müncheni raadio uurimisosakonda analüütiku kohale tööle tulnud Ilves alustab oma toonast taustaeritlust värskeimast juhtumist 1984. aasta 15. novembril, mis oli juba üheteistkümnes okupeeritud Eestist sel aastal sooritet leerivahetus. Peategelaseks Hillar Raig — 28-aastane parteiinstruktor ja Harju rajooni komsomoli teine sekretär, kes on võrsunud jõukas ja parteitruus peres. Tema isa Helmut Raig on kuulus agronoom ja endine sovhoosijuht. Viimatine leerivahetaja oli lõpetanud TRÜ õigus-teaduskonna ja valinud kompartei-karjääri, arvestades leevat võimalust Läänes käia ja seeläbi leeri vahetada. Esimene võimalus avanes tal 5. novembril Helsingis, kus ta viibis ühes 40 seltsimehega. Raig kadus rühma juurest ja sõitis Turu sadama kaudu praamiga Rootsi.

Raigi põgenemislugu oli eriti tähelepanuväärne kahest küljest. Esiteks kuna jututeema tõstatanud leerivahetus leidis aset pärast seda, kui NLKP KK sama aasta 1. augustil sakutas EKP KK-d ja ELKNÜ-d puuduste pärast ideoloogiatöös, millele oktoobrikuul järgnes komnoorte kohalikku ladvikut kõvasti tuuseldanud puhastus. Teiseks oli alles augustis leeri vahetanud teinegi ENSV suhteliselt kõrge ametnik, Valdo Randpere, justiitsministri 26-aastane abi, kes ühes oma poplauljast abikaasa Leila Milleriga samuti Soome kaudu Rootsi jõudis. Neile Läände pagenud ametnikele vaatamata on aasta 1984 olnud eestlastest põgenike osas üldse rekordiline. Väikese sensatsiooni põhjustas nelja vapra nooruki — aga surmkindlalt mitte dissidendi ega isegi sangari — ületulek päramootoriga kummipaadis mais 1984: need olid 19-aastane Harry Gelstein, 20-aastased André Hildebrandt, Raivo Roosna ja 23-aastane Aleksander (ka Alex) Lepajõe (Oltsvel, Berthel, Pertel), kes jõudsid Rootsi kah Soome kaudu.

Veel 1984. aastal leeri vahetanuid. Jaanus Kuum, 19-aastane rattasportlane — juunikuul Taanis. Jüri Vitsut, 40-aastane jurist eemaldus vaikselt turismigrupist oktoobrikuul Lääne-Saksamaal. Septembrikuul kargas kalalaevalt Rootsi kaldale kaks meremeest — 21-aastane Raul Heinsalu ja 22-ne Valeri Sirksalu, viimane naasis vahepeal Eestisse.

Aastaga 1984 võrreldes oli kolmel eelneval aastal leerivahetusi Eestist vähem — kokku seitse. Aastal 1983 neli: meremees Andres (Andris) Prokopovitši ärahüpe Portugalis; muusik Ilmar Oleski leerivahetus Soome kaudu Rootsi, ja nonde aastate veidraim juhtum — anonüümne paar, kelle leerivahetus 1983. aasta novembris sai teatavaks aasta hiljem (need oli umbkaudu 30-aastased Svetlana Ažgirei-Lepik ja Aigar Lepik, kel olevat kästud Rootsi hüpata KGB või GRU poolt). Peale eelmainitud nelja otsis 1983 Rootsis poliitilist varjupaika ja sai selle Estonia-teatri balletisolist Mihhail Bogatõrjov (Mikhail Bogatyrev).

Veel varem, 1982. aastal äratasid tähelepanu Aarne Vahtra juhtum, seni kõrgeima võimukandja varjupaiga palumine Pariisis, ning nädal enne seda Hispaaniat väisates leeri vahetada proovinud filmimees Elbert Tuganovi vahejuhtum; viimane hakkas varsti oma leerivahetust kahetsema ja läks tuldud teed tagasi. Aastal 1981 otsis Läänes poliitilist pagu ainsa eestlasena dr Jüri Jürindi.

Nurjunud leerivahetuste näite tõi üks TASS-i sõnum, mille 12. juulil 1983 vahendas ka UPI ja mille kohaselt Tallinnas olla neli meest üritanud reisilennukit hõivata… Aastal 1982 ulatus Läände teade inimõiguslasilt — kelle humanitaaraktiivi Eestis KGB järgnevail aastail sundis vaikima — koguni seitsme eestlase neljast põgenemiskatsest: Ingerhold Arr (*1964), Harro Arusoo (*1958) ja Arnold Kiirend (*1947) olid omatehtud parvel N Liidu piirivalvurite poolt tabatud rahvusvahelistes vetes 13. augustil 1982. Hillar Pruunsild (*1953) tabati aga Soome ametivõimude poolt 30. augustil 1982 ja tarniti N Liitu. Tarmo Urb (*1952) ja Vello Väärtnõu (*1951) võeti piirialal kinni Karjalas N Liidu poolel 5. novembril 1982. Sama kuu lõpus saadi Allan Alajaan (*1956) kätte nuriüritusel kummipaadiga Soome sõuda. Kõiki seitset süüdistati ENSV KrK §81 järgi, mis käsitleb ebaseaduslikku, st ilma passi või loata piiriületust. Kõik pandi vangi. Peale Alajaani, kes suunati Leningradi vaimuhaiglasse.

Vaadeldes nelja viimase aasta edukaid Läände-pagemise lugusid (mida THI loetelus 1981-1984 oli üheksateist), kuid ka teadaolevaid luhtunud juhtumeid, sai RFE uurimisosakonna analüütikule selgeks, et edu saadab üksnes neid leerivahetajaid, kes teevad seda välismaal olles. Üksik erijuhtum läks kummipaadi-põgenikel korda 1984. aastal, arvatavasti mitte tõrgete tõttu piirivalve seiretöös, vaid põgenikke jälitanud kopteri kaotsimineku järelmina. Teisisõnu on N Liidu riigipiir seestpoolt läbistamatu. Sestap on kultuuri- ja parteitegelaste ülekaal edukate leerivahetajate seas loomulik — praktiliselt üksnes neid ju Eestist välismaale lastigi.

Kokkuvõttes oli 1980-kümnendi pagemislaine märgiks Eesti NSV-s maad võtvast ängistusest ja eeskätt puuduliku ideoloogilise andumuse, vaegustavuse sümptomiks, mille pärast Moskvagi sageli Eesti toonast ladvikut ründas. Moskvale oli seejuures peaküsimus eestlaste režiimitruudus. Täpsemalt öeldes truudusetus.


Allikas: Toomas Ilves, A Rash of Defections. Baltic Area SR/1, lk 2-5, vt RFE uurimisosakonna 4. detsembri 1984 üllitist RFE Situation Reportide arhiivküljel.

12.5.13

Minetatud sving

Saksa sõjaaegne meelelahutus. Peategelaseks mitte küll töökas mesilane, vaid muiduleivasööjast herilane. Multifilmi «Luitunud meloodia/Skertso» lõi animaator Hans Fischer, alias Fischerkoesen, keset II maailmasõda alternatiiviks Disney stuudio üleilmse menuga toodangule. Sestap on mõistetav, miks lombitagust svingmuusikat kohaliku kinoajaviitega lõimiv helirida pidi ühtima niisuguse pealkirjaga (algupäraselt Die verwitterte Melodie)

Vaadake YouTube'is! Die verwitterte Melodie

25.3.13

Saatuslik UPI intervjuu

Kui Eestis tuleb võimule vastasrind, mis saab siis kommunistidest, kas neid pooma või maha laskma ei hakata?
— Viimast kui kommunisti hävitada pole tarvis, surmanuhtlust vääriks neist mõni üksik, ja nagu ma juba ütlesin, ei ole suurem osa eesti kommuniste päris kommunistid, vaid kõigest  a r v e l  parteiliikmena oma ametikoha tõttu. Ei maksa ka unustada, et eestlased on juba niigi palju rahvast kaotanud ja peavad end hoidma.
Kevadel ja suvel 1979 oli Riho Mesilase usutlusi ilmunud Toronto Vabas Eestlases, Stockholmi Eesti Päevalehes jm väliseesti lehtedes. Samuti avaldas tema auotobiograafilise novelli “Põgenemine” sama aasta teises numbris Tulimuld. Aga just see — septembri keskel 1979 USA teabetalitusele antud, seejärel Müncheni raadios täies mahus läti keelde pandud ja eetrisse läkitatud ning ühes Moskva-lähedases seirejaamas vastu võetud, vene keelde tõlgitud ja keskusse edastatud — intervjuu sai saatusliku järelmi Eestis. Siin pandi sulg sappa Riho Mesilase agendijuhile Ants Piirsalule.

Pärnakast julgeolekukomitee ohvitser oli Tallinna haritlaskonnas küllalt tuntud. Ta ülesanded KGB ideoloogilise diversiooni üksuse operatiivtöötajana hõlmasid ju intelligente. Vallandamise põhjus oli nüüdsest samuti üldisemalt tuntud fakt, mida mitte üksi KGB Tallinna kontoris ei taibatud. Ka Moskva ülemuste ees oli paljastatud, millise kõlbmatu agendi Eesti NSV KGB mullu oli Doonau turismireisile sokutanud. Kapten Piirsalu süül…
— Eestlasena vihkasin sovetlikku režiimi kooliajast saadik. Läände-pagemisele hakkasin mõtlema juba sõjaväe-teenistuse ajal. Siis oli mul tõsine jutuajamine riikliku julgeoleku esindajaga ja pärast seda otsustasin iga hinna eest põgeneda Läände. Juba hiljem, kui ajakirjaniku ja teleteadustajana töötasin, tuli soodne võimalus see unistus ellu viia.
Kord kutsus mu välja KGB töötaja Ants Piirsalu ja pakkus mulle ühe turismigrupi saatjaks minekut, aga tingimusega, et töötan nende heaks. Lubas isegi pool turismituusikut kinni maksta. Ma nõustusin meeleldi, sest võinuksin sel reisil teostada oma ammuse Läände-jäämise mõtte.
[———]
Minu kohuseks oli kanda KGB töötajale ette kõik, mis puudutas Eesti turiste: nende jutt, meeleolud ja muud seigad. Ma püüdsin oma ülesandeid täita võimaluste piires, kuni saan ise šansi kaduda. See tuligi 15. juunil 1978 Viinis. Seal võtsin takso ja lasin end sõidutada otse Ameerika saatkonda, kus palusin poliitilist varjupaika.
Vormi pärast korraldas Austria politsei mulle kokkusaamise N Liidu diplomaatiliste esindajatega. Teades,  k e l l e g a  neil tegu on, ei püüdnudki nad mind veenda tagasi pöörduma, küsisid viisakuse poolest vaid, mida võiks edasi anda lähedastele.
Avaldasin soovi, et mu naine Läände lubataks, kuid Nõukogude esindajad vastasid, et sellest ei tasu unistadagi. Hiljem kuulsin, et Eestis olid riikliku julgeoleku organid levitanud kuuldust, nagu oleks ma hukkunud. Mu naisele näidati fotot, kus lamas justkui minu laip. See on järjekordne humoorikas trikk riikliku julgeleku poolt. Kuid oma raadioesinemistega, mida paljud eestlased kuulsid, tõestasin ma, et valel on lühikesed jalad.
Edasi püstitas UPI reporter mitu eestlaste tulevikule keskenduvat küsimust ja ühes päris ka kohalike kommude väljavaateist. Mesilase ennustus polnud paraku pädev, ühtki kommunisti ei ole kohtu alla antud, rääkimata mingist nõiajahist.

Allikad: Riho Mesilase intevjuu United Press International ile, mille Radio Liberty lätikeelne saade edastas 17. septembril 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

16.3.13

Mesilane Euroopas hingetõmbeaega ei saa


See on kurb, kuid tõsi. Bioneeri, PAN-Europei ja roheliste teatel on EL kaalunud nende taimekaitse-vahendite kasutamise kohasust, mis sisaldavad neonikotinoide. Toiduohutusamet EFSA teatas (58 lk-line PDF-dokument) jaanuaris 2013, et neonikotinoidid on ülimaks riskiks mesilastele ning et tööstusteadurid, kelle väiteile reguleeriv asutus ohutusnõuete osas varem tugines, võivad olla neonikotinoidide ohutuse osas eksinud. Märtsi keskel hääletusele pandud eelnõu, mis ajutiselt oleks keelustanud neonikotinoide sisaldavad ained, ei läinud Euroopa komisjonis aga läbi. Liikmesmaad ei andnud sellele piisavat toetust, kuna EFSA soovitus polnud nende hinnangul piisavalt põhjendatud.

26.2.13

Spioonid, luurajad ja nuhid. Esimene osa.

Oi, Raimu, Raimu! Kas teie ei ole tõesti kuulnud, et Vabaduse Raadio oli algusest peale USA spionaaži-operatsioon?
Vanemuurija Kruusma rõhutatult familiaarne pöördumine oli mõeldud mehele üle laua. Mõned aastad Müncheni raadios töötanuna soovis too nüüd Eestisse asuda, mistap pidi vähemalt tänase, 1979. aasta juulikuu pühapäeva palava pärastlõuna KGB halli kontorihoone ülakorrusel ära kannatama. Et ta imestav kulmukergitus paistaks vähem teeselduna, heitis major Kruusma ülekuulatava ette paar tunamullu Moskvas ilmunud raamatut, mis ta sõnu pidid kinnitma.

* * *

Ikka ja jälle korrati siin sama propagandalegendi. Kuidas Nõukogude kodanik Juri Marin mitu aastat töötas Vabadusraadios (RL) ning uuris üksikasjalikult selle asutuse hoolikalt varjatud sünget tausta. Tema hangitud dokumendid olid kinnitanud NSV Liidu pädevaile organeile varem kogutud tõendeid teise sarnase Müncheni raadio Vaba Euroopa Raadio (RFE) kohta tolle endiste töötajate kaudu, kes samuti olnud luureohvitserid. Neid n-ö rajaleidjaid ideoloogilise diversiooni vaenulikku keskusse oli kolm: kapten Andrzej Czechowicz Poolast, Pavel Minařík Čehhoslovakkiast, major Hrisan Hristov Bulgaariast.

Nad esindavad oma ajastu tuntud, ehkki üksteisest erinevaid juhtumeid. Aga mis seda kolmikut idabloki teistegi kuulsate luurajatega ühendab, on kõigi otsene osalus Ida—Lääne teabesõjas, osavõtt sala- ja avalikest üritusist kindla eesmärgiga — tõkestada vaba teabevoolu. Ehk lühidalt — aktiivmeetmed ja kontrpropaganda. Veel lühemalt öeldes on nad kõik agitprop-luurajad. Nende abiga püüti usutavalt täita kommunistliku kontrakampaania puuduvat lünka.

Vabadusraadio moodi alternatiivmeedium oli parim vastus kurjusimpeeriumi Suurele Valele. Lääne leiutisele vastamiseks polnud aga küllalt Ida meediakampaaniast, ei piisanud ausast võistlusest raadiouudiste ja kommentaaridega, jäi väheks petturlikest dokumentaalseriaalidest ja kuuldemängudest RL-i või RFE vastu, mida samuti püüdlikult tehti pea igas kommude käsutatavas ringhäälingujaamas — Praha Raadiost Majakini, Bakuust Minski ja Tallinnani… Nagu see eetrirünnak 8. septembril 1973 E(R)R-is, kus ENSV teeneline kultuuritegelane ja kommentaator Ivar Trikkel hoiatas:
… Meie kontinendi psühholoogilise kliima parandamiseks on hädavajalik likvideerida Euroopas Külma sõja raadiojaamad Vabadus ja Vaba Euroopa…
Järgmise viisaastaku koordineeritud kava kohaselt võtsid NSVL-i ja ČSSR-i välisluureasutused ette RFE ja RL-i kompromiteerimise ühisürituse sihiga teha nende tegevusele Lääne-Saksamaal viimaks lõpp. Aga Müncheni raadiod elasid üle nii tolle kui ka tulevad viisaastakud.

Peale RFE—RL-i + tänuliku kuulajaskonna jäi Külmas sõjas kui mitte terveks, siis ellu ka vaenulik vastasrind. Suur osa RFE—RL-i sihtmaist või sealseist massilõitadest on endiselt just nende järglaste ja kasvandike käes. Kas viimaste abiga või ilma, aga prosovetikust propagandalegendist on üle sajandipiiri taritud ka müüt Müncheni spioonipesast. Nii ärgas on Eestiski veel kujutluspilt, justkui oleks Vaba Euroopa Raadios Müncheni pruuliga õlle abil loputatud kõrist alla CIA priskeid pirukaid. Sarnaste vihjete tagamõte oli ja on jätkuvalt sisendus, et Müncheni raadiod on USA salaluurelt saanud peale raha ka inspiratsiooni. Niihästi enne kui pärast pööret 1971-1972, mil raadio rahastuskanal USA välisluure keskameti (CIA) haldusest eemaldati. Seal oligi punaste valedekangas too rebend, mida Moskva soovi kohaselt kokku nõeluda üritasid tema käsualused salateenistused.

Kevadel 1965 oli Poola Rahvavabariigi siseministeeriumi julgeoleku-ametil (Służba Bezpieczeństwa) läinud õnneks sokutada oma mees Müncheni raadiosse. Salajase töölähetuse pälvis Andrzej Czechowicz (*1937). Saksamaal teenistust otsiv õnnekütt oli tülitanud ühtviisi nii RFE-d kui ka Poola sõjalist missiooni Berliinis. Viimases ei soostutud teda elatise leidmisel enne aitama, kui Czechowicz näitas äsja talle saabunud kirja. See oli toonud RFE-st rõõmustava sõnumi talle sobiva töökoha vabanemisest…

Ehkki Czechowiczi jaoks päris raadiotööd pakkuda polnud, meediaanalüütiku koht RFE uurimisosakonnas talle kui ajaloolasele viimaks leiti. Kommunistliku salaluure ülesande, milleks oli RFE poola kartoteegi kopeerimine (30 tuhat kaarti) ja Poolas tegutsevate korrespondentide (neid oli sellal pool tuhat) tuvastamine, täitis ta edukalt. Viieaastase luuretöö järel, märtsis 1971 kutsuti Czechowicz ära. Peatselt läks Varssavis käiku tema osalusel RFE-d "paljastav" kampaania. See hõlmas paari aastat kihutusreise üle Poola, käitiste töökollektiivide ja koolide väisamist. Mehe ja julgeolekuameti ühistooteina ilmusid Poola raadio saatesari “Kapteni tagasitulek” (Powrót kapitana, 1971) ja raamat “Seitse rasket aastat” (Siedem trudnych lat, 1973), kus valed algasid juba pealkirjast. Raamatu tõlked levisid Ida hemisfääris laialdaselt, ka vene keeles Семь трудных лет (M, 1975, 272lk). Laimu tipuks oli ameeriklaste süüdistamine, nagu hoiaks nad leival natsikollaborante. Czechowiczile omistati RFE-aastate eest kaptenikraad — tekitamaks ilmset allusiooni kpt Klossi seiklusiga telesarjas “Kaalul on rohkem kui elu”. Mõni aasta hiljem, juba eru-kolonelleitnandina saadeti ta sekretäriks Poola saatkonda Mongoolias.

Pavel Minařík (*1945) on ainus idabloki luuraja, kelle kohta on teada, et teda valmistati ette raadiotööks spetsiifiliselt RFE-s. Koju naastes tõsteti temagi kapteniks, aukraad oli jäägitult teeneline. Tagantjärele tuli Čehhimaa justiitssüsteemil tegelda kpt Minaříki teenistusasjaga tervelt poolteist kümnendit. Aastal 1993 mõisteti ka neljaks aastaks vangi, sisuliselt diversiooni eest. Nimelt oli Minařík Čehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi siseministeeriumi julgeoleku-teenistuse (StB) agendina Praha kevade veteranist pagulast mängides imbunud Lääne-Saksamaale ning tegutsenud 1970-1975 diktori ja toimetajana RFE-s. Kommunismiroimade dokumenteerimise ja uurimise komisjoni poolt kohtule antud dokumentide ja tunnistuste järgi läkitas Minařík sel ajal StB peakorterisse vähemalt kolm kavandit plahvatuste korraldamiseks Müncheni raadiomajas. Ent karistust kandma ta ei asunud…


Kapten Minaržiiki ja ta luuretööd ülistav pseudopatriootlik levilaul
Dopis Svobodné Evropě” (Kiri RFE-le) Josef Lauferi ja ansambli Golem esituses — taustaks ČTV mustvalge arhiivifilm Pavel Minariki 29. jaanuari 1976 pressikonverentsist RFE-s luuramise tulemusist


Ülemkohus otsustas aprillis 2007 mitte lugeda kuriteoks pommipaneku k a v a n d a m i s t  Minaříki poolt. Vahepeal, veebruaris 1981 RFE tšehhi toimetuse akna all plahvatanud ja nelja inimest vigastanud lõhkelaengu pani tõesti sootuks teine mees — Carlose ehk Šaakali grupeeringusse kuuluv läänesaksa terrorist Johannes Weinrich ning selle terroriakti selget seost StB-ga tuvastatud ei ole. Ida-Saksamaa Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MfS-i ehk Stasi) pabereist selgus, et Carlose terrorigruppi rahastas ja toetas selle pommirünnaku korraldamisel hoopis Rumeenia.

Kümmekond aastat RFE-s töötanud Hristo Hristov on Bulgaaria agitpropi ülespuhutud nimi, kus mingeid tegusid taga ei ole, mistap teda kodumaal peetakse  n u r i l u u r a j a musternäidiseks: Хрисан Христов — провалил се български разузнавач. Et igal teisel idabloki salaluurel oli Viinis oma mees, siis ei tahtnud alla jääda ka Bulgaaria Rahvavabriigi riiklik julgeolek. Nii toodigi telesse ja demonstreeriti "Suurt luurajat Hristo Hristovit!" kõigile nagu tolmuahvi. Polnud temast ei spiooni ega luurajat, ainult hädine kelner Veneetsiast. Üks Bulgaaria endisi majanduspõgenikke, kes maandus lõpuks Austrias ning 1976 teatas ootamatult, et oli Vabas Euroopas töötanud luureteenistuse majorina, ülesande täitnud ja tagasi tulnud. Tema kirjutiste pärisautoriks oli parteilaulik Vladimir Kostov, üks Lääne-vastase ideoloogiarinde eesliini-mehi Bulgaarias. Hristov on tuntud ka joodikust hasartmängurina, kes väga paljudele on külma teinud.

Ilmselt järgis Bulgaaaria salateenistus vanema venna eeskuju ja keskendus SMERŠ-i stiilis "märgadele asjadele", kõrvaldades teise leeri läinud pagulasi mürgigaaside ja -kuulide, õnnetusjuhtude lavastamise ning kidnäpper-tiimide abil. Igatahes sattusid Nõukogude ja Bulaaria agendid Müncheni raadioisse palju juhuslikumalt kui Poola ja Čehhoslovakkia luurajad. Et ühe värbamisvõttena kuulus sovetlikku spionaažitraditsiooni ka sugulussidemete ärakasutamine, siis pärast 1950-ndit rakendati seda juba mõrtsukatööst märksa sagedamini ka RL-i personali suhtes. Nii juhtus talvel 1965-1966 oma laevade pardailt Läände karanud meremeeste Oleg Tumanovi ja Juri Mariniga, kellest esimene oli põgenedes 21-, teine 36-aastane; arvatavasti värvati kumbki tagasi vastavalt 1972. ja 1967. aastal.

Radio Svoboda peatoimetaja Tumanov (1984)
Jõudsaima karjääriga KGB agent vene toimetuses,
kes korruptsiooni-kahtlustuse tõttu küll
jäi ilma õigusest honorare määrata.
Siis värbas Oleg Tumanov (*1944) peagi ka ühe oma kaaslanna. Aga tema teine naine ja nende ühise tütre ema võeti mehe tagasihüppe järel sakslaste poolt kinni… GRU agendina! Suvel 1986 esines Tumanov sageli idabloki lõitades ning järgnevail aastail sai ta APN-i ja NSVL-i teleraadiokomitee sine cura kontrpropaganda-spetsiks.

Tagasivaates selgus Münchenis, et peale muu varastas Tumanov RFE—RL-i kaastööliste nimistuid, kogus raadio vene personali kohta isiklikku taustateavet ja edastas kõike seda N Liitu. Näiteks 1974 tarnis ta KGB-le tosin köidet teavet, mõni pabereist vilksas ekraanile toonases propaganda-dokumentaalis Radiodiversant. Ent pärast sedagi jätkus luurajaelu tal Münchenis veel 12 aastat.

* * *

Ida-Euroopa koordineeritud propagandakampaania üldsiht oli kujutada Müncheni raadiorüütleid sotsialsmileeri õõnestajate ja pingete üleskruvijatena. Seega ohuna maailmarahule. Sekka kostis RFE—RL-i süüdistamist koguni terrorismis… Sama viisijupi on tänaseks üles korjanud Iraani islamimeelsed meediumid nende oma külmas sõjas Läänega RFE—RL-i ja BBC pärsiakeelsete teenistuste kaastöölisi spioonideks kuulutades. Miski ei saa kaugemal olla  t õ e s t ,  mida autoritaarseil võimudel on lihtsalt valus taluda.



Allikad. Müncheni-aegse RFE—RL-i julgeoleku-osakonna ülema ja Praha-aegse turvakonsultandi Richard H Cummingsi raamat, uurimused, blogi ja ettekanded: Cold War Radio (Jefferson, 2009, 320lk), International Terrorism and the Cold War 4. jaanuarist 1996 jmt. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes Harjumaa/Harju Elu 15. juuni... 6. november 2007. Andrzej Krajewski Szpieg w Wolnej Europie ajakirjas Newsweek Polska 21. märtsil 2011. Praha Raadio 30. aprilli 2007 uudis Příprava atentátu na Rádio Svobodná Evropa končí bez trestu. Atanas Panajotovi 16. jaanuari 2008 intervjuu Blitz-Showle. KGB värbamisvõtteist hõimlaste abiga vt Leonid Mahlise kirjutist Na Svobode s čistoj sovest'ju ajalehes Совершенно секретно nr 4 (206) 1. IV 2006. Ralf R Parve “Oh seda lolli eesti elu!” ajalehes “Kesknädal” 16. jaanuaril 2008.

25.2.13

Spioonid, luurajad ja nuhid. Teine osa.

Järgnev juhtum viitab võimalusele, et Müncheni raadio jäi sovetlike salateenistuste luuretegevuse tulipunktist kõrvale. Kui tuli langetada valik, siis eelistati oma nuhk saata USA sõjaväelaste keelekursustele peavaenlase spioonikeskuse asemel, milleks ju KGB kihutustöötajad Vabadusraadiot nimetasid.

Luurajad paljastavad
Nuhk Tumanovi eelkäijaks RL-is oli samuti meremehest ärahüppaja, kes saanud USA-lt viis aastat varem poliitilise varjupaiga, sattus 1971-1974 RL-i koosseisu Münchenis. Ühendriikides välja antud dokumentide järgi oli ta Juri Marin, kuid tema pärisnimi oli Pjatakov ja tegelik sünniaasta 1929. Saatusejoone järsk käänak tuli veebruaris 1966, kui ühe N Liidu luurelaeva (võimalik et GRU oma) pardalt hüppas ära laevastikuohvitser ja kompartei liige, kes Vaikses ookeanis korjati üles USA laevastiku aluse pardale ning pärast ülekuulamisi sai USA valitsuselt uue identiteedi: Yuri Michael Marin. Sarnane käik oli ju Eestis tuntud juhtumil Markus Larssoni ehk Tallinnast pärit filoloogi, endise ETV ja TASS-i ajakirjaniku Raivo Ojasaarega, kes Helsingist terve perega ära kadus ning mõne aasta möödudes tunti uuest nimest hoolimata ära Ameerika Hääle juures. Siiski, Pjatakov-Marini lugu läks edasi teisiti. Marin oli vene keele ja sovetisüsteemi asjatundjana ka vähemalt kahes erinevas USA asutuses tööd leidnud, ent paljastamise hirmus põgenes 1974 Lääne-Saksamaalt tagasi N Liitu.

Vahepeal Marinit värvata suutnud KGB andis talle varjunime Kit, mis tähendab "Vaala" ja vahest ka iroonilist vihjet ujumisoskusele. Ülemeelitamine leidis aset Washingtonis ning see juhtus juba vähem kui aasta pärast Juri äraujumist. Oletatavasti keegi N Liidu esinduse töötajaist sattus USA pealinnas ta jälile ning siis järgnes kontakt ka sovetliku salaluurega.

Edasi, septembris 1967 palgati Marin tööle US Army Russian Institute'i (USARI) Garmisch-Partenkirchenis, mis on Münchenist umbes tunnise autosõidu kaugusel lõunas. Vestlusis USA sõjaväelasiga kõnelenud Marin, et miski peale silmuse teda ees ei ootaks, kui ta peaks N Liitu naasma, kusjuures kaaslastele tundus, et ta aktsepteerib seda asjaolu ilma vähima hirmuta. Partenkirchenist tegi ta sageli erareise Münchenisse. Sealt leidis ka järgmise tööpaiga.

Yuri Michael Marin
Juunis 1971 ilmus pikakasvuline siledaks raseeritud peaga mees nimega Marin Vabadusraadiosse. Legendipäraselt mõne aasta eest mingi Nõukogude esinduse tõlgina poliitilist varjupaika leidnud mees olla üles kasvanud Shanghais, sestap peeti raadios teda ootuspäraselt Hiina asjatundjaks. Saanud toimetaja—teadustaja koha, esines ta eetris Konstantin Neastrovi nime all. Vabal ajal korraldas Marin kolleegidele lärmakaid joomapidusid, mille käigus klõpsutanud innuga fotoaparaati… Kas Vabadusraadios tegeleti ka salakuulajate väljaselgitamisega, küsiti kunagi ühes intervjuus RL-i kauaaegse diktori Julian Paniči käest. Tema mäletas vastukarva näitena vaid Marinit:
Nii imelikult vähe spioone, nii vähe paljastusi… Olen mõelnud isegi, et — Jumal küll! — mis see siis olgu? Kogu NSV Liitu anname saateid… ja mitte ühtegi tõsiselt võetavat luurajat, kes siin nuhiks, siis ära läheks ja kel midagi tõesti kaalukat pärast rääkida oleks!
On mainitud üht Marinit — sünge kujuna käis siin ringi, alati pooleldi purjakil, labane ja jämedusi loopiv sell. Räägitakse, et ta sokutati siia sihilikult eksitama ameeriklasi — vaat sellised ongi Nõukogude spioonid. Tema oli ehtne tolgus…
Aga igasugu jutud, et keegi on luuraja või keegi on spioon — seda kahjuks juhtus. See oli meie elu üks väga vastikuid külgi… Kui keegi kolleeg hakkas teist kahtlustama ja siis ainult sulle saladuse usaldas, et näe see tüüp… Sellest oli raadios tülisid küll.
Mäletan, üks [RFE—RL-is töötav] ameeriklane, kel meeldis vene keeles suhelda, rääkis mulle: "Teate, luurajaid ei olegi siia vaja, inimloomuste sobivast paigutamisest piisab!"
Aga kõik läks eetrisse õigel ajal ja saateile ei olnud etteheiteid kunagi.

  Radio Liberty Committee  1965. a linateos  «Suurim väljakutse»  oli tõdemus RL⎯i küpsusest institutsioonina

Saksamaal abiellus Marin lõpuks ühe Gruusia pagulasest RL-i töötajaga, mida võiks selles ajajärgus tema isikliku elu tipuks pidada, kui see abielu poleks jäänud nii lühidaks.

Marini tollane suunitlemine käis KGB Karlhorsti-esinduse kaudu Ida-Saksamaal. Aastal 1973 üritas Marin uuesti pääseda tööle USA Sõjaväe Vene Instituuti, kuid sel korral lükkas USARI ta sooviavalduse teadmata põhjusil tagasi. Marin jätkas Vabadusraadios. Riikliku Julgeoleku vastuluureteenistus loobus operatsioonist Kit 1973. aastal nn aktiivmeetmete osakonna kasuks — Marini edaspidine ülesanne oli Vabadusraadio kui "CIA tööriista" paljastamine.

Selleks ajaks oli Marin raadios juba kolm aastat ja novembrist 1973 taheti ta viia üle USA-sse. Eelnevalt oma tulevase tööpaiga, RL-i New Yorgi bürooga tutvumiseks tehtud tööreisil sai tema vastuvõtjaks juhuslikult teine "sinoloog" Jevgeni Šiljaev, eetrinimega Konstantin Pavlov. Euroopast saabuva kolleegi ametlikku elulugu teades tegi Šiljaev ühe mandariinikeelse nalja, milleks Marin polnud valmis. Ta kukkus vabandama oma olematu keeleoskuse pärast ja pihtis, et pole tegelikult kunagi Hiinas olnud ega mõista ka sealseid keeli — see on kõigest päris-eluloo varjamiseks mõeldud legend. Seepeale Šiljaev soovitas Marinil Münchenisse naasta ja otsekohe ennast ise töölt lahti võtta.

Nii hämmastav kui see ka pole, lendaski ta Münchenisse ja sõitis 14. oktoobril 1973 isikliku autoga Austria—Ungari kaudu NSV Liitu.

Münchenisse jäi muretsema teadmatuses kaasa, kelle peig oli haihtunud, ootamata ära isegi mesinädalate lõppu. Asja selgitas paar päeva hiljem Budapestist tulnud telegramm:
"Ära proovigi mind enam otsida... Mine raadiosse ja võta välja mu viimase kuu palk..."
Rohkem kui aastase viivituse järel hakkas Venemaal ilmuma RL-i õõnestustegevust "paljastavaid" kirjatöid, mille autorina esitleti Marinit. Tegelik välmija oli keegi KGB aktiivmeetmete osakonnas. Sageli kasutati neis fotosid ja RL-i dokumente, mis võisid samahästi olla hangitud Marini kui ka mõne teise KGB nuhi abiga.

Peale RL-i, CIA-d ja USA-d hukkamõistvaid tiraade lisas Marin ühes teleintervjuus, et tema eesmärk oli õigupoolest tungida "USA spioonikooli" (loe: USARI-sse) Garmisch-Partenkirchenis, ja et ta võib oma kogemuse põhjal kinnitada selle kooli Nõukogude-vastast suunitlust.

Marini luuretööd tutvustas üsna pinnapealselt kaks Moskvas 1977. aastal trükitud propagandakogumikku (Разведчики разоблачают ja О свободах подлинных и мнимых). Ta ise olevat 1970. aastate lõpus Lätisse asunud. Ei Juri Pjatakov ega Marin pole hiljem agitatsiooni ja/või propaganda raames ega neist väljaspool ennast ilmutanud.


Allikad: Rihcard H Cummingsi “Cold War Radio: The Dangerous History of American Broadcasting in Europe” (Jefferson, 2009, lk 176-178), “Code Name "Kit": From Defector to Denouncer” ja 17. veebruaril 2013 blogis Cold War Radios. Leonid Mahlis “Na Svobode s čistoj sovest'ju” (На «Свободе» – с чистой совестью). Совершенно секретно nr 4 (206) 1. aprillil 2006. Julian Paniči intervjuu Ivan Tolstoile (День рождения Свободы с Юлианом Паничем) RL-is 4. märtsil 2007. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007.

24.2.13

Spioonid, luurajad ja nuhid. Kolmas osa.

Pagari tänaval Tallinnas käisid 1979. aasta juulist novembrini endise pärnulase, vahepeal Läände-karanud Raimu Ranna ülekuulamised Vabadusraadio (Radio Liberty) jm teemadel. Mitme-aastase vangistusega ähvardades uuriti ka näiteks seda, kas ta on töötanud Müncheni postkontoris. Rand vastas eitavalt. Kuidas lugu nii kaugele jõudis?

Radio Liberty oli Eestis veel suhteliselt vähe tuntud, sest eesti saated olid vaid mõne aasta eest alanud ja neidki summutati Tallinnas tugevalt. Sama raadio vanimas, vene toimetuses oli töötanud kah vaid üksikuid eestlasi või Eestis sündinud venelasi, nagu Raimu Rand, Arvo Mõttus või Igor Jeltsov, kellest RL-i eestikeelsete saadete ettevalmistusis ega hiljem loodud eesti toimetuses ükski kaasa ei löönud. Sestap oli iga pala Müncheni "õõnestuskeskusest" Tallinna hallile majale kui mitte kulla kaaluga, siis pikisilmi oodatud taevamanna.

Ehkki midagi ei saa lõpuni välistada, pole seni ilmnenud mingit otsest luuramist RFE—RL-i eesti toimetuse järgi. Nüüd oli leitud aga mees, kes töötas RL-i uurimisosakonnas! Mis sest, et juba kaheksa aasta eest ja nüüdseks ammu sealt kõrvale jäänud, vaevalt et kursis ka vahepeal loodud eesti toimetuse eluga. Ent seltsimehed haistsid saaki. Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee oli just Vabadusraadio eesti toimetuse asutamise tõttu Moskvalt nõudnud ja saanud õiguse mehitada konsulaarametniku kohta Lääne-Saksamaal ja sokutanud nii oma mehe NSV Liidu suursaatkonda Bonnis.

Raimu Rand kevadel 1979
— lennukitrapil Málagas —
Adiós, Ibiza!
Niisiis oli nüüd sm Jasska see, kes Ranna saatkonnas vastu võttis ja kiitis igati tema naasmismõtet. Andis talle kojureisiks tarvilikke juhtnööre. Samal ajal kolleegidele Eestisse teatas Nõukogude saatkonna sekretär ja ühtlasi julgeoleku alampolkovnik Jasska (ka Iasska, Edouard/Eduard, eluaastad 1924-2003), et Tallinnas oldaks valvel üle võtma kallist põgenikku, kes mitu riiki läbi ekselnud mehena nüüdseks olla "täiesti läbipõlenud"…

Propagandistlik edu oli peaaegu tagatud: Pärnu endine komsomolitöötaja ning kunagine motosportlane Raimu Rand tuleb pärast 13 aastat õnnetut seiklemist Läänes, pettunult koju tagasi — oma pattusid kahetsema! Oli ta ju neli aastat töötanud ka ühes viiekordses Müncheni majas aadressil Arabellastraße 18, mis kuulus USA salaluure kaudu rahastet Radio Libertyle…

See pagemislugu algas 1966. aasta sügisesest Pariisist, kus USA saatkonda ilmus ja palus sealt poliitilist varjupaika ÜLKNÜ Sputniku turismigrupist haihtunud Raimu Rand. Ta oli sündinud 29. juulil 1940 Pärnus, okupeeritud Eestis.

Nii vormistas Eesti NSV KGB toona kiiruga tema jälitustoimiku, kuna Pärnu rajoonis heideti komsomolitegelane välja nii ÜLKNÜ-st kui komparteist. Rand oli Eestis töötanud viimati ELKNÜ Pärnu rajoonikomitee teise sekretäri ametikohal.

Ei ole mingeid andmeid, et tema ärahüpe oleks äratanud kahtlusi seotuse osas KGB-ga. Vastupidi, umbes nädal pärast Ranna ärahüpet, 17. oktoobril 1966 kinnitas kindral August Pork, KGB kohalik juht kriminaalasja algatamist KrK §62 lg1 järgi ("Kodumaa reetmine") ja kpt Viktor Sokolov võttis 12. detsembril 1966 Ranna tagaselja süüdistatavana ka vastutusele. Pool aastat hiljem kuulasid Ranna üle aga hoopis ameeriklased ning aitasid tal seejärel ka senisest puhtamat tööd leida. Maini-äärne Frankfurt oli ta koduks kolm suvenädalat, seejuures esitati talle ühel päeval poolteise tunni kestel küsimusi ka valedektori all: kas ta on spioon? Põhimõtteline kommunist? Tõeproovi läbis Rand edukalt. Seevastu pinnis KGB teda 12 aasta möödudes Pagari tänaval ja hoidis pihtide vahel kolm ja pool kuud.

Enne Saksamaale tulekut töötas Rand mõne kuu ühes Pariisi keemiatehases. Pärast Müncheni raadiot leidis tegevust Hispaania Vahemere-saarestikus ning püüdis Kanadassegi ümber asuda, kuid ei saanud alalist elamisluba. Kuraditosin aastaid Läänes seigelnud, pöördus Rand NSV Liidu võimude poole palvega sünnimaale naasta ning esines pärast pikka solgutamist KGB-s kahe pikema usutlusega Eesti NSV ajakirjanduses. Üheks usutlejaks sai ETV koosseisuline nuhk Uno Maasikas. Teiseks ilmus nädalalehe “Kodumaa” kolmes numbris joonealusena paskvill “Palgest palgesse Müncheni eetrireostajatega”. Viimase autor Kalle Kõvamees, alias Vladimir Raudsepp, vana NKVD/MGB-mees, pani Ranna suhu muu seas sõnad:
Töötasin Vabaduses [RL] kolm ja pool aastat. Mul polnud iial mõttes, et võiksin sellesse herilasepessa jääda kogu eluks. Valve ja üksteise järel nuuskimine, alaline hirm, et sind mõne tühise eksimuse pärast võidakse kutsuda eriosakonda, tekitas ängistuse ja sageli vaevas mõte leida vähem närvesööv töö.
Vabadusraadio uurimisosakonnas töötanud Rand läks KGB andmetel raadiost ära juhtkonna survel saamatuse tõttu oma kohustuste täitmisel. Rand oli raadios tööl juulist 1967 kuni detsembrini 1970. Tema enda sõnul aitas lahkumisele kaasa väljavaade Baleaari saartel turismi edendamise alal tööd leida, aga ka jutud raadio sulgemisest ja üldse USA kohalolu vähendamisest Euroopas dollari vääringu languse tõttu kannustasid mujale minekut. Raadios töötamisest rääkis ta KGB ülekuulajaile nii:
Raadio kasutas selleks [ringhäälingu-tööks] hästi kohandatud uut 4-kordset hoonet aadressil Arabella 18-20. Suured stuudiod, ruumi nii raamatukogu kui 14 rahvustoimetuse jaoks [---] Esimesel korrusel oli kaks vene toimetust, ukraina toimetus ja uudisteosakond. Keldris asusid helikindlad stuudiod saadete salvestamiseks. Teisel korrusel oli avar raamatukogu ja uurimisosakond. Kolmandal korrusel oli 12 rahvustoimetust ja haldusüksus. Neljandal korrusel olid informatsiooni ja auditooriumi uurimise üksused [---] Mind pandi [uurimisosakonda] töötama noorsoo küsimuste kallal. Pidin läbi lugema N Liidu ajakirjad, ajalehed jm perioodika ja oma äranägemise järgi neist kõige tähtsama, kriitilise ja huvitavama kartoteegi tarvis ümber töötama. [---] Pidin läbi lugema lehed Komsomol'skaja pravda, Sovetskij sport ja vabariikide komsomolilehed [sh Noorte Hääl ja Spordileht], mis iga päev Vabadusraadiosse jõudsid. Uurimisosakond andis iga nädal välja bülletääni viimaste uudiste kohta N Liidu ajakirjanduses. Uurimisosakonnas oli veel kirjanduse, majanduse, kooli ja sotsioloogia eriharu. [---] Maksti hästi, alul sain 1200 marka, pärastpoole 1700DM-i kuus. See oli viis korda rohkem kui minu kuuteenistus Pariisis.
Aasta 1979 juulikuu viimasel laupäeval jõudis Rand Tallinna. Kaunist nädalavahetust rõõmsa jällenägemise ega südamlike kaisutustega polnud. Saabunu võeti kohe vahi alla. Temaga hakkas tegelema KGB major Heino Kruusma (1940–2013). Vahistatu pandi kirjutama seletuskirju, vene keeles. Need kukkusid välja suhteliselt neutraalsed, kokku oma seitsekümmend lehekülge.

Märkmeid KGB-ülekuulamiste sarjast suvel 1979.

Raimu Rand seletas, et külastas Münchenis raadiot, oma kunagist tööandjat, mis nüüdseks oli kolinud Inglise aia kõrvale RFE-ga sama katuse alla, viimati taas mullu. Esiteks 1978. aasta lõpus Igor Jeltsovi külalisena, kes varem käinud koos Igor Pomerantsevi jmt venelastega Ibiza saarel tema uues, Hispaania turisminduse—kuurortidega seotud töökohas puhkamas.

Major Kruusma küsimusele 27. augusti ülekuulamisel –
“Kas teile on välismaal tehtud ettepanekut töötada mõne välisluure kasuks?”
– vastas Rand:
“Mulle ei ole kordagi keegi välismaal teinud ettepanekut astuda mõne välisluure teenistusse. Ma ei tea nimetada ka ühtki teist N [Liidu] emigranti või välismaale põgenenud isikut, kellele sellist ettepanekut oleks tehtud või kes on mõne välisriigi luure teenistuses.”
Veel märkmeid KGB-ülekuulamiste sarjast, seekord sügisel 1979.

Rannalt uurisid gebistid septembris 1979 peetud ülekuulamistel näiteks seda, kas ta tunneb Lääne-Saksamaal elavat Ferdinand Stumpe-nimelist isikut (mõeldi vist RL-i rahvusteenistuste üht juhti Zbigniev Sztumpfi), keda Raimu mahajäetud naiseraas Aili Rand-Saue oli KGB andmeil kohanud Moskvas ja rääkinud talle siis ka Raimust — vastus oli eitav. Samuti uuriti Arvo Mõttuse kohta — teda oli Rand vist korra liftis kohanud. Rannal endal tuli meelde Oleg Volkonski, kes pärinevat krahvi suguvõsast, olla üles kasvanud Inglismaal, umbes 30 aastat vana, ning võetud tööle RL-i muusikaarhiivi.

Küsimusele, kas tunneb RL-i eesti sektsiooni töötajaid (Eva) Merike Kangrot, Kristi Tammikut, Karin Saarsenit — vastas eitavalt. Need jpt (siin loetlemata ja tegelikult RL-iga üldse mitte seotud) nimed olid vastuseks KGB uurimisosakonna järelpärimise peale saadud Paul Toomilt, KGB välisluure-osakonna ülemalt, kes sellal tõusis oma KGB-karjääri tippu, N Liidu Riikliku Julgeolekukomitee Tallinna kontori välisluurega tegeleva esimese osakonna juhiks ja selle osakonna viimseks ülemaks. Küsimused RL-i eestlaste kohta peegeldasid lünki N Liidu julgeolekumeeste teadmistes.

Miskipärast pidasid agitropi teenrid Randa N Liidu reeturiks edasi, kuigi KGB uurijad lõpetasid tema kriminaalasja juba 15. novembril 1979 kuriteo-koosseisu puudumise tõttu. Ainus, mida KGB heitis ette Ranna Raimule N Liidu riigi- ja sõjasaladuste paljastamise osas, olid suvel 1967 Maini-äärses Frankfurdis USA luure erikontrolli käigus edastatud andmed oma teenistuse kohta 1959-1961 N Liidu relvajõududes, kuid ülekontrollimisel osutusid needki mittesalajaseks.

Eriti süüdistava hoiakuga tuli aga välja KGB aukirja laureaat Ivan Papulovski, kes "jooksik Raimu" reetmisloost tegi omale leivanumbri, mida üllitas ja müütas 1990. aastate alguseni korduvalt mitme nime all ja erimoodi pakendeis: Oleg Kuliš [alias Ivan Papulovski], Jooksik. Noorte Hääl, 29. detsember 1979; pikem joonealune 7 aasta pärast Aja Pulsis; Ivan Papulovskij samasisuline jutustus Bumerang begleca on ilmunud ka autori venekeelseis kogumikes: A žizn' odna. Tln, 1988, lk 176jj (208lk); Agent zarubežnogo centra. M, 1990, lk 81-113 (224lk).

Ranna Eestisse naasmise järel lahterdas nii mõnigi Välis-Eestis kui ka kodumaal ta nuhiülesandega Läände sokutatud meeste hulka. Kahtlusi süvendas mitte üksinda selle seikleja tagasipöördumisele järgnev gebistlik laimukampaania, vaid ka teised 1970. aastail avalikuks tulnud skandaalid, mis seostasid RFE-d idabloki spioonidega.

Eesti poolametlik esindaja Saksamaal Elmar Reisenberg on Raimu (Reimu) Rannast kandnud ette Eesti Vabariigi Peakonsulaadile New Yorgis. Ta kirjutas muu seas järgmist:
“… Eesti Vabariigi aastapäeva puhul [1968] Münchenis Haus der Begegnungis, kus [tavaliselt] toimusid põgenike kokkutulekud tähtpäevade puhul, [---] tuleb minu juurde üks habetunud noormees ja tutvustab end [---] kui Raimu Rand. Minu küsimuse peale, kuidas ta siia sattunud, vastas et ameeriklased on teda siia aidanud. Ta olla läinud ja astunud ühendusse ameeriklastega, [kes] … peaksid olema huvitatud tema teadmistest kommunismi ja ühe kommunistliku maa üle. Olla olnud oma 3 kuud [?] vähemalt ameeriklaste “külaline ja kostil” [---]. Need olla teda ka sokutanud RL-i juurde. [---] Ei Radio Free Europe’il ega ka Libertyl ei ole minu tähelepanu kohaselt seni kuigi hea renomee olnud. Eriti seetõttu, et väga vähe nende eesti personalist on kontakte võtnud Saksamaa eestlastega, samuti et sealt on sääred teinud küll poola, čehhi jt ameeriklaste protežeeritud inimesed. Praegu on seal meie sektoris jälle üks ärakargaja, nimi [Riho] Mesilane. Ei tunne usaldust võitvat.”


Allikad: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569). Raimu Ranna toimikud ja Elmar Reisenbergi ettekanne “Raimu Rannast” EV Peakonsulaadile NY-s Eesti Riigiarhiivis; vrd “Eesti KGB agent teeb paljastusi” Londonis ilmuvas pagulaslehes “Eesti Hääl” 29. veebruar 1980; Vello Pilt “Nooruse patud. Tln, 2006, lk 186.