22.11.08

Hämar jõud


Nende eluaastad on kõnekad. Ühel 19491993, teisel 19481995. Mesilane ja Viiding. Sovetiaja hämaras sündinud ning priiuse valget valuga talunud õnnetud loojad. Näitlejad võõra lavastaja jõulises käes, kellelt nad ka omaenda surmamängus “vabatahtlikult” pearolli vastu võtsid.

Kui nad kokku said, siis küsis üks teiselt...

Riho Mesilane: Alateadvuse osa loomingulises protsessis?

Juhan Viiding (pildil): Alateadvuse osa vaimses tegevuses on võrreldav alakehaga füsioloogilises tegevuses. Ei saa neist tungiva põhjuseta avalikult rääkida.

Olen mõnikord tundnud, et mingi hämar jõud mingi andeka mõtte vedruna välja viskab, mingi kujundi, mille olemasolust ma varem mitte üks põrm teadlik polnud. Seni kuni jõud toimib, olen tänulik. Pikka iga talle!

Riho Mesilane: Mida teeksid, olles...
  • (a) suurriigi valitsuse juht...
  • (b) sõltumatu filmiprodutsent...
  • (c) üleüldine kaubandusnõunik?
Juhan Viiding: ...
  • (a) Astuksin erru kohe pärast juhiks ülendamist, tehes seda võimalikult skandaalselt. Põhjenduse, miks ma seda teen, avaldan siis, kui see tegelikult toimub...
  • (b) Sihukest meest pole olemas...
  • (c) Likvideeriks altkäekaubanduse igasugusel kujul. Olles jõudnud seda teha, jääksin ootama ja vaatama, kuidas kaubandussüsteem aja jooksul inimlikuks muutub. Siis laseksin ennast tänulike inimhulkade poolt täie õigusega tänada.


Allikas: Juhan Viidingu intervjuu Riho Mesilasele “Põllumajanduse Akadeemias” 2. novembril 1972; sama lühendatult “Maaülikoolis” 3. oktoobril 2005.

18.11.08

Nalju mesilasest (väikese algustähega)


* * *


UUDIS

Teemal “Mürgised õied” toimus mesilas juba teine suminar. (Arts Raats)


* * *


KEERDKÜSIMUS

Kas teate, mis häält mesilane teeks, kui ta tagurpidikäigu sisse paneks.
"MM-MUS-MUS-MUZZZ-ZZ!"

Kes teeb "MM-MM-UZ, MMM-UZZ?"
"Mesilane, kes lendab tagurpidi"

* * *

Kes on päev otsa virk nagu mesilane ja tugev kui härg, lõhub tööd nagu hobune ja õhtuks on väsind kui koer, see see peaks küll loomaarsti juurde minema võib-olla on ta eesel?

* * *

LASTELUGU

Mesilane lendas aasal ja sumises. Mesilane ei leidnud mett. Ja ta läks poodi, et küsida, kes korjas kõik mee ära? Poemüüja vastas: "Üks mesilane korjas ära. Mesilane ütles siis, et ta siis ostab ühe purgi mett. Aga ütles kogemata nii: "Ma sooviksin summ-summ-summmett."
Poemüüja vastas seepeale: "Meil pole summ-summ-summ-mett, on ainult tavaline mesi. Mesilane ütles sellepeale, et ma võtan siis selle tavalise summ-summ-summmee. Poemüüja jälle vastu, et meil pole summ-summ-summett. Mesilane sai selle peale nii pahaseks, et ta lihtsalt läks teise poodi. Ja selles teises poes mõisteti teda. Sest tegelikult oli mesilane alles väike.

* * *

KARUPOEG PUHH

Puhh tormab Notsu juurde ja nõuab rutuga püssi. Haarab püssi kaasa ja punub minema. Viie minutiga on tagasi, vedades ühe käpa otsas üüratut mesilast, teise kaenla all on tal aga moosipurk:
"On siia vast suured mesilased viimasel ajal siginema hakanud. Ja vaata, mee asemel kannavad nüüd lausa moosi ja räägivad ka veel!"
"Mis sa nüüd! Ja mis ta siis rääkis?"
"Ah, jura ajas, karjus aina et:
Ma olen Karlsson. Ärge laske, ma olen Karlsson!"

* * *

JUKU ANEKDOODID

"Juku, millal su isa selle mesipuu ükskord rõdult ära toimetab? Täna sain jälle teie mesilaselt nõelata!"
"Näidake, onu, missugune mesilane seda tegi! Küll ta pärast isa käest saab!"

* * *

"Miks suudab mesilane lennata?" küsib õpetaja bioloogiatunnis Jukult.
"Mesilane pole võimeline lendama," vastab Juku. "Aerodünaamika seaduste kohaselt on ta tiivad liiga nõrgad või vale ehitusega, et kere õhku tõsta. Paraku ei tea mesilane ise sellest midagi ja lendab ikkagi."
* * *

Juku tuleb kooli suure paistes muhuga. Õpetaja küsib, mis juhtus.
"Ah käisime perekondlikul paadimatkal ja mulle istus mesilane laubale."
"Miks sa teda siis ära ei ajanud?"
"Ei jõudnud, enne virutas isa mõlaga."

* * *



Ega te ei tea, miks mesinik kannab peas võrku?”

Kui mesilased ta ära tunnevad, siis on tal varsti lõpp käes!”

* * *


MESILASE VIHA

Mäletan, kuidas vanaema ikka meid lapsi hoiatas, et kõike võib elus teha, aga mesilase viha tuleb karta. Mõtlesime alati, et ta räägib midagi täpsemalt, aga juba oli ta jõudnud raamatusse süveneda.
* * *

LENINIAANA

Lenini juurde tulid talupoegade saadikud ja kurtsid: "Näete, Vladimir Iljič, kuhu oleme jõudnud: süüa pole enam miskit, kisume juba viiskudest õlgi, et neid järada. Varsti hirnume kõik nagu hobused!"
"Ärge te seda kartke!" rahustas Lenin. "Näe, meie Džeržinskiga pistsime hiljuti suure purgi mett kinni — ja kas me sumiseme? Ei ühtki!"
* * *

LUGU NÕELATUD MEHEST

Kord varajasel hommikul läksid peremees ja sulane heina niitma. Sel ajal aluspesu ei kantud, seljas olid lihtsalt pikemad särgid. Päike hakkas paistma ja ka mesilased lendasid ringi. Üks neist puges peremehele särgi alla ja nõelas tolle riistapuud. Peremees kukkus suurest valust kisendama ja riistapuu läks üha jämedamaks. Sulane õpetama:
"Mine ruttu koju ja pane külma hapupiima sisse, see tõmbab paistetuse tagasi."
Peremees jooksis koju, võttis aidast hapupiima-lähkri ja läks kööki ennast kastma. Valas hapupiima kaussi ja pani riista likku, aga samal ajal tuli kööki toatüdruk.
Toatüdruk imestunud:
"Ma ole elus igasugu asju näind ja teind, aga seda põle veel näind, millega ja kuda seda riista laetakse."
* * *

Vanamees läheb põõsa kusele ja saab mesilaselt otsa peale nõelata. Paneb siis suure kisaga aita ja torkab oma otsa leevenduseks hapukoore sisse. Eit ka suure kisa peale vaatama, et mis lahti. Läheb siis aida alla ja näeb: vanamees põlvili hapukoore nõu ääres, riist hapukoores ja ise mõtleb:
"Kurat, ma olen näind, kuidas sellega pauku tehakse, aga kuidas seda laetakse näen küll esimest korda!"
* * *

HIIDMESILASED

Tuleb meelde lugu Siberi mesilastest, kes olevat sama suured kui meie varblased. Eks Venemaal kõik asjad ju suured ja vägevad. Tarud olevat aga ikka nagu meilgi. Küsitakse siis Siberi mehe käest, kuidas selline mesilane sealt kitsast lennuavast ka läbi mahub. Siberlane vastas: "Karjub, aga läheb!"
* * *

Punasel ajal tuli üks venelane Eesti, nägi siinseid mesilasi ja kukkus eestlase ees praalima et:
"Tjeil siin nii vjaaikesjed mjeesilased, a vott kus meil Venjemaal on mjeesilased piirakad nigu varblased!"
Eestlane siis päris vastu, et kuidas teil siis need mesipuusse ära mahuvad?
Venelane vandus et: "Kuurat sjeeda tiab ja mis see vabšjee miinu asi on!"
* * *

Kadunud vanaisa kasuisa käis tsaariajal Venesse mõisavalitsejaks. Nokastanud peaga kippunud ta vahel sealsest elust ülivõrdes rääkima. Kord kiitnud oma miniale, minu vanaemale, Siberi mesilasi. Olla olnud teised suured nagu emalambad ja kui tulnud, siis terve puud (16 kilo) olnud mett seljas. Vanaema tahtnud selle peale teada, et kui suured need tarud siis ka olid. "Samasuured nagu meilgi," ütelnud vana. "Kuidas nad siis sinna ära mahtusid," ei jätnud vanaema järele. Vastus olnud:
"A mis see minu asi on."
* * *

Vestlevad vene ja eesti mesinik.
"Meil Venemaal on kümme korda suuremad mesilased kui teil!" kiitleb vene mesinik.
"Tohoh!" imestab eestlane. "Kui suured teil siis tarud on?"
"Oh, tarud on ikka sama suured kui teil."
"Aga kuidas mesilased sinna sisse mahuvad?"
"Nad saavad sellise käsu."
* * *

(Viimast anekdooti räägitakse Venemaal grusiini kohta, kelle jutu puänt kõlab: "Mõmisevad vastu, aga mahuvad."
... A какие у вас в Грузии пчелы? Свинья знаешь? Вот такие у нас пчелы. A как же они в улей влазят? Визжат, но влазят!)

27.10.08

Aru pidamata


*** Tahtmine on vaevariik.

*** Patusteks peame neid, kelle patud ehk meie omadest veidi erinevad.

*** Igas muidu terves ühiskonnas esineb veel kahjuks üksikuid, kes sellest aru ei saa.

*** Universumil on nii palju keskpunkte, kui palju Maal väikesi vastikuid ametnikke.

*** Teisejärgulisi inimesi peetakse kolmandajärgulisteks ja siis äkki imestatakse, kui neist esmajärgulised saavad. Neil tarvitses vaid sammuke edasi astuda.

*** Valetamine nõuab sageli enam julgust kui tõerääkimine. Inimesed on loomult julged.

*** Kuldsel keskteel on tihe 2-suunaline liiklus ja sagedasti kokkupõrked.

*** Puru silmaajamine algab lasteaia liivakastis ja lõpeb viimase peotäiega haua äärelt.

*** Hallpead austa, kulupead kummarda ja karga kohale, kui vanamees vea teeb!

*** Tükkhaaval lapsepõlve taastades jõuame edukalt raugaikka.

*** Muld jälestust matta ei suuda.




Allikad: Riho Mesilase aforismid ajakirjas Pikker (1974), ajalehes Sirp ja Vasar (1977) ja kogumikus "Peaaegu vabas Euroopas" („Meelejahutaja Raamatukogu" nr 10, Võru, 1991, lk 32)

6.10.08

Eesti Televisioon ja habe

VI.

Septembris 1976 õnnestus tal diktorikatse Eesti TV-s ja sinna, kindlama leiva peale ta 13. oktoobrist asuski. Asus koguni TV direktori kiuste, kelle silmis Mesilasel oli üpris oluline puudus: ametikonkursi igati edukalt läbi teinud noormees ei läbinud nimelt… poliitilist lojaalsuskontrolli. Teledirektoriks oli sellal Enn Anupõld, kes on nii oma mälestustes kui intervjuudes nihutanud Riho Mesilase tööle värbamist TV-sse järjekindlalt – ju siis tagamõttega – tegelikust neli aastat hiljemaks. Oma raamatus `Vana telemasti varjus´ (Tallinn 2005) meenutab ta Mesilast nii:

“Tuli kabinetti, palusin istuda ja hakkasin [Mesilase] ankeeti lugema. Seal seisis, et on sõjaväes parteist välja visatud. Pärisin täiendavat teavet. Mesilane ütles, et oli poliitjuhiga tülli pööranud. (…) Ütlesin Mesilasele, et selliste paberitega ei saa teda kahjuks tööle võtta. Ta suhtus sellesse täieliku rahuga. Tõusis püsti ja lahkus. Poole tunni pärast helises punane telefon. Tundsin võimukat häält, kõne tuli Pagari tänavalt: ''Teie juures, seltsimees Anupõld, käis Riho Mesilane. Ärge muretsege, see asi on klaaritud, võite ta rahulikult tööle võtta.'' Võtsimegi.”

Nii jõudis teleekraanile harjumatu olekuga, kui mitte pulloveris, siis pintsakuta, käharpäine, et mitte öelda lausa karvasevõitu… Ja ometi soliidse enesekindlusega sõnu seadev meesdiktor, kes iseäranis köitnud naispublikut. Meheliku võlu defitsiit Eesti TV ekraanil on tänini valulik nüanss. Sestap väärib rõhutamist ka tagantjärele: see oli tema nišš.

Kellega Mesilast võrrelda?

Eesti TV hiilgeaeg jääb 1970. aastate esimesse poolde ja selles valguses oli kriis televisioonis juba alanud. Oma viimast, surmaeelsest telesarja “Hispaania inkvisitsioonist internatsionaalini” tegi Valdo Pant. Teatavasti on ühe hiljuti valminud telefilmiga püütud seksisümbolit vormida just sellest kuulsast telemehest. Pole müüt, vaid sulatõsi, et ka Pandi ekraanilummus tulenes tema esitusviisi sundimatusest. Paraku püütakse aegamööda omaaegse tipp-publitsisti aupaistet pühitsedes mehe saatuse traagikat esile tuua, kuid maha salata propagandataaka, mille tõttu Pandi vaieldamatult hiilgav anne ja loominguline pärand tuhmistub järelpõlvedele. Niisiis, Pant oli hiilgav, klassikaline propagandist.

Paberita esinemine oli oluline komponent ka väliskommentaator Alatalu populaarsuse fenomenis. Tema oli aga parimas mõttes õpetaja, mitte propagandist. Haruldane informeeritus, isikliku sära, mitte autoriteetide varal veenmine, julgus tuua omaenda väiteile vastuargumente ning jätta asjade üle otsustamine publikule endale – kõik see teeb igal ajal ja igale mehele au, milline maailmavaade tal ka poleks. Kui Alatalu Toomast ikka veel peaks jälitama punase propagandisti kuulsus, siis levitab seda tõenäoliselt mõni ekskolleegist redis. Sellised kes küllap väidavad, et vaat nemad olid üksnes pealtpoolt punased ja seest läbinisti valged.


Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) tervikuna ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, nr-d 47(1534) — 82(1569)

30.9.08

Kasvatan habet (1970)

Sündisin 1949. aastal Pärnu linnas. Isa ja ema on töölised. Lapsepõlve veetsin maal vanaema juures. Kodus mängimine läks pikapeale igavaks. Jaanuaris 1956 alustasin Laiksaare algkoolis oma haridusteed. Hiljem õppisin mitmetes Pärnu ja Tartu koolides. Tegelesin veidi isetegevuse ja spordiga, koolivaheaegadel käisin tööl.

Kevadel 1966 lõpetasin Pärnu Koidula-nimelise keskkooli. Tahtsin näitekunsti õppida. Isa ütles, et see amet leiba ei anna ja nii astusin sügisel Tallinna Miilitsa Erikeskkooli. Sain hakkama ühe tõsisema korrarikkumisega. Pisar oli silmas, aga koolist tuli lahkuda. Astusin Eesti Põllumajandusakadeemia veterinaaria teaduskonda.

Nüüd olen III kursusel. Möödunud kuul abiellusin, elu üle ei nurise. Praegu kasvatan habet, sest kasva(ta)mine on isikliku arengu lihtsaim vorm. Kirjutamist kavatsen jätkata ka edaspidi. Midagi rohkem mul lisada pole.


Allikas: Põllumajanduse Akadeemia 26. märtsil 1970

3.8.08

Mis jäi Mesilasest järele


*** Rohkem kui paarsada kirjatööd aastaist 1970-78 Eesti lehtedes (Põllumajanduse Akadeemia, Edasi, Sirp ja Vasar) ning ajakirjades (Pikker, Sotsialistlik Põllumajandus). Osa Mesilase tollast huumoriviljet on ilmunud varjunimede all.


*** Esimest (ja ühtlasi viimast) korda jõudis Mesilase proosat kõvade kaante vahele aastal 1972 ilmunud EPA kirjanduslikus kogumikus “Kõrsumise aastad” (Tartu, 152lk)


*** Eestis on Raamatukoi poes müügil “Veterinaari esimene nädal” (Tallinn, 1976, 48lk) Jutustus on Peeter Simmi lühimängufilmi “Stereo” aluseks. Viimast sai muide detsembrini 2008 raha eest vaadata veebiküljel ETV+ (see pood on nüüd kinni ja link enam ei toimi) ning augustist 2011 tasuta vaadata siin koos Andres Maimiku 6-minutise sissejuhatava jutuga ning juunist 2012 YouTube'is.



*** Veel mullu oli Saksamaa veebipoes AbeBooks.de olemas “Peaaegu Vabas Euroopas” (Võru, 1991, 31lk), mis praeguseks vist ära ostetud.


*** Mesilase töid leidub ka kogukamais raamatukogudes Tartus, Tallinnas ja ehk kuskil veel.


Riho Mesilase trükis ilmunud raamatute täielik nimestik on siin

1.8.08

Redised ja narrileib

III.

Paljud mängisid lihtsalt narri, pidasid end elunäitlejaks või siis teesklesid kavalasti. Kelle hulka kuulus Mesilane?

Telemajas sai tast näituseks mees, kes suutis ülepolitiseeritud lokaaleetrisse lisada apoliitilisi noote. Ehkki tal tuli üles astuda saates, mis oli ellu kutsutud kõigepealt ja eeskätt kompartei soorituse tõhustamiseks ja parendamiseks propagandasfääris. See saade oli iga-pühapäevane “Aeg luubis”. Puna(ana)statud Eestis jõudis Mesilane kui profižurnalist just siin oma saavutuste laeni.

Teatri ja mikrofoni vahetud kogemused eelnesid niisiis kirjutamisele, mille Riho Mesilane võttis ette alles EPA-s.

Riho Mesilane: “Sel ajal avastasin endas ajakirjaniku-talendi. Üsna juhuslikult võtsin osa akadeemia [EPA] kirjandusvõistlusest ja võitsin. Olin võitjate hulgas kolm aastat järjest ja see määras mu saatuse. Parajasti vajati Eesti Raadios põllumajandus-ajakirjanikku. Aastal 1972 sain loomaarstidiplomi kätte ja läksin raadiosse tööle.”

Aga veel Pärnu Koidula-nimelises koolis käis ta näiteringis ja astus kooli raadiosõlmes üles teadustajana, läbides siis esimese mikriproovi.

Mesilane: “Mul oli sel ajal kaks unistust. Tahtsin õppida kas näitlejaks või detektiiviks. Mõlemad on huvitavad elukutsed, nõuavad head ettekujutusvõimet ja loogikat. Kui kooli lõpetasin, ütles isa, et näitlejaamet on tühja tuule tallamine, sellega võib nälga jääda.”

Kuigi ta oli eksamile tuleku Voldemar Panso, lavakunstikateedri juhiga kokkugi leppinud, jäi näitlemine — sõna tavatähenduses — sinnapaika. Aga ega sovetiühiskond püsind siis näitlemiseta koos! Tollal pidasid eesti inimesed heaks tavaks mängida mitmesuguseid juurvilju. Eesti NSV nim näidisaiandi kõige eesrindlikum katselapp oli muidugi suur redisepeenar. Mäletatavasti, punapeeti aretada ei tahtnud keegi.

Redise roll oli lihtne — varjata oma valget sisemust peetide eest. Hoolimata soontes voolanud erütrotsüütidest ehk punalibledest ning, tagantjärele tarkuse järgi, ka sini-must-valgest liblendusest. Sedalaadi sisemist lõhestatust, mida võiks pidada ka sovetlikuks topeltmoraaliks, tuli vene ajal ette enam kui sageli.

Mis ka  ei oleks juhtunud hiljem, aga aastal 1966 läks seitsmeteistkümnene Riho hoopis miilitsa-erikeskkooli...


Allikad: Eesti Põllumajanduse Akadeemia I kirjanduskogumik aastaist 1951-1971 “Kõrsumise aastad” Tartu, 1972, lk 103. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

16.4.08

Lootusevari

XIV.


Teletöö võis ju olla Riho Mesilase põhi-, kuid mitte unistuste ega elutööks. Paaril viimasel Eestis oleku aastal tõi kirjanduslik kõrvaltöö Mesilasele honorarina samapalju sisse kui koosseisulise palk TV-s. Ta lootiski endale tulevikku kirjamehena. Paremini lühivormides õnnestudes ühtki kopsakamat loomevilja tema salve ei poetunudki. Oma priskemaiski raamatuis ei veere ta sulg kaugemale kui lehekülg 48. Seda ei saa pahaks panna. Ja vaevalt paneks mees isegi, kui tõdeda napi aforismiga, ta enda salvest laenatuga:


“Unistuste vallas oleme korduvalt surmavalt haavatud.”


Riho Mesilane sokutas kirjastuse Perioodika – st ajakirjandust praktiliselt ainuvalitseva trükikoondise – kaudu laiemasse ringi mitte just sootuks ajuvaba, küll aga väliselt pretensioonitut pila. Kogu see miniproosa paljastas Riho Mesilases igavese argifilosoofi, kes muigelsui võis nii enda kui ka nõukoguliku elulaadi olemusele mitmemõttelisi vihjeid teha. Mis ta ametlikus trükiajakirjanduses levitas, rikkus tavasid, sisaldas piisavalt individualistlikku eneseimetlust, kübeke künismi, teatud piirini maavillast seksismi ja laudalüürikat.


Vaadakem või Sirbi ja Vasara viimast külge, kus Mesilane kirjutas näiteks `Käitumisest´


* * *

VANA REEGLI UUS SISU. Vanasti astus trepist üles minnes mees naise ees, et näidata küünlaga tuld ja mitte astuda naise pikale kleidisabale. Reegel kehtib ka praegu, sest muidu võiks mees peadpidi seeliku alla sattuda. Üles jõudes kustutab mees tule nagu vanastigi.


ILUIDEAALIST. Vanade eestlaste meelest oli see tugev, tervisest pakatav ja jämedate säärtega naine, kelle välimus andis tunnistust töövõimest. Hinnatud tasemele jõudmiseks tuli noorikutel sukasäärtesse põhku toppida. Tänapäevaks on ideaal muutunud vastupidiseks, sääred aga saavutanud hinnatud taseme. (`Abiks isekäitujale´ II osa Sirbis ja Vasaras, juuli 1975)

* * *

… “Kui vaja, siis paneme kunstitõe huvides punuma…” sõnas joodikust näitleja – üks Mesilase naljade (anti)kangelasi `Monoloogis: Allegro vivace´ (Sirp ja Vasar veebruaris 1976)

* * *


… Tekkis ja purunes lootusevari. Ainult hommikune tramm kolises. Androgüün tõusis, et rutata tööle – kas pedagoogina või autojuhina, teadlasena või meremehena kaugel ulguvetel – kas mina tean! Olen ehk osake temast. (`Androgüüni päev´ Sirbis ja Vasaras, oktoober 1975)

* * *

Allikad: Riho Mesilase lühijutud nädalalehest “Sirp ja Vasar” 1975-1976; Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

13.4.08

Kuulaja

XXV.

Kas Münchenis õhinaga raadiotöhe sukeldunud Mesilasel ka kuulajaid oli?

Pole sugugi kohatu küsimus, sest mesijuttu summutas ju terve parv N Liidu segamisjaamu. Küsimuse võiks suunata Eesti sotsioloogidele, kui nende tollane töö vaid usaldust vääriks. Vastata on aga lihtne. Sealseid hääli ja nimesid mäletatakse tänaseni. Kuulajaid Mesilasel oli.

Siinkirjutaja kasutab Riho Mesilase enda kirjapandu, teiste mälestuste ja arhiividest ammutatu kõrval puhtisiklikke muljeid, so ka RFE–RL-i kuulajana (eeskätt mällu) salvestatud tähelepanekuid.

Sama aastatosin, mille Mesilane veetis Läänes, langeb juhtumisi siinkirjutaja kooliaega. Sestap on minu kogemus Müncheni saadete jälgijana mitte üksi isiklik, vaid liidab ka mõnegi sõbraga jagatud muljeid. Eks kujunenud raadiohobi tihtilugu kollektiivseks kuulamiseks, mis toona – noored, pange tähele! – tähendas riski. Välisraadio grupikuulamine oli süüpunkt näiteks Eesti tuntumate erimeelsete Jüri Kuke ja Mart Nikluse poliitilisel protsessil.

Ergas on mälestus ka allkirjeldatud (täispikkuses siit loetavas) loos, mille autor on mulle tundmatu, tema tunne aga tuttav.



“Olen sündinud Tallinnas, 1964 aastal,” kirjutas oma blogis Veiko Herne, mu põlvkonnakaim. “Noorena tegin igasugu tükke, mida mõned tuttavad siiani mäletavad. Teismelisena olin elektroonikahuviline… [---] Koolis sain hakkama igasugu tükkidega. Näiteks sõitsime elektrirongiga [Tallinnast] välja, et segajatevabamalt lindistada Vabadusraadiot. Selleks ehitasin veel spetsiaalse antenni ja tundliku vastuvõtja. Koolis oli raadiosõlm, mis asus kahe raudukse taga. Kogu koolimaja oli aga pisikeste krappidega kaetud. Ehitasin siis võimendi, otsisime tühja klassitoa, kus ühendasin võimendi krapivõrku ja üle koolimaja kostis Riho Mesilase hääl. Tore oli vaadata, kuidas kooli direktor koos õppealajuhatajaga jooksid võtmekimbuga raadiosõlme rauduksi lahti tegema ja leidsid ruumi tühja olevat.” (Veiko Herne veebiküljelt `Miks ma Eestist lahkusin: Noorus´)



Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

12.4.08

Sotsioloogia

XXVI.


Suletud ühiskonnas, kus avalik arvamus iseenesest on mõeldamatu ja keegi pole valmis oma vaateid tunnistama, tuleb ettevaatlikult suhtuda kohapeal kogutud andmeisse nn häälte kuulatavusest. Ei maksa tõsiselt võtta, mida kirjutas 1980. aastail Eesti kohta näiteks sotsioloog Galina Sillaste: siin olla vaid 4% inimesi, kes...


“... aktiivselt orienteeruvad kodanlikele teabekanalitele, usaldades neid tunduvalt enam kui sovetlikke massikommunikatsioonivahendeid...”


Kui vastavas ankeedis leidus lahter ka Moskva raadiole, siis just see reeglina sai usaldusväärsuse kõrgeima hinnangu – truualamliku valelikkuse parim näide!


Lääne meediumide tõenäolisem auditoorium oli mitmeid kordi suurem kui avalikult tunnistada juleti. Tuntud vene teleajakirjanik Vladimir Pozner, kes õige sageli USA vahet pendeldas, on sealsele Public Broadcasting Service'i raadiole kinnitanud, et salastatud andmeil oli välisringhäälingul N Liidus publikut 40 kuni 50 miljonit.


Pealegi oli N Liidu keskmisest alati suurem kuulatavus Baltikumis teada. Samuti uuriti idabloki auditooriumi Läänes. See käis Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis juurutatud arvutisimulatsiooni abil, raali söödeti välisriike väisavate N Liidu kodanike küsitlusest saadud andmeid. Selle järgi oli Eestis 1970. aastate lõpul eestikeelse välisringhäälingu regulaarseid kuulajaid 50 tuhat ehk 8%, erakordseil puhkudel võis see kasvada 40% ringi.


Millalgi 1982 või 1983 ületas RFE-RL-i siinne menu Ameerika Hääle oma. Tuleb silmas pidada, et mida lühem oli saade, seda tarvilikum kuulajani jõudmiseks oli selle programmi õige saateaeg ja tugev elektrooniline jõuõlg. Viimasega, saadete pikkuse, jaamade arvu ja võimusuga oli Münchenil eelis, ometi soosis legendaarne minevik ja laiem tuntus Washingtoni eesti saateid. Ameerika Häälel oli enam jälgijaid 1980. aastate künnisel, aga kümnendi lõpuks kaldus vahekord Vaba Euroopa Raadio kasuks.


Perestroika-eelse kuulajaskonna suurust lasi RFE-RL viimati hinnata 1984. aasta oktoobrist järgmise aasta septembrini kestvas uuringus, mis andis Müncheni raadio tavakuulajaskonnaks Eestis 22% ehk 130 tuhat inimest ja ületas Ameerika Häält paarikümne tuhandega.


Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

3.4.08

Nipid

IV.

Riho Mesilane mainis kunagi ühes tööankeedis, et püüdis alates 1. jaanuarist 1976 läbi lüüa vabakutselise autorina. Peale ajalehtede naljasabade ilmutas ta end ajakirjas Pikker ja lootis peale Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud “Veterinaari esimese nädala” veel vähemalt ühe raamatu välja anda.


Eesti Kirjarahva Leksikonis võtab kirjandusteadlane Oskar Kruus tema selle eluperioodi kokku nii:

Oli 1972-1973 N armee sundajateenistuses, 1974 töötas pool aastat Harju rajoonis Anija kolhoosis loomaarstina, eelistades sellele ajakirjanikutööd Sotsialistliku Põllumajanduse ja Harju Elu toimetuses, seejärel vabakutseline, 1976-1978 Eesti TV diktor.
Selline pisinippides seisnev tema eluke Nõukogude Eestis oligi.

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

28.3.08

Naljamehed

Riho Mesilane Vabadusraadio naljanurgas 28. augustil 1982:


Kujutage korraks ette, et Kreml tähistataks 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva! Eks ole must huumor. Aga unistada ju võib. Ega asjata öelda: N Liidus täituvad ka inimese kõige julgemad unistused. Kuid tähistati ju 18. augustil 1982 Kremlis... Afganistani sõltumatuse LXIII aastapäeva. Nii polekski teab mis ime, kui NLKP peasekretär tõstaks kord klaasi Eesti sini-must-valge terviseks.

Selline poliitiline operetiõhtu toimus tõesti ning Afganistani natšalnikule Babrak Karmalile saadeti tervitus. Ja Karmal saatis tänuks vastutervituse...

Ja just 18. augustil teatati, et Afganistani partisanid tahtsid ka Nõukogude esindusele Kabulis kuumipalavaid tervitusi saata. Kuigi esinduse rünnaku käigus sai mitu saatkonna valvurit vigastada, ei õnnestunud partisanidel tervitusi isiklikult edasi anda.

Afganistanis on vennaliku abi raames aga palju Nõukogude saadikuid. See piiratud väekontingent — paarsada tuhat meest — jätkab juba kolmandat aastat jõupingutusi, et leida Afganistanist kas või üht ainukest Ameerika sõdurit. Tagajärg: praegu on mitukümmend tuhat afgaani tapetud ja paar miljonit naaberriikidesse Iraani ja Pakistani varjunud.

Eks ole naljamehed need Moskva mehed!

Allikas: Isekiri
nr 2 (1983)

21.3.08

Kvintessents

Suvel 1974 kirjutas Riho Mesilane leherubriiki “Lugemist puhkepäevaks” loo keskaegse Euroopa suurimast nõiameistrist, filosoofist ja alkeemikust Cornelius Agrippast. Valgustuseelset filosoofiat tutvustava veste krooniks tsiteeris autor ühe Agrippa kirja lõpuridu:

“Sa pead teadma, et me ka suurte ilmingute põhjust meist endist väljaspoolt otsima ei pea; meis endis peitub mõjude allikas, mis Jumala ja religiooni abita kõike tunnetada ja saavutada võib. Ma ütlen, et meis endis peitub imesid tekitav jõud.”

Agrippa järgi koosneb Maa neljast põhielemendist: õhust, maast, veest ja tulest. Neljast elemendist, selgitas Mesilane, moodustatakse neli rühma täiuslikke kehasid – kivi, metall, taimed ja loomad. Neile juba Aristotelese nimetatud elementidele lisas Agrippa veel viienda.


Kosmoloogiline ringkäik toimib Agrippa–Mesilase järgi mõlemas suunas, nii edasi kui ka tagurpidi: ——> … kuiv – MAA (tahke) – külm – VESI (vedel) – märg – ÕHK (gaas) – kuum – TULI (plasma) – kuiv… <——


Viies komponent, saladuslik quinta essentia etendab suures maailmas (makrokosmoses) sedasama osa, mida jumalik alge ehk hing inimkehas (mikrokosmoses). “Aine neljandat,” jätkas Mesilane, “Agrippa ajal veel tundmatut – plasmataolist olekut kehastab siis tuli, mis on kuiv ja kuum.”

Tema püüe stagneeruvas sovetireaalsuses haakuda XVII sajandi esoteerilise mõtteteadusega oli vastuhakk, nagu ka Mesilase selle aja argifilosoofilised proosaminiatuurid.

Mesilase sõnul esitas meister Agrippa oma kosmoloogias huvitava tagasiside hüpoteesi ja väitis:

“Samal viisil, kui kõrgem madalamat ja suurem väiksemat juhib ja mõjutab, peab ka väiksem suuremale ja madalam kõrgemale vastumõju osutama. Mõju kandjaks on elusas looduses aga quinta essentia.”


Allikas:
Riho Mesilane “Meister Agrippa” (Harju Elu, 6. juuli 1974)

20.3.08

Olümpiamängud on tulemas...

XVI.

Aastail 1979... 1989 kõlas Vabadusraadio — Raadio Vaba Euroopa eesti saateis Riho Mesilase naljanurk, mis jõudis kuulajani alul lühidalt pühapäeviti ja hiljem pikki aastaid laupäeviti.

Siin on näide Mesilase raadiovestest olümpiaks valmistumise kohta, õigemini selle käsikirjast. Autor kirjutas ja esitas selle aasta ja kaks kuud enne Tallinna olümpiaregatti.


(Tekst suureneb pildile klõpsates)


Naljade või humoorika veste muusikaliseks kujunduseks olid vaheldumisi Joel Steinfeldti “Mesimummi” ja rahvalik “Õllepruulija” laul. Kumb pala ühel või teisel korral peale pandi, sõltus naljanurga meeleolust, autori tekstide toonist ja isikupära määrast. Mesilane tõlkis ja esitas aeg-ajalt ka teiste euroopa rahvaste humoristide viljet. Vahel rääkis lihtsalt uusi anekdoote, tihtilugu ta enese väljamõelduid, kuid mitte ainult.


Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis on ilmunud tervikuna ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).