Tervitus vabast maailmast

XV.

Riho Mesilase iganädalased raadiovested — töölehe-tiitliga A Little talk to Our Listener in Soviet Estonia — algasid veebruaris 1979. Märtsis 1979 muutusid need Radio Liberty／Vabadusraadio ülemuste Lex Terrase ja Jaan Pennari heakskiidul seega regulaarseks. Teine vestlus läks eetrisse reedel, 2. märtsil. Kolmas — nädal hiljem.

Samal ajal loeti Baltimail jm sovetiimpeeriumis kokku N Liidu ülemnõukogu valimiste ette-teada-olevaid tulemusi (see traditsioon saab jätkuda veel kaks tsüklit). Münchenis valmistus diskobänd Dschinghis-Khan oma läbimudeks Eurovisiooni lauluvõitlusel Tel-Avivis (siit algab ESC tava koguneda iga kahe kümnendi takka Iisraeli). Ja Pärnu teatris esietendus parasjagu «Doktor Noormanni kirjasõprade kokkutulek» (ilma traditsioone kehtestava järelmita).

Meie raadiovestlustega sai algust tehtud kaks nädalat tagasi, nii et täna on eeris kolmas vestlus…

Jätka ikka samas vaimus, Riho! Täname ette!

Neljandas vestes meenutas raadiovestleja üht teist, lähiajaloo seisukohalt liiga alatähtsustatud raadioesinemist märtsiküüditamiste aasta lõpus, mil Eesti laantes Virust Võruni viimati ridamisi nii veriseid lahinguid käis…

Neljakümne üheksanda aasta 26. detsembri raadiokõnes, niisiis juba pärast märtsi-tragöödiat, ütles Karotamm, et neile, kes kiiresti kolhoosi ei astu, leitakse elukoht kusagil kaugemal. Saatuse iroonia! Eestimaa Kommunistliku Partei VI kongressil 1951. aastal oli just Karotamm see, kes oma püüdlikkuse eest n-ö tagurpidi tasu sai. Johannes — tol ajal veel Ivan — Käbin tegi maatasa Karotamme ja palju teisi agaraid kommuniste, kes kõik repressioonide ohvriks langesid. Kommentaarid on siin liigsed…

Mesilane jõudis Münchenist rahvusvahelisse eetrisse ka enne 1979. aasta veebruari, ent anonüümsete proovitöödega. Milleks neid proovitöid üldse vaja läks? Seitse aastat varem oli ta juba oma käe ringhäälingus valgeks saanud, kaks hooaega kaasa teinud Tallinna raadio koosseisulisena toona üsna menukas maaelusaates “Tere hommikust, põllumehed!” ➿

Ning alles seitsme kuu eest, äsjase Läände-sööstu eel oli ta jätnud selja taha ju kohaliku TV diktori ameti, samuti pärast kaht hooaega, iga-pühapäevase teleringvaate “Aeg luubis” ankru ja kommentaatorina.

Tema vestlused jms raadiotöö Müncheni raadios kujuneb nüüdsest palju pikemaks, see kestab terve 1980-kümnendi. Mesilase publitsistika ja eriti raadiovestete eripäraks saavad sellal…

• iseloomulikult leebe suhtumine kodu-Eesti ajakirjanikesse, oma kolleegidesse. Siiski mitte sealsesse ajakirjandusse ega seal vohavasse propagandasse. Samuti…
• Tallinna raadio — mida Mesilane mõistetava familiaarsusega Eesti Raadioks nimetas — sagedane tsiteerimine. Ja muidugi…
• vaibumatu iroonia.

Mida aga polnud, oli sõim. Midagi seesugust ei saandki olla. Müncheni raadio põhikiri seda lihtsalt ei luba.

Mõnes mõttes hakkavad meie vestlused ehk meenutama Mati Talviku populaarset sarja “Päevast päeva” Eesti TV-s ja Ene Hioni raadiovestlusi “Lähedalt ja kaugelt” Eesti Raadios…

Mesilane üritas siiski vältida sovetlikke ajakirjandustavu ja -võtteid, millega olid kohanenud nii žurnalistid, massikommunikatsioonivahendid kui ka retsipiendid ENSV-s, kus…

… ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles – ainult kirjutatud eesti tähtedega…

* * *

Igal inimesel on oma kindlad harjumused. Igaühel ka oma lemmikajaleht, raadio- või TV-saade. Ajakirjanik peab aga lugema kõiki, vähemalt võimalikult paljusid ajalehti. Nii et Vabadusraadio tegijail on N Eesti ajakirjandusest päris hea ülevaade. Ainult satiiri- ja huumoriajakirja Pikker me ametlikult tellida ei saa…

Vahemärkuseks kaks tõika. Üldisema tausta mõistmiseks ⑴ seda, et alates aastast 1973, kui mitte varemgi, hakkasid gebistlikud postitsensorid (Glavlit) ära korjama muu seas Pikreid ka eraviisil välismaale läkitet panderollidest. Neist pidi Mesilane kui huumori- ja satiiriajakirja alaline kaasautor tõsist kahjumeelt ja puudust tundma, kuna ⑵ ükskord umbes kümnendi pärast lõplikult veel naasmatagi teeb ta oma esimese kadunud-poja-teretuse just Pikri veergudelt.

… Sest ametliku terminoloogia kohaselt esineb muidu  n i i  t e r v e s  Nõukogude ühiskonnas veel üksikuid puudujääke — milleks peaksid väliseestlased neist teada saama? [---]
… Eesti ajalehed kirjeldavad Lääne elu lausa pigimustades värvides. Just nagu pealkirju tsiteerides võib siiski öelda, et  s i i n  “TULEVIKUTA ÜHISKONNA DŽUNGLITES” läheb inimene lihtsalt poodi ja ostab mida tahab.  S e e  o n  “vaba maailma tõeline nägu”, vähemalt tähtis osa sellest. 

Allikad: Riho Mesilase II, III, IV ja V “Raadiovestlus”, mis olid RFE—RL-i eestikeelse Vabadusraadio kavas esmakordselt vastavalt 2., 9., 16. ja 23. märtsil 1979. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (XXVI), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Türanniseeriv unenägu

Saksamaal nägi Riho unes korduvat üht ja sama:

See oli lai ja sügav pealahmakatest laotud kaev, mille põhjas vesi sillerdas eresiniselt nagu valgustatud ujumisbasseinis. Vesi oli jääkülm, tema siples seal ihualasti ja et ta oli endine ujuja, siis pidas kaua vastu, ennekui kangestus ja vajuma hakkas. Inge istus sel ajal valges suvekleidis ning täiesti osavõtmatu näoga ülal kaevu serval ja jälgis mehe uppumist.

Sirkka kaebas, et mees magab rahutult ja räägib unes võõraid keeli, kindlasti mitte eesti, soome, saksa, inglise ega vene keelt. Neist oli Sirkkal aimu. Rootsi keel see ka polnud. Ta palus Sirkkal mõned laused kassetile võtta, et saaks ise ka pärast ärkamist kuulata. Alateadvus võis igasuguseid vigureid teha. Lindile jäi ohkeid, ähmast pominat ja sekka aeg-ajalt mõned rohkete kurguhäälikutega sõnad, mida mees ei suutnud isegi foneetiliste märkide abil kirja panna. Ta andis kasseti ühele türklasele, neid oli ju Münchenis rohkesti. Mees ei saanud ka millestki aru ja vihastas hirmsasti, arvates et teda narritakse. Nojah, oli tähtsamatki teha.

. . .

Sõbradki oskasid haigele vaid kõrtsinurgas õlale patsutada ning pealiskaudseid või nilbeid nõuandeid jagada. Kas tal oligi olnud selliseid õilsaid sõprussuhteid, nagu ülistati tema lapsepõlve Stalini-aegsetes lastejuttudes? Ja need paar hulluarsti, kelle jutul ta seal Saksamaal oli käinud. Need näisid hoopis ise vajavat arstiabi. Et tänapäeval mees mõne naise pärast segaseks võib minna, tundus neile tohtritele kas siis uskumatu või hoopis nõnda tavaline, et ühe kentsaka välismaalasega nad ei viitsinud õiendada. Mõõdeti vererõhku ja soovitati tablette, mida farmaatsiafirmad jagasid arstidele tasuta proovimiseks, need aga võtsid haigetelt sama kraami eest hingehinda. Temal isiklikult oli maksmiseks raha ja haigekassa oleks ka abistanud, aga ta ei talunud tablette, ta kartis kaotada enda üle kontrolli. Polnud veel surmatõbi, seetõttu sai viinast abi ja lõõgastumiseks polnudki palju tarvis. Surmamõtted kõikvõimalikes kombinatsioonides muutusid valdavaks hiljem, kui tarkadest raamatutest ning teiste inimeste eludest tuttavad teemad omandasid konkreetse ning ahistavalt isikliku tähenduse.

Allikas: Riho Mesilase “Vabas Euroopas” (Viljandi, 1992).

Saatuslik UPI intervjuu

Kui Eestis tuleb võimule vastasrind, mis saab siis kommunistidest, kas neid pooma või maha laskma ei hakata?

— Viimast kui kommunisti hävitada pole tarvis, surmanuhtlust vääriks neist mõni üksik, ja nagu ma juba ütlesin, ei ole suurem osa eesti kommuniste päris kommunistid, vaid kõigest  a r v e l  parteiliikmena oma ametikoha tõttu. Ei maksa ka unustada, et eestlased on juba niigi palju rahvast kaotanud ja peavad end hoidma.

Kevadel ja suvel 1979 oli Riho Mesilase usutlusi ilmunud Toronto Vabas Eestlases, Stockholmi Eesti Päevalehes jm väliseesti lehtedes. Samuti avaldas tema auotobiograafilise novelli “Põgenemine” sama aasta teises numbris Tulimuld. Aga just see — septembri keskel 1979 USA teabetalitusele antud, seejärel Müncheni raadios täies mahus läti keelde pandud ja eetrisse läkitatud ning ühes Moskva-lähedases seirejaamas vastu võetud, vene keelde tõlgitud ja keskusse edastatud — intervjuu sai saatusliku järelmi Eestis. Siin pandi sulg sappa Riho Mesilase agendijuhile Ants Piirsalule.

Pärnakast julgeolekukomitee ohvitser oli Tallinna haritlaskonnas küllalt tuntud. Ta ülesanded KGB ideoloogilise diversiooni üksuse operatiivtöötajana hõlmasid ju intelligente. Vallandamise põhjus oli nüüdsest samuti üldisemalt tuntud fakt, mida mitte üksi KGB Tallinna kontoris ei taibatud. Ka Moskva ülemuste ees oli paljastatud, millise kõlbmatu agendi Eesti NSV KGB mullu oli Doonau turismireisile sokutanud. Kapten Piirsalu süül…

— Eestlasena vihkasin sovetlikku režiimi kooliajast saadik. Läände-pagemisele hakkasin mõtlema juba sõjaväe-teenistuse ajal. Siis oli mul tõsine jutuajamine riikliku julgeoleku esindajaga ja pärast seda otsustasin iga hinna eest põgeneda Läände. Juba hiljem, kui ajakirjaniku ja teleteadustajana töötasin, tuli soodne võimalus see unistus ellu viia.

Kord kutsus mu välja KGB töötaja Ants Piirsalu ja pakkus mulle ühe turismigrupi saatjaks minekut, aga tingimusega, et töötan nende heaks. Lubas isegi pool turismituusikut kinni maksta. Ma nõustusin meeleldi, sest võinuksin sel reisil teostada oma ammuse Läände-jäämise mõtte.

[———]

Minu kohuseks oli kanda KGB töötajale ette kõik, mis puudutas Eesti turiste: nende jutt, meeleolud ja muud seigad. Ma püüdsin oma ülesandeid täita võimaluste piires, kuni saan ise šansi kaduda. See tuligi 15. juunil 1978 Viinis. Seal võtsin takso ja lasin end sõidutada otse Ameerika saatkonda, kus palusin poliitilist varjupaika.

Vormi pärast korraldas Austria politsei mulle kokkusaamise N Liidu diplomaatiliste esindajatega. Teades,  k e l l e g a  neil tegu on, ei püüdnudki nad mind veenda tagasi pöörduma, küsisid viisakuse poolest vaid, mida võiks edasi anda lähedastele.
Avaldasin soovi, et mu naine Läände lubataks, kuid Nõukogude esindajad vastasid, et sellest ei tasu unistadagi. Hiljem kuulsin, et Eestis olid riikliku julgeoleku organid levitanud kuuldust, nagu oleks ma hukkunud. Mu naisele näidati fotot, kus lamas justkui minu laip. See on järjekordne humoorikas trikk riikliku julgeleku poolt. Kuid oma raadioesinemistega, mida paljud eestlased kuulsid, tõestasin ma, et valel on lühikesed jalad.

Edasi püstitas UPI reporter mitu eestlaste tulevikule keskenduvat küsimust ja ühes päris ka kohalike kommude väljavaateist. Mesilase ennustus polnud paraku pädev, ühtki kommunisti ei ole kohtu alla antud, rääkimata mingist nõiajahist.

Allikad: Riho Mesilase intevjuu United Press International ile, mille Radio Liberty lätikeelne saade edastas 17. septembril 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Ärahüpe Viinis, aga mitte akna kaudu

IX.

(1)

Mesilase põgenemisloo avanguks kaks ühtmoodi eksitavat kirjeldust kahelt filmitegijalt. Peeter Simm, kes ühe oma lühimängufilmi stsenaariumi kirjutas Riho Mesilase jutustuse motiividel, räägib oma elulooraamatus, miks tema film 13 aastaks ära keelati:

Viimasel võttepäeval kuulsin, et Mesilane on välisreisi ajal põgenenud. Juhtus nii, et Mesilane läks Viini kunstimuuseumis meeste peldikusse, sisenes kabiini, tegi lahti väikese akna, ronis sealt välja ning palus poliitilist varjupaika.

Täpselt samasugust juttu on rääkinud ka üks eesti filmikriitik.

Teine filmirežissöör Katrin Laur, kes oli paar aastat Riho Mesilase kolleeg, mainis oma eluloo-intervjuus samuti aknakaudset põgenemisviisi. Riho olla Katrini jutu järgi “Viinis ajaloo- või mingi muu muusemi tualeti akna kaudu jalga lasknud”, põgenedes turismigrupist, kus ta Katrini sõnul pealegi täitis nuhi rolli. Viimane oli tõsi, kuid aknalugu kahtlane. Aknajutu tõeväärtus ja allika usaldusväärsus vajavad veel kaalumist.

* * *

Elu teine välisreis algas tal 1978. aasta kevadel. Eelmine oli olnud 1970. aastate algul, veel EPA-õpingute ajal tehtud Ida-Saksamaa-reis Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva rühma koosseisus.

Riho Mesilane:

Reis Läände algas jälle KGB-st. Umbes pool aastat enne otsis minuga kontakti üles KGB-mees, kes esitles end kui Ants Piirsalu. Et kuis mul nüüd läheb jne… Siis tuli ettepanek sõita turismireisile ja samal ajal pidada teistel eesti grupi liikmeil silm peal. Loomulikult nõustusin nuhiks hakkama – see tähendas põgenemisvõimalust. Mulle lubati tasuda osa sõidukuludest ja I klassi kajut.

Turismilaev Amur hiivas ankru Ukraina sadamalinnas Izmajilis reedel, 2. juunil. Laevasõit vaheldus maismaale viivate kõrvalepõigetega bussiekskursioonide näol ja kulges marsruudil Izmajil—Sofia–Budapest–Bratislava–Salzburg–Viin… Austriasse jõudis laev 13. juunil. Ahoi, Wien! “See oli esimene võimalus ja ma kasutasin seda,” pihtis Mesilane vähem kui aasta pärast ärahüpet Vaba Eesti Sõnas. Habe – nii teda eesti turismigrupis omavahel kutsuti – haihtus neljapäeval, 15. juunil, ja see juhtus tõesti väljasõidul Kunsthistorisches Museumi (Viini Kunstiloomuusem).

Täpselt ettenähtud kohtades tulime bussist välja ning vaatasime ettenähtud asju. Kahlenbergi mäelt avanes tõepoolest kaunis vaade linnale. Grupijuht loendas vaatajaid. Kõik vaatasid, kes vaatama pidid. (…)

Kuulus Wieni mets jättis siiski kehvema mulje kui kuulus Vändra mets Pärnumaal. Isegi metsaalune praht oli teistmoodi ja seda oli ka rohkem. Kui seda grupijuhile ütlesin, hakkas ta jälle näost lillaks minema, aga viimaks taipas ja vastas, et muidugi on N Liit kõige ilusam maa maailmas. Osteti väga head Austria jäätist, sest see oli odav. Ka mina ostsin jäätise ja ronisin esimesena bussi. Grupijuht naeratas tunnustavalt ning kukkus rahvast loendama. Bussis istusid kõik, kes istuma pidid. Alles järgmisel lugemisel pidi üks juba puudu jääma. Naeratasin ka grupijuhile õrnalt nagu veidi varem (veel laeva pardal) valveohvitserile. Ma ei sallinud toda vanameest, kes ikka kõige tobedamatel põhjustel läks lillaks ja kukkus räuskama. Eesti keelega oli tal märgatavaid raskusi. Igatahes kindel parteikaader. Gruppide juhtimine on sellistel elu eesmärgiks. (…)

Järgmine peatus oli Kunstiajaloo Muuseumi juures ja see oligi üks kavandatud kolmest põgenemiskohast. Juba Eestis õppisin pähe Wieni kesklinna plaani. Kunstiraamatutest teadsin ka saalide paigutust muuseumis. Kõik oli ette valmistatud nõnda hästi kui võimalik...

Väike eksitus ja viimane punkt grupijuhi kasuks. Seekord loendas ta ka bussist väljujaid. Loomulikult olid kõik kohal. Keegi ei saanud ju vahepeal aknast välja aurata. Grupijuhid selliseid asju ei mõista. Eestlased venisid ümber nurga peaukse juurde. Esimest korda andis tunda närvipinge. Sisenesin koos teistega ja läksin kõigepealt klosetti, kuna oli ka tõsine tarvidus. Väljudes olin äkki ootamatult rahulik nagu mõni James Bond...

Jutuotsa kokku võttes ei hüpanud Mesilane ära Viini kunstiloomuusemi WC kaudu, vaid astus rahulikult välja peauksest. Kust aga pärinevad kõik need väljakäigu-akna-lood?

(Järg)

Allikad: Riho Mesilase artiklisarjast “Rahvuslik meelsus on meil tugev”, mis ilmus nädalalehes Vaba Eesti Sõna 10.-17. mail 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007. Evelin Kivimaa rmt “Peeter Simm: eesti filmi partisan” (Tln, 2011, lk 71). Sulev Teinemaa intervjuu “Vastab Katrin Laur” ajakirjas “Teater. Muusika. Kino” 2007, nr 4, lk 5-14.

Kriitikule

Olen hariduselt loomaarst:

ise ravin ja kohitsen oma tiivulist hobust.

* * *

Kui mina kõnelen, vaikivad muusad.

* * *

Üks kriitik kirjutas mu esimese raamatu kohta, et selle autor ei armasta inimesi. Vale puha, ma armastan naisi ja iseennast, niisiis enam kui poolt inimkonda.

Allikas: Riho Mesilane, Aforisme. Sirp ja Vasar, 7. oktoober 1977 ja 10. märts 1978.

Essee. Teine osa.

Marksistlik dialektika võiks meile selgitada, et töökas inimene on lihtsalt  p r o d u k t i i v n e  p ä e v a v a r a s. Nii minagi… Juba aastaid olen kavandanud mingit pikemat lugu, näiliselt sügavamõttelise pealkirja all  “V a l g u s e  v a r j u s”  … Eks ole, kõlab nagu  t õ d e   j a   õ i g u s!  On jäänud vaid tilluke vaev, kirjutada 1000-leheküljeline romaan, mida keegi lugeda ei viitsi. Kuulsaid kirjanikke on nüüdseks siginenud sellisel hulgal, nagu sadakond aastat tagasi võis kokku kraapida keskpäraseid. Isegi tõelisi maailmakuulsusi ei jõua maailm enam tunda. Milleks siis veel Parnassile pürgida?! Ja kuidas on nn missioonitunnetusega? … Jossif Stalin kahtles moraalilugemise väärtuses ja ajas oma asjad suurepäraselt korda. Benjamin Franklin ilmselt pidas vajalikuks teksti ründavat suunitlust. Kuid rünnak ahistab ründaja tegevusvabaduse kirjastaja mängureeglitesse. Jäägu siis paremad palad kirjutamata ning tõepoolest   v a l g u s e   v a r j u.

Essee jätkub siin

Jutuallikas: Riho Mesilase “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Essee. Kolmas osa.

Kultuuripuudusega võrreldes tekitab kultuuriküllus hoopis suuremat masendust. Parafraseerides ühe Hitleri-aegse tuntud tegelase ütlust, väidan järgmist:

Kui kuulen sõna  k u l t u u r,  siis haarab mu käsi — mitte püstolikabuuri vaid —  õ l l e k l a a s i  järele!

Kes soovib, lakkugu pealegi erutusepiisku elukutseliste erutujate nägudelt — poeletile pillatud kaanehinna-rublade, -markade või -dollarite eest. Mis nüüd Eestisse, eesti kirjandusse ja eestlastesse puutub, siis iga enam-vähem haritud või vähemalt koolitatud eestlase salaunistuseks näikse olevat  v ä h e m a l t   ü h e  raamatukesega mahasaamine, kestku sünnitusvalud pealegi aastaid, olgu tulemuseks pealegi kirjanduslik abort. Nii olen minagi ühe “Loomingu” Raamatukogu vihiku õnnelikuks emaks — vabandust! — siiski  i s a k s  saanud, aga seejärel ka otsekohe taibanud, et õigem on preservatiiv pähe tõmmata ja vait jääda. Onanism ei tähenda ilmtingimata grafomaanilisi kalduvusi, küll aga vastupidi. Nii jääb minult ka täna tulemata mingi oluline  k u l t u u r i s õ n u m, mida heasoovlik lugeja ehk juba haigutades ootab. Valguse varjust üldist kirjanduslikku sebimist jälgides olen aga tuvastanud järgmise seaduspärasuse: kui kodueestlased koguvad rohkem raamatuid ja vähem kirjanikke, siis väliseestlastega on jällegi vastupidi. Lahedamate avaldamisvõimaluste tõttu on Välis-Eestis vist peagi rohkem kirjanikke kui lugejaid. Praegu  e l a v a d  ja aktiivsed lugejad peavad toime tulema nii  e l a v a t e  kui ka juba  s u r n u d  kirjanikega.

Essee jätkub siin

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Raadiomaja

XI.

Oma kohtumise Vabadusraadioga on Riho Mesilane jäädvustanud ka kirjanduslikult — raamatukeses, mis 14 aasta pärast ilmus Mesilase viimases kodulinnas (Viljandis AD 1992)

Müncheni raadiomaja esmakordsel külastusel oli talle ekskursioonijuhiks eesti saadete peatoimetaja Aleksander (Lex) Terras, kes Austriast saabunu raudteejaamast oma autol ära tõi.

“Hakkas paistma suur linnapark, kuulus Inglise aed ja pargi serval oli veidi kummalise kujuga pikk ja madal valge maja […] Raadiomaja asemel oli pärast sõda projekteeritud sellesse paika hoopis haigla ja sellest siis need rohked palatite jaoks mõeldud sopistused. Maja ees oli väike mururiba, ei mingit müüri ega aiaplanku koos valveputkadega. Raske oli uskuda, et niimoodi näebki välja see Nõukogude propagandas lausa hirmuäratavana kujutatud ameeriklaste luure- ja propagandakeskus.”

Raadiomaja paiknes Isari jõe ja Inglise aiana tuntud linnapargi vahel. Siin asusid mõne aasta eest ühe katuse alla ja ühtlasi organisatsiooniliselt liidendatud Vabadusraadio ja Raadio Vaba Euroopa. Teiste hulgas oli siin kodu leidnud ka 1975. aastal asutatud eesti toimetus.

“Dokumentide kontroll oli pealiskaudne, aga küllap” — Mesilast saatvat — “eesti peatoimetajat” — Terrast — “tunti ka nägupidi. Siis astusid nad esimesel pilgul üsna arusaamatusse koridoride ja koridorikeste rägastikku, kus mööduvad ja vastu ruttavad inimesed kõnelesid isekeskis kõige erinevamates keeltes. Mõne kabineti uks oli riivakil, sealt paistsid riiulid, kirjutusmasinad ja paberikuhjad laudadel. Toimetajad kandsid süles lindikarpe ja saatetekste.

Esmapilgul tundus kõik olevat peaaegu nagu Tallinna raadiomajas või peaaegu nagu mõne rajoonilehe toimetuses, mõtles noormees” — st Mesilane — “kaks minutit hiljem, kui nad sisenesid eesti toimetuse tubadesse. Vaid kaks neid oligi, need olid samuti täis kontorikraami. Aknad olid pargi suunas ja tagumise akna taga kasvav suur kuusk tekitas lausa petlikku muljet Eestimaa metsatukast. Oli üsna vaikne, sest toad asusid ühe väikese koridori lõpus.

Inimesi oli tööl neli või viis, mõni nimi tundus tuttav, näod muidugi mitte. Oli Leonid Brežnevi ja Karl Vaino aeg, mistõttu kõik tahtsid kuulda, mis kodumaal toimub. Mõned nooremad olid sündinud väliseestlastena ning seetõttu Eestist vaid kuulnud ning mõnda filmi või TV-saadet näinud. Ise tegid nad saateid ajalehtede ja juhusliku informatsiooni põhjal […] Ei olnud ka fantastilist stuudiotehnikat, mida külaline oma raadio- ja TV-kogemuse põhjal üritas Tallinna omaga võrrelda. Suurte muudatuste aeg seisis alles ees. Ainult inimesed ise näisid ja olidki jõukamad, vabamad ja enesekindlamad.”

Allikad: Riho Mesilane “Vabas Euroopas”, Viljandi, 1992; Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Tutvumine partei valvekoertega

VII.

See juhtus sõjaväes. Kõrghariduseta meestel tuli N Liidus teenida kaks—kolm aastat, Rihol vaid aasta. Teenistus käis Lääne-Ukrainas. Möödus õhujõududes mingit lennuvälja valvates. Valvata tuli ööd kui päevad. Kuni Riho  sügisel 1973 äkki arreteeriti ja viidi Lvivi linna KGB-sse, täpsemini tolle kurikuulsa organisatsiooni — kommunistliku partei kilbi ja mõõga — eriosakonna kohalikku isolaatorisse.

Riho Mesilane:

«Asi algas sellest, et N Liidu sõjaväes on sõdureid paljudest rahvastest ja paljudel on väga ähmane kujutlus Eestist… Mõnda asja tuli selgitada, näiteks Nõukogude võimu kehtestamist 1940. aastal, küüditamisi jms. Rääkisin nagu tegelikult oli ja sellest aitas. Mind arreteeriti ja juba esimesel päeval näidati Ukraina Kriminaalkoodeksit — Nõukogude-vastase laimu levitamise eest ähvardas mind vähemalt kaheaastane vanglakaristus. [§187 КК УРСР — наклеп на радянський державний і суспільний лад] Ülekuulamised kestsid kolm või neli päeva. Üles tunnistada mul midagi ei olnud — need mehed teadsid juba kõike… Uurija ütles mulle, et otsus on juba ette valmistatud ja mind heidetakse parteist välja. Kui aga tulevikus veel midagi Nõukogude-vastast teen, siis arvestatakse karistusele need saamata jäänud kaks aastat otsa.»

Esimest korda toimetati ta oma väesosast nr 82326 Lvivi KGB-sse ülekuulamisele 1973. aasta septembris. See juhtus sundteenistuse lõpul ja oli esma-kokkupuude NSVL-i Riikliku Julgeoleku-komiteega. Mesilane on sellest kirjutanud—rääkinud mõned aastat hiljem. Esiteks Austria politseile. Hiljem aga õige laiale publikule, 1980. aastate lõpus, kui Vaba Euroopa Raadiot enam ei summutud ja selle kuulajaskond ka anastatud Eestis kümnete tuhandete võrra laienes.

Nii kuulsid eesti kuulajad 1989. aastal tema autobiograafiliste vestete sarjas muuseas…
• kuidas ta loomaarstiks õppis, kuigi humoristiamet meeldis rohkem…
• kuidas ta lühidalt Eesti Raadios põllumajandussaateid tegi, kuni…
• sõjaväkke värvati, kus teda pihtide vahele võeti ja kus KGB temalt sõprade kohta andmeid nõudis…
• kuidas teda pärast väeteenistuse just meeleldi ajalehtede koosseisu ei võetud ja…
• kuidas ta siis välismaale pagemise võimalusi hakkas kaaluma…

Mis sai Ukrainas KGB isolaatoris oma saatust ootavast Rihost?  Naaskem taas poolteise kümnendi taha — oktoobrikuusse 1973. Pärast ülestunnistusi viidi mees tagasi oma sõjaväeossa.

«Minu süüks jäid vaid Nõukogude-vastased jutud.»

… kirjutas ta kuus aasta hiljem Vaba Eesti Sõnas.

«Vangi mind ei pandud, asi anti "otsustada" parteikoosolekule.»

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Kasvatan habet (1970)

Sündisin 1949. aastal Pärnu linnas. Isa ja ema on töölised. Lapsepõlve veetsin maal vanaema juures. Kodus mängimine läks pikapeale igavaks. Jaanuaris 1956 alustasin Laiksaare algkoolis oma haridusteed. Hiljem õppisin mitmetes Pärnu ja Tartu koolides. Tegelesin veidi isetegevuse ja spordiga, koolivaheaegadel käisin tööl.

Kevadel 1966 lõpetasin Pärnu Koidula-nimelise keskkooli. Tahtsin näitekunsti õppida. Isa ütles, et see amet leiba ei anna ja nii astusin sügisel Tallinna Miilitsa Erikeskkooli. Sain hakkama ühe tõsisema korrarikkumisega. Pisar oli silmas, aga koolist tuli lahkuda. Astusin Eesti Põllumajandusakadeemia veterinaaria teaduskonda.

Nüüd olen III kursusel. Möödunud kuul abiellusin, elu üle ei nurise. Praegu kasvatan habet, sest kasva(ta)mine on isikliku arengu lihtsaim vorm. Kirjutamist kavatsen jätkata ka edaspidi. Midagi rohkem mul lisada pole.


Allikas: Põllumajanduse Akadeemia 26. märtsil 1970

Redised ja narrileib

III.

Paljud mängisid lihtsalt narri, pidasid end elunäitlejaks või siis teesklesid kavalasti. Kelle hulka kuulus Mesilane?

Telemajas sai tast näituseks mees, kes suutis ülepolitiseeritud lokaaleetrisse lisada apoliitilisi noote. Ehkki tal tuli üles astuda saates, mis oli ellu kutsutud kõigepealt ja eeskätt kompartei soorituse tõhustamiseks ja parendamiseks propagandasfääris. See saade oli iga-pühapäevane “Aeg luubis”. Puna(ana)statud Eestis jõudis Mesilane kui profižurnalist just siin oma saavutuste laeni.

Teatri ja mikrofoni vahetud kogemused eelnesid niisiis kirjutamisele, mille Riho Mesilane võttis ette alles EPA-s.

Riho Mesilane: “Sel ajal avastasin endas ajakirjaniku-talendi. Üsna juhuslikult võtsin osa akadeemia [EPA] kirjandusvõistlusest ja võitsin. Olin võitjate hulgas kolm aastat järjest ja see määras mu saatuse. Parajasti vajati Eesti Raadios põllumajandus-ajakirjanikku. Aastal 1972 sain loomaarstidiplomi kätte ja läksin raadiosse tööle.”

Aga veel Pärnu Koidula-nimelises koolis käis ta näiteringis ja astus kooli raadiosõlmes üles teadustajana, läbides siis esimese mikriproovi.

Mesilane: “Mul oli sel ajal kaks unistust. Tahtsin õppida kas näitlejaks või detektiiviks. Mõlemad on huvitavad elukutsed, nõuavad head ettekujutusvõimet ja loogikat. Kui kooli lõpetasin, ütles isa, et näitlejaamet on tühja tuule tallamine, sellega võib nälga jääda.”

Kuigi ta oli eksamile tuleku Voldemar Panso, lavakunstikateedri juhiga kokkugi leppinud, jäi näitlemine — sõna tavatähenduses — sinnapaika. Aga ega sovetiühiskond püsind siis näitlemiseta koos! Tollal pidasid eesti inimesed heaks tavaks mängida mitmesuguseid juurvilju. Eesti NSV nim näidisaiandi kõige eesrindlikum katselapp oli muidugi suur redisepeenar. Mäletatavasti, punapeeti aretada ei tahtnud keegi.

Redise roll oli lihtne — varjata oma valget sisemust peetide eest. Hoolimata soontes voolanud erütrotsüütidest ehk punalibledest ning, tagantjärele tarkuse järgi, ka sini-must-valgest liblendusest. Sedalaadi sisemist lõhestatust, mida võiks pidada ka sovetlikuks topeltmoraaliks, tuli vene ajal ette enam kui sageli.

Mis ka  ei oleks juhtunud hiljem, aga aastal 1966 läks seitsmeteistkümnene Riho hoopis miilitsa-erikeskkooli...

(Järg)

Allikad: Eesti Põllumajanduse Akadeemia I kirjanduskogumik aastaist 1951-1971 “Kõrsumise aastad” Tartu, 1972, lk 103. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).