29.9.11

Essee. Viies osa.

Algul mainitud dialektiline meetod võimaldab meil kultuurisuhteid näha ka vastandite ühtsuse ja võitluse tasandil. Kultuur tungib sinna, kus leidub viljakat kasvupinda, kultuuripuudus tungib aga sinna, kus kultuur on juba levinud. Kujuka näite leiame isegi nn  m a t e r i a a l s e  k u l t u u r i  madalaimalt astmelt. Ei tea, kas marsielaniku seisukohalt on eestlased ilusad inimesed, kaunid olendid… Võimalik, et tulnukas võõralt planeedilt põgeneks meid nähes kabuhirmus oma "lendava taldriku" põhja ning kablutaks koju tagasi. Meie materiaalne kultuur mõjus vähemalt sini-must-valge taastamiseni ülimalt ligitõmbavalt tibladele. Nemad roniksid Eestisse ka siis, kui eestlased näeksid välja nagu "väikesed rohelised mehikesed" võõralt planeedilt… Muide, kas see tõik peab tähendama, et olmetingimused Vene NFSV-s on hullemad kui Marsil? … Igatahes näeme, et kultuurinähtused kummitavad meid igal sammul, igas elusfääris.  K u l t u u r  näitab inimkonnale ebsündsal viisil oma palet ja perset. Seda  t e i s t  sageli rohkem kui esimest. Lõpetan oma essee tsitaadiga Julius Fučíkult:
Inimesed, ma armastasin teid. Olge valvsad!


Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

4.9.11

Tutvumine partei valvekoertega

VII.

See juhtus sõjaväes. Kõrghariduseta meestel tuli N Liidus teenida kaks—kolm aastat, Rihol vaid aasta. Teenistus käis Lääne-Ukrainas. Möödus õhujõududes mingit lennuvälja valvates. Valvata tuli ööd kui päevad. Kuni Riho  sügisel 1973 äkki arreteeriti ja viidi Lvivi linna KGB-sse, täpsemini tolle kurikuulsa organisatsiooni — kommunistliku partei kilbi ja mõõga — eriosakonna kohalikku isolaatorisse.

Riho Mesilane:
«Asi algas sellest, et N Liidu sõjaväes on sõdureid paljudest rahvastest ja paljudel on väga ähmane kujutlus Eestist… Mõnda asja tuli selgitada, näiteks Nõukogude võimu kehtestamist 1940. aastal, küüditamisi jms. Rääkisin nagu tegelikult oli ja sellest aitas. Mind arreteeriti ja juba esimesel päeval näidati Ukraina Kriminaalkoodeksit — Nõukogude-vastase laimu levitamise eest ähvardas mind vähemalt kaheaastane vanglakaristus. [§187 КК УРСР — наклеп на радянський державний і суспільний лад] Ülekuulamised kestsid kolm või neli päeva. Üles tunnistada mul midagi ei olnud — need mehed teadsid juba kõike… Uurija ütles mulle, et otsus on juba ette valmistatud ja mind heidetakse parteist välja. Kui aga tulevikus veel midagi Nõukogude-vastast teen, siis arvestatakse karistusele need saamata jäänud kaks aastat otsa.»
Esimest korda toimetati ta oma väesosast nr 82326 Lvivi KGB-sse ülekuulamisele 1973. aasta septembris. See juhtus sundteenistuse lõpul ja oli esma-kokkupuude NSVL-i Riikliku Julgeoleku-komiteega. Mesilane on sellest kirjutanud—rääkinud mõned aastat hiljem. Esiteks Austria politseile. Hiljem aga õige laiale publikule, 1980. aastate lõpus, kui Vaba Euroopa Raadiot enam ei summutud ja selle kuulajaskond ka anastatud Eestis kümnete tuhandete võrra laienes.

Nii kuulsid eesti kuulajad 1989. aastal tema autobiograafiliste vestete sarjas muuseas…
• kuidas ta loomaarstiks õppis, kuigi humoristiamet meeldis rohkem…
• kuidas ta lühidalt Eesti Raadios põllumajandussaateid tegi, kuni…
• sõjaväkke värvati, kus teda pihtide vahele võeti ja kus KGB temalt sõprade kohta andmeid nõudis…
• kuidas teda pärast väeteenistuse just meeleldi ajalehtede koosseisu ei võetud ja…
• kuidas ta siis välismaale pagemise võimalusi hakkas kaaluma…

Mis sai Ukrainas KGB isolaatoris oma saatust ootavast Rihost?  Naaskem taas poolteise kümnendi taha — oktoobrikuusse 1973. Pärast ülestunnistusi viidi mees tagasi oma sõjaväeossa.
«Minu süüks jäid vaid Nõukogude-vastased jutud.»
… kirjutas ta kuus aasta hiljem Vaba Eesti Sõnas.
«Vangi mind ei pandud, asi anti "otsustada" parteikoosolekule.»


Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

1.9.11

Üks raamat veel!

Peale ajalehe naljasabade oli Mesilane oma lühipalu ilmutanud ka kirjastuse Perioodika kopsakamates väljaannetes. Nagu huumori- ja satiiriajakiri Pikker, mis jõudis letti 2x kuus, ja Loomingu Raamatukogu — LR oli idee poolest kuukiri. Kui LR kirjastas Mesilase “Veterinaari esimese nädala”, tekkis autoril lootus veel mõni raamat üllitada…

Ühes tööankeedis mainis Mesilane ära, et püüdis 1976. aasta algusest päris vabakutselise autorina läbi lüüa. Järgmise aasta lõpus viis ta kirjastusele Eesti Raamat oma subjektiiv-absurdsete sententside kogumiku. Eks avaldamiseks ikka. Jättis kirjastusele enda kontakttelefonid, päevase (424460 — TV saatekeskuses) ja õhtuse (780244 — Sommerlingi-nim sovhoosi kaupluses) ja käis ka ise pärast Eesti Raamatus mitu korda kohal, muretsedes oma käsikirja käekäigu pärast… Selle pealkiri oli autori valikul
“Valguse varjus: mõttevihik”
Mis mõtteid ta oli valguse varjus mõlgutanud, sellest annab aimu järgnev aforismipaar käsikirja lõpuleheküljel:
Inimene, kes on kaotanud oma varju,
äratab tähelepanu vaid valguse käes.
Valguse varjus on kõik varjutud,
kuid keegi pole varjatud.
Autorina kippus Mesilane omagi varju kaotama. Mesilane meenutas ühes 1979. aasta intervjuus “Vaba Eestlase” ajakirjanikule oma kõige esimest teost ja selle mitteilmumise põhjust:
Esimene käsikiri jäi trükkimata. See oli följetonide kogumik, mille esitasin avaldamiseks 1974. Sel ajal olin veel ebasoosingus.
Õigusega või mitte, aga 1976. aasta algusest vabakutseliseks hakates pidi ta enda trükiküpsuses niipalju enesekindlam olema, et…
Kirjutasin oma teise raamatu “Veterinaari esimene nädal”, mis ilmus LR-i sarjas 1976. aasta lõpul… Raamatu järgi… tehti Eestis möödunud aastal [1978] film… Ekraanile see muidugi ei jõudnud, kuna ma põgenesin Läände enne filmi valmimist… Kirjastusse Eesti Raamat jäi seisma mu kolmas pikem käsikiri — aforsimide kogu. See oleks möödunud aasta [1978] lõpuks ilmunud.
Mõttevihiku käsikiri ei pääse mõistagi trükivalgusse, kuna autor hiliskevadel 1978 Viinis n-ö mittetagasipöördujate (vk nevozvraščency) kilda sattub ehk lihtsalt ära hüppab. Niisuguste teosed ei tohtinud N Liidu riiklikus kirjastuses mingil juhul ilmuda. Kirjastustöötaja Endel Priideli päeviku (lk 474) järgi oli autoril sõlmimata ka kirjastusleping, ehkki selle olemasolu poleks midagi muutnud.

Ka selle ilmumata jäänud mõttevihiku kokkuvõte autori enda sõnadega:
Olen kirjutanud küllalt selleks, et kõik lugejad — igaüks erineval põhjusel, kuid väga selgesti — tunnetaksid üleolekut. Kes kuidas soovib ja kriitikud eriti.


Allikad: Endel Priidel “Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim” Tallinn, 2010, lk 474-476. “Vestlus Riho Mesilasega: Noor põgenik Eestist räägib oma elamustest, II” ilmus 24. mail 1979 Kanada ajalehes “Vaba Eestlane”. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), tervikuna “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).