Vahepala detsembrist 1986

Näide Riho Mesilase raadiovestlusest, mis nii Vabadusraadios kui Raadio Vaba Euroopa eesti saateis "juba aastaid on olnud eetris reedeti" ja mis "jääb ka edaspidi reedesele päevale"…

[———] Tänane jutt nagu ka eilne on mõeldud lihtsalt n-ö vahepalaks sel põhjusel, et järgmine reede on juba uuel aastal. Aga enne vana aasta lõppu tahaks veel kähku öelda midagi mõne kuulajatelt saabunud kirja kohta.

Sissejuhatuseks sellele jutule veel nii palju, et kellel on huvi, pangu nüüd valmis oma salvestusseade, halvemal juhul siis paber ja pliiats. Vastu tulles kuulajate igati mõistlikele soovidele annan täna ja ka uue aasta juba sel nädalal algaval esimesel nädalal korduvalt teada meie toimetuse aadressi koos mõningate muude loodetavasti kasulike mõtetega.

Niisiis, kui ka teie ise mingil põhjusel meie saadete vastu erilist huvi ei tunne, aga kuulama juhtusite, siis kirjutage vähemalt üles meie aadress mõne tuttava jaoks, kes sellist huvi võib-olla tunneb, või öelge vähemalt edasi, et lähima nädala jooksul on selline võimalus. Ma nimelt kordan tänast vestlust… [———]

Õige on, et meie saadetes kuuleb mõnikord ehk veidi küsitavat huvi äratavat materjali mitte just parimas esituses. Kriitiline kuulaja ei tohiks siiski Müncheni raadio võimalusi liigselt idealiseerida, omamata aimu meie tegelikust olukorrast. Olen töötanud nii Eesti Raadio kui ka Eesti TV jaoks ja võin küll öelda, et töötingimused on Münchenis hoopis erinevad.

Meil ei ole peas Nõukogude tsensuuri moodi suukorvi ja see on meie pluss. Meil on aga raske leida noorte väliseestlaste hulgast sõnasuutlikke raadioajakirjanikke ja see on meie suur miinus. Elu pakub noortele ka muud huvitavat peale kirjutusmasina või mikrofoni taga istumise. 

Niisiis, tänapäeva maailmas on Eesti tegelikult enamusele tundmatu, lausa liivaterake infotulvas. Seetõttu on meie toimetuse koosseis tilluke ja meie võimalused saadete kvaliteedi, saadete mahu, saadete tehnilise — peaks ütlema antenni- — võimsuse suurendamiseks ja parandamiseks — kõik need võimalused on piiratud.

Kriitikule või virisejale võib muidugi öelda: tule ise siia ja tee paremini, kui oskad, kui õnnestub! Leidub aga ka optimistlikke kuulajaid, kes ilmselt vaatavad raadioasjandust läbi liiga roosade prillide. Keegi helistab kusagilt, keegi kirjutab kusagilt, et palun aidake, toimetage mingil salajasel viisil neile trükitehnikat ja helisalvestustehnikat. Sel puhul peab taas meenutama, et soovid võtame muidugi teadmiseks ja jätame meelde. Aga me oleme siiski üksnes raadio, mida fintantseerib Ameerika Ühendriikide Kongress. Meie toimetuse eelarves ei ole ette nähtud summasid taolisteks operatsioonideks. Meie ülesandeks on levitada vaba informatsiooni ja vahendada arvamusi ka kurikuulsa raudeesriide taha, rääkimata juba sellest, et mingi otsese tehnilise abi palumine võib olla kas lihtsalt Nõukogude kompetentsete või siis ebakompetentsete organite poolt üritatud provokatsioon. 

Jah. 

Kuid mida siis veel öelda enne meie aadressi teadustamist. 

Ajaloolised materjalid on kuulajate hulgas ilmselt populaarsed. Põhjus on ka selge — sest ega Nõukogude allikatest seda õiget ajalookäsitlust loota ei tasu. Ajaloohuvilistele siis teadmiseks, et kunagi kevadel alustame kolme Balti riigi ajalugu käsitleva raamatu tutvustamist. Arvatavasti kohe pärast seda, kui praegune pühapäevane lektüür „Juhansoni reiside“ raamatu näol lõpuni jõuab. Olen nimelt eesti keelde tõlkinud baltisaksa ajaloolase Georg von Rauchi töö Eesti, Läti ja Leedu ajaloost kuni 1940. aastani.

Ja nüüd meie aadressi juurde. Lühidalt ja kõnekeeles on meie aadress järgmine. Kõigepealt ümbrikule saksa või inglise keeles läänesaksa riigi nimi West Germany või Bundesrepublik Deutschland või ka lühendatult BRD. Müncheni linna rahvusvaheline postiindeks on 8000. Meie posti- või sidejaoskonna number aga 22. Niisiis ülemisele reale West Germany või Bundesrepublik Deutschland, sellest allpool ühele reale aga 8000 München 22. Numbrid muidugi tavalises araabia kirjas araabia numbitena, mitte rooma numbritena. Ja edasi igati loogiliselt tänava nimi. See on siis Oettingenstraße 67. Raadio nimi on Vaba Euroopa, jällegi kas inglise või saksa keeles: Radio Free Europe Estonian service ehk Radio Freies Europa estnische Redaktion — niisiis Raadio Vaba Euroopa eesti toimetus. Ja kui soovite kellelegi nimeliselt, siis pange nimi juurde. Kui soovite, lisage ka enda nimi. Me austame teie soovi ananüümseks jääda lausa automaatselt. See on ju selge. Ja kui soovite, võime teie nime ka avaldada. 

Kirjad meile pange posti muidugi välismaal ja parem on, kui viite välismaale ka oma mõtted ja alles seal panete need kirja ning saadate postiga tulema. Teie kirjad, soovid ja arvamused on muidugi teretulnud ja ma kordan lõpetuseks meie aadressi… [———]

Allikad: Radio Free Europe'i eestikeelne saade 27. detsembril 1986, Koeru raadiokuulaja Adelberti kiri RFE-le (pildil) ja Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Leerivahetuse taud. Esimene osa.

Kevadel 1948 välmitud mälestustes pidas Winston Churchill Balti riike Euroopas ägedaimalt bolševismi vastu meelestatud maiks. Et Moskva nad II maailmasõja käigus hõivas ja neist oma Pribaltika tegi, tähendas piiritut riski ning Stalini röögatute meetmetega taastatud impeeriumile hukku, mida eestlased ja baltlased kas just kindlustasid, aga raudselt lähendasid.

Kolmkümmend kaheksa aastat hiljem ilmus Läänes märgiline teaduslik uurimus fenomenist, mida argikeeli teati 'ärahüppe' või 'kargamisena'… Sarnaseid töid oli tehtud ka varem, teiste seas USA välisministeeriumi Välisteenistuse Instituudis töötanud eestlase Tönu Parmingu poolt, ent need käsitlesid kas Ida-Euroopat üldiselt või eeskätt Lääne suhtumist tulnukaisse "sealtpoolt raukardinat".

Uue, 1980. aastail koostatud N Liidust põgenemist vaagiv teadustöö tegi sovetirežiimile truudusetuima etnilise rühmitusena muuseas kindlaks… eestlased. (Vt tabelit allpool!) Peatse järelmina viimset viisaastakut vaakuva sovetiimpeeriumi vastu tõrkudes end ka tõestanud rahvuse. Pangem tähele, et Riho Mesilasel oli selle destruktiivse teguriga pistmist vaid formaalselt…

Kui seni olid sedalaadi teadustööde aluseks avalikud, ajakirjanduses kajastunud juhtumid, siis nüüd vaadeldi N Liidu eriteenituste tarvis koostatud 470+230 nimega salajast põgenikeloendit. Vastava regulaarselt KGB poolt uuendatud nimistu n-ö Nõukogude kodumaa reeturite koondpildi eritluse autoriks oli venelane — ka ise kunagi 24-aastasena Rootsi Kuningriiki ära hüpanud Vladislav G Krasnov. Samuti kui Krasnovi monograafias Soviet Defectors: the KGB Wanted List (Sovetileeri hülgajad: KGB tagaotsitavate nimekiri) on ka mujal sellele ilmingule kohaldatud mõistet defection, mille parim vaste ning ka Külma sõja käsitusega sobiv eestindus on leerivahetus. Reeglina tähendas see idaleeri vahetamist teise, lääneleeri kasuks ning harvemini vastupidist. Ikka ja jälle erandina tähelepanu vääriv Mesilane vahetas leeri mõlemas suunas. Siin pole aga mahti ega mõtet peatuda neil variatiivseil leerivahetajail, keda kutsuti tagasihüppajaiks…

Sõjajärgseil kümnendeil N Liidust välismaale põgenenuid eritledes märkis Krasnov eesti, läti, juudi põgenike rekord-kõrget osakaalu — vt tabelit allpool! Eestlaste osa sovetileeri Lääne vastu vahetanute hulgas ületas suisa 15-kordselt N Liidu keskmist. Samal ajal oli vastav näitaja üsna kõrge ka lätlastel ja juutidel — seitsmekordne.

ϫϪϫ

Suurima üleilmse sensatsiooni eestlastest tekitas loomulikult Viktor Jaanimets, kes KGB nimistu kohaselt oli…

… sündinud 1931 Tallinna linnas, rahvuselt eestlane, endine ÜLKNÜ liige, haridus 6 kl, elukoht Tallinn, töökoht mehhaanik Balti Merelaevanduse turboelektrilaeval Baltika. Tunnused: keskmine pikkus, heledad juuksed, suured peast eemalduvad kõrvad. Ema [ — — — ], vennad [ — — — ] ja õde [ — — — ] elavad Tallinnas. Baltika meeskonna liikmena New Yorgi sadamat külastades põgenes 10. oktoobril 1960 ja palus Ameerika võimudelt poliitilist varjupaika. Leningradi linnakohtu kriminaalkolleegium mõistis 27. veebruaril 1961 tagaselja 15 aastat parandusliku töö kolooniat. Praegu elab USA-s ja töötab elektrotehnikatehases. Foto 1966. aastast koos käekirjanäidisega on toimikusse lisatud.

Ühe meremehe turboelektrilaevalt ärahüppe muutis tavatult kõmuliseks asjaolu, millele KGB oma jahitavate kodumaa-reeturite koondnimestiku isikukirjes paraku ei osuta. See laev tõi Kaliningradist New-Yorki nimelt N Liidu peaministri Nikita Hruštšovi, kes maabudes lubas kogu kapitalistliku süsteemi eesotsas USA-ga kiiresti ajaloo prügimäele saata… Ometi pages just Hruščovi laeva meeskonnaliige ja palus USA-lt poliitilist varjupaika.



Ühendriikide immigratsiooniameti New-Yorgi büroo andmeil, millele Ameerika Hääl samal õhtul eestikeelses saates viitas, oli 29-aastane ületulnu kõige krooniks Baltikumi pärisrahva esindaja — eestlane, kes Manhattani kauplusi külastades oma kaaslastest eemaldus ja siis esimese asjana Eesti Majja helistas…

Rikkumaks psühholoogilise sõja raames Moskva mainet, kasutas Viktor Jaanimetsa 1960-1961, ta vaba maailmaga tutvumise kuil ära välisluureamet CIA oma eestlasest kaastöötaja Eduard Vallaste abiga leerivahetajat reale trükiväljandeile esitledes.

Kõrvaloleva video helirea algul on kuulda Viktor Jaanimetsa novembris 1960 sisse juhatamas oma avalikku kirja Nikita Hruščovile, mida seejärel muusikaliselt retsiteerib Daniel "Don" Meehan.

(An Open Letter to Mr Khrushchev

— Joy Music Inc — 45R-246)


ϫϪϫ
Juuresoleva tabeli selgituseks lisagem, et Vladislav G Krasnovi töö sihiks oli leerivahetajate tähtsuse ja siiruse sotti selgemaks saada. Läänes oldi enamasti kimbatuses, kuidas neisse suhtuda, saates neid vahete-vahel n-ö tuldud teed pidi tagasi. Autor lootis, et tema töö tulemused muudaksid Lääne üldsuse ja poliitikud ületulnute erivajadustest ja kasulikkusest teadlikumaks.

Nii osutaski eritlus aastate 1945-1969 leerivahetajate ühtivust N Liidu läbilõike-kodanikuga. Tolle aja leerivajetaja keskmine vanus oli 28 ja ½ aastat, rahvuseks enamasti (65,2%) mõni idaslaavi etniline rühm. Erandeina ületas sovetileeri hülgajate seas eestlaste, balti ja juudi rahvuse esindajate osakaal oluliselt nende toonase osakaalu N Liidu + Baltimaade kogu elanikkonnas. 

Jalgadega hääletamine ehk poliitilistel põhjustel mujale pagemine oli uusima aja vasakpoolseid, n-ö klassiteadlikke diktatuure (kompartei loosungi järgi proletariaadi diktatuuri) iseloomustav ilming. Siin vaadeldud uurimus sunnib tungima aga sügavamale, kaevuma ka etniliste ja ajalooliste kihistusteni. Eestlastel, liivlastel jmt läänemeresoomlastel paistab kargamine ju veres olevat veel orjaajast, koguni niivõrd, et see rahvusliku vastupanu üheks vormiks on tõstetud. Kas ja kuivõrd see antisovetliku vastupanu tegelikult iseloomustas ka kahel järgneval kümnendil, mil sovetiimpeeriumi alamate tung leeri vahetada — Krasnovi järgi N Liidu pareneva olme ja KGB tõhusama kontrolli tõttu — ju kahanes, seda vaeb “Leerivahetuse taudi” järgmine osa. 

Allikad: Vladislav Krasnovi “Soviet Defectors: the KGB Wanted List” (Stanford, 1986, 264lk) ja Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad…” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).  Filmilõigud ja  - lingid:  British Pathé TV YT-kanal (1960/2014).

Türanniseeriv unenägu

Saksamaal nägi Riho unes korduvat üht ja sama:

See oli lai ja sügav pealahmakatest laotud kaev, mille põhjas vesi sillerdas eresiniselt nagu valgustatud ujumisbasseinis. Vesi oli jääkülm, tema siples seal ihualasti ja et ta oli endine ujuja, siis pidas kaua vastu, ennekui kangestus ja vajuma hakkas. Inge istus sel ajal valges suvekleidis ning täiesti osavõtmatu näoga ülal kaevu serval ja jälgis mehe uppumist.

Sirkka kaebas, et mees magab rahutult ja räägib unes võõraid keeli, kindlasti mitte eesti, soome, saksa, inglise ega vene keelt. Neist oli Sirkkal aimu. Rootsi keel see ka polnud. Ta palus Sirkkal mõned laused kassetile võtta, et saaks ise ka pärast ärkamist kuulata. Alateadvus võis igasuguseid vigureid teha. Lindile jäi ohkeid, ähmast pominat ja sekka aeg-ajalt mõned rohkete kurguhäälikutega sõnad, mida mees ei suutnud isegi foneetiliste märkide abil kirja panna. Ta andis kasseti ühele türklasele, neid oli ju Münchenis rohkesti. Mees ei saanud ka millestki aru ja vihastas hirmsasti, arvates et teda narritakse. Nojah, oli tähtsamatki teha.

. . .

Sõbradki oskasid haigele vaid kõrtsinurgas õlale patsutada ning pealiskaudseid või nilbeid nõuandeid jagada. Kas tal oligi olnud selliseid õilsaid sõprussuhteid, nagu ülistati tema lapsepõlve Stalini-aegsetes lastejuttudes? Ja need paar hulluarsti, kelle jutul ta seal Saksamaal oli käinud. Need näisid hoopis ise vajavat arstiabi. Et tänapäeval mees mõne naise pärast segaseks võib minna, tundus neile tohtritele kas siis uskumatu või hoopis nõnda tavaline, et ühe kentsaka välismaalasega nad ei viitsinud õiendada. Mõõdeti vererõhku ja soovitati tablette, mida farmaatsiafirmad jagasid arstidele tasuta proovimiseks, need aga võtsid haigetelt sama kraami eest hingehinda. Temal isiklikult oli maksmiseks raha ja haigekassa oleks ka abistanud, aga ta ei talunud tablette, ta kartis kaotada enda üle kontrolli. Polnud veel surmatõbi, seetõttu sai viinast abi ja lõõgastumiseks polnudki palju tarvis. Surmamõtted kõikvõimalikes kombinatsioonides muutusid valdavaks hiljem, kui tarkadest raamatutest ning teiste inimeste eludest tuttavad teemad omandasid konkreetse ning ahistavalt isikliku tähenduse.

Allikas: Riho Mesilase “Vabas Euroopas” (Viljandi, 1992).

Spioonid, luurajad ja nuhid. Esimene osa.

Oi, Raimu, Raimu! Kas teie ei ole tõesti kuulnud, et Vabaduse Raadio oli algusest peale USA spionaaži-operatsioon?

Vanemuurija Kruusma rõhutatult familiaarne pöördumine oli mõeldud mehele üle laua. Mõned aastad Müncheni raadios töötanuna soovis too nüüd Eestisse asuda, mistap pidi vähemalt tänase, 1979. aasta juulikuu pühapäeva palava pärastlõuna KGB halli kontorihoone ülakorrusel ära kannatama. Et ta imestav kulmukergitus paistaks vähem teeselduna, heitis major Kruusma ülekuulatava ette paar tunamullu Moskvas ilmunud raamatut, mis ta sõnu pidid kinnitma.

* * *

Ikka ja jälle korrati siin sama propagandalegendi. Kuidas Nõukogude kodanik Juri Marin mitu aastat töötas Vabadusraadios (RL) ning uuris üksikasjalikult selle asutuse hoolikalt varjatud sünget tausta. Tema hangitud dokumendid olid kinnitanud NSV Liidu pädevaile organeile varem kogutud tõendeid teise sarnase Müncheni raadio Vaba Euroopa Raadio (RFE) kohta tolle endiste töötajate kaudu, kes samuti olnud luureohvitserid. Neid n-ö rajaleidjaid ideoloogilise diversiooni vaenulikku keskusse oli kolm: kapten Andrzej Czechowicz Poolast, Pavel Minařík Čehhoslovakkiast, major Hrisan Hristov Bulgaariast.

Nad esindavad oma ajastu tuntud, ehkki üksteisest erinevaid juhtumeid. Aga mis seda kolmikut idabloki teistegi kuulsate luurajatega ühendab, on kõigi otsene osalus Ida—Lääne teabesõjas, osavõtt sala- ja avalikest üritusist kindla eesmärgiga — tõkestada vaba teabevoolu. Ehk lühidalt — aktiivmeetmed ja kontrpropaganda. Veel lühemalt öeldes on nad kõik agitprop-luurajad. Nende abiga püüti usutavalt täita kommunistliku kontrakampaania puuduvat lünka.

Vabadusraadio moodi alternatiivmeedium oli parim vastus kurjusimpeeriumi Suurele Valele. Lääne leiutisele vastamiseks polnud aga küllalt Ida meediakampaaniast, ei piisanud ausast võistlusest raadiouudiste ja kommentaaridega, jäi väheks petturlikest dokumentaalseriaalidest ja kuuldemängudest RL-i või RFE vastu, mida samuti püüdlikult tehti pea igas kommude käsutatavas ringhäälingujaamas — Praha Raadiost Majakini, Bakuust Minski ja Tallinnani… Nagu see eetrirünnak 8. septembril 1973 E(R)R-is, kus ENSV teeneline kultuuritegelane ja kommentaator Ivar Trikkel hoiatas:

… Meie kontinendi psühholoogilise kliima parandamiseks on hädavajalik likvideerida Euroopas Külma sõja raadiojaamad Vabadus ja Vaba Euroopa…

Järgmise viisaastaku koordineeritud kava kohaselt võtsid NSVL-i ja ČSSR-i välisluureasutused ette RFE ja RL-i kompromiteerimise ühisürituse sihiga teha nende tegevusele Lääne-Saksamaal viimaks lõpp. Aga Müncheni raadiod elasid üle nii tolle kui ka tulevad viisaastakud.

Peale RFE—RL-i + tänuliku kuulajaskonna jäi Külmas sõjas kui mitte terveks, siis ellu ka vaenulik vastasrind. Suur osa RFE—RL-i sihtmaist või sealseist massilõitadest on endiselt just nende järglaste ja kasvandike käes. Kas viimaste abiga või ilma, aga prosovetikust propagandalegendist on üle sajandipiiri taritud ka müüt Müncheni spioonipesast. Nii ärgas on Eestiski veel kujutluspilt, justkui oleks Vaba Euroopa Raadios Müncheni pruuliga õlle abil loputatud kõrist alla CIA priskeid pirukaid. Sarnaste vihjete tagamõte oli ja on jätkuvalt sisendus, et Müncheni raadiod on USA salaluurelt saanud peale raha ka inspiratsiooni. Niihästi enne kui pärast pööret 1971-1972, mil raadio rahastuskanal USA välisluure keskameti (CIA) haldusest eemaldati. Seal oligi punaste valedekangas too rebend, mida Moskva soovi kohaselt kokku nõeluda üritasid tema käsualused salateenistused.

Kevadel 1965 oli Poola Rahvavabariigi siseministeeriumi julgeoleku-ametil (Służba Bezpieczeństwa) läinud õnneks sokutada oma mees Müncheni raadiosse. Salajase töölähetuse pälvis Andrzej Czechowicz (*1937). Saksamaal teenistust otsiv õnnekütt oli tülitanud ühtviisi nii RFE-d kui ka Poola sõjalist missiooni Berliinis. Viimases ei soostutud teda elatise leidmisel enne aitama, kui Czechowicz näitas äsja talle saabunud kirja. See oli toonud RFE-st rõõmustava sõnumi talle sobiva töökoha vabanemisest…

Ehkki Czechowiczi jaoks päris raadiotööd pakkuda polnud, meediaanalüütiku koht RFE uurimisosakonnas talle kui ajaloolasele viimaks leiti. Kommunistliku salaluure ülesande, milleks oli RFE poola kartoteegi kopeerimine (30 tuhat kaarti) ja Poolas tegutsevate korrespondentide (neid oli sellal pool tuhat) tuvastamine, täitis ta edukalt. Viieaastase luuretöö järel, märtsis 1971 kutsuti Czechowicz ära. Peatselt läks Varssavis käiku tema osalusel RFE-d "paljastav" kampaania. See hõlmas paari aastat kihutusreise üle Poola, käitiste töökollektiivide ja koolide väisamist. Mehe ja julgeolekuameti ühistooteina ilmusid Poola raadio saatesari “Kapteni tagasitulek” (Powrót kapitana, 1971) ja raamat “Seitse rasket aastat” (Siedem trudnych lat, 1973), kus valed algasid juba pealkirjast. Raamatu tõlked levisid Ida hemisfääris laialdaselt, ka vene keeles Семь трудных лет (M, 1975, 272lk). Laimu tipuks oli ameeriklaste süüdistamine, nagu hoiaks nad leival natsikollaborante. Czechowiczile omistati RFE-aastate eest kaptenikraad — tekitamaks ilmset allusiooni kpt Klossi seiklusiga telesarjas “Kaalul on rohkem kui elu”. Mõni aasta hiljem, juba eru-kolonelleitnandina saadeti ta sekretäriks Poola saatkonda Mongoolias.

Pavel Minařík (*1945) on ainus idabloki luuraja, kelle kohta on teada, et teda valmistati ette raadiotööks spetsiifiliselt RFE-s. Koju naastes tõsteti temagi kapteniks, aukraad oli jäägitult teeneline. Tagantjärele tuli Čehhimaa justiitssüsteemil tegelda kpt Minaříki teenistusasjaga tervelt poolteist kümnendit. Aastal 1993 mõisteti ka neljaks aastaks vangi, sisuliselt diversiooni eest. Nimelt oli Minařík Čehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi siseministeeriumi julgeoleku-teenistuse (StB) agendina Praha kevade veteranist pagulast mängides imbunud Lääne-Saksamaale ning tegutsenud 1970-1975 diktori ja toimetajana RFE-s. Kommunismiroimade dokumenteerimise ja uurimise komisjoni poolt kohtule antud dokumentide ja tunnistuste järgi läkitas Minařík sel ajal StB peakorterisse vähemalt kolm kavandit plahvatuste korraldamiseks Müncheni raadiomajas. Ent karistust kandma ta ei asunud…


Kapten Minaržiiki ja ta luuretööd ülistav pseudopatriootlik levilaul
“Dopis Svobodné Evropě” (Kiri RFE-le) Josef Lauferi ja ansambli Golem esituses — taustaks ČTV mustvalge arhiivifilm Pavel Minariki 29. jaanuari 1976 pressikonverentsist RFE-s luuramise tulemusist

Ülemkohus otsustas aprillis 2007 mitte lugeda kuriteoks pommipaneku k a v a n d a m i s t  Minaříki poolt. Vahepeal, veebruaris 1981 RFE tšehhi toimetuse akna all plahvatanud ja nelja inimest vigastanud lõhkelaengu pani tõesti sootuks teine mees — Carlose ehk Šaakali grupeeringusse kuuluv läänesaksa terrorist Johannes Weinrich ning selle terroriakti selget seost StB-ga tuvastatud ei ole. Ida-Saksamaa Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MfS-i ehk Stasi) pabereist selgus, et Carlose terrorigruppi rahastas ja toetas selle pommirünnaku korraldamisel hoopis Rumeenia.

Kümmekond aastat RFE-s töötanud Hristo Hristov on Bulgaaria agitpropi ülespuhutud nimi, kus mingeid tegusid taga ei ole, mistap teda kodumaal peetakse  n u r i l u u r a j a musternäidiseks: Хрисан Христов — провалил се български разузнавач. Et igal teisel idabloki salaluurel oli Viinis oma mees, siis ei tahtnud alla jääda ka Bulgaaria Rahvavabriigi riiklik julgeolek. Nii toodigi telesse ja demonstreeriti "Suurt luurajat Hristo Hristovit!" kõigile nagu tolmuahvi. Polnud temast ei spiooni ega luurajat, ainult hädine kelner Veneetsiast. Üks Bulgaaria endisi majanduspõgenikke, kes maandus lõpuks Austrias ning 1976 teatas ootamatult, et oli Vabas Euroopas töötanud luureteenistuse majorina, ülesande täitnud ja tagasi tulnud. Tema kirjutiste pärisautoriks oli parteilaulik Vladimir Kostov, üks Lääne-vastase ideoloogiarinde eesliini-mehi Bulgaarias. Hristov on tuntud ka joodikust hasartmängurina, kes väga paljudele on külma teinud.

Ilmselt järgis Bulgaaaria salateenistus vanema venna eeskuju ja keskendus SMERŠ-i stiilis "märgadele asjadele", kõrvaldades teise leeri läinud pagulasi mürgigaaside ja -kuulide, õnnetusjuhtude lavastamise ning kidnäpper-tiimide abil. Igatahes sattusid Nõukogude ja Bulgaaria agendid Müncheni raadioisse palju juhuslikumalt kui Poola ja Čehhoslovakkia luurajad. Et ühe värbamisvõttena kuulus sovetlikku spionaažitraditsiooni ka sugulussidemete ärakasutamine, siis pärast 1950-ndit rakendati seda juba mõrtsukatööst märksa sagedamini ka RL-i personali suhtes. Nii juhtus talvel 1965-1966 oma laevade pardailt Läände karanud meremeeste Oleg Tumanovi ja Juri Mariniga, kellest esimene oli põgenedes 21-, teine 36-aastane; arvatavasti värvati kumbki tagasi vastavalt 1972. ja 1967. aastal.

Radio Svoboda peatoimetaja Tumanov (1984)
Jõudsaima karjääriga KGB agent vene toimetuses,
kes korruptsiooni-kahtlustuse tõttu küll
jäi ilma õigusest honorare määrata.

Siis värbas Oleg Tumanov (*1944) peagi ka ühe oma kaaslanna. Aga tema teine naine ja nende ühise tütre ema võeti mehe tagasihüppe järel sakslaste poolt kinni… GRU agendina! Suvel 1986 esines Tumanov sageli idabloki lõitades ning järgnevail aastail sai ta APN-i ja NSVL-i teleraadiokomitee sine cura kontrpropaganda-spetsiks.

Tagasivaates selgus Münchenis, et peale muu varastas Tumanov RFE—RL-i kaastööliste nimistuid, kogus raadio vene personali kohta isiklikku taustateavet ja edastas kõike seda N Liitu. Näiteks 1974 tarnis ta KGB-le tosin köidet teavet, mõni pabereist vilksas ekraanile toonases propaganda-dokumentaalis Radiodiversant. Ent pärast sedagi jätkus luurajaelu tal Münchenis veel 12 aastat.

* * *

Ida-Euroopa koordineeritud propagandakampaania üldsiht oli kujutada Müncheni raadiorüütleid sotsialsmileeri õõnestajate ja pingete üleskruvijatena. Seega ohuna maailmarahule. Sekka kostis RFE—RL-i süüdistamist koguni terrorismis… Sama viisijupi on tänaseks üles korjanud Iraani islamimeelsed meediumid nende oma külmas sõjas Läänega RFE—RL-i ja BBC pärsiakeelsete teenistuste kaastöölisi spioonideks kuulutades. Miski ei saa kaugemal olla  t õ e s t ,  mida autoritaarseil võimudel on lihtsalt valus taluda.

Allikad. Müncheni-aegse RFE—RL-i julgeoleku-osakonna ülema ja Praha-aegse turvakonsultandi Richard H Cummingsi raamat, uurimused, blogi ja ettekanded: Cold War Radio (Jefferson, 2009, 320lk), International Terrorism and the Cold War 4. jaanuarist 1996 jmt. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes Harjumaa/Harju Elu 15. juuni... 6. november 2007. Andrzej Krajewski Szpieg w Wolnej Europie ajakirjas Newsweek Polska 21. märtsil 2011. Praha Raadio 30. aprilli 2007 uudis Příprava atentátu na Rádio Svobodná Evropa končí bez trestu. Atanas Panajotovi 16. jaanuari 2008 intervjuu Blitz-Showle. KGB värbamisvõtteist hõimlaste abiga vt Leonid Mahlise kirjutist Na Svobode s čistoj sovest'ju ajalehes Совершенно секретно nr 4 (206) 1. IV 2006. Ralf R Parve “Oh seda lolli eesti elu!” ajalehes “Kesknädal” 16. jaanuaril 2008.

Spioonid, luurajad ja nuhid. Teine osa.

Järgnev juhtum viitab võimalusele, et Müncheni raadio jäi sovetlike salateenistuste luuretegevuse tulipunktist kõrvale. Kui tuli langetada tõsine valik, siis eelistati oma nuhi saatmist kas või USA sõjaväelaste keelekursustele, selmet sihtida peavaenlase spioonikeskust, milleks KGB kihutustöötajad Vabadusraadiot nimetasid. Vahest ei rohkemaks kui silmakirjaks?

 

Nuhk Tumanovi eelkäijaks RL-is oli samuti meremehest ärahüppaja, kes saanud USA-lt viis aastat varem poliitilise varjupaiga, sattus aastast 1971 RL-i koosseisu Münchenis. Ühendriikides välja antud dokumentide järgi oli ta Juri Marin, kuigi pärisnimi oli Pjatakov ja tegelik sünniaasta 1929. Saatusejoone järsk käänak tuli veebruaris 1966, kui ühe N Liidu luurelaeva (võimalik et GRU oma) pardalt hüppas ära laevastikuohvitser ja kompartei liige, kes Vaikses ookeanis korjati üles USA laevastiku pardale ning kes pärast ülekuulamisi sai Ühendriikide valitsuselt uue identiteedi: Yuri Michael Marin. 

Sarnane käik oli ju Eestis tuntud juhtumil Markus Larssoni ehk Tallinnast pärit filoloogi, endise ETV ja TASS-i ajakirjaniku Raivo Ojasaarega, kes Helsingist terve perega ära kadus ning mõne aasta möödudes tunti ära Ameerika Hääle juures tema uuest nimest hoolimata. Siiski, Pjatakov/Marini lool oli teistsugune järg. Samamoodi oli Marin küll vene keele ja sovetisüsteemi asjatundjana vähemalt kahes erinevas USA asutuses tööd leidnud, ent paljastamise hirmus Lääne-Saksamaalt ummisjalu tagasi N Liitu põgenenud.

Vahepeal Marini ülemeelitanud KGB andis talle varjunime Kit, mis tähendab "Vaala" ja ehk ka iroonilist vihjet ujumisoskusele. Värbamine leidis aset USA pealinnas juba vähem kui aasta pärast Juri äraujumist. Oletatavasti keegi N Liidu esinduse töötajaist oli Washingtonis talle kannule sattunud. Igatahes leidis kontakt sovetliku salaluurega aset seal.

Edasi, septembris 1967 palgati Marin tööle US Army Russian Institute'i (USARI) Garmisch-Partenkirchenis, mis jääb Münchenist lõunasse umbes tunnise autosõidu kaugusele. Vestlusis USA sõjaväelasiga kõnelenud Marin, et miski peale silmuse teda ees ei oota, kui ta peaks N Liitu naasma, kusjuures kaaslastele tundus, et ta aktsepteerib seda asjaolu ilma vähima hirmuta. Partenkirchenist tegi ta sageli erareise Münchenisse. Sealt leidis endale ka järgmise tööpaiga.

Yuri Michael Marin

Juunis 1971 ilmus pikakasvuline siledaks raseeritud peaga mees nimega Marin Vabadusraadiosse. Legendipäraselt mõne aasta eest mingi Nõukogude esinduse tõlgina poliitilist varjupaika leidnu olla üles kasvanud Shanghais, sestap peeti raadios teda ootuspäraselt Hiina asjatundjaks. Saanud toimetaja—teadustaja koha, esines ta eetris Konstantin Neastrovi nime all. Vabal ajal korraldas Marin kolleegidele lärmakaid joomapidusid, mille käigus klõpsutanud ta innuga fotoaparaati… Kas Vabadusraadios üldse tegeleti salakuulajate väljaselgitamisega, küsiti kunagi ühes intervjuus RL-i kauaaegse diktori Julian Paniči käest. Tema mäletas vastukarva-näitena vaid Marinit:

Nii imelikult vähe spioone, nii vähe paljastusi… Olen mõelnud isegi, et — Jumal küll! — mis see siis olgu? Kogu NSV Liitu anname saateid… ja mitte ühtegi tõsiselt võetavat luurajat, kes siin nuhiks, siis ära läheks ja kel midagi tõesti kaalukat pärast rääkida oleks!
On mainitud üht Marinit — sünge kujuna käis siin ringi, alati pooleldi purjakil, labane ja jämedusi loopiv sell. Räägitakse, et ta sokutati siia sihilikult eksitama ameeriklasi — vaat sellised ongi Nõukogude spioonid. Ta oli ehtne tolgus…
Aga igasugu jutud, et keegi on luuraja või keegi on spioon — seda kahjuks juhtus. See oli meie elu üks väga vastikuid külgi… Kui keegi kolleeg hakkas teist kahtlustama ja siis ainult sulle saladuse usaldas, et näe see tüüp… Sellest oli raadios tülisid küll.
Mäletan, üks [RFE—RL-is töötav] ameeriklane, kellele meeldis vene keeles suhelda, rääkis mulle: "Teate, luurajaid ei olegi siia vaja, inimloomuste sobiv paigutus teeb ära sama töö!"
Aga kõik läks eetrisse õigel ajal ja saateile ei olnud etteheiteid kunagi.

  Radio Liberty Committee  1965. a linateos  «Suurim väljakutse»  oli tõdemus RL⎯i küpsusest institutsioonina

Saksamaal abiellus Marin lõpuks ühe Gruusia pagulasest RL-i töötajaga, mida võiks vähemalt selles sarjas tema isikliku elu tipuks pidada… Kui abielu poleks jäänud aga nii lühikeseks.

Marini tollane suunitlemine käis KGB Karlhorsti-esinduse kaudu Ida-Saksamaal. Aastal 1973 üritas Marin uuesti töölepääsu USA Sõjaväe Vene Instituuti, kuid sel korral lükkas USARI ta sooviavalduse teadmata põhjusel tagasi. Marin jätkas Vabadusraadios. Riikliku Julgeoleku vastuluureteenistus loobus operatsioonist Kit 1973. aastal nn aktiivmeetmete osakonna kasuks — Marini edaspidine ülesanne oli Vabadusraadio kui "CIA tööriista paljastamine".

Selleks ajaks oli Marin raadios juba kolm aastat ja novembrist 1973 taheti teda viia üle USA-sse. Eelnevalt oma tulevase tööpaiga, RL-i New Yorgi bürooga tutvumiseks korraldatud tööreisil sai tema vastuvõtjaks juhuslikult teine "sinoloog" Jevgeni Šiljaev, eetrinimega Konstantin Pavlov. Euroopast saabuva kolleegi ametlikku elulugu teades tegi Šiljaev ühe mandariinikeelse nalja, milleks Marin valmis ei olnud. Ta kukkus vabandama oma olematu keeleoskuse pärast ja sama valuga pihtis, et tegelikult pole ta kunagi Hiinas olnud ega mõista ka sealseid keeli — see kõik on vaid päris-eluloo varjamiseks mõeldud legend. Seepeale soovitas Šiljaev Marinil Münchenisse naasta ja seal ennast otsekohe ise töölt lahti võtta.

Nii hämmastav kui see pole, lendaski Marin Münchenisse ja sõitis 14. oktoobril 1973 oma autoga Austria—Ungari kaudu NSV Liitu.

Münchenisse jäi adumata kaotuses murelik kaasa, kelle peig oli haihtunud, ootamata ära isegi mesinädalate lõppu. Asja selgitas paar päeva hiljem telegramm Budapestist:

"Ära proovigi mind enam otsida... Mine raadiosse ja võta välja mu viimase kuu palk..."

Rohkem kui aastase viivituse järel hakkas Venemaal ilmuma RL-i õõnestustegevust "paljastavaid" kirjatöid, kus autorina esitleti Marinit. Tegelik välmija oli kahtlemata keegi KGB aktiivmeetmete osakonnast — kuid kes? Sageli kasutati neis teostes fotosid ja RL-i dokumente, mis võisid samahästi olla hangitud nii Marini enda kui ka mõne teise KGB nuhi abiga.

Peale RL-i, CIA-d ja USA-d hukkamõistvaid tiraade lisas Marin ühes teleintervjuus, et tema eesmärk oli õigupoolest tungida "USA spioonikooli" (loe: USARI-sse) Garmisch-Partenkirchenis, ja et ta võib oma kogemuse põhjal kinnitada selle kooli Nõukogude-vastast suunitlust.

Marini luuretööd tutvustas üsna pinnapealselt kaks Moskvas 1977. aastal trükitud propagandakogumikku (Разведчики разоблачают ja О свободах подлинных и мнимых). Ta ise olevat 1970. aastate lõpus Lätisse asunud. Ei Juri Pjatakov ega Marin pole hiljem agitatsiooni ega propaganda raames, samuti väljaspool žanri piire end mitte kuidagi ilmutanud. 

Allikad: Rihcard H Cummingsi “Cold War Radio: The Dangerous History of American Broadcasting in Europe” (Jefferson, 2009, lk 176-178), “Code Name "Kit": From Defector to Denouncer” ja 17. veebruaril 2013 blogis Cold War Radios. Leonid Mahlis “Na Svobode s čistoj sovest'ju” (На «Свободе» – с чистой совестью). Совершенно секретно nr 4 (206) 1. aprillil 2006. Julian Paniči intervjuu Ivan Tolstoile (День рождения Свободы с Юлианом Паничем) RL-is 4. märtsil 2007. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007.

Spioonid, luurajad ja nuhid. Kolmas osa.

Pagari tänaval Tallinnas käisid 1979. aasta juulist novembrini endise pärnulase, vahepeal Läände-karanud Raimu Ranna ülekuulamised Vabadusraadio (Radio Liberty) jm teemadel. Mitme-aastase vangistusega ähvardades uuriti ka näiteks seda, kas ta on töötanud Müncheni postkontoris. Rand vastas eitavalt. Kuidas lugu nii kaugele jõudis?

Radio Liberty oli Eestis veel suhteliselt vähe tuntud, sest eesti saated olid vaid mõne aasta eest alanud ja neidki summutati Tallinnas tugevalt. Sama raadio vanimas, vene toimetuses oli töötanud kah vaid üksikuid eestlasi või Eestis sündinud venelasi, nagu Raimu Rand, Arvo Mõttus või Igor Jeltsov, kellest RL-i eestikeelsete saadete ettevalmistusis ega hiljem loodud eesti toimetuses ükski kaasa ei löönud. Sestap oli iga pala Müncheni "õõnestuskeskusest" Tallinna hallile majale kui mitte kulla kaaluga, siis pikisilmi oodatud taevamanna.

Ehkki midagi ei saa lõpuni välistada, pole seni ilmnenud mingit otsest luuramist RFE—RL-i eesti toimetuse järele. Nüüd oli leitud aga mees, kes töötas RL-i uurimisosakonnas! Mis sest, et juba kaheksa aasta eest ja nüüdseks ammu sealt kõrvale jäänud, vaevalt et kursis ka vahepeal loodud eesti toimetuse eluga. Ent seltsimehed haistsid saaki. Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee oli just Vabadusraadio eesti toimetuse asutamise tõttu Moskvalt nõudnud ja saanud õiguse mehitada konsulaarametniku kohta Lääne-Saksamaal ja sokutanud nii oma mehe NSV Liidu suursaatkonda Bonnis.

Raimu Rand kevadel 1979
— lennukitrapil Málagas —
Adiós, Ibiza!

Niisiis oli nüüd sm Jasska see, kes Ranna saatkonnas vastu võttis ja kiitis igati tema naasmismõtet. Andis talle kojureisiks tarvilikke juhtnööre. Samal ajal kolleegidele Eestisse teatas Nõukogude saatkonna sekretär ja ühtlasi julgeoleku alampolkovnik Jasska (ka Iasska, Edouard/Eduard, eluaastad 1924-2003), et Tallinnas oldaks valvel üle võtma kallist põgenikku, kes mitu riiki läbi ekselnud mehena nüüdseks olla "täiesti läbipõlenud"…

Propagandistlik edu oli peaaegu tagatud: Pärnu endine komsomolitöötaja ning kunagine motosportlane Raimu Rand tuleb pärast 13 aastat õnnetut seiklemist Läänes, pettunult koju tagasi — oma pattusid kahetsema! Oli ta ju neli aastat töötanud ka ühes viiekordses Müncheni majas aadressil Arabellastraße 18, mis kuulus USA salaluure kaudu rahastet Radio Libertyle…

See pagemislugu algas 1966. aasta sügisesest Pariisist, kus USA saatkonda ilmus ja palus sealt poliitilist varjupaika ÜLKNÜ Sputniku turismigrupist haihtunud Raimu Rand. Ta oli sündinud 29. juulil 1940 Pärnus, okupeeritud Eestis.

Nii vormistas Eesti NSV KGB toona kiiruga tema jälitustoimiku, kuna Pärnu rajoonis heideti komsomolitegelane välja nii ÜLKNÜ-st kui komparteist. Rand oli Eestis töötanud viimati ELKNÜ Pärnu rajoonikomitee teise sekretäri ametikohal.

Ei ole mingeid andmeid, et tema ärahüpe oleks äratanud kahtlusi seotuse osas KGB-ga. Vastupidi, umbes nädal pärast Ranna ärahüpet, 17. oktoobril 1966 kinnitas kindral August Pork, KGB kohalik juht kriminaalasja algatamist KrK §62 lg1 järgi ("Kodumaa reetmine") ja kpt Viktor Sokolov võttis 12. detsembril 1966 Ranna tagaselja süüdistatavana ka vastutusele. Pool aastat hiljem kuulasid Ranna üle aga hoopis ameeriklased ning aitasid tal seejärel ka senisest puhtamat tööd leida. Maini-äärne Frankfurt oli ta koduks kolm suvenädalat, seejuures esitati talle ühel päeval poolteise tunni kestel küsimusi ka valedetektori all: kas ta on spioon? Põhimõtteline kommunist? Tõeproovi läbis Rand edukalt. Seevastu pinnis KGB teda 12 aasta möödudes Pagari tänaval ja hoidis pihtide vahel kolm ja pool kuud.

Enne Saksamaale tulekut töötas Rand mõne kuu ühes Pariisi keemiatehases… 

Pärast Müncheni raadiot leidis tegevust Hispaania Vahemere-saarestikus ning püüdis Kanadassegi ümber asuda, kuid ei saanud alalist elamisluba. Kuraditosin aastaid Läänes seigelnud, pöördus Rand NSV Liidu võimude poole palvega sünnimaale naasta ning esines pärast pikka solgutamist KGB-s kahe pikema usutlusega Eesti NSV ajakirjanduses. Üheks usutlejaks sai ETV koosseisuline nuhk Uno Maasikas. Teiseks ilmus nädalalehe “Kodumaa” kolmes numbris joonealusena paskvill “Palgest palgesse Müncheni eetrireostajatega”. Viimase autor Kalle Kõvamees, alias Vladimir Raudsepp, vana NKVD/MGB-mees, pani Ranna suhu muu seas sõnad:

Töötasin Vabaduses [RL] kolm ja pool aastat. Mul polnud iial mõttes, et võiksin sellesse herilasepessa jääda kogu eluks. Valve ja üksteise järel nuuskimine, alaline hirm, et sind mõne tühise eksimuse pärast võidakse kutsuda eriosakonda, tekitas ängistuse ja sageli vaevas mõte leida vähem närvesööv töö.

Vabadusraadio uurimisosakonnas töötanud Rand läks KGB andmetel raadiost ära juhtkonna survel saamatuse tõttu oma kohustuste täitmisel. Rand oli raadios tööl juulist 1967 kuni detsembrini 1970. Tema enda sõnul aitas lahkumisele kaasa väljavaade Baleaari saartel turismi edendamise alal tööd leida, aga ka jutud raadio sulgemisest ja üldse USA kohalolu vähendamisest Euroopas dollari vääringu languse tõttu kannustasid mujale minekut. Raadios töötamisest rääkis ta KGB ülekuulajaile nii:

Raadio kasutas selleks [ringhäälingu-tööks] hästi kohandatud uut 4-kordset hoonet aadressil Arabella 18-20. Suured stuudiod, ruumi nii raamatukogu kui 14 rahvustoimetuse jaoks [---] Esimesel korrusel oli kaks vene toimetust, ukraina toimetus ja uudisteosakond. Keldris asusid helikindlad stuudiod saadete salvestamiseks. Teisel korrusel oli avar raamatukogu ja uurimisosakond. Kolmandal korrusel oli 12 rahvustoimetust ja haldusüksus. Neljandal korrusel olid informatsiooni ja auditooriumi uurimise üksused [---] Mind pandi [uurimisosakonda] töötama noorsoo küsimuste kallal. Pidin läbi lugema N Liidu ajakirjad, ajalehed jm perioodika ja oma äranägemise järgi neist kõige tähtsama, kriitilise ja huvitavama kartoteegi tarvis ümber töötama. [---] Pidin läbi lugema lehed Komsomol'skaja pravda, Sovetskij sport ja vabariikide komsomolilehed [sh Noorte Hääl ja Spordileht], mis iga päev Vabadusraadiosse jõudsid. Uurimisosakond andis iga nädal välja bülletääni viimaste uudiste kohta N Liidu ajakirjanduses. Uurimisosakonnas oli veel kirjanduse, majanduse, kooli ja sotsioloogia eriharu. [---] Maksti hästi, alul sain 1200 marka, pärastpoole 1700DM-i kuus. See oli viis korda rohkem kui minu kuuteenistus Pariisis.

Aasta 1979 juulikuu viimasel laupäeval jõudis Rand Tallinna. Kaunist nädalavahetust rõõmsa jällenägemise ega südamlike kaisutustega polnud. Saabunu võeti kohe vahi alla. Temaga hakkas tegelema KGB major Heino Kruusma (1940–2013). Vahistatu pandi kirjutama seletuskirju, vene keeles. Need kukkusid välja suhteliselt neutraalsed, kokku oma seitsekümmend lehekülge.

Märkmeid KGB-ülekuulamiste sarjast suvel 1979.

Raimu Rand seletas, et külastas Münchenis raadiot, oma kunagist tööandjat, mis nüüdseks oli kolinud Inglise aia kõrvale RFE-ga sama katuse alla, viimati taas mullu. Esiteks 1978. aasta lõpus Igor Jeltsovi külalisena, kes varem käinud koos Igor Pomerantsevi jmt venelastega Ibiza saarel tema uues, Hispaania turisminduse—kuurortidega seotud töökohas puhkamas.

Major Kruusma küsimusele 27. augusti ülekuulamisel –

“Kas teile on välismaal tehtud ettepanekut töötada mõne välisluure kasuks?”

– vastas Rand:

“Mulle ei ole kordagi keegi välismaal teinud ettepanekut astuda mõne välisluure teenistusse. Ma ei tea nimetada ka ühtki teist N [Liidu] emigranti või välismaale põgenenud isikut, kellele sellist ettepanekut oleks tehtud või kes on mõne välisriigi luure teenistuses.”

Veel märkmeid KGB-ülekuulamiste sarjast, seekord sügisel 1979.

Rannalt uurisid gebistid septembris 1979 peetud ülekuulamistel näiteks seda, kas ta tunneb Lääne-Saksamaal elavat Ferdinand Stumpe-nimelist isikut (mõeldi vist RL-i rahvusteenistuste üht juhti Zbigniev Sztumpfi), keda Raimu mahajäetud naiseraas Aili Rand-Saue oli KGB andmeil kohanud Moskvas ja rääkinud talle siis ka Raimust — vastus oli eitav. Samuti uuriti Arvo Mõttuse kohta — teda oli Rand vist korra liftis kohanud. Rannal endal tuli meelde Oleg Volkonski, kes pärinevat krahvi suguvõsast, olla üles kasvanud Inglismaal, umbes 30 aastat vana, ning võetud tööle RL-i muusikaarhiivi.

Küsimusele, kas tunneb RL-i eesti sektsiooni töötajaid (Eva) Merike Kangrot, Kristi Tammikut, Karin Saarsenit — vastas eitavalt. Need jpt (siin loetlemata ja tegelikult RL-iga üldse mitte seotud) nimed olid vastuseks KGB uurimisosakonna järelpärimise peale saadud Paul Toomilt, KGB välisluure-osakonna ülemalt, kes sellal tõusis oma KGB-karjääri tippu, N Liidu Riikliku Julgeolekukomitee Tallinna kontori välisluurega tegeleva esimese osakonna juhiks ja selle osakonna viimseks ülemaks. Küsimused RL-i eestlaste kohta peegeldasid lünki N Liidu julgeolekumeeste teadmistes.

Miskipärast pidasid agitropi teenrid Randa N Liidu reeturiks edasi, kuigi KGB uurijad lõpetasid tema kriminaalasja juba 15. novembril 1979 kuriteo-koosseisu puudumise tõttu. Ainus, mida KGB heitis ette Ranna Raimule N Liidu riigi- ja sõjasaladuste paljastamise osas, olid suvel 1967 Maini-äärses Frankfurdis USA luure erikontrolli käigus edastatud andmed oma teenistuse kohta 1959-1961 N Liidu relvajõududes, kuid ülekontrollimisel osutusid needki mittesalajaseks.

Eriti süüdistava hoiakuga tuli aga välja KGB aukirja laureaat Ivan Papulovski, kes "jooksik Raimu" reetmisloost tegi omale leivanumbri, mida üllitas ja müütas 1990. aastate alguseni korduvalt mitme nime all ja erimoodi pakendeis: Oleg Kuliš [alias Ivan Papulovski], Jooksik. Noorte Hääl, 29. detsember 1979; pikem joonealune 7 aasta pärast Aja Pulsis; Ivan Papulovskij samasisuline jutustus Bumerang begleca on ilmunud ka autori venekeelseis kogumikes: A žizn' odna. Tln, 1988, lk 176jj (208lk); Agent zarubežnogo centra. M, 1990, lk 81-113 (224lk).

Ranna Eestisse naasmise järel lahterdas nii mõnigi Välis-Eestis kui ka kodumaal ta nuhiülesandega Läände sokutatud meeste hulka. Kahtlusi süvendas mitte üksinda selle seikleja tagasipöördumisele järgnev gebistlik laimukampaania, vaid ka teised 1970. aastail avalikuks tulnud skandaalid, mis seostasid RFE-d idabloki spioonidega.

Eesti poolametlik esindaja Saksamaal Elmar Reisenberg on Raimu (Reimu) Rannast kandnud ette Eesti Vabariigi Peakonsulaadile New Yorgis. Ta kirjutas muu seas järgmist:

“… Eesti Vabariigi aastapäeva puhul [1968] Münchenis Haus der Begegnungis, kus [tavaliselt] toimusid põgenike kokkutulekud tähtpäevade puhul, [---] tuleb minu juurde üks habetunud noormees ja tutvustab end [---] kui Raimu Rand. Minu küsimuse peale, kuidas ta siia sattunud, vastas et ameeriklased on teda siia aidanud. Ta olla läinud ja astunud ühendusse ameeriklastega, [kes] … peaksid olema huvitatud tema teadmistest kommunismi ja ühe kommunistliku maa üle. Olla olnud oma 3 kuud [?] vähemalt ameeriklaste “külaline ja kostil” [---]. Need olla teda ka sokutanud RL-i juurde. [---] Ei Radio Free Europe’il ega ka Libertyl ei ole minu tähelepanu kohaselt seni kuigi hea renomee olnud. Eriti seetõttu, et väga vähe nende eesti personalist on kontakte võtnud Saksamaa eestlastega, samuti et sealt on sääred teinud küll poola, čehhi jt ameeriklaste protežeeritud inimesed. Praegu on seal meie sektoris jälle üks ärakargaja, nimi [Riho] Mesilane. Ei tunne usaldust võitvat.”

Allikad: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569). Raimu Ranna toimikud ja Elmar Reisenbergi ettekanne “Raimu Rannast” EV Peakonsulaadile NY-s Eesti Riigiarhiivis; vrd “Eesti KGB agent teeb paljastusi” Londonis ilmuvas pagulaslehes “Eesti Hääl” 29. veebruar 1980; Vello Pilt “Nooruse patud. Tln, 2006, lk 186.

Kriitikule

Olen hariduselt loomaarst:

ise ravin ja kohitsen oma tiivulist hobust.

* * *

Kui mina kõnelen, vaikivad muusad.

* * *

Üks kriitik kirjutas mu esimese raamatu kohta, et selle autor ei armasta inimesi. Vale puha, ma armastan naisi ja iseennast, niisiis enam kui poolt inimkonda.

Allikas: Riho Mesilane, Aforisme. Sirp ja Vasar, 7. oktoober 1977 ja 10. märts 1978.

Essee. Esimene osa.

If all printers were determined not to print anything till they were sure it would offend nobody, there would be very little printed. *

Benjamin Franklin

Naiivne oleks lugeda moraali inimestele, kes inimlikku moraali ei tunnista. **

Stalin

Ma ei ole töökas nagu mesilane. Olen Mesilane suure algustähega.

Riho Mesilane

Vaimu ilmumine

Essee jätkub siin

Tsitaadi tõlge, algupärand ja allikad:
* Eestikeeli: Kui kõik printerid otsustaks mitte midagi printida, kuni nad pole kindlad, et see ei solva kedagi, siis oleks väga vähe prinditud. (Google'i tõlge 1.11.2011) Allikas: Benjamin Franklin “Apology for Printers” (1730)
** Venekeeli: Наивно читать мораль людям, не признающим человеческой морали. Из Отчетного доклада Генерального секретаря ЦК ВКП(б) Иосифа В. Сталина на XVIII съезде ВКП(б) (10.3.1939)

Essee. Teine osa.

Marksistlik dialektika võiks meile selgitada, et töökas inimene on lihtsalt  p r o d u k t i i v n e  p ä e v a v a r a s. Nii minagi… Juba aastaid olen kavandanud mingit pikemat lugu, näiliselt sügavamõttelise pealkirja all  “V a l g u s e  v a r j u s”  … Eks ole, kõlab nagu  t õ d e   j a   õ i g u s!  On jäänud vaid tilluke vaev, kirjutada 1000-leheküljeline romaan, mida keegi lugeda ei viitsi. Kuulsaid kirjanikke on nüüdseks siginenud sellisel hulgal, nagu sadakond aastat tagasi võis kokku kraapida keskpäraseid. Isegi tõelisi maailmakuulsusi ei jõua maailm enam tunda. Milleks siis veel Parnassile pürgida?! Ja kuidas on nn missioonitunnetusega? … Jossif Stalin kahtles moraalilugemise väärtuses ja ajas oma asjad suurepäraselt korda. Benjamin Franklin ilmselt pidas vajalikuks teksti ründavat suunitlust. Kuid rünnak ahistab ründaja tegevusvabaduse kirjastaja mängureeglitesse. Jäägu siis paremad palad kirjutamata ning tõepoolest   v a l g u s e   v a r j u.

Essee jätkub siin

Jutuallikas: Riho Mesilase “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Essee. Kolmas osa.

Kultuuripuudusega võrreldes tekitab kultuuriküllus hoopis suuremat masendust. Parafraseerides ühe Hitleri-aegse tuntud tegelase ütlust, väidan järgmist:

Kui kuulen sõna  k u l t u u r,  siis haarab mu käsi — mitte püstolikabuuri vaid —  õ l l e k l a a s i  järele!

Kes soovib, lakkugu pealegi erutusepiisku elukutseliste erutujate nägudelt — poeletile pillatud kaanehinna-rublade, -markade või -dollarite eest. Mis nüüd Eestisse, eesti kirjandusse ja eestlastesse puutub, siis iga enam-vähem haritud või vähemalt koolitatud eestlase salaunistuseks näikse olevat  v ä h e m a l t   ü h e  raamatukesega mahasaamine, kestku sünnitusvalud pealegi aastaid, olgu tulemuseks pealegi kirjanduslik abort. Nii olen minagi ühe “Loomingu” Raamatukogu vihiku õnnelikuks emaks — vabandust! — siiski  i s a k s  saanud, aga seejärel ka otsekohe taibanud, et õigem on preservatiiv pähe tõmmata ja vait jääda. Onanism ei tähenda ilmtingimata grafomaanilisi kalduvusi, küll aga vastupidi. Nii jääb minult ka täna tulemata mingi oluline  k u l t u u r i s õ n u m, mida heasoovlik lugeja ehk juba haigutades ootab. Valguse varjust üldist kirjanduslikku sebimist jälgides olen aga tuvastanud järgmise seaduspärasuse: kui kodueestlased koguvad rohkem raamatuid ja vähem kirjanikke, siis väliseestlastega on jällegi vastupidi. Lahedamate avaldamisvõimaluste tõttu on Välis-Eestis vist peagi rohkem kirjanikke kui lugejaid. Praegu  e l a v a d  ja aktiivsed lugejad peavad toime tulema nii  e l a v a t e  kui ka juba  s u r n u d  kirjanikega.

Essee jätkub siin

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Essee. Neljas osa.

Kuid võtkem korraks üldisemalt… Lihtsustatud käsitluses võime pidada  k u l t u u r i k s  vaid kaunite kunstidega õiendamist, jättes selguse mõttes kõrvale inimliku isemõtlemise—tegemise muud valdkonnad. Ja nii avanevadki meie selginud silmade ees  k u l t u u r i  p a r a s i i t l i k  j a  i n i m v i h k a j a l i k  o l e m u s. Miks siis imestada, kui üks haarab püstoli, teine õlleklaasi ja kolmas kokaiini järele. Rohkem on neid, kes üritavad saada rõhutatult kultuurseteks. Kui vaenlast võita ei suuda, tuleb temaga liituda. Ühise vaenlase tõttu astuvad nii kultuursed kui ka ebakultuursed kodanikud näiteks NLKP ridadesse. Selgitamaks seda kultuuri inimvaenulikku loomust, kisume karvupidi lagedale kohase võrdluse loomariigist. Hulk inimesi peab taluma kultuuri, hulk inimesi peab taluma mitmesuguseid muid parasiite: paelusse, lutikaid, kirpe, prussakaid. Parasiidid teatavasti paljunevad tohutu kiirusega. Kõneldakse geomeetrilisest progressioonist. Niisama ähvardav lugu on kultuuriga. Ja kui te minusugust väikevenda ei usu, siis lugege, mida on kirjutanud Voltaire:

Kunstid vajavad vaid vabadust kasvuks ja levikuks. Pärast laastavaid torme istutavad nad ennast ise vabanenud pinnasesse.

Anna  k u l t u u r i l e  vaid võimalus ja juba ta tulebki, vajamata paljunemiseks mingit suguakti, nagu ei vaja seda ka paljud sooleparasiidid. Kui näiteks lugejal uus raamat ja autoril honorar pihus, siis tõeline kultuuriline õndsakssaamine alles algab. Raamatu kallale sööstab kriitikute kamp ning algab k u l t u u r i  p a r t e n o g e n e e s. Arvustajad tsiteerivad üksteist, ilmuvad väitekirjad ja kriitikaülevaated… Lihtne lugeja, kes teooriast mõhkugi ei taipa, pääseb selgavajunud kultuurikoorma eest sel viisil, et algul ei loe retsensioone ja hiljem loobub ka retseptsioonist.

Essee jätkub siin

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Üks raamat veel!

Peale ajalehe naljasabade oli Mesilane oma lühipalu ilmutanud ka kirjastuse Perioodika kopsakamates väljaannetes. Nagu huumori- ja satiiriajakiri Pikker, mis jõudis letti 2x kuus, ja Loomingu Raamatukogu — LR oli idee poolest kuukiri. Kui LR kirjastas Mesilase “Veterinaari esimese nädala”, tekkis autoril lootus veel mõni raamat üllitada…

Ühes tööankeedis mainis Mesilane ära, et püüdis 1976. aasta algusest päris vabakutselise autorina läbi lüüa. Järgmise aasta lõpus viis ta kirjastusele Eesti Raamat oma subjektiiv-absurdsete sententside kogumiku. Eks avaldamiseks ikka. Jättis kirjastusele enda kontakttelefonid, päevase (tf 424460 — telemajas) ja õhtuse (780244 — Sommerlingi-nim sovhoosi kaupluses) ja käis ka ise pärast Eesti Raamatus mitu korda kohal, muretsedes oma käsikirja käekäigu pärast… Selle pealkiri oli autori valikul

“Valguse varjus: mõttevihik”

Mis mõtteid ta oli valguse varjus mõlgutanud, sellest annab aimu järgnev aforismipaar käsikirja lõpuleheküljel:

Inimene, kes on kaotanud oma varju,
äratab tähelepanu vaid valguse käes.
Valguse varjus on kõik varjutud,
kuid keegi pole varjatud.

Autorina kippus Mesilane omagi varju kaotama. Mesilane meenutas ühes 1979. aasta intervjuus “Vaba Eestlase” ajakirjanikule oma kõige esimest teost ja selle mitteilmumise põhjust:

Esimene käsikiri jäi trükkimata. See oli följetonide kogumik, mille esitasin avaldamiseks 1974. Sel ajal olin veel ebasoosingus.

Õigusega või mitte, aga 1976. aasta algusest vabakutseliseks hakates pidi ta enda trükiküpsuses niipalju enesekindlam olema, et…

Kirjutasin oma teise raamatu “Veterinaari esimene nädal”, mis ilmus LR-i sarjas 1976. aasta lõpul… Raamatu järgi… tehti Eestis möödunud aastal [1978] film… Ekraanile see muidugi ei jõudnud, kuna ma põgenesin Läände enne filmi valmimist… Kirjastusse Eesti Raamat jäi seisma mu kolmas pikem käsikiri — aforsimide kogu. See oleks möödunud aasta [1978] lõpuks ilmunud.

Mõttevihiku käsikiri ei pääse mõistagi trükivalgusse, kuna autor hiliskevadel 1978 Viinis n-ö mittetagasipöördujate (vk nevozvraščency) kilda sattub ehk lihtsalt ära hüppab. Niisuguste teosed ei tohtinud N Liidu riiklikus kirjastuses mingil juhul ilmuda. Kirjastustöötaja Endel Priideli päeviku (lk 474) järgi oli autoril sõlmimata ka kirjastusleping, ehkki selle olemasolu poleks midagi muutnud.

Ka selle ilmumata jäänud mõttevihiku kokkuvõte autori enda sõnadega:

Olen kirjutanud küllalt selleks, et kõik lugejad — igaüks erineval põhjusel, kuid väga selgesti — tunnetaksid üleolekut. Kes kuidas soovib ja kriitikud eriti.

Allikad: Endel Priidel “Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim” Tallinn, 2010, lk 474-476. “Vestlus Riho Mesilasega: Noor põgenik Eestist räägib oma elamustest, II” ilmus 24. mail 1979 Kanada ajalehes “Vaba Eestlane”. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), tervikuna “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Sildumine Moskvas

XXXIX.

Müncheni konsulaat andis Mesilasele viisa otsesõiduks Moskvasse ja vastu vaielda polnud mõtet. Kui Lufthansa lennuk 19. juulil 1991 Šeremetjevos maandus, ootas teda paar N Liidu välisministeeriumi ametnikku. Lennujaam tundus ootamatult kõle ja pime. Mees küsis, kas siin on mõni elektrikatkestus juhtunud. Samas aga taipas, et on võõrsil elatud aastatega võõrdunud sovetlikust tegelikkusest.

Nelja päeva pärast ilmus tema juurde 29-aastane ajakirjanik Eestist sooviga koju naasjat intervjueerida. Mesilane oli kuulnud südist reporterist, kes püüab ikka esimene olla. Too oli oma suutlikkust ka tõestanud, koguni rahvusvaheliselt. Paari aasta eest osundas ka RFE—RL korduvalt tema Kabulist antud sensatsiooniliste reportaažide arvandmeid Afganistanis hukka saanud okupatsiooniväelasist, mida ametlik meedia N Liidus enne polnud kordagi esitanud.

Aga Mesilane ei teadnud — kuigi võis aimata — et sel ajakirjanikul oli KGB-lt saadud taustateavet ka tema kohta. Vahest oli hästi informeeritud ja igale poole pääseval reporteril võimalus isiklikult sirvida tema toimikuidki?

Hüpates sündmustiku loomulikust kulust üle, läks ju veel 11 kuud enne, kui Kalle Klandorf ühes Jaan Tootsiga tegi kõmurikka avalduse, et ajakirjanik Toomas Sildam oli 1985. aastal värvatud KGB agendiks varjunimega Kristjan.

Sildam seevastu teadis Moskvasse kohtuma minnes väga hästi, et intervjueeritav on KGB endine agent. Neile levivaile kuuldusile justkui kinnitust otsides alustas ta Mesilase küsitlemist kompamisi. Ning kuulis vastuseks sama juttu, mida Mesilane oli varem ja mujalgi rääkinud. Täpselt sama noore mehena kui Sildam praegu, oli ta 1978. aastal teinud KGB-ga lõpparve. Nii Sildam Päevalehes kirjutaski:

Riho Mesilane lükkas ümber oletused, nagu olnuks ta pidevalt KGB luureteenistuse palgalehel ja nagu lõppenuks nüüd tema väliskomandeering. “Aga see pole mingi saladus, et Austriasse sattusin turismigrupi väikese nuhina,” naljatles Mesilane. Riikliku Julgeolekukomitee ohvitser Ants Piirsalu värvanud tollal 29-aastase Eesti TV diktori konkreetselt Doonau-reisi jaoks. “Olen sellest oma raadiosaadetes paar korda avalikult rääkinud. Hiljem pole mul KGB-ga mingit pistmist olnud,” kinnitas Mesilane.

Sildam poetas usutlusse ka KGB toimikuist pärit andmeid, sh kuupäeva, mis paraku osutub faktiliselt ekslikuks — see näpuviga võimaldab hiljem, pärast arhiivide avanemist ajakirjaniku salapärase allika paljastada. Aga Mesilase suurim viga, mille ta Sildami kuuldes tegi, oli lubadus Vaba Euroopa Raadiost kirjutada. Kirjutada midagi, mis vastupropaganda vallas just toda kaa-gee-beelikku paljastusžanri toidab.

Mesilane kavatseb tulevikus kirjutada päris mitu raamatut. Esimene — “Peaaegu vabas Euroopas” — peaks valmis saama veel sel [1991] aastal. “Ei tea ainult, kes neid raamatuid avaldab,” mõtiskleb Mesilane.

Küllap me aitame, võis mõni lootusrikas mehike sovettide salaametkonnas seepeale käsi hõõruda…

Muudatustest N Liidus ja Eestis arvas Mesilane, et…

“Algul mõtlesin, et see kõik lõpeb aasta–paariga nagu Brežnevi toitlusprogramm.”

Ja lisas Eesti iseseisvuse väljavaadete asjus:

“Muidugi ei ole ma selle vastu, kuid Eesti ei ole N Liidu küljest veel kuhugile läinud. (...) Iseseisvuse juttu on hea rääkida, kui elad Eestis ja pead seda riigiks. Maailma-mastaabis on kõik sootuks keerulisem.”

Allikad: Toomas Sildam “Riho Mesilane tuli tagasi” Päevaleht, 25. juuli 1991. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Informeeritud krimireporter

Paarkümmnend aastat Eesti ühe informeerituma ja kompetentsema ajakirjanikuna tuntud ning praegu ERR-i "vabahärrana", enne seda aga presidendinõunikuna töötanud Toomas Sildam (*1961) ütles mais 2010 Eesti Ekspressile tehtud avalduses, et…

... minul ei ole Eesti riigi ega riigi vastavate asutuste ees midagi varjata.

See võib tõsi olla, ent kindlasti polnud see nõnda kümmekond või enam aastaid tagasi.

Endine miilits ja eriteenistuse töötaja Kalle Klandorf (*1956) väidab mais 2010 ilmunud raamatus "Jälitaja ja jälitatav", et praeguse presidendi pressiesindaja Toomas Sildam töötas kunagi KGB heaks ning et selle kohta on ka tõendeid. Neid tõendeid kasutas ta juba aastal 1992, kui ta juunikuu 22. päeval marssis koos Jaan Tootsi ja veel viie Toompea eriteenistuse mehega Kuku-raadiosse ja tegi avalduse: 

Toomas Sildam värvati KGB teenistusse 1980. aastate keskel, tema pseudonüümiks oli Kristjan ning agendijuhiks Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee V osakonna töötaja Gennadi Agrov...

Gennadi Agrov (*1953; pildil K2/ÕL-i 2010 vahendatud dokumendifoto 1980. aastaist) — N Liidu salateenistuse ideoloogilise luure operatiivtöötaja oli viimati MuPo tubli parkimiskontrolör ja paari aasta eest ka Tõnismäe pronkssõduri kaitsja. Tema KGB-minevikku valgustati 2005 ametlikult Riigi Teataja Lisas. Sellal oli ta KaPo teada alles turvafirma Alfa Service arendusdirektor. Pärast KGB tegevuse peatamist EV-s oli luuraja karjäär jätkunud Venemaa mereväebaasi eriosakonnas Tallinnas.

Et Kaitsepolitseiamet otsustas selle KGB ohvitseri ametikäigu avalikustada, tähendab vaid üht — Agrov ei tunnistanud õigel ajal üles ei enda seotust ega tema poolt värvatud ja/või kureeritud agente. Seega ei pruugi KaPol mingeid oma allikaid Kristjani olemasolu või tegevuse kohta olla. Muidugi, kui kunagine Kristjan — või kes tahes selle nime taga ka seisis — ei ole vahepeal midagi ise Eesti Vabariigi vastuluurajaile pihtinud.

Sildami suhted KaPoga pole aga mitte alati päris n-ö usalduslikud olnud, vähemalt mitte enne kevadet 2002. Kas oleks KaPo oma aastaraamatusse vastasel juhul pannud fotot 9. mai tähistamisest Tõnismäel, kus ajakirjanik Toomas Sildam vestleb vene diplomaadiga. Kindlasti ei oleks Kapol muidu põhjust olnud niigi läbipaistva vihjega pildile lisada kaitsepolitseinike kahtlustusi rõhutavat allkirja:

Kas süütu südasuvine pildike Tallinna kesklinnast või hoopis võrrand mitme tundmatuga?

Niisiis pidi Sildam ausa mehena "Eesti riigi ees" suu puhtaks rääkima kunagi hiljem. Millalgi pärast maid 2002… Võib-olla juhtus see vahetult enne asumist riikliku julgeoleku seisukohast tundlikule ametipostile, st president Toomas Hendrik Ilvese piiariks?

Kui keskerakondlane Klandorf aga kinnitab, et omab tõendeid, siis on üks neist "tõendeist" mõistagi viis viimast aastat Keskerakonna — vabandust! — MuPo leival olnud operupolnomočennyj Gennadi Agrov. Kas juhuslikult või mitte, aga just Klandorfi mälestuste ilmumise eel loobus Agrov kindlast teenistusest MuPos — ja ühtlasi poolteisest EV keskmisest palgast — ning on kõige parajamal hetkel silmapiirilt kadunud.

Klandorfi kinnitusel oli Sildam 1980-kümnendil ta sõber ja koguni peretuttav, ent…

Ühel [1988. aasta] veebruarihommikul tõmbasid julgeolekumehed Nõmmel Lagle Parekilt segastel asjaoludel ära koti koos mingite nimekirjadega [õieti: stalinismi-vastustajate allkirjalehtedega - HK]. Uurisin miilitsana seda lugu, aga sinnasamma see jäi — võis arvata, et julgeolek midagi toimetas, kuid uurimine ei käinud nii, et helistan julgeolekusse ja küsin: mis te seal Parekilt ära võtsite? Paar päeva hiljem sammus Sildam, seesama kott näpus, mu kabinetti legendiga, et kott leitud kusagilt Muugalt ja toodud Sildamile toimetusse. Huvitav lahendus KGB-lt igal juhul...

See seik on iseenesest kaudne tõend. Üks paljudest, sest niisuguseid leidub siin ja seal veel ja veel.

Üheks kaudseks tõendiks on ka Riho Mesilase loo XXXIX peatükk.


Allikad: Kalle Klandorfi raamatu “Jälitaja ja jälitatav” katkend — "Kas Toomas Sildam oli KGB agent?" Eesti Ekspress, 13. mai 2010, nr 19(1066), lk 44. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

Riks, räägi pisut endast!

Teade veel ühest Riho Mesilasega seotud raamatust, millest jõuluajal Isekirja e-postkasti kopsatanud sõnumis saab lugeda...

Point of view: Tere!
Lugesin, mis olete kirjutanud Riho Mesilasest ja Einar Sandenist. Tundsin mõlemat, Riho oli isegi mu klassivend Tartu 1. Keskkoolis. Kui viitsite, lugege “Rudimoisi isa”, selle prototüübiks on Riho. Hiljem oli mul temaga palju kohtumisi Tallinnas, ka päev enne tema laevasõitu Doonaul otsis ta mind üles. Samuti siis, kui ta Eestisse tagasi tuli.

Kõneks Olev Remsujevi Tartu-romaan algab 1960-kümnendi koolipoistest. Meid RM-i prototüübina huvitavat Riho “Riks” Rudimoisi mainitakse alla 100-leheküljeses raamatus üle 200 korra. Niisiis on see ülbevõitu “pannkooginägu” selle autobiograafilise kirjandusteose esitegelase Kolla (autori alter ego Nikolai Mjarg) kõrval vähemalt võrdne, kui mitte peamine kangelane.

Lugemisisu äratuseks Remsu romaani katkend:

“Varastan koolilt elektrit,” uhkustas Riho ja lülitas suure, roheka lühtriga laualambi põlema. “Kooli elekter annab mulle valgust ning mina saan haritud inimeseks.”

“Mida sa loed?” tundis huvi Kolla.

Õhuke raamat laual oli “Kuristik rukkis”, selle vahel järjehoidjaks kokkumurtud tindine kuivatuspaber, ju oli lugemine selle koha pealt pooleli jäänud.

“Sul on alles pooleli!” parastas Kolla. “Ma olen seda kuus korda lugenud.”

“Mina kuusteist,” lõi Riho üle.

Kolla oli ise natuke bluffinud, “Kuristikku...” oli ta lugenud neli korda otsast lõpuni, pärast paar korda kihvtimatest kohtadest uuesti, aga nüüd kargas välja keegi Rüdimuaa, kes kohe pidi olema temast parem!

“Holden Caulfield on maailma kõige ägedam kutt! Täielik tase!” kiitis see Rudimois.

“Õigus! Ainult et üks vend on veel ägedam!” oli Kolla pooleldi nõus...

Allikas: Olev Remsu “Rudimoisi isa: Tartu-romaani I osa” (Wellesto, Tln, 2006, 67lk), mida saab lugeda veebiaadressil: WWW.Hot.EE/Rudimois

Mis jäi Mesilasest järele

*** Rohkem kui paarsada kirjatööd aastaist 1970-78 Eesti lehtedes (Põllumajanduse Akadeemia, Edasi, Sirp ja Vasar) ning ajakirjades (Pikker, Sotsialistlik Põllumajandus). Osa Mesilase tollast huumoriviljet on ilmunud varjunimede all.


*** Esimest (ja ühtlasi viimast) korda jõudis Mesilase proosat kõvade kaante vahele aastal 1972 ilmunud EPA kirjanduslikus kogumikus “Kõrsumise aastad” (Tartu, 152lk)


*** Eestis on Raamatukoi poes müügil “Veterinaari esimene nädal” (Tallinn, 1976, 48lk) Jutustus on Peeter Simmi lühimängufilmi “Stereo” aluseks. Viimast sai muide detsembrini 2008 raha eest vaadata veebiküljel ETV+ (see pood on nüüd kinni ja link enam ei toimi) ning augustist 2011 tasuta vaadata siin koos Andres Maimiku 6-minutise sissejuhatava jutuga ning juunist 2012 YouTube'is.



*** Veel mullu oli Saksamaa veebipoes AbeBooks.de olemas “Peaaegu Vabas Euroopas” (Võru, 1991, 31lk), mis praeguseks vist ära ostetud.


*** Mesilase töid leidub ka kogukamais raamatukogudes Tartus, Tallinnas ja ehk kuskil veel.


Riho Mesilase trükis ilmunud raamatute täielik nimestik on siin

Redised ja narrileib

III.

Paljud mängisid lihtsalt narri, pidasid end elunäitlejaks või siis teesklesid kavalasti. Kelle hulka kuulus Mesilane?

Telemajas sai tast näituseks mees, kes suutis ülepolitiseeritud lokaaleetrisse lisada apoliitilisi noote. Ehkki tal tuli üles astuda saates, mis oli ellu kutsutud kõigepealt ja eeskätt kompartei soorituse tõhustamiseks ja parendamiseks propagandasfääris. See saade oli iga-pühapäevane “Aeg luubis”. Puna(ana)statud Eestis jõudis Mesilane kui profižurnalist just siin oma saavutuste laeni.

Teatri ja mikrofoni vahetud kogemused eelnesid niisiis kirjutamisele, mille Riho Mesilane võttis ette alles EPA-s.

Riho Mesilane: “Sel ajal avastasin endas ajakirjaniku-talendi. Üsna juhuslikult võtsin osa akadeemia [EPA] kirjandusvõistlusest ja võitsin. Olin võitjate hulgas kolm aastat järjest ja see määras mu saatuse. Parajasti vajati Eesti Raadios põllumajandus-ajakirjanikku. Aastal 1972 sain loomaarstidiplomi kätte ja läksin raadiosse tööle.”

Aga veel Pärnu Koidula-nimelises koolis käis ta näiteringis ja astus kooli raadiosõlmes üles teadustajana, läbides siis esimese mikriproovi.

Mesilane: “Mul oli sel ajal kaks unistust. Tahtsin õppida kas näitlejaks või detektiiviks. Mõlemad on huvitavad elukutsed, nõuavad head ettekujutusvõimet ja loogikat. Kui kooli lõpetasin, ütles isa, et näitlejaamet on tühja tuule tallamine, sellega võib nälga jääda.”

Kuigi ta oli eksamile tuleku Voldemar Panso, lavakunstikateedri juhiga kokkugi leppinud, jäi näitlemine — sõna tavatähenduses — sinnapaika. Aga ega sovetiühiskond püsind siis näitlemiseta koos! Tollal pidasid eesti inimesed heaks tavaks mängida mitmesuguseid juurvilju. Eesti NSV nim näidisaiandi kõige eesrindlikum katselapp oli muidugi suur redisepeenar. Mäletatavasti, punapeeti aretada ei tahtnud keegi.

Redise roll oli lihtne — varjata oma valget sisemust peetide eest. Hoolimata soontes voolanud erütrotsüütidest ehk punalibledest ning, tagantjärele tarkuse järgi, ka sini-must-valgest liblendusest. Sedalaadi sisemist lõhestatust, mida võiks pidada ka sovetlikuks topeltmoraaliks, tuli vene ajal ette enam kui sageli.

Mis ka  ei oleks juhtunud hiljem, aga aastal 1966 läks seitsmeteistkümnene Riho hoopis miilitsa-erikeskkooli...

(Järg)

Allikad: Eesti Põllumajanduse Akadeemia I kirjanduskogumik aastaist 1951-1971 “Kõrsumise aastad” Tartu, 1972, lk 103. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Lootusevari

XIV.

Teletöö võis ju olla Riho Mesilase põhi-, kuid mitte unistuste ega elutööks. Paaril viimasel Eestis-oleku aastal tõi kirjanduslik kõrvaltöö Mesilasele honorarina samapalju sisse kui koosseisulise palk TV-s. Ta lootiski endale tulevikku kirjamehena. Paremini lühivormides õnnestudes ühtki kopsakamat loomevilja tema salve aga ei poetunud. Oma priskemaiski raamatuis ei veere ta sulg kaugemale kui lehekülg 48. Seda ei saa pahaks panna. Ja vaevalt paneks Mesilane ka ise, kui tõdeda ta enda salvest laenatud aforismiga:

“Unistuste vallas oleme korduvalt surmavalt haavatud.”

Riho Mesilane sokutas kirjastuse Perioodika – st ajakirjandust praktiliselt ainuvalitseva trükikoondise – kaudu laiemasse ringi mitte just sootuks ajuvaba, küll aga väliselt pretensioonitut pila. Kogu see miniproosa paljastas Mesilases igavese argifilosoofi, kes muigelsui võis nii enda kui ka nõukoguliku elulaadi olemusele mitmemõttelisi vihjeid teha. Mis ta ametlikus trükiajakirjanduses levitas, rikkus tavasid, sisaldas piisavalt individualistlikku eneseimetlust, kübeke künismi, teatud piirini maavillast seksismi ja laudalüürikat.

Vaadakem näiteks Sirbi ja Vasara viimast külge, kus Mesilane kirjutas `Käitumisest´

* * *

VANA REEGLI UUS SISU. Vanasti astus trepist üles minnes mees naise ees, et näidata küünlaga tuld ja mitte astuda naise pikale kleidisabale. Reegel kehtib ka praegu, sest muidu võiks mees peadpidi seeliku alla sattuda. Üles jõudes kustutab mees tule nagu vanastigi.

ILUIDEAALIST. Vanade eestlaste meelest oli see tugev, tervisest pakatav ja jämedate säärtega naine, kelle välimus andis tunnistust töövõimest. Hinnatud tasemele jõudmiseks tuli noorikutel sukasäärtesse põhku toppida. Tänapäevaks on ideaal muutunud vastupidiseks, sääred aga saavutanud hinnatud taseme. (`Abiks isekäitujale´ II osa Sirbis ja Vasaras, juuli 1975)

* * *

… “Kui vaja, siis paneme kunstitõe huvides punuma…” sõnas joodikust näitleja – üks Mesilase naljade (anti)kangelasi `Monoloogis: Allegro vivace´ (Sirp ja Vasar veebruaris 1976)

* * *


… Tekkis ja purunes lootusevari. Ainult hommikune tramm kolises. Androgüün tõusis, et rutata tööle – kas pedagoogina või autojuhina, teadlasena või meremehena kaugel ulguvetel – kas mina tean! Olen ehk osake temast. (`Androgüüni päev´ Sirbis ja Vasaras, oktoober 1975)

* * *

Allikad: Riho Mesilase lühijutud nädalalehest “Sirp ja Vasar” 1975-1976; Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)