5.7.12

Ärahüpe Viinis, aga mitte akna kaudu

IX.
(1)

Mesilase põgenemisloo avanguks kaks ühtmoodi eksitavat kirjeldust kahelt filmitegijalt. Peeter Simm, kes ühe oma lühimängufilmi stsenaariumi kirjutas Riho Mesilase jutustuse motiividel, räägib oma elulooraamatus, miks tema film 13 aastaks ära keelati:
Viimasel võttepäeval kuulsin, et Mesilane on välisreisi ajal põgenenud. Juhtus nii, et Mesilane läks Viini kunstimuuseumis meeste peldikusse, sisenes kabiini, tegi lahti väikese akna, ronis sealt välja ning palus poliitilist varjupaika.
Täpselt samasugust juttu on rääkinud ka üks eesti filmikriitik.

Teine filmirežissöör Katrin Laur, kes oli paar aastat Riho Mesilase kolleeg, mainis oma eluloo-intervjuus samuti aknakaudset põgenemisviisi. Riho olla Katrini jutu järgi “Viinis ajaloo- või mingi muu muusemi tualeti akna kaudu jalga lasknud”, põgenedes turismigrupist, kus ta Katrini sõnul pealegi täitis nuhi rolli. Viimane oli tõsi, kuid aknalugu kahtlane. Aknajutu tõeväärtus ja allika usaldusväärsus vajavad veel kaalumist.

* * *

Elu teine välisreis algas tal 1978. aasta kevadel. Eelmine oli olnud 1970. aastate algul, veel EPA-õpingute ajal tehtud Ida-Saksamaa-reis Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva rühma koosseisus.

Riho Mesilane:
Reis Läände algas jälle KGB-st. Umbes pool aastat enne otsis minuga kontakti üles KGB-mees, kes esitles end kui Ants Piirsalu. Et kuis mul nüüd läheb jne… Siis tuli ettepanek sõita turismireisile ja samal ajal pidada teistel eesti grupi liikmeil silm peal. Loomulikult nõustusin nuhiks hakkama – see tähendas põgenemisvõimalust. Mulle lubati tasuda osa sõidukuludest ja I klassi kajut.
Turismilaev Amur hiivas ankru Ukraina sadamalinnas Izmajilis reedel, 2. juunil. Laevasõit vaheldus maismaale viivate kõrvalepõigetega bussiekskursioonide näol ja kulges marsruudil Izmajil—Sofia–Budapest–Bratislava–Salzburg–Viin… Austriasse jõudis laev 13. juunil. Ahoi, Wien! “See oli esimene võimalus ja ma kasutasin seda,” pihtis Mesilane vähem kui aasta pärast ärahüpet Vaba Eesti Sõnas. Habe – nii teda eesti turismigrupis omavahel kutsuti – haihtus neljapäeval, 15. juunil, ja see juhtus tõesti väljasõidul Kunsthistorisches Museumi (Viini Kunstiloomuusem).
Täpselt ettenähtud kohtades tulime bussist välja ning vaatasime ettenähtud asju. Kahlenbergi mäelt avanes tõepoolest kaunis vaade linnale. Grupijuht loendas vaatajaid. Kõik vaatasid, kes vaatama pidid. (…)

Kuulus Wieni mets jättis siiski kehvema mulje kui kuulus Vändra mets Pärnumaal. Isegi metsaalune praht oli teistmoodi ja seda oli ka rohkem. Kui seda grupijuhile ütlesin, hakkas ta jälle näost lillaks minema, aga viimaks taipas ja vastas, et muidugi on N Liit kõige ilusam maa maailmas. Osteti väga head Austria jäätist, sest see oli odav. Ka mina ostsin jäätise ja ronisin esimesena bussi. Grupijuht naeratas tunnustavalt ning kukkus rahvast loendama. Bussis istusid kõik, kes istuma pidid. Alles järgmisel lugemisel pidi üks juba puudu jääma. Naeratasin ka grupijuhile õrnalt nagu veidi varem (veel laeva pardal) valveohvitserile. Ma ei sallinud toda vanameest, kes ikka kõige tobedamatel põhjustel läks lillaks ja kukkus räuskama. Eesti keelega oli tal märgatavaid raskusi. Igatahes kindel parteikaader. Gruppide juhtimine on sellistel elu eesmärgiks. (…)

Järgmine peatus oli Kunstiajaloo Muuseumi juures ja see oligi üks kavandatud kolmest põgenemiskohast. Juba Eestis õppisin pähe Wieni kesklinna plaani. Kunstiraamatutest teadsin ka saalide paigutust muuseumis. Kõik oli ette valmistatud nõnda hästi kui võimalik...

Väike eksitus ja viimane punkt grupijuhi kasuks. Seekord loendas ta ka bussist väljujaid. Loomulikult olid kõik kohal. Keegi ei saanud ju vahepeal aknast välja aurata. Grupijuhid selliseid asju ei mõista. Eestlased venisid ümber nurga peaukse juurde. Esimest korda andis tunda närvipinge. Sisenesin koos teistega ja läksin kõigepealt klosetti, kuna oli ka tõsine tarvidus. Väljudes olin äkki ootamatult rahulik nagu mõni James Bond...
Jutuotsa kokku võttes ei hüpanud Mesilane ära Viini kunstiloomuusemi WC kaudu, vaid astus rahulikult välja peauksest. Kust aga pärinevad kõik need väljakäigu-akna-lood?


Allikad: Riho Mesilase artiklisarjast “Rahvuslik meelsus on meil tugev”, mis ilmus nädalalehes Vaba Eesti Sõna 10.-17. mail 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007. Evelin Kivimaa rmt “Peeter Simm: eesti filmi partisan” (Tln, 2011, lk 71). Sulev Teinemaa intervjuu “Vastab Katrin Laur” ajakirjas “Teater. Muusika. Kino” 2007, nr 4, lk 5-14.

4.7.12

Ärahüppe järellugu

IX.
(2)


Turismilaeval Amur oli peale eesti oma ka vene ja ukraina gruppe. Eestist pärineva 40-liikmelise grupi juht, kompartei- ja ametiühingu-aktivist Rudolf Vingissaar (*1924) seletas kohe pärast Riho Mesilase ärahüpet Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomiteele (EKP KK), et Mesilane oli reisil kõvasti joonud ja sini-must-valget klotsersõrmust kandnud, mis tekitas halvakspanu ja mille ta kolmandal reisipäeval, st 4. juunil sõrmest ära võttis. Austriasse jõuti 13. juunil, reis pidi lõppema kümme päeva pärast. Habe – nii teda omavahel kutsuti – haihtus 15. juunil, ekskursioonilt Wieni kunstiloomuusemisse.

Kadudes muusemi vestibüülis sagivasse rahvamurdu, väljus Mesilane rahulikult peauksest, võttis takso ja lasi end sõidutada USA saatkonna juurde. Kümnekonna minuti möödudes puhkes paanika. Ametiühingutegelasest grupijuht andis sellest ülekuulajaile aru… Rudolf Vingissaar:
Viibides mõne minuti näitusel, märkasin grupi liikmete ülelugemisel, et keegi on puudu. Avastasin, et Mesilast ei ole. [---] Seejärel organiseerisin kohapeal Mesilase otsimisrühma, kuhu kuulusid veel Aleksander Juhanson jt. Kohe me ei saanud aru, mis on juhtunud Mesilasega. Sel ajal, mil otsisime Mesilast, jätkasid teised grupi liikmed muuseumi väljapanekute vaatamist. Otsisime Mesilast muuseumi ruumidest ja ümbrusest veel peale külastuse lõppu, kuid tulemusteta.
Kellegi saatis grupijuht Habet otsima isegi tualetti, kuid seal oli vaid turismigrupi austerlasest bussijuht, keda otsijad kohe hakkasid kahtlustama kaasabis põgenikule. Jaak Pählapuu, kes teiste hulgas oli Habet otsima saadetud, oli grupijuhile rääkinud, et WC-s oli ühe kabiini uks lukustatud. Tema nõudmisele see lahti teha – Mesilase otsimise eesmärgil – vastati muusemitöötajate poolt eitavalt. Kuid jätkame Rudolf Vingissaare 20. juunil 1978 EKP KK-le kirjutatud venekeelse seletuskirja tõlkega:
Kandsin kõigest ette turismi üldgrupi juhile Danilenkole, kes ühes teiste gruppide juhtidega lülitusid ka Mesilase otsimisse. Lõpuks, umbes poole tunni pärast teatas ta sündmusest NSV Liidu saatkonda Wienis.
Ungarlased Traiskircheni pagulaslaagris 1956
WWW.Mediathek.AT
Eesti kompartei keskkomiteest läks seepeale liikvele veidravõitu legend, nagu oleks Mesilane müstiliselt haihtunud Wieni kunstimuusemi tualeti kaudu ja lagedale ilmunud alles Ühendriikide suursaatkonnas. Tema valik taksosõidu (mitte kanalisatsiooni) kasuks oli mõistlikum ja ka palju lihtsam kui edasine asjaajamine USA saatkonna bürokraatidega, kes Riho Mesilase vastu mingit erihuvi tundmata andsid mehe varsti Austria politseile. Nii sai temast peagi veel üks asukas looduskauni Traiskircheni põgenikelaagris.

Siis aga, kui USA saatkonna ametnikud Mesilasega veel tutvust tegid, uuriti—vaadati Amuri pardal juba Mesilase kajutit. Siit avastati kaks kohvrit ja neist paar tosinat asja: peale musta pesu, lipsude, tuhvlipaari, kokkupandava vihmavarju jms oli seal ka N Liidu tollideklaratsioon ja viisa. Mees oli lahkunud, kaks kätt taskus.

Saades 19. juunil kokku N Liidu Wieni-saatkonna esindajatega 20km pealinnast lõunapool asuvas põgenikelaagris, nimetas Mesilane ärahüppamise põhjuse. Selleks pidas ta enda komparteist väljaheitmist viie aasta eest. Ta lisas vene saadikuile, et kõik need aastad oli ta otsinud välismaale pääsemise võimalust. Nagu tagantjärele võib lugeda N Liidu välisministeeriumi konsulaarvalitsuse 29. augustil 1978 koostatud kirjast toona Eesti NSV KGB-d juhtinud kindralmajor August Porgile, märkis Riho Mesilane sel kohtumisel ka oma soovi asuda USA-sse.

Üks Doonau-reisi naiskaaslasi tunnistas pärast KGB uurijale, nagu oleks Mesilane tol saatuslikul välissõidul kord teiste ees lõõpinud, et soovib neile varsti Ameerika Hääle kaudu head õhtut. Siis ei pöörand keegi sellele tähelepanu. Naeruümara telenäo tavaline lõõp.


Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

9.6.12

Perlustratsioon ja radioperehvat

X.

Sovetlik salateenistus lükkas käima kõik rattad, et teha kindlaks põgeniku järgmised sammud, mida ta vabadusse jõudes ette võttis. Muidugi oli neil sel alal igasugu varjatud abilisi.

Mesilase KGB-toimiku järgi otsustades tuli tõhusat abi näiteks postitöötajailt. Sõnumid priiusest olid ju kontrolli all! Üks toona võõraid kirju lugenu, nagu selgub, oli Tallinna peapostkontori juhataja asetäitja Malle Türk. Toompuiesteel asunud postitöötluskeskuses resideeriv Türk avas muuseas ka ühe Eesti tuntuma raadio-ajakirjaniku nimele tulnud saadetise. See jõudis Tallinna 29. augustil 1978.

* * *

Sel kirjaümbrikul polnud ei saatja nime ega tagasiaadressi. Nii tekib küsimus, miks pälvis just see Austriast saabunud ümbrik sm Türgi või tema alluvate tähelepanu. Ega postiteenistujate võimed ei saa üleloomulikud olla. Kas see oli puhas juhus? Teisisõnu, kas see võiks olla postiametniku professionaalne uudishimu, mis — olgu või mööndustega — lubaks võõraisse ümbrikuisse piiluda? Ei, normaalsetes oludes saab see huvi olla ainult ebaprofessionaalne. Võib-olla inimlik. Kuid näotu ja ebaviisakas… Vähe sellest, niisugune uudishimu oli ja on kuritegelik! Isegi nõukogulike seadustega oli tagatud postisaladus ja võõraste kirjade avamisel lasus keeld.

Siia vahele märkigem, et tol korral jäi postitöötajate spetsiifiline huvi Mesilase kirjade vastu karistamata. Eks süsteem olnud selline, okupatsioon, kommunistlik totalitarism jms… Kuid oletame, et see või teine seltsimees võeti vahele kümnekonna aasta pärast, näiteks perestroika ja demokratiseerimise ajal? Pärastpoole kaotas ehk koguni oma töö, näiteks siis, kui iseseisvus ja õigusriik said taastatud? — Ei, sedan'd küll juhtund pole.

Veel kolm kümnendit täitis sm Türk Tallinna peapostkontoris ja selle järglasasutuses juhtivkohti. Malle Türk (*1946, omandanud kaugõppes 1975 TPT postiside eriala; ja kui mõni harjumaalane tunneb oma kirjavahetuse saladuse rikkumise vastu huvi, siis pärige üle: sm Türgi praegused tf-nr-d on 6536212 ja 6047333) on oma tegevusest jätnud uuemaid märke ka eesti vabasse ajakirjandusse, vt nt Eesti Päevalehes (Tln) 1996. a 13/14. novembril: Tae Seppor, Küsiks justkui valest kohast; — 10. detsembril: Malle Türk, Peapostkontor vastab; EPL 25. novembril 1998: Oliver Rand, Postimaja vaikib; samuti SLÕ-s: 11. septembril 1998 Malle Türk, Eesti Postil uued sihtnumbrid — 4. detsembril 2000 Jaan Väljaots, Kes varastab kirjadest raha?

Hiljem askeldas seesama Türk veel postitöötlemiskeskuses / postikeskuses ning aktsiaseltsis Eesti Elektronpost. Viimane tegeles elektrooniliste kirjade väljatrükiga, ümbrikusse paneku ja postitamisega; ettevõte loodi Eesti ja Soome Posti tütarettevõttena 1995. Postinuuskurina oli Türk hinnatud seega ka Eesti Vabariigis, kui postiside-kontroll oli pisut paremini organiseeritud, märksa mehaniseeritum ja elektroonilisem kui vene ajal…


Malle Türk aastal 1999:
Postikeskus sorteerib kogu posti kõigepealt käsitsi. Siis on kohe tunda, kui ümbrikus on midagi peale tavalise kaardi. Nänni saatmiseks on kollased plastmullidest sisuga ümbrikud. Firmad lisavad jõulutervitustele näiteks pastapliiatseid. Kahtluse korral valgustab toll ümbriku läbi. (…) Kirjade sorteerimise masin ei lase läbi isegi sellist ümbrikku, mis sisaldab kirjaklambrit.

* * *

Kuid liigume tagasi aastasse 1978. Mida postinuuskur leidis? Ümbrikus oli, otsustades 1. septembri pärastlõunal koostatud “korrespondentsi võetuse ja vaatluse protokolli” järgi, südamlik läkitus Helgi Erilaiule, millel me eraelu kaitsvate tõkete tõttu pikemalt ei peatu. Läkituse all oli selgesti loetav Riho Mesilase allkiri koos tagasiaadressiga Otto Glöckel straβel Wienis.

Loomulikult ei komistatud peapostkontoris kirja otsa kogemata. Konkreetne korraldus tuli KGB-st, kes oli ärakargaja käekäigu pärast pehmelt öeldes mures. Kuigi selline sekkumine kirjavahetusse vahetevahel toimus seaduslikult, prokuratuuri loal, tuleb siiski lisada, et niisuguse läkituse saatja isiku tuvastamine, kus puudu on adressant, eeldas välisside täielikku järelevalvet, sealjuures kõigi üle piiri saabuvate ümbrike sisu üleuurimist ja ka süvenemist. Veel hullem asi selgub nn väljasõidutoimikuist. Sealt on näha, et KGB analüüsis inimeste erakirjavahetust ja pidas selle iseloomu üle ka arvestust. Kindlasti ei sõltunud siin kuigi palju ega õigupoolest üldse miski sellest, kas võõraste kirjade avamine toimus seadusega ettenähtud prokuröri-sanktsiooniga või ilma selleta, sest enamasti saadi läbi ilma. Sovetlik postiteenistus oli salateenistuse käepikendus. Mesilase juhtum andis siin rohkem kui ühe kinnituse.

Samalaadi protokoll koostati ka ühe teise ümbriku sisu kohta. See juhtus päev varem Pärnus. Seal sai protokoll vormistatud juba KGB kohaliku operatiivtöötaja leitnant Peeter Eesmaa (*1949) käega. Pärnu postimajas tuvastatud kiri oli adresseeritud põgeniku emale. See algas operatiivvolinik Eesmaa koostatud protokolli andmeil sõnadest:
Tere, ema!
Mul on mõningaid lootusi…
Kiri emale lõppes sõnadega:
Isegi surmahetkel ei kahetse ma midagi.
Riho, 16. augustil Wiener Neustadtis.

* * *

Samuti said juurdlusorganid Riho Mesilase vabaduspõlve alguse kaardistamisel abi Tallinna Raadiomajas välis-ringhäälingut seiravalt salajaselt eritoimetuselt. Sealt tuli KGB-sse ametlik kinnitus selle kohta, et põgenikku mainis lõpuks üks välisraadio ja nimelt Ameerika Hääl. Nagu Tallinna raadio (siis ER-i, praegu ERR-i) programmide peadirektori asetäitja Arno Kirt (*1939) kandis 1. septembril 1978 ette KGB-le, oli Ameerika Hääl eelmise nädala laupäeval, 26. augustil väliseesti kultuurikroonika raames ära toonud ühe Kanada eesti ajalehe sõnumi…

Ameerika Hääl:
… Vaba Eestlane teatab, et Austrias eemaldus ühest turismigrupist ja valis vabaduse Riho Mesilane, kes töötas teadustajana Tallinna TV-s. Ta on ühtlasi följetonist ja tema sulest ilmus mõni aeg tagasi üks teos Loomingu Raamatukogu sarjas.

* * *
Allikad: Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007; Kadi Talpsepa “Kirjapommitaja väldib postikeskusi” ajalehes SL Õhtuleht, 21. detsember 1999.

31.5.12

Suhkur ja hõbelusikas

Kaks katkendit Riho Mesilase vestest, mis ilmus EKP Tartu linnakomitee ja EKP Tartu rajoonikomitee, Tartu linna ja rajooni TSN-ide häälekandja populaarses rubriigis "Lugejaga vestleb". Ilmus ajal, kui autor oli 22-aastane.

[---] Plaanikindla majandamise, TTO jm tarkade asjadega harjunud inimene muutub üha ratsionaalsemaks, praktilisemaks. Ja võiks arvata, et ka meie mõistusliku tegevusega on kõik kenasti korras.

Tõepoolest, me võime osta üha rohkem ja paremaid tarbeesemeid. Toidumured on asendunud rasvumismuredega. Nii et tootmise--tarbimise sfääris liigume kiiresti edasi, õpime vigadest ja parandame neid.

Ent ega inimene oska muretult elada. Kui muresid pole, mõtleme need välja. Milleks muuks meile siis mõistus?!

Peamiseks on paljudele saanud hoiduda ebameeldivustest. See mure on ühine 10-aastasel koolipoisil ja keskealisel, elus eduasijõudval kodanikul. Ebameeldivustest hoidumiseks oleme aga valinud kõige ebameeldivama tee.

Püüdes säilitada oma heaolu ja närve, muutume teistele talumatuks. Meile vastatakse samaga. Tagasiside suleb meid ebameeldivuste nõiaringi. Ning meil on vähe aega, veel vähem tahtmist selle üle järele mõelda.

Mõelda endast pisut halvemini kui teistest, jagada teistele tunnustust -- see on meile kõige kasulikum, aga paraku ka kõige ebameeldivam. [---] ... Üks näide.

Väikeses maakoolis, kus ma mõned aastad õppisin, jagati söögi-vaheaegadel tasuta kuuma teed. Lusikas ja suhkrukott, kus nädala tagavara sees, olid igamehel kodunt ühes võetud. Ainult ühel tüdrukul oli hõbelusikas. Kaotanud selle kuhugi, süüdistas ta kaaslasi varguses. Lohutuseks andis õpetaja talle punase plastmass-lusika. See oli üsna nigela välimusega ja tüdruk nuttis leppimatult edasi. Siis ütles õpetaja: “Vaata, ainult sinul on selline lusikas, ainult sinul!” Tüdruk rahunes peaaegu silmapilk ja hakkas sõltumatul ilmel oma teed segama.

Küllap igaühel meist on mingi lusikas, millega rahuldame oma eneseuhkust.

Vahest kõige paradoksaalsem on meie käitumine sõprade ja perekonnaliikmetega. Saame aru küll, et peaksime olema ülimalt viisakad ja tähelepanelikud, aga tihti talitame vastupidi. “Ah, jutt või asi, mis sa tühja jahvatad!” ütleme oma parimale sõbrale või abikaasale. Võõrale vist mitte kunagi...

Sõprus olevat tingitud vaimsest ühtekuuluvusest, ühistest huvidest. Tegelikult hindame sõpru ainult sel määral, mil määral näeme neis omaenda peegelpilti, meie poolt hinnatud ning soovitud iseloomu-jooni.

Sel viisil suheldes jätame nii ennast kui teisi ilma tunnetest ja tunnustusest, mida me kõik siiski nii väga vajame.

Lõpetaksin tsitaadiga ühe tuntud psühholoogi [Alfred Adleri] raamatust. “Isik, kes ei ole oma ligimestest huvitatud, leiab elus kõige suuremaid raskusi ja teeb teistele kõige suuremat ülekohut. Selliseist isikuist tulenevad kõik ebaõnnestumised.”

Allikas: Riho Mesilane “Ühisest asjast” ajalehes "Edasi", 9. juuni 1972, nr 134 (6823), lk 1.

15.3.12

Kriitikule

Olen hariduselt loomaarst:
ise ravin ja kohitsen oma tiivulist hobust.

* * *

Kui mina kõnelen, vaikivad muusad.


* * *


Üks kriitik kirjutas mu esimese raamatu kohta, et selle autor ei armasta inimesi. Vale puha, ma armastan naisi ja iseennast, niisiis enam kui poolt inimkonda.


Allikas: Riho Mesilane, Aforisme. Sirp ja Vasar, 7. oktoober 1977 ja 10. märts 1978.

14.3.12

Konservatoorium. Laast.

Tahtsin konservatooriumi astuda, aga samas jäin mõtlema, millisest uksest peaksin astuma ja kuidas see maja üldse seestpoolt välja näeb. Kindlasti on seal puhvet, kus sisseastujaile pakutakse kuivanud võileibu ning eilset salatit... Just nende võileibade peale mõtlemine tegi mind nii kurvaks, et astusin “Ararati” baari, kus kohtasin kedagi heliloojat. Rääkisin talle Frédéric Chopini ja George Sandi armusuhtest, misjärel helilooja jäi väga mõtlikuks ja läks välja, tuli aga varsti tagasi. Nüüd palusin talt autogrammi ja uurisin ühtlasi seda võileibade asja. Konservatooriumis pidid päris head võileivad olema, nii et ma kindlasti astun sealt läbi, kui aega leian.


Allikas: Riho Mesilane “Konservatoorium” Edasi, 6. aprill 1974.

22.2.12

Vale lühikesed jalad

XIX.

Huvi Eesti arengute vastu ning kursisolek seal toimuvaga olid Rihol nagu veres. Ta luges Eesti NSV trükiseid ja kuulas kolleegidest sagedamini ka siinset raadiot (ER/ERR-i). Kui ei õnnestu endal Tallinna lainele häälestada, rakendas RFE—RL-i tehnikute abi, kes vajadusel tegid eesti toimetuse jaoks Tallinna raadiosaateist salvestusi.

Propaganda ja tegelikkuse lõhe mõõdistamine, pidev ja päevakajaline sekkumine Eesti ellu põhjustasid tema vastu mõistetavalt vaenu kompartei ja KGB leeris. See ei tee küll Mesilasest ainsat RFE—RL-i eesti toimetuse kaastöölist, kelle pärast ideoloogiarinde lõukoerad nii oma sünnimaa kui ka N Liidu meedias alatasa lõrisema kippusid. Propagandistlikke vastulööke kogesid 1970.-1980. aastail paljud hilispagulased, kes välisringhäälingus esinesid.

Kui nende aastate laimulugusid uurida, peeti üsna prominentseks ka Kristi Tammikut. Vahel olid Kristi ja Riho rünnakuobjektideks korraga. Näiteks jaanuaris 1983, kellegi O Laine, A Trušini nime all kakskeelses Õhtulehes ilmunud sõimuloos «Vale lühikesed jalad», kus paari veeruni venitatud ebamäärase jutu järel, nagu räägiks Vabadusraadio eesti keeles igal õhtul kaks korda “unejuttu”, asuti välisraadio kaastööliste Terrase, Tammiku, Mesilase “kirjude elukäikude” n-ö paljaksvõtu juurde.

Kui nüüd otsida järjepidevusliini nii, nagu E(NS)V-liku poliitkombestikule kohane, mitte eesti, vaid ikka vene ajaga siis võiks — ja mitte rohkem kui üksnes oletada — midagi ka selle isiku kohta, kes kunagi Laine ja/või Trušini pseudonüümi taha peitu puges. Iga eritlusvõimega lugeja, kes suvatseb jälgida sessamas lehes püsivat jäika suhtumisjoont, pseudoinfoga opereerimist, kuulujuttudega lahmimist, intrigeerimist — ja seda kõike just omaaegsete välishäälte suhtes, ei saa mitte märgata sirgjooneliselt… Tõnis “Soovid-Soovid-Soovid” Erilaiule (*26. IX 1943) osutavat konstanti. Oma ajal oli just Erilaid too teistest enam muusikale ja muusikutele spetsialiseerunud, juba 1971. aastat ÕL-i ja selle reklaamilisa juures töötav jõud, kes oma nime all leheveergudel oli Jossif Kobzoni jpt välismaiste estraadisolistide maaletooja ning samal ajal toimis Tallinna raadio noortesaadete DJ-na. Tema ongi see, kes teatud märksõnade, nagu Vabadusraadio või Ameerika Hääl, peale ÕL-i toimetustoolist iga kord justkui vedrujõul psühholoogilise sõja ammu puistunud tandrile tagasi kargab.

Sarnaseid pingutusi välismaiste saadete usaldatavuse vähendamiseks ja kuulajaskonna eksitamiseks oli ka sovetiajal tõesti raske mitte märgata. Vaba maailma kõiki toekamaid ringlevijaamu ja eeskätt Müncheni raadiot iseloomustati neis kui CIA filiaali ja nende töötajaid näidati kas ameerika või mitme teise riigi salateenistuse agentide, moraalitute inimeste, joomarite või suisa roimaritena. Eestis ründasid RFE—RL-i kõige räigemalt nädalalehe Kodumaa varjunimede või hoopis nimeta autorid. Veel üks neist salapärastest autoritest, keda siinkirjutajal on õnnestunud tagantjärele — seekord ilma oletusteta kindlaks teha, oli Eesti kompartei KK, Eesti TV, ETA ja mitmete ajalehtede kaudu välispoliitiliste loengute tõttu ülihästi tuntud ja unustamatu propagandavirtuoos Vambola Põder, kes nimetatud lehes juulis 1977 vastas kellegi välismaise lugeja küsimusele – kas N Liit kardab ideede võitlust, et neid raadioid ühtelugu manab ja summutab?
“Te nimetate raadiojaamu Vaba Euroopa ja Vabadus informatsioonivahendeiks. Nende raadiojaamade tegevusest on teada liiga palju, et selle definitsiooniga nõustuda. Raadiojaamad Vaba Euroopa ja Vabadus loodi Luure Keskagentuuri [CIA] algatusel Külma sõja aastail. Peab olema ülimalt lihtsameelne uskumaks, et Luure Keskagentuuri innustas seejuures soov õnnistada sotsialismimaade kodanikke värskete päevauudistega. Luure Keskagentuuri ametimehed juhivad nende raadiojaamade tegevust praegugi ning valivad oma kaastöölisteks kodumaalt põgenenud fašistide käsilasi jt kodumaareetureid. Need tegelased ei tee saladust oma eesmärgist – muuta kehtivat korda sotsialismimaades. Ja ka USA valitsus, planeerides käesoleval ajal välismaale mõeldud Ameerika raadiosaadetele määratud assigneeringute tunduvat suurendamist, põhjendas seda kongressi ees vajadusega intensiivistada nende propagandaorganite tegevust rahvusvaheliste kriiside puhul. Seega siis – mitte informatsiooniorganid, vaid kriisipoliitika tööriistad…”

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

6.2.12

Ükskord kaome niikuinii

KRIISITARKUS:

… Linnas minestavad inimesed toidusabas, külas kaovad lukustamata lautadest sigudikud ja keldritest moosipurgid. Jääb vaid oodata, millal põrutatakse sisse valuutapoodide väljakutsuvalt hiilgavad vitriinid ja algab tõeline möll.

Nii arutles Riho Mesilane Edgar Savisaare valitsuse lõpuajal, jaanuaris 1992. Niiöelda võttis kätte ja pruukis suud olukorra kirjeldamiseks ja oma prognooside esitamiseks, sest targemate asjatundjate mõistlikke lahendusi polnud talle siis veel silma hakanud.

Samal ajal, kui ilmus see lugu (+/-1 päev), käis valitsuse esimees televisiooni võttegrupi saatel lahti murdmas Ääsmäe võiladu… Kui aga kriisi järgmise tähisena tulid Tallinnas kasutusse ka leivatalongid, ei õnnestunud valitsusjuhil enam saada Ülemnõukogult vajalikku toetust plaanile kehtestada Eestis eriolukord. Savisaar võitis parlamendis küll umbusaldushääletuse, ent pärast seda, 23. jaanuari hommikul, astus kogu valitsusega tagasi.

Tollane kriis, milles süüdi oli muidugi mitte Savisaar üksi, sai Mesilase kodukootud graafiku järgi alguse umbes 1987 ning üle lähtejoone pidi majanduskasvu kõverjoon jõudma taas aastal 1996. Et Eesti polnud aga suletud süsteemis, siis oli Mesilane kindel mingisuguse lahenduse saabumises niikuinii, ka meist sõltumatult…

UTOPISTIDELE:
Veel vastse vabaduse ja rahvusriigi uimas unustab nii mõnigi […] kibeda tõsiasja, et varem peale sunnitud kommunistliku internatsionalismi asemele saame parimal juhul majandusliku ja poliitilise integratsiooni, kui tahame moodsasse Euroopasse. Ka amerikaniseerumine või suurema sugulasrahva mõjul kerge soomestumine võib meid teatud määral kaitsta venestamise eest, aga rahvusriigi utoopia hellitamise asemel tuleks pigem hoolitseda juba loodud kultuurivara säilitamise eest.

Tulevik võib tuua paljugi, mis on Made in Estonia, aga midagi meile ainuomast enam juurde teha ei saa. […] Aktiivses rahvusvahelises suhtlemises lihvitakse ja jahvatatakse meid tulevikus sõmeraks. Ükskord me kaome niikuinii! Ja me kaome kurikuulsalt ajaloo näitelavalt eriti kähku sel juhul, kui ei õnnestu praegusest kriisist mõistlikul viisil jagu saada.

ÕPPIGE INGLISKEELT! Mesilane süstis lõpuks ka nõelatäie optimismi — pidamaks rahvana vastu pisut kaugema ja helgema tulevikuni:
Väliseestlaste noorema põlvkonna kogemused näitasid juba paarkümmend aastat tagasi [ehk 1970-kümnendi algul], et võõras keskkonnas ja eri riikides elavad eestlased saavad isekeskis suhelda ja rahvuskultuuri kuidagimoodi säilitada inglise keele abil. Meile varem pealesunnitud vene keelel ei ole juba üksnes erineva tähestiku tõttu tulevikus vähimatki võidulootust. Kes praegu inglise keelt ei õpi ega seda oma lastele ei õpeta, see pikendab kriisi kogu maal.

Allikas: Riho Mesilase arvamusveerg nädalalehes “Maaleht” 16. jaanuaril 1992 — “Jaak, kurat! Jalad juba põhjas…” Maaleht nr 3(225), lk 3; vt sama lehenumbri PDF-faili.

4.2.12

Koosseisutäiendus. Ja viktoriin.

OLÜMPIAREGATI imelise aasta 5. augustil sadas nukuvabariigi ENSV nukuvalitsuse vastavasse osakonda otse Kremlist ja eripostiga 4 päeva varem Tallinna läkitatud kiri. Nõudega seada kohalikus teleraadiokomitees — tänases mõistes ERR-i juhatuses — sisse uus, KGB kaastöötajale sirmiks sobiv töökoht. Rahastada lubati Moskvast.


KIRI:
Eesti NSV Ministrite Nõukogule                                T. SALAJANE

N S V L -i    M I N I S T R I T E    N Õ U K O G U

KORRALDUS
Nr 1511-rs 1. augustist 1980. a.
Moskva, Kreml

VÄLJAVÕTE

       1. Viia koosseisu täiendav ametikoht:
       Eesti NSV Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee — välissuhete sektori juhataja.
       NSVL-i Rahandusministeeriumil eraldada Eesti NSV Ministrite Nõukogule näidatud ametikoha ülalpidamiseks vajalikud assigneeringud.
       2. Määrata kindlaks, et käesoleva korralduse punktis 1 ettenähtud ametikoht täidetakse NSVL-i KGB kaastöötajaga.

NSVL-i Ministrite Nõukogu
Esimehe at. N.[-ikolai] Tihonov [Tihhonov]

VIKTORIIN:

• Kes sai(d) välissektori juhataja ametinime taha varjuva(te)ks KGB töötaja(te)ks)?
• Millal lõppes tema (nende) töö?
• Millega tegeleb (tegelevad) ta (nemad) täna?


Allikas: Eesti Riigiarhiiv