26.2.13

Spioonid, luurajad ja nuhid. Esimene osa.

Oi, Raimu, Raimu! Kas teie ei ole tõesti kuulnud, et Vabaduse Raadio oli algusest peale USA spionaaži-operatsioon?
Vanemuurija Kruusma rõhutatult familiaarne pöördumine oli mõeldud mehele üle laua. Mõned aastad Müncheni raadios töötanuna soovis too nüüd Eestisse asuda, mistap pidi vähemalt tänase, 1979. aasta juulikuu pühapäeva palava pärastlõuna KGB halli kontorihoone ülakorrusel ära kannatama. Et ta imestav kulmukergitus paistaks vähem teeselduna, heitis major Kruusma ülekuulatava ette paar tunamullu Moskvas ilmunud raamatut, mis ta sõnu pidid kinnitma.

* * *

Ikka ja jälle korrati siin sama propagandalegendi. Kuidas Nõukogude kodanik Juri Marin mitu aastat töötas Vabadusraadios (RL) ning uuris üksikasjalikult selle asutuse hoolikalt varjatud sünget tausta. Tema hangitud dokumendid olid kinnitanud NSV Liidu pädevaile organeile varem kogutud tõendeid teise sarnase Müncheni raadio Vaba Euroopa Raadio (RFE) kohta tolle endiste töötajate kaudu, kes samuti olnud luureohvitserid. Neid n-ö rajaleidjaid ideoloogilise diversiooni vaenulikku keskusse oli kolm: kapten Andrzej Czechowicz Poolast, Pavel Minařík Čehhoslovakkiast, major Hrisan Hristov Bulgaariast.

Nad esindavad oma ajastu tuntud, ehkki üksteisest erinevaid juhtumeid. Aga mis seda kolmikut idabloki teistegi kuulsate luurajatega ühendab, on kõigi otsene osalus Ida—Lääne teabesõjas, osavõtt sala- ja avalikest üritusist kindla eesmärgiga — tõkestada vaba teabevoolu. Ehk lühidalt — aktiivmeetmed ja kontrpropaganda. Veel lühemalt öeldes on nad kõik agitprop-luurajad. Nende abiga püüti usutavalt täita kommunistliku kontrakampaania puuduvat lünka.

Vabadusraadio moodi alternatiivmeedium oli parim vastus kurjusimpeeriumi Suurele Valele. Lääne leiutisele vastamiseks polnud aga küllalt Ida meediakampaaniast, ei piisanud ausast võistlusest raadiouudiste ja kommentaaridega, jäi väheks petturlikest dokumentaalseriaalidest ja kuuldemängudest RL-i või RFE vastu, mida samuti püüdlikult tehti pea igas kommude käsutatavas ringhäälingujaamas — Praha Raadiost Majakini, Bakuust Minski ja Tallinnani… Nagu see eetrirünnak 8. septembril 1973 E(R)R-is, kus ENSV teeneline kultuuritegelane ja kommentaator Ivar Trikkel hoiatas:
… Meie kontinendi psühholoogilise kliima parandamiseks on hädavajalik likvideerida Euroopas Külma sõja raadiojaamad Vabadus ja Vaba Euroopa…
Järgmise viisaastaku koordineeritud kava kohaselt võtsid NSVL-i ja ČSSR-i välisluureasutused ette RFE ja RL-i kompromiteerimise ühisürituse sihiga teha nende tegevusele Lääne-Saksamaal viimaks lõpp. Aga Müncheni raadiod elasid üle nii tolle kui ka tulevad viisaastakud.

Peale RFE—RL-i + tänuliku kuulajaskonna jäi Külmas sõjas kui mitte terveks, siis ellu ka vaenulik vastasrind. Suur osa RFE—RL-i sihtmaist või sealseist massilõitadest on endiselt just nende järglaste ja kasvandike käes. Kas viimaste abiga või ilma, aga prosovetikust propagandalegendist on üle sajandipiiri taritud ka müüt Müncheni spioonipesast. Nii ärgas on Eestiski veel kujutluspilt, justkui oleks Vaba Euroopa Raadios Müncheni pruuliga õlle abil loputatud kõrist alla CIA priskeid pirukaid. Sarnaste vihjete tagamõte oli ja on jätkuvalt sisendus, et Müncheni raadiod on USA salaluurelt saanud peale raha ka inspiratsiooni. Niihästi enne kui pärast pööret 1971-1972, mil raadio rahastuskanal USA välisluure keskameti (CIA) haldusest eemaldati. Seal oligi punaste valedekangas too rebend, mida Moskva soovi kohaselt kokku nõeluda üritasid tema käsualused salateenistused.

Kevadel 1965 oli Poola Rahvavabariigi siseministeeriumi julgeoleku-ametil (Służba Bezpieczeństwa) läinud õnneks sokutada oma mees Müncheni raadiosse. Salajase töölähetuse pälvis Andrzej Czechowicz (*1937). Saksamaal teenistust otsiv õnnekütt oli tülitanud ühtviisi nii RFE-d kui ka Poola sõjalist missiooni Berliinis. Viimases ei soostutud teda elatise leidmisel enne aitama, kui Czechowicz näitas äsja talle saabunud kirja. See oli toonud RFE-st rõõmustava sõnumi talle sobiva töökoha vabanemisest…

Ehkki Czechowiczi jaoks päris raadiotööd pakkuda polnud, meediaanalüütiku koht RFE uurimisosakonnas talle kui ajaloolasele viimaks leiti. Kommunistliku salaluure ülesande, milleks oli RFE poola kartoteegi kopeerimine (30 tuhat kaarti) ja Poolas tegutsevate korrespondentide (neid oli sellal pool tuhat) tuvastamine, täitis ta edukalt. Viieaastase luuretöö järel, märtsis 1971 kutsuti Czechowicz ära. Peatselt läks Varssavis käiku tema osalusel RFE-d "paljastav" kampaania. See hõlmas paari aastat kihutusreise üle Poola, käitiste töökollektiivide ja koolide väisamist. Mehe ja julgeolekuameti ühistooteina ilmusid Poola raadio saatesari “Kapteni tagasitulek” (Powrót kapitana, 1971) ja raamat “Seitse rasket aastat” (Siedem trudnych lat, 1973), kus valed algasid juba pealkirjast. Raamatu tõlked levisid Ida hemisfääris laialdaselt, ka vene keeles Семь трудных лет (M, 1975, 272lk). Laimu tipuks oli ameeriklaste süüdistamine, nagu hoiaks nad leival natsikollaborante. Czechowiczile omistati RFE-aastate eest kaptenikraad — tekitamaks ilmset allusiooni kpt Klossi seiklusiga telesarjas “Kaalul on rohkem kui elu”. Mõni aasta hiljem, juba eru-kolonelleitnandina saadeti ta sekretäriks Poola saatkonda Mongoolias.

Pavel Minařík (*1945) on ainus idabloki luuraja, kelle kohta on teada, et teda valmistati ette raadiotööks spetsiifiliselt RFE-s. Koju naastes tõsteti temagi kapteniks, aukraad oli jäägitult teeneline. Tagantjärele tuli Čehhimaa justiitssüsteemil tegelda kpt Minaříki teenistusasjaga tervelt poolteist kümnendit. Aastal 1993 mõisteti ka neljaks aastaks vangi, sisuliselt diversiooni eest. Nimelt oli Minařík Čehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi siseministeeriumi julgeoleku-teenistuse (StB) agendina Praha kevade veteranist pagulast mängides imbunud Lääne-Saksamaale ning tegutsenud 1970-1975 diktori ja toimetajana RFE-s. Kommunismiroimade dokumenteerimise ja uurimise komisjoni poolt kohtule antud dokumentide ja tunnistuste järgi läkitas Minařík sel ajal StB peakorterisse vähemalt kolm kavandit plahvatuste korraldamiseks Müncheni raadiomajas. Ent karistust kandma ta ei asunud…


Kapten Minaržiiki ja ta luuretööd ülistav pseudopatriootlik levilaul
Dopis Svobodné Evropě” (Kiri RFE-le) Josef Lauferi ja ansambli Golem esituses — taustaks ČTV mustvalge arhiivifilm Pavel Minariki 29. jaanuari 1976 pressikonverentsist RFE-s luuramise tulemusist


Ülemkohus otsustas aprillis 2007 mitte lugeda kuriteoks pommipaneku k a v a n d a m i s t  Minaříki poolt. Vahepeal, veebruaris 1981 RFE tšehhi toimetuse akna all plahvatanud ja nelja inimest vigastanud lõhkelaengu pani tõesti sootuks teine mees — Carlose ehk Šaakali grupeeringusse kuuluv läänesaksa terrorist Johannes Weinrich ning selle terroriakti selget seost StB-ga tuvastatud ei ole. Ida-Saksamaa Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MfS-i ehk Stasi) pabereist selgus, et Carlose terrorigruppi rahastas ja toetas selle pommirünnaku korraldamisel hoopis Rumeenia.

Kümmekond aastat RFE-s töötanud Hristo Hristov on Bulgaaria agitpropi ülespuhutud nimi, kus mingeid tegusid taga ei ole, mistap teda kodumaal peetakse  n u r i l u u r a j a musternäidiseks: Хрисан Христов — провалил се български разузнавач. Et igal teisel idabloki salaluurel oli Viinis oma mees, siis ei tahtnud alla jääda ka Bulgaaria Rahvavabriigi riiklik julgeolek. Nii toodigi telesse ja demonstreeriti "Suurt luurajat Hristo Hristovit!" kõigile nagu tolmuahvi. Polnud temast ei spiooni ega luurajat, ainult hädine kelner Veneetsiast. Üks Bulgaaria endisi majanduspõgenikke, kes maandus lõpuks Austrias ning 1976 teatas ootamatult, et oli Vabas Euroopas töötanud luureteenistuse majorina, ülesande täitnud ja tagasi tulnud. Tema kirjutiste pärisautoriks oli parteilaulik Vladimir Kostov, üks Lääne-vastase ideoloogiarinde eesliini-mehi Bulgaarias. Hristov on tuntud ka joodikust hasartmängurina, kes väga paljudele on külma teinud.

Ilmselt järgis Bulgaaaria salateenistus vanema venna eeskuju ja keskendus SMERŠ-i stiilis "märgadele asjadele", kõrvaldades teise leeri läinud pagulasi mürgigaaside ja -kuulide, õnnetusjuhtude lavastamise ning kidnäpper-tiimide abil. Igatahes sattusid Nõukogude ja Bulaaria agendid Müncheni raadioisse palju juhuslikumalt kui Poola ja Čehhoslovakkia luurajad. Et ühe värbamisvõttena kuulus sovetlikku spionaažitraditsiooni ka sugulussidemete ärakasutamine, siis pärast 1950-ndit rakendati seda juba mõrtsukatööst märksa sagedamini ka RL-i personali suhtes. Nii juhtus talvel 1965-1966 oma laevade pardailt Läände karanud meremeeste Oleg Tumanovi ja Juri Mariniga, kellest esimene oli põgenedes 21-, teine 36-aastane; arvatavasti värvati kumbki tagasi vastavalt 1972. ja 1967. aastal.

Radio Svoboda peatoimetaja Tumanov (1984)
Jõudsaima karjääriga KGB agent vene toimetuses,
kes korruptsiooni-kahtlustuse tõttu küll
jäi ilma õigusest honorare määrata.
Siis värbas Oleg Tumanov (*1944) peagi ka ühe oma kaaslanna. Aga tema teine naine ja nende ühise tütre ema võeti mehe tagasihüppe järel sakslaste poolt kinni… GRU agendina! Suvel 1986 esines Tumanov sageli idabloki lõitades ning järgnevail aastail sai ta APN-i ja NSVL-i teleraadiokomitee sine cura kontrpropaganda-spetsiks.

Tagasivaates selgus Münchenis, et peale muu varastas Tumanov RFE—RL-i kaastööliste nimistuid, kogus raadio vene personali kohta isiklikku taustateavet ja edastas kõike seda N Liitu. Näiteks 1974 tarnis ta KGB-le tosin köidet teavet, mõni pabereist vilksas ekraanile toonases propaganda-dokumentaalis Radiodiversant. Ent pärast sedagi jätkus luurajaelu tal Münchenis veel 12 aastat.

* * *

Ida-Euroopa koordineeritud propagandakampaania üldsiht oli kujutada Müncheni raadiorüütleid sotsialsmileeri õõnestajate ja pingete üleskruvijatena. Seega ohuna maailmarahule. Sekka kostis RFE—RL-i süüdistamist koguni terrorismis… Sama viisijupi on tänaseks üles korjanud Iraani islamimeelsed meediumid nende oma külmas sõjas Läänega RFE—RL-i ja BBC pärsiakeelsete teenistuste kaastöölisi spioonideks kuulutades. Miski ei saa kaugemal olla  t õ e s t ,  mida autoritaarseil võimudel on lihtsalt valus taluda.



Allikad. Müncheni-aegse RFE—RL-i julgeoleku-osakonna ülema ja Praha-aegse turvakonsultandi Richard H Cummingsi raamat, uurimused, blogi ja ettekanded: Cold War Radio (Jefferson, 2009, 320lk), International Terrorism and the Cold War 4. jaanuarist 1996 jmt. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes Harjumaa/Harju Elu 15. juuni... 6. november 2007. Andrzej Krajewski Szpieg w Wolnej Europie ajakirjas Newsweek Polska 21. märtsil 2011. Praha Raadio 30. aprilli 2007 uudis Příprava atentátu na Rádio Svobodná Evropa končí bez trestu. Atanas Panajotovi 16. jaanuari 2008 intervjuu Blitz-Showle. KGB värbamisvõtteist hõimlaste abiga vt Leonid Mahlise kirjutist Na Svobode s čistoj sovest'ju ajalehes Совершенно секретно nr 4 (206) 1. IV 2006. Ralf R Parve “Oh seda lolli eesti elu!” ajalehes “Kesknädal” 16. jaanuaril 2008.

1 comment:

Holger Kaljulaid said...

Seal oligi rebend selles punaste valedekangas, mida Moskva oma käsualuste salateenistuste pingutusil üritas kokku nõeluda...

Näiteks kommunistliku agitpropi valedest RFE—RL-i kui "spionaažikeskuse" kohta olgu 1976. aasta veebruaris ilmunud TASS-i teade, kus kommenteeriti Lääne-Saksamaa ajakirjanduse vastukajasid Pavel Minaříku pressikonverentsile:

"Kui [RFE ja RL-i] maskeerimine muutus juba võimatuks, anti raadiote finantseerimine [1973. aastal] formaalselt üle sel otstarbel Washingtonis moodustatud Rahvusvahelise Ringhäälingu Nõukogule [BIB], summasid aga hakkas assigneerima Ameerika Kongress. Mis siis peale sildi on muutunud? Luure Keskagentuuri agendid töötavad nendes raadiotes tänase päevani. Luure Keskagentuuri või Ameerika sõjaväeluure ohvitserid moodustavad raadiopersonalist 60%."
(Vt V[ladimir] Gontšarov, LKA tegelase selgitused. Noorte Hääl, 13. veebruar 1976.)