Ükskord kaome niikuinii

KRIISITARKUS:

… Linnas minestavad inimesed toidusabas, külas kaovad lukustamata lautadest sigudikud ja keldritest moosipurgid. Jääb vaid oodata, millal põrutatakse sisse valuutapoodide väljakutsuvalt hiilgavad vitriinid ja algab tõeline möll.

Nii arutles Riho Mesilane Edgar Savisaare valitsuse lõpuajal, jaanuaris 1992. Niiöelda võttis kätte ja pruukis suud olukorra kirjeldamiseks ja oma prognooside esitamiseks, sest targemate asjatundjate mõistlikke lahendusi polnud talle siis veel silma hakanud.

Samal ajal, kui ilmus see lugu (+/-1 päev), käis valitsuse esimees televisiooni võttegrupi saatel lahti murdmas Ääsmäe võiladu… Kui aga kriisi järgmise tähisena tulid Tallinnas kasutusse ka leivatalongid, ei õnnestunud valitsusjuhil enam saada Ülemnõukogult vajalikku toetust plaanile kehtestada Eestis eriolukord. Savisaar võitis parlamendis küll umbusaldushääletuse, ent pärast seda, 23. jaanuari hommikul, astus kogu valitsusega tagasi.

Tollane kriis, milles süüdi oli muidugi mitte Savisaar üksi, sai Mesilase kodukootud graafiku järgi alguse umbes 1987 ning üle lähtejoone pidi majanduskasvu kõverjoon jõudma taas aastal 1996. Et Eesti polnud aga suletud süsteemis, siis oli Mesilane kindel mingisuguse lahenduse saabumises niikuinii, ka meist sõltumatult…

UTOPISTIDELE:

Veel vastse vabaduse ja rahvusriigi uimas unustab nii mõnigi […] kibeda tõsiasja, et varem peale sunnitud kommunistliku internatsionalismi asemele saame parimal juhul majandusliku ja poliitilise integratsiooni, kui tahame moodsasse Euroopasse. Ka amerikaniseerumine või suurema sugulasrahva mõjul kerge soomestumine võib meid teatud määral kaitsta venestamise eest, aga rahvusriigi utoopia hellitamise asemel tuleks pigem hoolitseda juba loodud kultuurivara säilitamise eest.

Tulevik võib tuua paljugi, mis on Made in Estonia, aga midagi meile ainuomast enam juurde teha ei saa. […] Aktiivses rahvusvahelises suhtlemises lihvitakse ja jahvatatakse meid tulevikus sõmeraks. Ükskord me kaome niikuinii! Ja me kaome kurikuulsalt ajaloo näitelavalt eriti kähku sel juhul, kui ei õnnestu praegusest kriisist mõistlikul viisil jagu saada.

ÕPPIGE INGLISKEELT! Mesilane süstis lõpuks ka nõelatäie optimismi — pidamaks rahvana vastu pisut kaugema ja helgema tulevikuni:

Väliseestlaste noorema põlvkonna kogemused näitasid juba paarkümmend aastat tagasi [ehk 1970-kümnendi algul], et võõras keskkonnas ja eri riikides elavad eestlased saavad isekeskis suhelda ja rahvuskultuuri kuidagimoodi säilitada inglise keele abil. Meile varem pealesunnitud vene keelel ei ole juba üksnes erineva tähestiku tõttu tulevikus vähimatki võidulootust. Kes praegu inglise keelt ei õpi ega seda oma lastele ei õpeta, see pikendab kriisi kogu maal.

Allikas: Riho Mesilase arvamusveerg nädalalehes “Maaleht” 16. jaanuaril 1992 — “Jaak, kurat! Jalad juba põhjas…” Maaleht nr 3(225), lk 3; vt sama lehenumbri PDF-faili.

Essee. Esimene osa.

If all printers were determined not to print anything till they were sure it would offend nobody, there would be very little printed. *

Benjamin Franklin

Naiivne oleks lugeda moraali inimestele, kes inimlikku moraali ei tunnista. **

Stalin

Ma ei ole töökas nagu mesilane. Olen Mesilane suure algustähega.

Riho Mesilane

Vaimu ilmumine

Essee jätkub siin

Tsitaadi tõlge, algupärand ja allikad:
* Eestikeeli: Kui kõik printerid otsustaks mitte midagi printida, kuni nad pole kindlad, et see ei solva kedagi, siis oleks väga vähe prinditud. (Google'i tõlge 1.11.2011) Allikas: Benjamin Franklin “Apology for Printers” (1730)
** Venekeeli: Наивно читать мораль людям, не признающим человеческой морали. Из Отчетного доклада Генерального секретаря ЦК ВКП(б) Иосифа В. Сталина на XVIII съезде ВКП(б) (10.3.1939)

Essee. Teine osa.

Marksistlik dialektika võiks meile selgitada, et töökas inimene on lihtsalt  p r o d u k t i i v n e  p ä e v a v a r a s. Nii minagi… Juba aastaid olen kavandanud mingit pikemat lugu, näiliselt sügavamõttelise pealkirja all  “V a l g u s e  v a r j u s”  … Eks ole, kõlab nagu  t õ d e   j a   õ i g u s!  On jäänud vaid tilluke vaev, kirjutada 1000-leheküljeline romaan, mida keegi lugeda ei viitsi. Kuulsaid kirjanikke on nüüdseks siginenud sellisel hulgal, nagu sadakond aastat tagasi võis kokku kraapida keskpäraseid. Isegi tõelisi maailmakuulsusi ei jõua maailm enam tunda. Milleks siis veel Parnassile pürgida?! Ja kuidas on nn missioonitunnetusega? … Jossif Stalin kahtles moraalilugemise väärtuses ja ajas oma asjad suurepäraselt korda. Benjamin Franklin ilmselt pidas vajalikuks teksti ründavat suunitlust. Kuid rünnak ahistab ründaja tegevusvabaduse kirjastaja mängureeglitesse. Jäägu siis paremad palad kirjutamata ning tõepoolest   v a l g u s e   v a r j u.

Essee jätkub siin

Jutuallikas: Riho Mesilase “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Essee. Kolmas osa.

Kultuuripuudusega võrreldes tekitab kultuuriküllus hoopis suuremat masendust. Parafraseerides ühe Hitleri-aegse tuntud tegelase ütlust, väidan järgmist:

Kui kuulen sõna  k u l t u u r,  siis haarab mu käsi — mitte püstolikabuuri vaid —  õ l l e k l a a s i  järele!

Kes soovib, lakkugu pealegi erutusepiisku elukutseliste erutujate nägudelt — poeletile pillatud kaanehinna-rublade, -markade või -dollarite eest. Mis nüüd Eestisse, eesti kirjandusse ja eestlastesse puutub, siis iga enam-vähem haritud või vähemalt koolitatud eestlase salaunistuseks näikse olevat  v ä h e m a l t   ü h e  raamatukesega mahasaamine, kestku sünnitusvalud pealegi aastaid, olgu tulemuseks pealegi kirjanduslik abort. Nii olen minagi ühe “Loomingu” Raamatukogu vihiku õnnelikuks emaks — vabandust! — siiski  i s a k s  saanud, aga seejärel ka otsekohe taibanud, et õigem on preservatiiv pähe tõmmata ja vait jääda. Onanism ei tähenda ilmtingimata grafomaanilisi kalduvusi, küll aga vastupidi. Nii jääb minult ka täna tulemata mingi oluline  k u l t u u r i s õ n u m, mida heasoovlik lugeja ehk juba haigutades ootab. Valguse varjust üldist kirjanduslikku sebimist jälgides olen aga tuvastanud järgmise seaduspärasuse: kui kodueestlased koguvad rohkem raamatuid ja vähem kirjanikke, siis väliseestlastega on jällegi vastupidi. Lahedamate avaldamisvõimaluste tõttu on Välis-Eestis vist peagi rohkem kirjanikke kui lugejaid. Praegu  e l a v a d  ja aktiivsed lugejad peavad toime tulema nii  e l a v a t e  kui ka juba  s u r n u d  kirjanikega.

Essee jätkub siin

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Essee. Neljas osa.

Kuid võtkem korraks üldisemalt… Lihtsustatud käsitluses võime pidada  k u l t u u r i k s  vaid kaunite kunstidega õiendamist, jättes selguse mõttes kõrvale inimliku isemõtlemise—tegemise muud valdkonnad. Ja nii avanevadki meie selginud silmade ees  k u l t u u r i  p a r a s i i t l i k  j a  i n i m v i h k a j a l i k  o l e m u s. Miks siis imestada, kui üks haarab püstoli, teine õlleklaasi ja kolmas kokaiini järele. Rohkem on neid, kes üritavad saada rõhutatult kultuurseteks. Kui vaenlast võita ei suuda, tuleb temaga liituda. Ühise vaenlase tõttu astuvad nii kultuursed kui ka ebakultuursed kodanikud näiteks NLKP ridadesse. Selgitamaks seda kultuuri inimvaenulikku loomust, kisume karvupidi lagedale kohase võrdluse loomariigist. Hulk inimesi peab taluma kultuuri, hulk inimesi peab taluma mitmesuguseid muid parasiite: paelusse, lutikaid, kirpe, prussakaid. Parasiidid teatavasti paljunevad tohutu kiirusega. Kõneldakse geomeetrilisest progressioonist. Niisama ähvardav lugu on kultuuriga. Ja kui te minusugust väikevenda ei usu, siis lugege, mida on kirjutanud Voltaire:

Kunstid vajavad vaid vabadust kasvuks ja levikuks. Pärast laastavaid torme istutavad nad ennast ise vabanenud pinnasesse.

Anna  k u l t u u r i l e  vaid võimalus ja juba ta tulebki, vajamata paljunemiseks mingit suguakti, nagu ei vaja seda ka paljud sooleparasiidid. Kui näiteks lugejal uus raamat ja autoril honorar pihus, siis tõeline kultuuriline õndsakssaamine alles algab. Raamatu kallale sööstab kriitikute kamp ning algab k u l t u u r i  p a r t e n o g e n e e s. Arvustajad tsiteerivad üksteist, ilmuvad väitekirjad ja kriitikaülevaated… Lihtne lugeja, kes teooriast mõhkugi ei taipa, pääseb selgavajunud kultuurikoorma eest sel viisil, et algul ei loe retsensioone ja hiljem loobub ka retseptsioonist.

Essee jätkub siin

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Essee. Viies osa.

Algul mainitud dialektiline meetod võimaldab meil kultuurisuhteid näha ka vastandite ühtsuse ja võitluse tasandil. Kultuur tungib sinna, kus leidub viljakat kasvupinda, kultuuripuudus tungib aga sinna, kus kultuur on juba levinud. Kujuka näite leiame isegi nn  m a t e r i a a l s e  k u l t u u r i  madalaimalt astmelt. Ei tea, kas marsielaniku seisukohalt on eestlased ilusad inimesed, kaunid olendid… Võimalik, et tulnukas võõralt planeedilt põgeneks meid nähes kabuhirmus oma "lendava taldriku" põhja ning kablutaks koju tagasi. Meie materiaalne kultuur mõjus vähemalt sini-must-valge taastamiseni ülimalt ligitõmbavalt tibladele. Nemad roniksid Eestisse ka siis, kui eestlased näeksid välja nagu "väikesed rohelised mehikesed" võõralt planeedilt… Muide, kas see tõik peab tähendama, et olmetingimused Vene NFSV-s on hullemad kui Marsil? … Igatahes näeme, et kultuurinähtused kummitavad meid igal sammul, igas elusfääris.  K u l t u u r  näitab inimkonnale ebsündsal viisil oma palet ja perset. Seda  t e i s t  sageli rohkem kui esimest. Lõpetan oma essee tsitaadiga Julius Fučíkult:

Inimesed, ma armastasin teid. Olge valvsad!

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Kõrge kohus

EKP KK sekretär Vaino Väljas, kelle kompetentsi kuulub VABARIIGI kulutuurielu juhtimine, märkis aasta lõpul maha uued kõrged rajajooned, milleni kunstnikel ja kultuuritöötajatel tuleb jõuda. Nimetatud jooned said maha märgitud venekeelse ajakirja Tallinn möödunud aasta [1979] viimase numbri juhtkirjas "VÕSOKIJ DOLG HUDOŽNIKA".

NALI algab juba juhtkirja pealkirjast. Võsokij dolg hudožnika tähendab eesti keeles:  k u n s t n i k u  k õ r g e  k o h u s. Kenasti kahemõtteline pealkiri. Kunstnikul tuleb täita  k õ r g e t  k o h u s t , vastasel juhul satub ta ise  k õ r g e  k o h t u  alla. Enamasti mitte otseselt, aga nii seljataga. Saab näiteks kunstiinimene järsku teada — et tema plaanitud välismaasõit on ära keelatud — et kirjastusse antud käsikiri jõuab trükki ehk seitsme aasta pärast — kui üldse jõuab — jne. Kõik lihtsalt seepärast, et kõrge kohuse osas on võlgu jäädud — võsokij dolg võib ju tõlkes ka  s u u r t  v õ l g a  tähendada.

KES siis takistavad kõrge kohuse täitmist? Vaino Väljas leiab, et kunstielul on risuks jalus pingelõdvenduse ja rahuliku kooseksistentsi vastased, Pekingi hegemonistid ja agressorid, kes ennekõike püüavad õhutada natsionalistlikke igandeid ja eelarvamusi… No-jaa, oleks ju kena, kui keegi eesti helilooja kirjutaks ooperi sellest, kuidas Pekingi hegemonism õhutab eesti natsionalismi! Siis aga hakkab ülepeakaela armastama eesrindlikku lüpsjat-karjatalitajat, ning teinud läbi raske hingelise kriisi, kasvab ooperi viimases vaatuses ümber korralikuks Moskva-meelseks inimeseks.

NÕUKOGUDE Eestis oleks ka kirjanikke, kes nimetatud ooperile libreto kirjutaks — soliste, kes partiid maha laulaks. Päris kindel on vaid see, et näiteks Arvo Pärt niisugust ooperit ei kirjutaks ja Neeme Järvi — esiettekannet ei dirigeeriks. Need kaks kunstiinimest on Nõukogude Eesti kultuuriloost jäädavalt kustutatud, nagu poleks nad kunagi sündinudki. Sest nemad eelistasid  k õ r g e  kohuse täitmisele  l i h t s a t  loominguvabadust. Kõrge kohuse täitmisega juhtub pidevalt vigu ja viperusi ning Vaino Väljas leiab koguni, et kunst sarnaneb põllumajandusega: üks aasta on hea, teine on halb. Sel puhul kinnitab ta, et kunstiloojad peaksid nägema elu tootmsitöö eesrindlase silmadega. Kuidas niimoodi nähtud elu ja niimoodi tehtud kunst välja näevad, selle kohta on juba küllalt näiteid Stalini-aja sotsrealismis.

KUNSTITEGIJAD ise tahaksid muidugi vaba suhtlemist välismaailmaga, et näha mida ja kuidas seal tehakse. Aga see võiks juba nurjata kõrge kohuse täitmise. Vaino Väljas leiabki oma artiklis, et paljude autorite silmaring ja maailmavaade on piiratud. Eks üheülbaline maailmavaade piirab ka silmaringi! Suhetest välismaailmaga ei räägi ta oma artiklis üldse muud midagi, kui et kusagil on hegemonistid, agressorid jt halvad inimesed. Hüüdmõte, mis artiklist silma hakkab, on selge siililegi, nagu ütleb kõnekäänd. Kunstielu kruvid tuleb kõvemini kinni keerata, et hõlbustada kunstnikel oma kõrge kohuse täitmist! Ja siinkohal leidub sm Väljase artiklis ka absurdihuumorit. Ta kinnitab, et edasiviiva kunsti saladus peitub pöördumises tänapäeva aktuaalsete probleemide poole. Kuidas see Nõukogude oludes võimalik oleks, selle kohta selgitust ei ole.

AGA võiksime ju ette kujutada kümne meetri pikkust monumentaalmaali nimega "VENNALIK ABI AFGANISTANILE". Esiplaanil paraadmundris ja roosakate põskedega Nõukogude sõjamees, kellele nägus naeratav afgaani neiu ulatab lillekimbu. Tagaplaanil Nõukogude tankid ja niipalju Afganistani rahvast, kui pildi peale mahub. Ja hästi kaugel, kusagil Pärsia lahe ääres naftapuurtornis lehviks uhkelt punane lipp sirbi ja vasara kujutisega.

Jossif                 +                 Vaino

ALLIKAS: Riho Mesilase naljanurk Vabadusraadios, veebruar 1980.