VI.
Septembris 1976 õnnestus tal diktorikatse Eesti TV-s ja sinna, kindlama leiva peale ta 13. oktoobrist asuski. Asus koguni TV direktori kiuste, kelle silmis Mesilasel oli üpris oluline puudus: ametikonkursi igati edukalt läbi teinud noormees ei läbinud nimelt… poliitilist lojaalsuskontrolli. Teledirektoriks oli sellal Enn Anupõld, kes on nii oma mälestustes kui intervjuudes nihutanud Riho Mesilase tööle värbamist TV-sse järjekindlalt – ju siis tagamõttega – tegelikust neli aastat hiljemaks. Oma raamatus `
Vana telemasti varjus´ (Tallinn 2005) meenutab ta Mesilast nii:
“Tuli kabinetti, palusin istuda ja hakkasin [Mesilase] ankeeti lugema. Seal seisis, et on sõjaväes parteist välja visatud. Pärisin täiendavat teavet. Mesilane ütles, et oli poliitjuhiga tülli pööranud. (…) Ütlesin Mesilasele, et selliste paberitega ei saa teda kahjuks tööle võtta. Ta suhtus sellesse täieliku rahuga. Tõusis püsti ja lahkus. Poole tunni pärast helises punane telefon. Tundsin võimukat häält, kõne tuli Pagari tänavalt: ''Teie juures, seltsimees Anupõld, käis Riho Mesilane. Ärge muretsege, see asi on klaaritud, võite ta rahulikult tööle võtta.'' Võtsimegi.”
Nii jõudis teleekraanile harjumatu olekuga, kui mitte pulloveris, siis pintsakuta, käharpäine, et mitte öelda lausa karvasevõitu… Ja ometi soliidse enesekindlusega sõnu seadev meesdiktor, kes iseäranis köitnud naispublikut. Meheliku võlu defitsiit Eesti TV ekraanil on tänini valulik nüanss. Sestap väärib rõhutamist ka tagantjärele: see oli tema nišš.
Kellega Mesilast võrrelda?
Eesti TV hiilgeaeg jääb 1970. aastate esimesse poolde ja selles valguses oli kriis televisioonis juba alanud. Oma viimast, surmaeelsest telesarja “Hispaania inkvisitsioonist internatsionaalini” tegi
Valdo Pant. Teatavasti on ühe hiljuti valminud
telefilmiga püütud seksisümbolit vormida just sellest kuulsast telemehest. Pole müüt, vaid sulatõsi, et ka Pandi ekraanilummus tulenes tema esitusviisi sundimatusest. Paraku püütakse aegamööda omaaegse tipp-publitsisti aupaistet pühitsedes mehe saatuse traagikat esile tuua, kuid maha salata
propagandataaka, mille tõttu Pandi vaieldamatult hiilgav anne ja loominguline pärand tuhmistub järelpõlvedele. Niisiis, Pant oli hiilgav, klassikaline propagandist.
Paberita esinemine oli oluline komponent ka väliskommentaator Alatalu populaarsuse fenomenis. Tema oli aga parimas mõttes õpetaja, mitte propagandist. Haruldane informeeritus, isikliku sära, mitte autoriteetide varal veenmine, julgus tuua omaenda väiteile vastuargumente ning jätta asjade üle otsustamine publikule endale – kõik see teeb igal ajal ja igale mehele au, milline maailmavaade tal ka poleks. Kui
Alatalu Toomast ikka veel peaks jälitama punase propagandisti kuulsus, siis levitab seda tõenäoliselt mõni ekskolleegist redis. Sellised kes küllap väidavad, et vaat nemad olid üksnes pealtpoolt punased ja seest läbinisti valged.
Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) tervikuna ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, nr-d 47(1534) — 82(1569)
