Kaklus Inglise aias

Eesti tõsielu-romantik Olev Remsu kirjutab ja arvamus-ajakirjanduse briljant Õhtuleht avaldab Kadrioru piiariga seotud KGB-skandaali lahates ehtsa spioonipõneviku. Lugu räägib müstiliste Toomas I — Toomas II — Riho M-i suhetest. See ei ole just suhete trigonomeetria, küll aga kahemõõtmeline ekslemine paralleelide otsingul tänase päeva ja paari kümnendi taguse möödaniku vahel.

Autor alustab õigest otsast. See tähendab eelloost ehk Riho M-i õpiajast, mida nad — täisnime poolest Mesilase Riho ja siis ikka Remsujevi Olev — keskkooli-pingis teatavasti jagasid:

Õnnetu Riho M oli kole andekas poiss, keskkooli järel õppis ta EPA-s, temaga juhtus poliitiline apsakas, enese puhtaks pesemiseks soovitati tal astuda NLKP-sse, ja seda ta tegigi. Riho lõpetas EPA ning alustas tööd ER-is põllumajandus-ajakirjanikuna, seejärel tuli sundteenistus Nõukogude Armees, kus ta visati uue pahanduse pärast parteist välja. Nüüd maksti talle kätte — teenistusest vabanedes ei leidnud ta kuskil erialast tööd. Kuni järsku algas tema imepärane karjäär...

Edasi jagab Remsu tõlgendusi selle kohta, miks Mesilane sattus Läände ja mida kõike ta seal KGB salapärase juhatuse all teha võis.

Aga mis see muu oli, kui vana karjääri — ikka selle ajakirjandusliku päris õnnelik jätk. Mis kulges tõusuteed ja uues mõõtmes — RL-is. Ja seejärel RFE-s, ent ometi ühe ja sama katuse all Münchenis, aadressil Oettingenstraße 67 asetseva RFE—RL-i raadiomaja eesti toimetuses. Alul kuus aastat Lex Terrase ja siis veel neli Eeva Kangro käe all ning lõpuks aastapaarike ka Tom Ilvese alluvana. Enne RFE Eesti Osakonna ülemuseks tulekut oli Toomas I neli aastat RFE hoopis teises harus, nimelt teaduriks raadio uurimisosakonnas. Mis teda sealt ära tõi, see on sootuks iselugu.

Siin, Müncheni Inglise aia ning Oettingenstraße vahel,
asuski 1975 kuni 1995 eesti toimetuse kodu
(Wolfgang Eichhorni foto aastast 2008)

Kelle õnneks, kellele õnnetuseks, kuid sestsaadik oli Riho Mesilase tööalane mäkketõus seiskunud. Ta oli saavutanud küll vanemtoimetaja ausa seisuse, aga hellitanud ka toimetuse juhatajaks saamise lootust. Kuni Ilves I selle posti tema eest hõivas. Ei ole tarvis imestada kõike, mis sellal eesti toimetuses ja toimetuse lähiümbruses võis juhtuda... Kas teab või aimab seda Remsu? Mõnda tema teab ja mõnda mitte:

Olev Remsu:

Rihoga juhtus tema Müncheni-elus nõnda, et ta kadus ära, keegi ei teadnud, kus ta viibib. Kahtlused kasvasid, kuid ikka leidus tal Toomas nr 1 näol kaitsja. Miks mitme (ja mitme siis?) luure maiuspala Vabadusraadio eesti saadete direktor teda kaitses?

Kust võtab Remsu, et Vabadusraadios (RL-is) — kus pealegi sellal (1989) enam eesti saateid ei tehtud — keegi Mesilast kaitses. Vaevalt. Ja milleks? See on Remsu loo vääreeldus. Millega ta vist tahaks Toomas Esimesest teha mitte lihtlabast, vaid — — — topeltagenti?

Või oletab Olev Remsu, et siiski Vaba Euroopa Raadio (RFE) eesti toimetuse juht Toomas Hendrik Ilves oli see, kes kuidagi Riho Mesilast kaitses? Miks ta nii arvab? Või mida Remsu üldse kaitsmisest rääkides silmas peab? Kas seda, et Toomas I teda töölt lahti ei lasknud? Ent Riho M ju lahkus peagi ise. Kas Olev R teab kuis, miks ja mille nimel?

Nii ongiväga paslik lõpetada Riho M-i lühijutuga:

Haruldane leid
N rajoonilehe prügikastist leiti 300-karaadine briljant pealdisega:
“Ei ole midagi uut päikese all!”