X.
Sovetlik salateenistus lükkas käima kõik rattad, et teha kindlaks põgeniku järgmised sammud, mida ta vabadusse jõudes ette võttis. Muidugi oli neil sel alal igasugu varjatud abilisi.
Mesilase KGB-toimiku järgi otsustades tuli tõhusat abi näiteks postitöötajailt. Sõnumid priiusest olid ju kontrolli all! Üks toona võõraid kirju lugenu, nagu selgub, oli Tallinna peapostkontori juhataja asetäitja Malle Türk. Toompuiesteel asunud postitöötluskeskuses resideeriv Türk avas muuseas ka ühe Eesti tuntuma raadio-ajakirjaniku nimele tulnud saadetise. See jõudis Tallinna 29. augustil 1978.
Sel kirjaümbrikul polnud ei saatja nime ega tagasiaadressi. Nii tekib küsimus, miks pälvis just see Austriast saabunud ümbrik sm Türgi või tema alluvate tähelepanu. Ega postiteenistujate võimed ei saa üleloomulikud olla. Kas see oli puhas juhus? Teisisõnu, kas see võiks olla postiametniku professionaalne uudishimu, mis — olgu või mööndustega — lubaks võõraisse ümbrikuisse piiluda? Ei, normaalsetes oludes saab see huvi olla ainult ebaprofessionaalne. Võib-olla inimlik. Kuid näotu ja ebaviisakas… Vähe sellest, niisugune uudishimu oli ja on kuritegelik! Isegi nõukogulike seadustega oli tagatud postisaladus ja võõraste kirjade avamisel lasus keeld.
Siia vahele märkigem, et tol korral jäi postitöötajate spetsiifiline huvi Mesilase kirjade vastu karistamata. Eks süsteem olnud selline, okupatsioon, kommunistlik totalitarism jms… Kuid oletame, et see või teine seltsimees võeti vahele kümnekonna aasta pärast, näiteks perestroika ja demokratiseerimise ajal? Pärastpoole kaotas ehk koguni oma töö, näiteks siis, kui iseseisvus ja õigusriik said taastatud? — Ei, sedan'd küll juhtund pole.
Veel kolm kümnendit täitis sm Türk Tallinna peapostkontoris ja selle järglasasutuses juhtivkohti. Malle Türk (*1946, omandanud kaugõppes 1975 TPT postiside eriala; ja kui mõni harjumaalane tunneb oma kirjavahetuse saladuse rikkumise vastu huvi, siis pärige üle: sm Türgi praegused tf-nr-d on 6536212 ja 6047333) on oma tegevusest jätnud uuemaid märke ka eesti vabasse ajakirjandusse, vt nt Eesti Päevalehes (Tln) 1996. a 13/14. novembril: Tae Seppor, Küsiks justkui valest kohast; — 10. detsembril: Malle Türk, Peapostkontor vastab; EPL 25. novembril 1998: Oliver Rand, Postimaja vaikib; samuti SLÕ-s: 11. septembril 1998 Malle Türk, Eesti Postil uued sihtnumbrid — 4. detsembril 2000 Jaan Väljaots, Kes varastab kirjadest raha?
Hiljem askeldas seesama Türk veel postitöötlemiskeskuses / postikeskuses ning aktsiaseltsis Eesti Elektronpost. Viimane tegeles elektrooniliste kirjade väljatrükiga, ümbrikusse paneku ja postitamisega; ettevõte loodi Eesti ja Soome Posti tütarettevõttena 1995. Postinuuskurina oli Türk hinnatud seega ka Eesti Vabariigis, kui postiside-kontroll oli pisut paremini organiseeritud, märksa mehaniseeritum ja elektroonilisem kui vene ajal…
Malle Türk aastal 1999:
Kuid liigume tagasi aastasse 1978. Mida postinuuskur leidis? Ümbrikus oli, otsustades 1. septembri pärastlõunal koostatud “korrespondentsi võetuse ja vaatluse protokolli” järgi, südamlik läkitus Helgi Erilaiule (1942—2023), millel me eraelu kaitsvate tõkete tõttu pikemalt ei peatu. Läkituse all oli selgesti loetav Riho Mesilase allkiri koos tagasiaadressiga Otto Glöckel straβel Wienis.
Loomulikult ei komistatud peapostkontoris kirja otsa kogemata. Konkreetne korraldus tuli KGB-st, kes oli ärakargaja käekäigu pärast pehmelt öeldes mures. Kuigi selline sekkumine kirjavahetusse vahetevahel toimus seaduslikult, prokuratuuri loal, tuleb siiski lisada, et niisuguse läkituse saatja isiku tuvastamine, kus puudu on adressant, eeldas välisside täielikku järelevalvet, sealjuures kõigi üle piiri saabuvate ümbrike sisu üleuurimist ja ka süvenemist. Veel hullem asi selgub nn väljasõidutoimikuist. Sealt on näha, et KGB analüüsis inimeste erakirjavahetust ja pidas selle iseloomu üle ka arvestust. Kindlasti ei sõltunud siin kuigi palju ega õigupoolest üldse miski sellest, kas võõraste kirjade avamine toimus seadusega ettenähtud prokuröri-sanktsiooniga või ilma selleta, sest enamasti saadi läbi ilma. Sovetlik postiteenistus oli salateenistuse käepikendus. Mesilase juhtum andis siin rohkem kui ühe kinnituse.
Samalaadi protokoll koostati ka ühe teise ümbriku sisu kohta. See juhtus päev varem Pärnus. Seal sai protokoll vormistatud juba KGB kohaliku operatiivtöötaja leitnant Peeter Eesmaa (*1949) käega. Pärnu postimajas tuvastatud kiri oli adresseeritud põgeniku emale. See algas operatiivvolinik Eesmaa koostatud protokolli andmeil sõnadest:
Samuti said juurdlusorganid Riho Mesilase vabaduspõlve alguse kaardistamisel abi Tallinna Raadiomajas välis-ringhäälingut seiravalt salajaselt eritoimetuselt. Sealt tuli KGB-sse ametlik kinnitus selle kohta, et põgenikku mainis lõpuks üks välisraadio ja nimelt Ameerika Hääl. Nagu Tallinna raadio (siis ER-i, praegu ERR-i) programmide peadirektori asetäitja Arno Kirt (1939—2016) kandis 1. septembril 1978 ette KGB-le, oli Ameerika Hääl eelmise nädala laupäeval, 26. augustil väliseesti kultuurikroonika raames ära toonud ühe Kanada eesti ajalehe sõnumi…
Ameerika Hääl:
Sovetlik salateenistus lükkas käima kõik rattad, et teha kindlaks põgeniku järgmised sammud, mida ta vabadusse jõudes ette võttis. Muidugi oli neil sel alal igasugu varjatud abilisi.
Mesilase KGB-toimiku järgi otsustades tuli tõhusat abi näiteks postitöötajailt. Sõnumid priiusest olid ju kontrolli all! Üks toona võõraid kirju lugenu, nagu selgub, oli Tallinna peapostkontori juhataja asetäitja Malle Türk. Toompuiesteel asunud postitöötluskeskuses resideeriv Türk avas muuseas ka ühe Eesti tuntuma raadio-ajakirjaniku nimele tulnud saadetise. See jõudis Tallinna 29. augustil 1978.
* * *
Sel kirjaümbrikul polnud ei saatja nime ega tagasiaadressi. Nii tekib küsimus, miks pälvis just see Austriast saabunud ümbrik sm Türgi või tema alluvate tähelepanu. Ega postiteenistujate võimed ei saa üleloomulikud olla. Kas see oli puhas juhus? Teisisõnu, kas see võiks olla postiametniku professionaalne uudishimu, mis — olgu või mööndustega — lubaks võõraisse ümbrikuisse piiluda? Ei, normaalsetes oludes saab see huvi olla ainult ebaprofessionaalne. Võib-olla inimlik. Kuid näotu ja ebaviisakas… Vähe sellest, niisugune uudishimu oli ja on kuritegelik! Isegi nõukogulike seadustega oli tagatud postisaladus ja võõraste kirjade avamisel lasus keeld.
Siia vahele märkigem, et tol korral jäi postitöötajate spetsiifiline huvi Mesilase kirjade vastu karistamata. Eks süsteem olnud selline, okupatsioon, kommunistlik totalitarism jms… Kuid oletame, et see või teine seltsimees võeti vahele kümnekonna aasta pärast, näiteks perestroika ja demokratiseerimise ajal? Pärastpoole kaotas ehk koguni oma töö, näiteks siis, kui iseseisvus ja õigusriik said taastatud? — Ei, sedan'd küll juhtund pole.
Veel kolm kümnendit täitis sm Türk Tallinna peapostkontoris ja selle järglasasutuses juhtivkohti. Malle Türk (*1946, omandanud kaugõppes 1975 TPT postiside eriala; ja kui mõni harjumaalane tunneb oma kirjavahetuse saladuse rikkumise vastu huvi, siis pärige üle: sm Türgi praegused tf-nr-d on 6536212 ja 6047333) on oma tegevusest jätnud uuemaid märke ka eesti vabasse ajakirjandusse, vt nt Eesti Päevalehes (Tln) 1996. a 13/14. novembril: Tae Seppor, Küsiks justkui valest kohast; — 10. detsembril: Malle Türk, Peapostkontor vastab; EPL 25. novembril 1998: Oliver Rand, Postimaja vaikib; samuti SLÕ-s: 11. septembril 1998 Malle Türk, Eesti Postil uued sihtnumbrid — 4. detsembril 2000 Jaan Väljaots, Kes varastab kirjadest raha?
Hiljem askeldas seesama Türk veel postitöötlemiskeskuses / postikeskuses ning aktsiaseltsis Eesti Elektronpost. Viimane tegeles elektrooniliste kirjade väljatrükiga, ümbrikusse paneku ja postitamisega; ettevõte loodi Eesti ja Soome Posti tütarettevõttena 1995. Postinuuskurina oli Türk hinnatud seega ka Eesti Vabariigis, kui postiside-kontroll oli pisut paremini organiseeritud, märksa mehaniseeritum ja elektroonilisem kui vene ajal…Malle Türk aastal 1999:
Postikeskus sorteerib kogu posti kõigepealt käsitsi. Siis on kohe tunda, kui ümbrikus on midagi peale tavalise kaardi. Nänni saatmiseks on kollased plastmullidest sisuga ümbrikud. Firmad lisavad jõulutervitustele näiteks pastapliiatseid. Kahtluse korral valgustab toll ümbriku läbi. (…) Kirjade sorteerimise masin ei lase läbi isegi sellist ümbrikku, mis sisaldab kirjaklambrit.
* * *
Kuid liigume tagasi aastasse 1978. Mida postinuuskur leidis? Ümbrikus oli, otsustades 1. septembri pärastlõunal koostatud “korrespondentsi võetuse ja vaatluse protokolli” järgi, südamlik läkitus Helgi Erilaiule (1942—2023), millel me eraelu kaitsvate tõkete tõttu pikemalt ei peatu. Läkituse all oli selgesti loetav Riho Mesilase allkiri koos tagasiaadressiga Otto Glöckel straβel Wienis.
Loomulikult ei komistatud peapostkontoris kirja otsa kogemata. Konkreetne korraldus tuli KGB-st, kes oli ärakargaja käekäigu pärast pehmelt öeldes mures. Kuigi selline sekkumine kirjavahetusse vahetevahel toimus seaduslikult, prokuratuuri loal, tuleb siiski lisada, et niisuguse läkituse saatja isiku tuvastamine, kus puudu on adressant, eeldas välisside täielikku järelevalvet, sealjuures kõigi üle piiri saabuvate ümbrike sisu üleuurimist ja ka süvenemist. Veel hullem asi selgub nn väljasõidutoimikuist. Sealt on näha, et KGB analüüsis inimeste erakirjavahetust ja pidas selle iseloomu üle ka arvestust. Kindlasti ei sõltunud siin kuigi palju ega õigupoolest üldse miski sellest, kas võõraste kirjade avamine toimus seadusega ettenähtud prokuröri-sanktsiooniga või ilma selleta, sest enamasti saadi läbi ilma. Sovetlik postiteenistus oli salateenistuse käepikendus. Mesilase juhtum andis siin rohkem kui ühe kinnituse.
Samalaadi protokoll koostati ka ühe teise ümbriku sisu kohta. See juhtus päev varem Pärnus. Seal sai protokoll vormistatud juba KGB kohaliku operatiivtöötaja leitnant Peeter Eesmaa (*1949) käega. Pärnu postimajas tuvastatud kiri oli adresseeritud põgeniku emale. See algas operatiivvolinik Eesmaa koostatud protokolli andmeil sõnadest:
Kiri emale lõppes sõnadega:Tere, ema!
Mul on mõningaid lootusi…
… Isegi surmahetkel ei kahetse ma midagi.
Riho, 16. augustil Wiener Neustadtis.
* * *
Samuti said juurdlusorganid Riho Mesilase vabaduspõlve alguse kaardistamisel abi Tallinna Raadiomajas välis-ringhäälingut seiravalt salajaselt eritoimetuselt. Sealt tuli KGB-sse ametlik kinnitus selle kohta, et põgenikku mainis lõpuks üks välisraadio ja nimelt Ameerika Hääl. Nagu Tallinna raadio (siis ER-i, praegu ERR-i) programmide peadirektori asetäitja Arno Kirt (1939—2016) kandis 1. septembril 1978 ette KGB-le, oli Ameerika Hääl eelmise nädala laupäeval, 26. augustil väliseesti kultuurikroonika raames ära toonud ühe Kanada eesti ajalehe sõnumi…
Ameerika Hääl:
… Vaba Eestlane teatab, et Austrias eemaldus ühest turismigrupist ja valis vabaduse Riho Mesilane, kes töötas teadustajana Tallinna TV-s. Ta on ühtlasi följetonist ja tema sulest ilmus mõni aeg tagasi üks teos Loomingu Raamatukogu sarjas.
* * *
Allikad: Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007; Kadi Talpsepa “Kirjapommitaja väldib postikeskusi” ajalehes SL Õhtuleht, 21. detsember 1999.
No comments:
Post a Comment