Spioonid, luurajad ja nuhid. Esimene osa.

Oi, Raimu, Raimu! Kas teie ei ole tõesti kuulnud, et Vabaduse Raadio oli algusest peale USA spionaaži-operatsioon?

Vanemuurija Kruusma rõhutatult familiaarne pöördumine oli mõeldud mehele üle laua. Mõned aastad Müncheni raadios töötanuna soovis too nüüd Eestisse asuda, mistap pidi vähemalt tänase, 1979. aasta juulikuu pühapäeva palava pärastlõuna KGB halli kontorihoone ülakorrusel ära kannatama. Et ta imestav kulmukergitus paistaks vähem teeselduna, heitis major Kruusma ülekuulatava ette paar tunamullu Moskvas ilmunud raamatut, mis ta sõnu pidid kinnitma.

* * *

Ikka ja jälle korrati siin sama propagandalegendi. Kuidas Nõukogude kodanik Juri Marin mitu aastat töötas Vabadusraadios (RL) ning uuris üksikasjalikult selle asutuse hoolikalt varjatud sünget tausta. Tema hangitud dokumendid olid kinnitanud NSV Liidu pädevaile organeile varem kogutud tõendeid teise sarnase Müncheni raadio Vaba Euroopa Raadio (RFE) kohta tolle endiste töötajate kaudu, kes samuti olnud luureohvitserid. Neid n-ö rajaleidjaid ideoloogilise diversiooni vaenulikku keskusse oli kolm: kapten Andrzej Czechowicz Poolast, Pavel Minařík Čehhoslovakkiast, major Hrisan Hristov Bulgaariast.

Nad esindavad oma ajastu tuntud, ehkki üksteisest erinevaid juhtumeid. Aga mis seda kolmikut idabloki teistegi kuulsate luurajatega ühendab, on kõigi otsene osalus Ida—Lääne teabesõjas, osavõtt sala- ja avalikest üritusist kindla eesmärgiga — tõkestada vaba teabevoolu. Ehk lühidalt — aktiivmeetmed ja kontrpropaganda. Veel lühemalt öeldes on nad kõik agitprop-luurajad. Nende abiga püüti usutavalt täita kommunistliku kontrakampaania puuduvat lünka.

Vabadusraadio moodi alternatiivmeedium oli parim vastus kurjusimpeeriumi Suurele Valele. Lääne leiutisele vastamiseks polnud aga küllalt Ida meediakampaaniast, ei piisanud ausast võistlusest raadiouudiste ja kommentaaridega, jäi väheks petturlikest dokumentaalseriaalidest ja kuuldemängudest RL-i või RFE vastu, mida samuti püüdlikult tehti pea igas kommude käsutatavas ringhäälingujaamas — Praha Raadiost Majakini, Bakuust Minski ja Tallinnani… Nagu see eetrirünnak 8. septembril 1973 E(R)R-is, kus ENSV teeneline kultuuritegelane ja kommentaator Ivar Trikkel hoiatas:

… Meie kontinendi psühholoogilise kliima parandamiseks on hädavajalik likvideerida Euroopas Külma sõja raadiojaamad Vabadus ja Vaba Euroopa…

Järgmise viisaastaku koordineeritud kava kohaselt võtsid NSVL-i ja ČSSR-i välisluureasutused ette RFE ja RL-i kompromiteerimise ühisürituse sihiga teha nende tegevusele Lääne-Saksamaal viimaks lõpp. Aga Müncheni raadiod elasid üle nii tolle kui ka tulevad viisaastakud.

Peale RFE—RL-i + tänuliku kuulajaskonna jäi Külmas sõjas kui mitte terveks, siis ellu ka vaenulik vastasrind. Suur osa RFE—RL-i sihtmaist või sealseist massilõitadest on endiselt just nende järglaste ja kasvandike käes. Kas viimaste abiga või ilma, aga prosovetikust propagandalegendist on üle sajandipiiri taritud ka müüt Müncheni spioonipesast. Nii ärgas on Eestiski veel kujutluspilt, justkui oleks Vaba Euroopa Raadios Müncheni pruuliga õlle abil loputatud kõrist alla CIA priskeid pirukaid. Sarnaste vihjete tagamõte oli ja on jätkuvalt sisendus, et Müncheni raadiod on USA salaluurelt saanud peale raha ka inspiratsiooni. Niihästi enne kui pärast pööret 1971-1972, mil raadio rahastuskanal USA välisluure keskameti (CIA) haldusest eemaldati. Seal oligi punaste valedekangas too rebend, mida Moskva soovi kohaselt kokku nõeluda üritasid tema käsualused salateenistused.

Kevadel 1965 oli Poola Rahvavabariigi siseministeeriumi julgeoleku-ametil (Służba Bezpieczeństwa) läinud õnneks sokutada oma mees Müncheni raadiosse. Salajase töölähetuse pälvis Andrzej Czechowicz (*1937). Saksamaal teenistust otsiv õnnekütt oli tülitanud ühtviisi nii RFE-d kui ka Poola sõjalist missiooni Berliinis. Viimases ei soostutud teda elatise leidmisel enne aitama, kui Czechowicz näitas äsja talle saabunud kirja. See oli toonud RFE-st rõõmustava sõnumi talle sobiva töökoha vabanemisest…

Ehkki Czechowiczi jaoks päris raadiotööd pakkuda polnud, meediaanalüütiku koht RFE uurimisosakonnas talle kui ajaloolasele viimaks leiti. Kommunistliku salaluure ülesande, milleks oli RFE poola kartoteegi kopeerimine (30 tuhat kaarti) ja Poolas tegutsevate korrespondentide (neid oli sellal pool tuhat) tuvastamine, täitis ta edukalt. Viieaastase luuretöö järel, märtsis 1971 kutsuti Czechowicz ära. Peatselt läks Varssavis käiku tema osalusel RFE-d "paljastav" kampaania. See hõlmas paari aastat kihutusreise üle Poola, käitiste töökollektiivide ja koolide väisamist. Mehe ja julgeolekuameti ühistooteina ilmusid Poola raadio saatesari “Kapteni tagasitulek” (Powrót kapitana, 1971) ja raamat “Seitse rasket aastat” (Siedem trudnych lat, 1973), kus valed algasid juba pealkirjast. Raamatu tõlked levisid Ida hemisfääris laialdaselt, ka vene keeles Семь трудных лет (M, 1975, 272lk). Laimu tipuks oli ameeriklaste süüdistamine, nagu hoiaks nad leival natsikollaborante. Czechowiczile omistati RFE-aastate eest kaptenikraad — tekitamaks ilmset allusiooni kpt Klossi seiklusiga telesarjas “Kaalul on rohkem kui elu”. Mõni aasta hiljem, juba eru-kolonelleitnandina saadeti ta sekretäriks Poola saatkonda Mongoolias.

Pavel Minařík (*1945) on ainus idabloki luuraja, kelle kohta on teada, et teda valmistati ette raadiotööks spetsiifiliselt RFE-s. Koju naastes tõsteti temagi kapteniks, aukraad oli jäägitult teeneline. Tagantjärele tuli Čehhimaa justiitssüsteemil tegelda kpt Minaříki teenistusasjaga tervelt poolteist kümnendit. Aastal 1993 mõisteti ka neljaks aastaks vangi, sisuliselt diversiooni eest. Nimelt oli Minařík Čehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi siseministeeriumi julgeoleku-teenistuse (StB) agendina Praha kevade veteranist pagulast mängides imbunud Lääne-Saksamaale ning tegutsenud 1970-1975 diktori ja toimetajana RFE-s. Kommunismiroimade dokumenteerimise ja uurimise komisjoni poolt kohtule antud dokumentide ja tunnistuste järgi läkitas Minařík sel ajal StB peakorterisse vähemalt kolm kavandit plahvatuste korraldamiseks Müncheni raadiomajas. Ent karistust kandma ta ei asunud…


Kapten Minaržiiki ja ta luuretööd ülistav pseudopatriootlik levilaul
“Dopis Svobodné Evropě” (Kiri RFE-le) Josef Lauferi ja ansambli Golem esituses — taustaks ČTV mustvalge arhiivifilm Pavel Minariki 29. jaanuari 1976 pressikonverentsist RFE-s luuramise tulemusist

Ülemkohus otsustas aprillis 2007 mitte lugeda kuriteoks pommipaneku k a v a n d a m i s t  Minaříki poolt. Vahepeal, veebruaris 1981 RFE tšehhi toimetuse akna all plahvatanud ja nelja inimest vigastanud lõhkelaengu pani tõesti sootuks teine mees — Carlose ehk Šaakali grupeeringusse kuuluv läänesaksa terrorist Johannes Weinrich ning selle terroriakti selget seost StB-ga tuvastatud ei ole. Ida-Saksamaa Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MfS-i ehk Stasi) pabereist selgus, et Carlose terrorigruppi rahastas ja toetas selle pommirünnaku korraldamisel hoopis Rumeenia.

Kümmekond aastat RFE-s töötanud Hristo Hristov on Bulgaaria agitpropi ülespuhutud nimi, kus mingeid tegusid taga ei ole, mistap teda kodumaal peetakse  n u r i l u u r a j a musternäidiseks: Хрисан Христов — провалил се български разузнавач. Et igal teisel idabloki salaluurel oli Viinis oma mees, siis ei tahtnud alla jääda ka Bulgaaria Rahvavabriigi riiklik julgeolek. Nii toodigi telesse ja demonstreeriti "Suurt luurajat Hristo Hristovit!" kõigile nagu tolmuahvi. Polnud temast ei spiooni ega luurajat, ainult hädine kelner Veneetsiast. Üks Bulgaaria endisi majanduspõgenikke, kes maandus lõpuks Austrias ning 1976 teatas ootamatult, et oli Vabas Euroopas töötanud luureteenistuse majorina, ülesande täitnud ja tagasi tulnud. Tema kirjutiste pärisautoriks oli parteilaulik Vladimir Kostov, üks Lääne-vastase ideoloogiarinde eesliini-mehi Bulgaarias. Hristov on tuntud ka joodikust hasartmängurina, kes väga paljudele on külma teinud.

Ilmselt järgis Bulgaaaria salateenistus vanema venna eeskuju ja keskendus SMERŠ-i stiilis "märgadele asjadele", kõrvaldades teise leeri läinud pagulasi mürgigaaside ja -kuulide, õnnetusjuhtude lavastamise ning kidnäpper-tiimide abil. Igatahes sattusid Nõukogude ja Bulaaria agendid Müncheni raadioisse palju juhuslikumalt kui Poola ja Čehhoslovakkia luurajad. Et ühe värbamisvõttena kuulus sovetlikku spionaažitraditsiooni ka sugulussidemete ärakasutamine, siis pärast 1950-ndit rakendati seda juba mõrtsukatööst märksa sagedamini ka RL-i personali suhtes. Nii juhtus talvel 1965-1966 oma laevade pardailt Läände karanud meremeeste Oleg Tumanovi ja Juri Mariniga, kellest esimene oli põgenedes 21-, teine 36-aastane; arvatavasti värvati kumbki tagasi vastavalt 1972. ja 1967. aastal.

Radio Svoboda peatoimetaja Tumanov (1984)
Jõudsaima karjääriga KGB agent vene toimetuses,
kes korruptsiooni-kahtlustuse tõttu küll
jäi ilma õigusest honorare määrata.

Siis värbas Oleg Tumanov (*1944) peagi ka ühe oma kaaslanna. Aga tema teine naine ja nende ühise tütre ema võeti mehe tagasihüppe järel sakslaste poolt kinni… GRU agendina! Suvel 1986 esines Tumanov sageli idabloki lõitades ning järgnevail aastail sai ta APN-i ja NSVL-i teleraadiokomitee sine cura kontrpropaganda-spetsiks.

Tagasivaates selgus Münchenis, et peale muu varastas Tumanov RFE—RL-i kaastööliste nimistuid, kogus raadio vene personali kohta isiklikku taustateavet ja edastas kõike seda N Liitu. Näiteks 1974 tarnis ta KGB-le tosin köidet teavet, mõni pabereist vilksas ekraanile toonases propaganda-dokumentaalis Radiodiversant. Ent pärast sedagi jätkus luurajaelu tal Münchenis veel 12 aastat.

* * *

Ida-Euroopa koordineeritud propagandakampaania üldsiht oli kujutada Müncheni raadiorüütleid sotsialsmileeri õõnestajate ja pingete üleskruvijatena. Seega ohuna maailmarahule. Sekka kostis RFE—RL-i süüdistamist koguni terrorismis… Sama viisijupi on tänaseks üles korjanud Iraani islamimeelsed meediumid nende oma külmas sõjas Läänega RFE—RL-i ja BBC pärsiakeelsete teenistuste kaastöölisi spioonideks kuulutades. Miski ei saa kaugemal olla  t õ e s t ,  mida autoritaarseil võimudel on lihtsalt valus taluda.

Allikad. Müncheni-aegse RFE—RL-i julgeoleku-osakonna ülema ja Praha-aegse turvakonsultandi Richard H Cummingsi raamat, uurimused, blogi ja ettekanded: Cold War Radio (Jefferson, 2009, 320lk), International Terrorism and the Cold War 4. jaanuarist 1996 jmt. Holger Kaljulaiu “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes Harjumaa/Harju Elu 15. juuni... 6. november 2007. Andrzej Krajewski Szpieg w Wolnej Europie ajakirjas Newsweek Polska 21. märtsil 2011. Praha Raadio 30. aprilli 2007 uudis Příprava atentátu na Rádio Svobodná Evropa končí bez trestu. Atanas Panajotovi 16. jaanuari 2008 intervjuu Blitz-Showle. KGB värbamisvõtteist hõimlaste abiga vt Leonid Mahlise kirjutist Na Svobode s čistoj sovest'ju ajalehes Совершенно секретно nr 4 (206) 1. IV 2006. Ralf R Parve “Oh seda lolli eesti elu!” ajalehes “Kesknädal” 16. jaanuaril 2008.

Spioonid, luurajad ja nuhid. Teine osa.

Järgnev juhtum viitab võimalusele, et Müncheni raadio jäi sovetlike salateenistuste luuretegevuse tulipunktist kõrvale. Kui tuli langetada tõsine valik, siis eelistati oma nuhi saatmist kas või USA sõjaväelaste keelekursustele, selmet sihtida peavaenlase spioonikeskust, milleks KGB kihutustöötajad Vabadusraadiot nimetasid. Vahest ei rohkemaks kui silmakirjaks?

 

Nuhk Tumanovi eelkäijaks RL-is oli samuti meremehest ärahüppaja, kes saanud USA-lt viis aastat varem poliitilise varjupaiga, sattus aastast 1971 RL-i koosseisu Münchenis. Ühendriikides välja antud dokumentide järgi oli ta Juri Marin, kuigi pärisnimi oli Pjatakov ja tegelik sünniaasta 1929. Saatusejoone järsk käänak tuli veebruaris 1966, kui ühe N Liidu luurelaeva (võimalik et GRU oma) pardalt hüppas ära laevastikuohvitser ja kompartei liige, kes Vaikses ookeanis korjati üles USA laevastiku pardale ning kes pärast ülekuulamisi sai Ühendriikide valitsuselt uue identiteedi: Yuri Michael Marin. 

Sarnane käik oli ju Eestis tuntud juhtumil Markus Larssoni ehk Tallinnast pärit filoloogi, endise ETV ja TASS-i ajakirjaniku Raivo Ojasaarega, kes Helsingist terve perega ära kadus ning mõne aasta möödudes tunti ära Ameerika Hääle juures tema uuest nimest hoolimata. Siiski, Pjatakov/Marini lool oli teistsugune järg. Samamoodi oli Marin küll vene keele ja sovetisüsteemi asjatundjana vähemalt kahes erinevas USA asutuses tööd leidnud, ent paljastamise hirmus Lääne-Saksamaalt ummisjalu tagasi N Liitu põgenenud.

Vahepeal Marini ülemeelitanud KGB andis talle varjunime Kit, mis tähendab "Vaala" ja ehk ka iroonilist vihjet ujumisoskusele. Värbamine leidis aset USA pealinnas juba vähem kui aasta pärast Juri äraujumist. Oletatavasti keegi N Liidu esinduse töötajaist oli Washingtonis talle kannule sattunud. Igatahes leidis kontakt sovetliku salaluurega aset seal.

Edasi, septembris 1967 palgati Marin tööle US Army Russian Institute'i (USARI) Garmisch-Partenkirchenis, mis jääb Münchenist lõunasse umbes tunnise autosõidu kaugusele. Vestlusis USA sõjaväelasiga kõnelenud Marin, et miski peale silmuse teda ees ei oota, kui ta peaks N Liitu naasma, kusjuures kaaslastele tundus, et ta aktsepteerib seda asjaolu ilma vähima hirmuta. Partenkirchenist tegi ta sageli erareise Münchenisse. Sealt leidis endale ka järgmise tööpaiga.

Yuri Michael Marin

Juunis 1971 ilmus pikakasvuline siledaks raseeritud peaga mees nimega Marin Vabadusraadiosse. Legendipäraselt mõne aasta eest mingi Nõukogude esinduse tõlgina poliitilist varjupaika leidnu olla üles kasvanud Shanghais, sestap peeti raadios teda ootuspäraselt Hiina asjatundjaks. Saanud toimetaja—teadustaja koha, esines ta eetris Konstantin Neastrovi nime all. Vabal ajal korraldas Marin kolleegidele lärmakaid joomapidusid, mille käigus klõpsutanud ta innuga fotoaparaati… Kas Vabadusraadios üldse tegeleti salakuulajate väljaselgitamisega, küsiti kunagi ühes intervjuus RL-i kauaaegse diktori Julian Paniči käest. Tema mäletas vastukarva-näitena vaid Marinit:

Nii imelikult vähe spioone, nii vähe paljastusi… Olen mõelnud isegi, et — Jumal küll! — mis see siis olgu? Kogu NSV Liitu anname saateid… ja mitte ühtegi tõsiselt võetavat luurajat, kes siin nuhiks, siis ära läheks ja kel midagi tõesti kaalukat pärast rääkida oleks!
On mainitud üht Marinit — sünge kujuna käis siin ringi, alati pooleldi purjakil, labane ja jämedusi loopiv sell. Räägitakse, et ta sokutati siia sihilikult eksitama ameeriklasi — vaat sellised ongi Nõukogude spioonid. Ta oli ehtne tolgus…
Aga igasugu jutud, et keegi on luuraja või keegi on spioon — seda kahjuks juhtus. See oli meie elu üks väga vastikuid külgi… Kui keegi kolleeg hakkas teist kahtlustama ja siis ainult sulle saladuse usaldas, et näe see tüüp… Sellest oli raadios tülisid küll.
Mäletan, üks [RFE—RL-is töötav] ameeriklane, kellele meeldis vene keeles suhelda, rääkis mulle: "Teate, luurajaid ei olegi siia vaja, inimloomuste sobiv paigutus teeb ära sama töö!"
Aga kõik läks eetrisse õigel ajal ja saateile ei olnud etteheiteid kunagi.

  Radio Liberty Committee  1965. a linateos  «Suurim väljakutse»  oli tõdemus RL⎯i küpsusest institutsioonina

Saksamaal abiellus Marin lõpuks ühe Gruusia pagulasest RL-i töötajaga, mida võiks vähemalt selles sarjas tema isikliku elu tipuks pidada… Kui abielu poleks jäänud aga nii lühikeseks.

Marini tollane suunitlemine käis KGB Karlhorsti-esinduse kaudu Ida-Saksamaal. Aastal 1973 üritas Marin uuesti töölepääsu USA Sõjaväe Vene Instituuti, kuid sel korral lükkas USARI ta sooviavalduse teadmata põhjusel tagasi. Marin jätkas Vabadusraadios. Riikliku Julgeoleku vastuluureteenistus loobus operatsioonist Kit 1973. aastal nn aktiivmeetmete osakonna kasuks — Marini edaspidine ülesanne oli Vabadusraadio kui "CIA tööriista paljastamine".

Selleks ajaks oli Marin raadios juba kolm aastat ja novembrist 1973 taheti teda viia üle USA-sse. Eelnevalt oma tulevase tööpaiga, RL-i New Yorgi bürooga tutvumiseks korraldatud tööreisil sai tema vastuvõtjaks juhuslikult teine "sinoloog" Jevgeni Šiljaev, eetrinimega Konstantin Pavlov. Euroopast saabuva kolleegi ametlikku elulugu teades tegi Šiljaev ühe mandariinikeelse nalja, milleks Marin valmis ei olnud. Ta kukkus vabandama oma olematu keeleoskuse pärast ja sama valuga pihtis, et tegelikult pole ta kunagi Hiinas olnud ega mõista ka sealseid keeli — see kõik on vaid päris-eluloo varjamiseks mõeldud legend. Seepeale soovitas Šiljaev Marinil Münchenisse naasta ja seal ennast otsekohe ise töölt lahti võtta.

Nii hämmastav kui see pole, lendaski Marin Münchenisse ja sõitis 14. oktoobril 1973 oma autoga Austria—Ungari kaudu NSV Liitu.

Münchenisse jäi adumata kaotuses murelik kaasa, kelle peig oli haihtunud, ootamata ära isegi mesinädalate lõppu. Asja selgitas paar päeva hiljem telegramm Budapestist:

"Ära proovigi mind enam otsida... Mine raadiosse ja võta välja mu viimase kuu palk..."

Rohkem kui aastase viivituse järel hakkas Venemaal ilmuma RL-i õõnestustegevust "paljastavaid" kirjatöid, kus autorina esitleti Marinit. Tegelik välmija oli kahtlemata keegi KGB aktiivmeetmete osakonnast — kuid kes? Sageli kasutati neis teostes fotosid ja RL-i dokumente, mis võisid samahästi olla hangitud nii Marini enda kui ka mõne teise KGB nuhi abiga.

Peale RL-i, CIA-d ja USA-d hukkamõistvaid tiraade lisas Marin ühes teleintervjuus, et tema eesmärk oli õigupoolest tungida "USA spioonikooli" (loe: USARI-sse) Garmisch-Partenkirchenis, ja et ta võib oma kogemuse põhjal kinnitada selle kooli Nõukogude-vastast suunitlust.

Marini luuretööd tutvustas üsna pinnapealselt kaks Moskvas 1977. aastal trükitud propagandakogumikku (Разведчики разоблачают ja О свободах подлинных и мнимых). Ta ise olevat 1970. aastate lõpus Lätisse asunud. Ei Juri Pjatakov ega Marin pole hiljem agitatsiooni ega propaganda raames, samuti väljaspool žanri piire end mitte kuidagi ilmutanud. 

Allikad: Rihcard H Cummingsi “Cold War Radio: The Dangerous History of American Broadcasting in Europe” (Jefferson, 2009, lk 176-178), “Code Name "Kit": From Defector to Denouncer” ja 17. veebruaril 2013 blogis Cold War Radios. Leonid Mahlis “Na Svobode s čistoj sovest'ju” (На «Свободе» – с чистой совестью). Совершенно секретно nr 4 (206) 1. aprillil 2006. Julian Paniči intervjuu Ivan Tolstoile (День рождения Свободы с Юлианом Паничем) RL-is 4. märtsil 2007. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007.

Spioonid, luurajad ja nuhid. Kolmas osa.

Pagari tänaval Tallinnas käisid 1979. aasta juulist novembrini endise pärnulase, vahepeal Läände-karanud Raimu Ranna ülekuulamised Vabadusraadio (Radio Liberty) jm teemadel. Mitme-aastase vangistusega ähvardades uuriti ka näiteks seda, kas ta on töötanud Müncheni postkontoris. Rand vastas eitavalt. Kuidas lugu nii kaugele jõudis?

Radio Liberty oli Eestis veel suhteliselt vähe tuntud, sest eesti saated olid vaid mõne aasta eest alanud ja neidki summutati Tallinnas tugevalt. Sama raadio vanimas, vene toimetuses oli töötanud kah vaid üksikuid eestlasi või Eestis sündinud venelasi, nagu Raimu Rand, Arvo Mõttus või Igor Jeltsov, kellest RL-i eestikeelsete saadete ettevalmistusis ega hiljem loodud eesti toimetuses ükski kaasa ei löönud. Sestap oli iga pala Müncheni "õõnestuskeskusest" Tallinna hallile majale kui mitte kulla kaaluga, siis pikisilmi oodatud taevamanna.

Ehkki midagi ei saa lõpuni välistada, pole seni ilmnenud mingit otsest luuramist RFE—RL-i eesti toimetuse järgi. Nüüd oli leitud aga mees, kes töötas RL-i uurimisosakonnas! Mis sest, et juba kaheksa aasta eest ja nüüdseks ammu sealt kõrvale jäänud, vaevalt et kursis ka vahepeal loodud eesti toimetuse eluga. Ent seltsimehed haistsid saaki. Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee oli just Vabadusraadio eesti toimetuse asutamise tõttu Moskvalt nõudnud ja saanud õiguse mehitada konsulaarametniku kohta Lääne-Saksamaal ja sokutanud nii oma mehe NSV Liidu suursaatkonda Bonnis.

Raimu Rand kevadel 1979
— lennukitrapil Málagas —
Adiós, Ibiza!

Niisiis oli nüüd sm Jasska see, kes Ranna saatkonnas vastu võttis ja kiitis igati tema naasmismõtet. Andis talle kojureisiks tarvilikke juhtnööre. Samal ajal kolleegidele Eestisse teatas Nõukogude saatkonna sekretär ja ühtlasi julgeoleku alampolkovnik Jasska (ka Iasska, Edouard/Eduard, eluaastad 1924-2003), et Tallinnas oldaks valvel üle võtma kallist põgenikku, kes mitu riiki läbi ekselnud mehena nüüdseks olla "täiesti läbipõlenud"…

Propagandistlik edu oli peaaegu tagatud: Pärnu endine komsomolitöötaja ning kunagine motosportlane Raimu Rand tuleb pärast 13 aastat õnnetut seiklemist Läänes, pettunult koju tagasi — oma pattusid kahetsema! Oli ta ju neli aastat töötanud ka ühes viiekordses Müncheni majas aadressil Arabellastraße 18, mis kuulus USA salaluure kaudu rahastet Radio Libertyle…

See pagemislugu algas 1966. aasta sügisesest Pariisist, kus USA saatkonda ilmus ja palus sealt poliitilist varjupaika ÜLKNÜ Sputniku turismigrupist haihtunud Raimu Rand. Ta oli sündinud 29. juulil 1940 Pärnus, okupeeritud Eestis.

Nii vormistas Eesti NSV KGB toona kiiruga tema jälitustoimiku, kuna Pärnu rajoonis heideti komsomolitegelane välja nii ÜLKNÜ-st kui komparteist. Rand oli Eestis töötanud viimati ELKNÜ Pärnu rajoonikomitee teise sekretäri ametikohal.

Ei ole mingeid andmeid, et tema ärahüpe oleks äratanud kahtlusi seotuse osas KGB-ga. Vastupidi, umbes nädal pärast Ranna ärahüpet, 17. oktoobril 1966 kinnitas kindral August Pork, KGB kohalik juht kriminaalasja algatamist KrK §62 lg1 järgi ("Kodumaa reetmine") ja kpt Viktor Sokolov võttis 12. detsembril 1966 Ranna tagaselja süüdistatavana ka vastutusele. Pool aastat hiljem kuulasid Ranna üle aga hoopis ameeriklased ning aitasid tal seejärel ka senisest puhtamat tööd leida. Maini-äärne Frankfurt oli ta koduks kolm suvenädalat, seejuures esitati talle ühel päeval poolteise tunni kestel küsimusi ka valedetektori all: kas ta on spioon? Põhimõtteline kommunist? Tõeproovi läbis Rand edukalt. Seevastu pinnis KGB teda 12 aasta möödudes Pagari tänaval ja hoidis pihtide vahel kolm ja pool kuud.

Enne Saksamaale tulekut töötas Rand mõne kuu ühes Pariisi keemiatehases… 

Pärast Müncheni raadiot leidis tegevust Hispaania Vahemere-saarestikus ning püüdis Kanadassegi ümber asuda, kuid ei saanud alalist elamisluba. Kuraditosin aastaid Läänes seigelnud, pöördus Rand NSV Liidu võimude poole palvega sünnimaale naasta ning esines pärast pikka solgutamist KGB-s kahe pikema usutlusega Eesti NSV ajakirjanduses. Üheks usutlejaks sai ETV koosseisuline nuhk Uno Maasikas. Teiseks ilmus nädalalehe “Kodumaa” kolmes numbris joonealusena paskvill “Palgest palgesse Müncheni eetrireostajatega”. Viimase autor Kalle Kõvamees, alias Vladimir Raudsepp, vana NKVD/MGB-mees, pani Ranna suhu muu seas sõnad:

Töötasin Vabaduses [RL] kolm ja pool aastat. Mul polnud iial mõttes, et võiksin sellesse herilasepessa jääda kogu eluks. Valve ja üksteise järel nuuskimine, alaline hirm, et sind mõne tühise eksimuse pärast võidakse kutsuda eriosakonda, tekitas ängistuse ja sageli vaevas mõte leida vähem närvesööv töö.

Vabadusraadio uurimisosakonnas töötanud Rand läks KGB andmetel raadiost ära juhtkonna survel saamatuse tõttu oma kohustuste täitmisel. Rand oli raadios tööl juulist 1967 kuni detsembrini 1970. Tema enda sõnul aitas lahkumisele kaasa väljavaade Baleaari saartel turismi edendamise alal tööd leida, aga ka jutud raadio sulgemisest ja üldse USA kohalolu vähendamisest Euroopas dollari vääringu languse tõttu kannustasid mujale minekut. Raadios töötamisest rääkis ta KGB ülekuulajaile nii:

Raadio kasutas selleks [ringhäälingu-tööks] hästi kohandatud uut 4-kordset hoonet aadressil Arabella 18-20. Suured stuudiod, ruumi nii raamatukogu kui 14 rahvustoimetuse jaoks [---] Esimesel korrusel oli kaks vene toimetust, ukraina toimetus ja uudisteosakond. Keldris asusid helikindlad stuudiod saadete salvestamiseks. Teisel korrusel oli avar raamatukogu ja uurimisosakond. Kolmandal korrusel oli 12 rahvustoimetust ja haldusüksus. Neljandal korrusel olid informatsiooni ja auditooriumi uurimise üksused [---] Mind pandi [uurimisosakonda] töötama noorsoo küsimuste kallal. Pidin läbi lugema N Liidu ajakirjad, ajalehed jm perioodika ja oma äranägemise järgi neist kõige tähtsama, kriitilise ja huvitavama kartoteegi tarvis ümber töötama. [---] Pidin läbi lugema lehed Komsomol'skaja pravda, Sovetskij sport ja vabariikide komsomolilehed [sh Noorte Hääl ja Spordileht], mis iga päev Vabadusraadiosse jõudsid. Uurimisosakond andis iga nädal välja bülletääni viimaste uudiste kohta N Liidu ajakirjanduses. Uurimisosakonnas oli veel kirjanduse, majanduse, kooli ja sotsioloogia eriharu. [---] Maksti hästi, alul sain 1200 marka, pärastpoole 1700DM-i kuus. See oli viis korda rohkem kui minu kuuteenistus Pariisis.

Aasta 1979 juulikuu viimasel laupäeval jõudis Rand Tallinna. Kaunist nädalavahetust rõõmsa jällenägemise ega südamlike kaisutustega polnud. Saabunu võeti kohe vahi alla. Temaga hakkas tegelema KGB major Heino Kruusma (1940–2013). Vahistatu pandi kirjutama seletuskirju, vene keeles. Need kukkusid välja suhteliselt neutraalsed, kokku oma seitsekümmend lehekülge.

Märkmeid KGB-ülekuulamiste sarjast suvel 1979.

Raimu Rand seletas, et külastas Münchenis raadiot, oma kunagist tööandjat, mis nüüdseks oli kolinud Inglise aia kõrvale RFE-ga sama katuse alla, viimati taas mullu. Esiteks 1978. aasta lõpus Igor Jeltsovi külalisena, kes varem käinud koos Igor Pomerantsevi jmt venelastega Ibiza saarel tema uues, Hispaania turisminduse—kuurortidega seotud töökohas puhkamas.

Major Kruusma küsimusele 27. augusti ülekuulamisel –

“Kas teile on välismaal tehtud ettepanekut töötada mõne välisluure kasuks?”

– vastas Rand:

“Mulle ei ole kordagi keegi välismaal teinud ettepanekut astuda mõne välisluure teenistusse. Ma ei tea nimetada ka ühtki teist N [Liidu] emigranti või välismaale põgenenud isikut, kellele sellist ettepanekut oleks tehtud või kes on mõne välisriigi luure teenistuses.”

Veel märkmeid KGB-ülekuulamiste sarjast, seekord sügisel 1979.

Rannalt uurisid gebistid septembris 1979 peetud ülekuulamistel näiteks seda, kas ta tunneb Lääne-Saksamaal elavat Ferdinand Stumpe-nimelist isikut (mõeldi vist RL-i rahvusteenistuste üht juhti Zbigniev Sztumpfi), keda Raimu mahajäetud naiseraas Aili Rand-Saue oli KGB andmeil kohanud Moskvas ja rääkinud talle siis ka Raimust — vastus oli eitav. Samuti uuriti Arvo Mõttuse kohta — teda oli Rand vist korra liftis kohanud. Rannal endal tuli meelde Oleg Volkonski, kes pärinevat krahvi suguvõsast, olla üles kasvanud Inglismaal, umbes 30 aastat vana, ning võetud tööle RL-i muusikaarhiivi.

Küsimusele, kas tunneb RL-i eesti sektsiooni töötajaid (Eva) Merike Kangrot, Kristi Tammikut, Karin Saarsenit — vastas eitavalt. Need jpt (siin loetlemata ja tegelikult RL-iga üldse mitte seotud) nimed olid vastuseks KGB uurimisosakonna järelpärimise peale saadud Paul Toomilt, KGB välisluure-osakonna ülemalt, kes sellal tõusis oma KGB-karjääri tippu, N Liidu Riikliku Julgeolekukomitee Tallinna kontori välisluurega tegeleva esimese osakonna juhiks ja selle osakonna viimseks ülemaks. Küsimused RL-i eestlaste kohta peegeldasid lünki N Liidu julgeolekumeeste teadmistes.

Miskipärast pidasid agitropi teenrid Randa N Liidu reeturiks edasi, kuigi KGB uurijad lõpetasid tema kriminaalasja juba 15. novembril 1979 kuriteo-koosseisu puudumise tõttu. Ainus, mida KGB heitis ette Ranna Raimule N Liidu riigi- ja sõjasaladuste paljastamise osas, olid suvel 1967 Maini-äärses Frankfurdis USA luure erikontrolli käigus edastatud andmed oma teenistuse kohta 1959-1961 N Liidu relvajõududes, kuid ülekontrollimisel osutusid needki mittesalajaseks.

Eriti süüdistava hoiakuga tuli aga välja KGB aukirja laureaat Ivan Papulovski, kes "jooksik Raimu" reetmisloost tegi omale leivanumbri, mida üllitas ja müütas 1990. aastate alguseni korduvalt mitme nime all ja erimoodi pakendeis: Oleg Kuliš [alias Ivan Papulovski], Jooksik. Noorte Hääl, 29. detsember 1979; pikem joonealune 7 aasta pärast Aja Pulsis; Ivan Papulovskij samasisuline jutustus Bumerang begleca on ilmunud ka autori venekeelseis kogumikes: A žizn' odna. Tln, 1988, lk 176jj (208lk); Agent zarubežnogo centra. M, 1990, lk 81-113 (224lk).

Ranna Eestisse naasmise järel lahterdas nii mõnigi Välis-Eestis kui ka kodumaal ta nuhiülesandega Läände sokutatud meeste hulka. Kahtlusi süvendas mitte üksinda selle seikleja tagasipöördumisele järgnev gebistlik laimukampaania, vaid ka teised 1970. aastail avalikuks tulnud skandaalid, mis seostasid RFE-d idabloki spioonidega.

Eesti poolametlik esindaja Saksamaal Elmar Reisenberg on Raimu (Reimu) Rannast kandnud ette Eesti Vabariigi Peakonsulaadile New Yorgis. Ta kirjutas muu seas järgmist:

“… Eesti Vabariigi aastapäeva puhul [1968] Münchenis Haus der Begegnungis, kus [tavaliselt] toimusid põgenike kokkutulekud tähtpäevade puhul, [---] tuleb minu juurde üks habetunud noormees ja tutvustab end [---] kui Raimu Rand. Minu küsimuse peale, kuidas ta siia sattunud, vastas et ameeriklased on teda siia aidanud. Ta olla läinud ja astunud ühendusse ameeriklastega, [kes] … peaksid olema huvitatud tema teadmistest kommunismi ja ühe kommunistliku maa üle. Olla olnud oma 3 kuud [?] vähemalt ameeriklaste “külaline ja kostil” [---]. Need olla teda ka sokutanud RL-i juurde. [---] Ei Radio Free Europe’il ega ka Libertyl ei ole minu tähelepanu kohaselt seni kuigi hea renomee olnud. Eriti seetõttu, et väga vähe nende eesti personalist on kontakte võtnud Saksamaa eestlastega, samuti et sealt on sääred teinud küll poola, čehhi jt ameeriklaste protežeeritud inimesed. Praegu on seal meie sektoris jälle üks ärakargaja, nimi [Riho] Mesilane. Ei tunne usaldust võitvat.”

Allikad: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569). Raimu Ranna toimikud ja Elmar Reisenbergi ettekanne “Raimu Rannast” EV Peakonsulaadile NY-s Eesti Riigiarhiivis; vrd “Eesti KGB agent teeb paljastusi” Londonis ilmuvas pagulaslehes “Eesti Hääl” 29. veebruar 1980; Vello Pilt “Nooruse patud. Tln, 2006, lk 186.