Saatuslik UPI intervjuu

Kui Eestis tuleb võimule vastasrind, mis saab siis kommunistidest, kas neid pooma või maha laskma ei hakata?

— Viimast kui kommunisti hävitada pole tarvis, surmanuhtlust vääriks neist mõni üksik, ja nagu ma juba ütlesin, ei ole suurem osa eesti kommuniste päris kommunistid, vaid kõigest  a r v e l  parteiliikmena oma ametikoha tõttu. Ei maksa ka unustada, et eestlased on juba niigi palju rahvast kaotanud ja peavad end hoidma.

Kevadel ja suvel 1979 oli Riho Mesilase usutlusi ilmunud Toronto Vabas Eestlases, Stockholmi Eesti Päevalehes jm väliseesti lehtedes. Samuti avaldas tema auotobiograafilise novelli “Põgenemine” sama aasta teises numbris Tulimuld. Aga just see — septembri keskel 1979 USA teabetalitusele antud, seejärel Müncheni raadios täies mahus läti keelde pandud ja eetrisse läkitatud ning ühes Moskva-lähedases seirejaamas vastu võetud, vene keelde tõlgitud ja keskusse edastatud — intervjuu sai saatusliku järelmi Eestis. Siin pandi sulg sappa Riho Mesilase agendijuhile Ants Piirsalule.

Pärnakast julgeolekukomitee ohvitser oli Tallinna haritlaskonnas küllalt tuntud. Ta ülesanded KGB ideoloogilise diversiooni üksuse operatiivtöötajana hõlmasid ju intelligente. Vallandamise põhjus oli nüüdsest samuti üldisemalt tuntud fakt, mida mitte üksi KGB Tallinna kontoris ei taibatud. Ka Moskva ülemuste ees oli paljastatud, millise kõlbmatu agendi Eesti NSV KGB mullu oli Doonau turismireisile sokutanud. Kapten Piirsalu süül…

— Eestlasena vihkasin sovetlikku režiimi kooliajast saadik. Läände-pagemisele hakkasin mõtlema juba sõjaväe-teenistuse ajal. Siis oli mul tõsine jutuajamine riikliku julgeoleku esindajaga ja pärast seda otsustasin iga hinna eest põgeneda Läände. Juba hiljem, kui ajakirjaniku ja teleteadustajana töötasin, tuli soodne võimalus see unistus ellu viia.

Kord kutsus mu välja KGB töötaja Ants Piirsalu ja pakkus mulle ühe turismigrupi saatjaks minekut, aga tingimusega, et töötan nende heaks. Lubas isegi pool turismituusikut kinni maksta. Ma nõustusin meeleldi, sest võinuksin sel reisil teostada oma ammuse Läände-jäämise mõtte.

[———]

Minu kohuseks oli kanda KGB töötajale ette kõik, mis puudutas Eesti turiste: nende jutt, meeleolud ja muud seigad. Ma püüdsin oma ülesandeid täita võimaluste piires, kuni saan ise šansi kaduda. See tuligi 15. juunil 1978 Viinis. Seal võtsin takso ja lasin end sõidutada otse Ameerika saatkonda, kus palusin poliitilist varjupaika.

Vormi pärast korraldas Austria politsei mulle kokkusaamise N Liidu diplomaatiliste esindajatega. Teades,  k e l l e g a  neil tegu on, ei püüdnudki nad mind veenda tagasi pöörduma, küsisid viisakuse poolest vaid, mida võiks edasi anda lähedastele.
Avaldasin soovi, et mu naine Läände lubataks, kuid Nõukogude esindajad vastasid, et sellest ei tasu unistadagi. Hiljem kuulsin, et Eestis olid riikliku julgeoleku organid levitanud kuuldust, nagu oleks ma hukkunud. Mu naisele näidati fotot, kus lamas justkui minu laip. See on järjekordne humoorikas trikk riikliku julgeleku poolt. Kuid oma raadioesinemistega, mida paljud eestlased kuulsid, tõestasin ma, et valel on lühikesed jalad.

Edasi püstitas UPI reporter mitu eestlaste tulevikule keskenduvat küsimust ja ühes päris ka kohalike kommude väljavaateist. Mesilase ennustus polnud paraku pädev, ühtki kommunisti ei ole kohtu alla antud, rääkimata mingist nõiajahist.

Allikad: Riho Mesilase intevjuu United Press International ile, mille Radio Liberty lätikeelne saade edastas 17. septembril 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).