Türanniseeriv unenägu

Saksamaal nägi Riho unes korduvat üht ja sama:

See oli lai ja sügav pealahmakatest laotud kaev, mille põhjas vesi sillerdas eresiniselt nagu valgustatud ujumisbasseinis. Vesi oli jääkülm, tema siples seal ihualasti ja et ta oli endine ujuja, siis pidas kaua vastu, ennekui kangestus ja vajuma hakkas. Inge istus sel ajal valges suvekleidis ning täiesti osavõtmatu näoga ülal kaevu serval ja jälgis mehe uppumist.

Sirkka kaebas, et mees magab rahutult ja räägib unes võõraid keeli, kindlasti mitte eesti, soome, saksa, inglise ega vene keelt. Neist oli Sirkkal aimu. Rootsi keel see ka polnud. Ta palus Sirkkal mõned laused kassetile võtta, et saaks ise ka pärast ärkamist kuulata. Alateadvus võis igasuguseid vigureid teha. Lindile jäi ohkeid, ähmast pominat ja sekka aeg-ajalt mõned rohkete kurguhäälikutega sõnad, mida mees ei suutnud isegi foneetiliste märkide abil kirja panna. Ta andis kasseti ühele türklasele, neid oli ju Münchenis rohkesti. Mees ei saanud ka millestki aru ja vihastas hirmsasti, arvates et teda narritakse. Nojah, oli tähtsamatki teha.

. . .

Sõbradki oskasid haigele vaid kõrtsinurgas õlale patsutada ning pealiskaudseid või nilbeid nõuandeid jagada. Kas tal oligi olnud selliseid õilsaid sõprussuhteid, nagu ülistati tema lapsepõlve Stalini-aegsetes lastejuttudes? Ja need paar hulluarsti, kelle jutul ta seal Saksamaal oli käinud. Need näisid hoopis ise vajavat arstiabi. Et tänapäeval mees mõne naise pärast segaseks võib minna, tundus neile tohtritele kas siis uskumatu või hoopis nõnda tavaline, et ühe kentsaka välismaalasega nad ei viitsinud õiendada. Mõõdeti vererõhku ja soovitati tablette, mida farmaatsiafirmad jagasid arstidele tasuta proovimiseks, need aga võtsid haigetelt sama kraami eest hingehinda. Temal isiklikult oli maksmiseks raha ja haigekassa oleks ka abistanud, aga ta ei talunud tablette, ta kartis kaotada enda üle kontrolli. Polnud veel surmatõbi, seetõttu sai viinast abi ja lõõgastumiseks polnudki palju tarvis. Surmamõtted kõikvõimalikes kombinatsioonides muutusid valdavaks hiljem, kui tarkadest raamatutest ning teiste inimeste eludest tuttavad teemad omandasid konkreetse ning ahistavalt isikliku tähenduse.

Allikas: Riho Mesilase “Vabas Euroopas” (Viljandi, 1992).