XIX.
Huvi Eesti arengute vastu ning kursisolek seal toimuvaga olid Rihol nagu veres. Ta luges Eesti NSV trükiseid ja kuulas kolleegidest sagedamini ka siinset raadiot (ER/ERR-i). Kui ei õnnestu endal Tallinna lainele häälestada, rakendas RFE—RL-i tehnikute abi, kes vajadusel tegid eesti toimetuse jaoks Tallinna raadiosaateist salvestusi.
Propaganda ja tegelikkuse lõhe mõõdistamine, pidev ja päevakajaline sekkumine Eesti ellu põhjustasid tema vastu mõistetavalt vaenu kompartei ja KGB leeris. See ei tee küll Mesilasest ainsat RFE—RL-i eesti toimetuse kaastöölist, kelle pärast ideoloogiarinde lõukoerad nii oma sünnimaa kui ka N Liidu meedias alatasa lõrisema kippusid. Propagandistlikke vastulööke kogesid 1970.-1980. aastail paljud hilispagulased, kes välisringhäälingus esinesid.
Kui nende aastate laimulugusid uurida, peeti üsna prominentseks ka Kristi Tammikut. Vahel olid Kristi ja Riho rünnakuobjektideks korraga. Näiteks jaanuaris 1983, kellegi O Laine, A Trušini nime all kakskeelses Õhtulehes ilmunud sõimuloos «Vale lühikesed jalad», kus paari veeruni venitatud ebamäärase jutu järel, nagu räägiks Vabadusraadio eesti keeles igal õhtul kaks korda “unejuttu”, asuti välisraadio kaastööliste Terrase, Tammiku, Mesilase “kirjude elukäikude” n-ö paljaksvõtu juurde.
Kui nüüd otsida järjepidevusliini nii, nagu E(NS)V-liku poliitkombestikule kohane, mitte eesti, vaid ikka vene ajaga siis võiks — ja mitte rohkem kui üksnes oletada — midagi ka selle isiku kohta, kes kunagi Laine ja/või Trušini pseudonüümi taha peitu puges. Iga eritlusvõimega lugeja, kes suvatseb jälgida sessamas lehes püsivat jäika suhtumisjoont, pseudoinfoga opereerimist, kuulujuttudega lahmimist, intrigeerimist — ja seda kõike just omaaegsete välishäälte suhtes, ei saa mitte märgata sirgjooneliselt… Tõnis “Soovid-Soovid-Soovid” Erilaiule (*26. IX 1943) osutavat konstanti. Oma ajal oli just Erilaid too teistest enam muusikale ja muusikutele spetsialiseerunud, juba 1971. aastat ÕL-i ja selle reklaamilisa juures töötav jõud, kes oma nime all leheveergudel oli Jossif Kobzoni jpt välismaiste estraadisolistide maaletooja ning samal ajal toimis Tallinna raadio noortesaadete DJ-na. Tema ongi see, kes teatud märksõnade, nagu
Vabadusraadio või
Ameerika Hääl, peale ÕL-i toimetustoolist iga kord justkui vedrujõul psühholoogilise sõja ammu puistunud tandrile tagasi kargab.
Sarnaseid pingutusi välismaiste saadete usaldatavuse vähendamiseks ja kuulajaskonna eksitamiseks oli ka sovetiajal tõesti raske mitte märgata. Vaba maailma kõiki toekamaid ringlevijaamu ja eeskätt Müncheni raadiot iseloomustati neis kui CIA filiaali ja nende töötajaid näidati kas ameerika või mitme teise riigi salateenistuse agentide, moraalitute inimeste, joomarite või suisa roimaritena. Eestis ründasid RFE—RL-i kõige räigemalt nädalalehe Kodumaa varjunimede või hoopis nimeta autorid. Veel üks neist salapärastest autoritest, keda siinkirjutajal on õnnestunud tagantjärele — seekord ilma oletusteta kindlaks teha, oli Eesti kompartei KK, Eesti TV, ETA ja mitmete ajalehtede kaudu välispoliitiliste loengute tõttu ülihästi tuntud ja unustamatu propagandavirtuoos Vambola Põder, kes nimetatud lehes juulis 1977 vastas kellegi välismaise lugeja küsimusele – kas N Liit kardab ideede võitlust, et neid raadioid ühtelugu manab ja summutab?
“Te nimetate raadiojaamu Vaba Euroopa ja Vabadus informatsioonivahendeiks. Nende raadiojaamade tegevusest on teada liiga palju, et selle definitsiooniga nõustuda. Raadiojaamad Vaba Euroopa ja Vabadus loodi Luure Keskagentuuri [CIA] algatusel Külma sõja aastail. Peab olema ülimalt lihtsameelne uskumaks, et Luure Keskagentuuri innustas seejuures soov õnnistada sotsialismimaade kodanikke värskete päevauudistega. Luure Keskagentuuri ametimehed juhivad nende raadiojaamade tegevust praegugi ning valivad oma kaastöölisteks kodumaalt põgenenud fašistide käsilasi jt kodumaareetureid. Need tegelased ei tee saladust oma eesmärgist – muuta kehtivat korda sotsialismimaades. Ja ka USA valitsus, planeerides käesoleval ajal välismaale mõeldud Ameerika raadiosaadetele määratud assigneeringute tunduvat suurendamist, põhjendas seda kongressi ees vajadusega intensiivistada nende propagandaorganite tegevust rahvusvaheliste kriiside puhul. Seega siis – mitte informatsiooniorganid, vaid kriisipoliitika tööriistad…”
Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).
