Essee. Neljas osa.

Kuid võtkem korraks üldisemalt… Lihtsustatud käsitluses võime pidada  k u l t u u r i k s  vaid kaunite kunstidega õiendamist, jättes selguse mõttes kõrvale inimliku isemõtlemise—tegemise muud valdkonnad. Ja nii avanevadki meie selginud silmade ees  k u l t u u r i  p a r a s i i t l i k  j a  i n i m v i h k a j a l i k  o l e m u s. Miks siis imestada, kui üks haarab püstoli, teine õlleklaasi ja kolmas kokaiini järele. Rohkem on neid, kes üritavad saada rõhutatult kultuurseteks. Kui vaenlast võita ei suuda, tuleb temaga liituda. Ühise vaenlase tõttu astuvad nii kultuursed kui ka ebakultuursed kodanikud näiteks NLKP ridadesse. Selgitamaks seda kultuuri inimvaenulikku loomust, kisume karvupidi lagedale kohase võrdluse loomariigist. Hulk inimesi peab taluma kultuuri, hulk inimesi peab taluma mitmesuguseid muid parasiite: paelusse, lutikaid, kirpe, prussakaid. Parasiidid teatavasti paljunevad tohutu kiirusega. Kõneldakse geomeetrilisest progressioonist. Niisama ähvardav lugu on kultuuriga. Ja kui te minusugust väikevenda ei usu, siis lugege, mida on kirjutanud Voltaire:

Kunstid vajavad vaid vabadust kasvuks ja levikuks. Pärast laastavaid torme istutavad nad ennast ise vabanenud pinnasesse.

Anna  k u l t u u r i l e  vaid võimalus ja juba ta tulebki, vajamata paljunemiseks mingit suguakti, nagu ei vaja seda ka paljud sooleparasiidid. Kui näiteks lugejal uus raamat ja autoril honorar pihus, siis tõeline kultuuriline õndsakssaamine alles algab. Raamatu kallale sööstab kriitikute kamp ning algab k u l t u u r i  p a r t e n o g e n e e s. Arvustajad tsiteerivad üksteist, ilmuvad väitekirjad ja kriitikaülevaated… Lihtne lugeja, kes teooriast mõhkugi ei taipa, pääseb selgavajunud kultuurikoorma eest sel viisil, et algul ei loe retsensioone ja hiljem loobub ka retseptsioonist.

Essee jätkub siin

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)