Üks raamat veel!

Peale ajalehe naljasabade oli Mesilane oma lühipalu ilmutanud ka kirjastuse Perioodika kopsakamates väljaannetes. Nagu huumori- ja satiiriajakiri Pikker, mis jõudis letti 2x kuus, ja Loomingu Raamatukogu — LR oli idee poolest kuukiri. Kui LR kirjastas Mesilase “Veterinaari esimese nädala”, tekkis autoril lootus veel mõni raamat üllitada…

Ühes tööankeedis mainis Mesilane ära, et püüdis 1976. aasta algusest päris vabakutselise autorina läbi lüüa. Järgmise aasta lõpus viis ta kirjastusele Eesti Raamat oma subjektiiv-absurdsete sententside kogumiku. Eks avaldamiseks ikka. Jättis kirjastusele enda kontakttelefonid, päevase (tf 424460 — telemajas) ja õhtuse (780244 — Sommerlingi-nim sovhoosi kaupluses) ja käis ka ise pärast Eesti Raamatus mitu korda kohal, muretsedes oma käsikirja käekäigu pärast… Selle pealkiri oli autori valikul

“Valguse varjus: mõttevihik”

Mis mõtteid ta oli valguse varjus mõlgutanud, sellest annab aimu järgnev aforismipaar käsikirja lõpuleheküljel:

Inimene, kes on kaotanud oma varju,
äratab tähelepanu vaid valguse käes.
Valguse varjus on kõik varjutud,
kuid keegi pole varjatud.

Autorina kippus Mesilane omagi varju kaotama. Mesilane meenutas ühes 1979. aasta intervjuus “Vaba Eestlase” ajakirjanikule oma kõige esimest teost ja selle mitteilmumise põhjust:

Esimene käsikiri jäi trükkimata. See oli följetonide kogumik, mille esitasin avaldamiseks 1974. Sel ajal olin veel ebasoosingus.

Õigusega või mitte, aga 1976. aasta algusest vabakutseliseks hakates pidi ta enda trükiküpsuses niipalju enesekindlam olema, et…

Kirjutasin oma teise raamatu “Veterinaari esimene nädal”, mis ilmus LR-i sarjas 1976. aasta lõpul… Raamatu järgi… tehti Eestis möödunud aastal [1978] film… Ekraanile see muidugi ei jõudnud, kuna ma põgenesin Läände enne filmi valmimist… Kirjastusse Eesti Raamat jäi seisma mu kolmas pikem käsikiri — aforsimide kogu. See oleks möödunud aasta [1978] lõpuks ilmunud.

Mõttevihiku käsikiri ei pääse mõistagi trükivalgusse, kuna autor hiliskevadel 1978 Viinis n-ö mittetagasipöördujate (vk nevozvraščency) kilda sattub ehk lihtsalt ära hüppab. Niisuguste teosed ei tohtinud N Liidu riiklikus kirjastuses mingil juhul ilmuda. Kirjastustöötaja Endel Priideli päeviku (lk 474) järgi oli autoril sõlmimata ka kirjastusleping, ehkki selle olemasolu poleks midagi muutnud.

Ka selle ilmumata jäänud mõttevihiku kokkuvõte autori enda sõnadega:

Olen kirjutanud küllalt selleks, et kõik lugejad — igaüks erineval põhjusel, kuid väga selgesti — tunnetaksid üleolekut. Kes kuidas soovib ja kriitikud eriti.

Allikad: Endel Priidel “Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim” Tallinn, 2010, lk 474-476. “Vestlus Riho Mesilasega: Noor põgenik Eestist räägib oma elamustest, II” ilmus 24. mail 1979 Kanada ajalehes “Vaba Eestlane”. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), tervikuna “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni… 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).