Lootusevari

XIV.

Teletöö võis ju olla Riho Mesilase põhi-, kuid mitte unistuste ega elutööks. Paaril viimasel Eestis-oleku aastal tõi kirjanduslik kõrvaltöö Mesilasele honorarina samapalju sisse kui koosseisulise palk TV-s. Ta lootiski endale tulevikku kirjamehena. Paremini lühivormides õnnestudes ühtki kopsakamat loomevilja tema salve aga ei poetunud. Oma priskemaiski raamatuis ei veere ta sulg kaugemale kui lehekülg 48. Seda ei saa pahaks panna. Ja vaevalt paneks Mesilane ka ise, kui tõdeda ta enda salvest laenatud aforismiga:

“Unistuste vallas oleme korduvalt surmavalt haavatud.”

Riho Mesilane sokutas kirjastuse Perioodika – st ajakirjandust praktiliselt ainuvalitseva trükikoondise – kaudu laiemasse ringi mitte just sootuks ajuvaba, küll aga väliselt pretensioonitut pila. Kogu see miniproosa paljastas Mesilases igavese argifilosoofi, kes muigelsui võis nii enda kui ka nõukoguliku elulaadi olemusele mitmemõttelisi vihjeid teha. Mis ta ametlikus trükiajakirjanduses levitas, rikkus tavasid, sisaldas piisavalt individualistlikku eneseimetlust, kübeke künismi, teatud piirini maavillast seksismi ja laudalüürikat.

Vaadakem näiteks Sirbi ja Vasara viimast külge, kus Mesilane kirjutas `Käitumisest´

* * *

VANA REEGLI UUS SISU. Vanasti astus trepist üles minnes mees naise ees, et näidata küünlaga tuld ja mitte astuda naise pikale kleidisabale. Reegel kehtib ka praegu, sest muidu võiks mees peadpidi seeliku alla sattuda. Üles jõudes kustutab mees tule nagu vanastigi.

ILUIDEAALIST. Vanade eestlaste meelest oli see tugev, tervisest pakatav ja jämedate säärtega naine, kelle välimus andis tunnistust töövõimest. Hinnatud tasemele jõudmiseks tuli noorikutel sukasäärtesse põhku toppida. Tänapäevaks on ideaal muutunud vastupidiseks, sääred aga saavutanud hinnatud taseme. (`Abiks isekäitujale´ II osa Sirbis ja Vasaras, juuli 1975)

* * *

… “Kui vaja, siis paneme kunstitõe huvides punuma…” sõnas joodikust näitleja – üks Mesilase naljade (anti)kangelasi `Monoloogis: Allegro vivace´ (Sirp ja Vasar veebruaris 1976)

* * *


… Tekkis ja purunes lootusevari. Ainult hommikune tramm kolises. Androgüün tõusis, et rutata tööle – kas pedagoogina või autojuhina, teadlasena või meremehena kaugel ulguvetel – kas mina tean! Olen ehk osake temast. (`Androgüüni päev´ Sirbis ja Vasaras, oktoober 1975)

* * *

Allikad: Riho Mesilase lühijutud nädalalehest “Sirp ja Vasar” 1975-1976; Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

Kuulaja

XXV.

Kas Münchenis õhinaga raadiotöhe sukeldunud Mesilasel ka kuulajaid oli?

Pole sugugi kohatu küsimus, sest mesijuttu summutas ju terve parv N Liidu segamisjaamu. Küsimuse võiks suunata Eesti sotsioloogidele, kui nende tollane töö vaid usaldust vääriks. Vastata on aga lihtne. Sealseid hääli ja nimesid mäletatakse tänaseni. Kuulajaid Mesilasel oli.

Siinkirjutaja kasutab Riho Mesilase enda kirjapandu, teiste mälestuste ja arhiividest ammutatu kõrval puhtisiklikke muljeid, so ka RFE–RL-i kuulajana (eeskätt mällu) salvestatud tähelepanekuid.

Sama aastatosin, mille Mesilane veetis Läänes, langeb juhtumisi siinkirjutaja kooliaega. Sestap on minu kogemus Müncheni saadete jälgijana mitte üksi isiklik, vaid liidab ka mõnegi sõbraga jagatud muljeid. Eks kujunenud raadiohobi tihtilugu kollektiivseks kuulamiseks, mis toona – noored, pange tähele! – tähendas riski. Välisraadio grupikuulamine oli süüpunkt näiteks Eesti tuntumate erimeelsete Jüri Kuke ja Mart Nikluse poliitilisel protsessil.

Ergas on mälestus ka allkirjeldatud (täispikkuses siit loetavas) loos, mille autor on mulle tundmatu, tema tunne aga tuttav.

“Olen sündinud Tallinnas, 1964 aastal,” kirjutas oma blogis Veiko Herne, mu põlvkonnakaim. “Noorena tegin igasugu tükke, mida mõned tuttavad siiani mäletavad. Teismelisena olin elektroonikahuviline… [---] Koolis sain hakkama igasugu tükkidega. Näiteks sõitsime elektrirongiga [Tallinnast] välja, et segajatevabamalt lindistada Vabadusraadiot. Selleks ehitasin veel spetsiaalse antenni ja tundliku vastuvõtja. Koolis oli raadiosõlm, mis asus kahe raudukse taga. Kogu koolimaja oli aga pisikeste krappidega kaetud. Ehitasin siis võimendi, otsisime tühja klassitoa, kus ühendasin võimendi krapivõrku ja üle koolimaja kostis Riho Mesilase hääl. Tore oli vaadata, kuidas kooli direktor koos õppealajuhatajaga jooksid võtmekimbuga raadiosõlme rauduksi lahti tegema ja leidsid ruumi tühja olevat.” (Veiko Herne veebiküljelt `Miks ma Eestist lahkusin: Noorus´)

(Järg)

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

Sotsioloogia

XXVI.


Suletud ühiskonnas, kus avalik arvamus iseenesest on mõeldamatu ja keegi pole valmis oma vaateid tunnistama, tuleb ettevaatlikult suhtuda kohapeal kogutud andmeisse nn häälte kuulatavusest. Ei maksa tõsiselt võtta, mida kirjutas 1980. aastail Eesti kohta näiteks sotsioloog Galina Sillaste: siin olla vaid 4% inimesi, kes...


“... aktiivselt orienteeruvad kodanlikele teabekanalitele, usaldades neid tunduvalt enam kui sovetlikke massikommunikatsioonivahendeid...”


Kui vastavas ankeedis leidus lahter ka Moskva raadiole, siis just see reeglina sai usaldusväärsuse kõrgeima hinnangu – truualamliku valelikkuse parim näide!


Lääne meediumide tõenäolisem auditoorium oli mitmeid kordi suurem kui avalikult tunnistada juleti. Tuntud vene teleajakirjanik Vladimir Pozner, kes õige sageli USA vahet pendeldas, on sealsele Public Broadcasting Service'i raadiole kinnitanud, et salastatud andmeil oli välisringhäälingul N Liidus publikut 40 kuni 50 miljonit.


Pealegi oli N Liidu keskmisest alati suurem kuulatavus Baltikumis teada. Samuti uuriti idabloki auditooriumi Läänes. See käis Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis juurutatud arvutisimulatsiooni abil, raali söödeti välisriike väisavate N Liidu kodanike küsitlusest saadud andmeid. Selle järgi oli Eestis 1970. aastate lõpul eestikeelse välisringhäälingu regulaarseid kuulajaid 50 tuhat ehk 8%, erakordseil puhkudel võis see kasvada 40% ringi.


Millalgi 1982 või 1983 ületas RFE-RL-i siinne menu Ameerika Hääle oma. Tuleb silmas pidada, et mida lühem oli saade, seda tarvilikum kuulajani jõudmiseks oli selle programmi õige saateaeg ja tugev elektrooniline jõuõlg. Viimasega, saadete pikkuse, jaamade arvu ja võimusuga oli Münchenil eelis, ometi soosis legendaarne minevik ja laiem tuntus Washingtoni eesti saateid. Ameerika Häälel oli enam jälgijaid 1980. aastate künnisel, aga kümnendi lõpuks kaldus vahekord Vaba Euroopa Raadio kasuks.


Perestroika-eelse kuulajaskonna suurust lasi RFE-RL viimati hinnata 1984. aasta oktoobrist järgmise aasta septembrini kestvas uuringus, mis andis Müncheni raadio tavakuulajaskonnaks Eestis 22% ehk 130 tuhat inimest ja ületas Ameerika Häält paarikümne tuhandega.


Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)

Nipid

IV.

Riho Mesilane mainis kunagi ühes tööankeedis, et püüdis alates 1. jaanuarist 1976 läbi lüüa vabakutselise autorina. Peale ajalehtede naljasabade ilmutas ta end ajakirjas Pikker ja lootis peale Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud “Veterinaari esimese nädala” veel vähemalt ühe raamatu välja anda.


Eesti Kirjarahva Leksikonis võtab kirjandusteadlane Oskar Kruus tema selle eluperioodi kokku nii:

Oli 1972-1973 N armee sundajateenistuses, 1974 töötas pool aastat Harju rajoonis Anija kolhoosis loomaarstina, eelistades sellele ajakirjanikutööd Sotsialistliku Põllumajanduse ja Harju Elu toimetuses, seejärel vabakutseline, 1976-1978 Eesti TV diktor.

Selline pisinippides seisnev tema eluke Nõukogude Eestis oligi.

Allikas: Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569)