Riks, räägi pisut endast!

Teade veel ühest Riho Mesilasega seotud raamatust, millest jõuluajal Isekirja e-postkasti kopsatanud sõnumis saab lugeda...

Point of view: Tere!
Lugesin, mis olete kirjutanud Riho Mesilasest ja Einar Sandenist. Tundsin mõlemat, Riho oli isegi mu klassivend Tartu 1. Keskkoolis. Kui viitsite, lugege “Rudimoisi isa”, selle prototüübiks on Riho. Hiljem oli mul temaga palju kohtumisi Tallinnas, ka päev enne tema laevasõitu Doonaul otsis ta mind üles. Samuti siis, kui ta Eestisse tagasi tuli.

Kõneks Olev Remsujevi Tartu-romaan algab 1960-kümnendi koolipoistest. Meid RM-i prototüübina huvitavat Riho “Riks” Rudimoisi mainitakse alla 100-leheküljeses raamatus üle 200 korra. Niisiis on see ülbevõitu “pannkooginägu” selle autobiograafilise kirjandusteose esitegelase Kolla (autori alter ego Nikolai Mjarg) kõrval vähemalt võrdne, kui mitte peamine kangelane.

Lugemisisu äratuseks Remsu romaani katkend:

“Varastan koolilt elektrit,” uhkustas Riho ja lülitas suure, roheka lühtriga laualambi põlema. “Kooli elekter annab mulle valgust ning mina saan haritud inimeseks.”

“Mida sa loed?” tundis huvi Kolla.

Õhuke raamat laual oli “Kuristik rukkis”, selle vahel järjehoidjaks kokkumurtud tindine kuivatuspaber, ju oli lugemine selle koha pealt pooleli jäänud.

“Sul on alles pooleli!” parastas Kolla. “Ma olen seda kuus korda lugenud.”

“Mina kuusteist,” lõi Riho üle.

Kolla oli ise natuke bluffinud, “Kuristikku...” oli ta lugenud neli korda otsast lõpuni, pärast paar korda kihvtimatest kohtadest uuesti, aga nüüd kargas välja keegi Rüdimuaa, kes kohe pidi olema temast parem!

“Holden Caulfield on maailma kõige ägedam kutt! Täielik tase!” kiitis see Rudimois.

“Õigus! Ainult et üks vend on veel ägedam!” oli Kolla pooleldi nõus...

Allikas: Olev Remsu “Rudimoisi isa: Tartu-romaani I osa” (Wellesto, Tln, 2006, 67lk), mida saab lugeda veebiaadressil: WWW.Hot.EE/Rudimois

Perekond ja kodu

Pisut allpool võib lugeda Riho Mesilase paroodiat Tallinna raadio I pr unustamatu saate “Perekond ja kodu” ühel meelisainel.

See sarisaade oli pikkamisi saanud parimaks näiteks, mida siin üldse suudeti raadio-ajakirjandusena pakkuda.

Läinud sajandi kuuekümnendil asus “Perekond ja kodu” (1956 — 1990) nädalalõpu popimate saadete esiritta. Kokkuvõttes osutus see ka Eesti NSV ainsaks heteroseksuaalse glamuuriga raadiosaateks, mille alalist meessaatejuhti Maano Kivilod ja (peagu) asendamatut naiskaaslast (Silvia Markus jt) ei pannud kogelema sõna 'seks' juurutamine sovetlikku raadiožurnalistika keelde 1970. aastate keskel...

Möödunud suvel arutati meie raadios probleemi, kas tohib äsja VIII klassi lõpetanud tütarlast lubada suvisele matkale koos endavanuse noormehega, kes neiule hea sõber juba lasteaiapäevilt. Sügiseks jõudsid vaidlejad järeldusele, et ei tohi lubada. Eks olegi nüüd kurgede lennuaeg… … …
… Aga oletame, et juhtus nii, nagu tegelikult juhtus, see tähendab, et ema ei lubanud mürsikutel ühist seljakotti pakkida, soovitas neil saada oivikuteks, omandada üldine ja täielik keskharidus, käia teatris, raamatukogus ja näitustel… Needki pole ohutud soovitused! Kindlasti tekib noortel lahkarvamusi kunsti ja kirjanduse küsimustes. Kunsti ja moraali küsimustes aga targem järele ei anna, rumalam ammugi mitte… Nii lüüakse noorte hinge mõra ja järgmisel suvel valivad nad juba erinevad matkagrupid. Seda pahandust ei ole aga kellelgi tarvis! Seepärast peavad meie kunstnikud ja kirjanikud looma enam noorsooteemalisi ja konfliktituid teoseid. Kui selle tööga kohe pihta hakata, siis jõuame järgmise matkahooaja alguseks juba päris palju ära teha.

Allikas: Riho Mesilane "Repliik" Sirp ja Vasar 26. IX 1975

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

XIII.

Vabadusraadiosse tööle sai Mesilane vormistatud veebruaris 1979, mispuhul ta 17. mai Vaba Eesti Sõnas kirjutas, et tal olnudki...

“... kindel siht hakata tööle väliseesti ajakirjanduses ja kui õnnestub, siis raadios. Selle tööga on mul küllalt kogemusi. Arvan, et praegune koht Vabadusraadios on peagu parim, mida võiksin tahta.”

Raadiotööl avanes Mesilase parim anne – raadiovestleja oma. Pikemata kujunesid välja ning said tuntuks tema alalised raadiorubriigid. Juba veebruari lõpus algasid Riho Mesilase iganädalased vestlused. Nagu neist kuuldus, koges Mesilane juba siis "väliseesti ajakirjaniku" tunnet, mis ei seganud sünnimaale jäänud kolleegidele kaasa tundmast. Mesilase empaatia määra näidaku siin pea täielikult ära toodud, järjekorra numbrit arvestades teine raadioveste, mis oli eetris märtsis 1979.

Muide, loo elavdamiseks märkigem, et Vabadusraadio traditsiooniks sai Mesilase vestlust kuulama kutsuda reipa kõlliga, mis oli seatud tšelestale "Kalevite kantsi" marsi järgi (helilooja Priit Veebel, Raivo Tammiku seade ja esitus)

* * *

[---] Kuigi me [eesti saadete toimetus Münchenis] oleme kaugel ja meil on sageli raskusi kiire ning absoluutselt tõese informatsiooni saamisega nende sündmuste kohta, mis toimuvad Nõukogude Eestis, ei ole meile seni kunagi ette heidetud sisulisi vigu. [---]

Kui nüüd põhjalikumalt mõtlema hakata, siis kerkib ikkagi küsimus, et kellel on tõepärase informatsiooni andmisega rohkem raskusi, kas kodueesti või väliseesti ajakirjanikel.

Meie reporteritel pole võimalust Eestimaad mööda ringi sõita ja kirjeldada järjekordseid töövõite ning valimiseelseid koosolekuid. Selle töö teeb meie eest ära püüdlik Nõukogude Eesti ajakirjandus ja selle eest suur tänu. Nõukogude Eesti ja kogu Nõukogude Liidu ajakirjandus kaotab aga kogu püüdlikkuse, kui juhtub midagi niisugust, mis üldkohustuslikku hurraa-meeleolu rikkuda võiks. [---]

Suur osa Nõukogude propagandast läheb eesti rahvast mööda. Eesti toimetaja vaatab hirmu ja tüdimusega järjekordset keskusest saabunud artiklit, mille avaldamine on kohustuslik. Selliseid materjale avaldatakse nii, nagu nad on. Peaasi et midagi ei juhtuks, et keegi pähe ei saaks. Ja mõistagi soolatakse ka natuke üle, et oleks kindlam. [---]

Äsja alanud liiklusülevaatust nimetas Eesti Raadio eile [1. märtsi 1979] hommikul liiklusohutuse ülevaatuseks, sest ametlikult saab liiklus Nõukogude Liidus olla ainult ohutu. Tõlgid ja keeletoimetajad on juba suuresti loobunud raskete lausetega maadlemast, sest ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles. Ainult kirjutatud eesti tähtedega.

Üks tubli eesti töömees, autojuht või agronoom kasutab oma avalikes esinemistes sedasama püha kantseleikeelt, tehes seda instinktiivselt. Eks tegelikud rõõmud ja mured on midagi muud, neid arutatakse enne ja pärast peokõnesid kitsamas ringis, kuhu kroonukeelsus ega kroonumeelsus ei pääse.

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

* * *

(Järg)

ILLUSTRATSIOON: Riho Mesilase šarži eest tänab autor Heinz Valku 1977. aasta karikatuuri eest. ALLIKAD: Riho Mesilase II raadioveste, RL 2. märtsil 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).