Söömata liha

Riho Mesilase veste 30 aasta tagusest näljaajast:

AJAST…
Kas nüüd just kätt südamele pannes või muidu – peab tunnistama, et mitu nädalat pole meie saadetes naljanurka olnud. Ise muidugi süüdi. Kord ei jätkunud nagu aega, kord oli tähtsamat saatesse panna. Ja nii see aeg läks. Võiks küsida, kuhu see aeg läks. Võiks küsida veel enam. Aja puhul oleme paraku tagasihoidlikud. Aga miks siis? Eks oleks nagu häbi iseendale öelda, et päev otsa on miskit tehtud, aga õhtul haigutad ja sõnad, et näe, jälle üks päev maha magatud.

Aeg on niisugune. Aeg on igasuguse jaoks. Ja see on muidugi õudselt ebameeldiv. Ootad kogu aeg midagi ja järsku taipad, et kogu elu on üksainus ootamine, ühest ootamisest teiseni – uudis missugune!

EVOLUTSIOONIST…
Missugune on siis aeg? Oled näiteks marksist, oled darvinist – naudiks nagu seda evolutsiooniprotsessi, et peajalgsetest said käsijalgsed, roomajatest linnud ja nii edasi. Roomajad roomajateks, aga maailmas on üks organisatsioon, mis väidab, et evolutsiooni lõpptulemuseks on kommunism… Juba reaalse ehk arenenud sotsialismi ajal on süüa vähevõitu, reisi-, juurdlemise ja rääkimise vabadust ei ole aga üldse. Hoidku Jumal kommunismi eest, kui ühiskonna kõik rikkused hakkavad järsku voolama niisuguse jõuga, et ole mees ja jookse eest ära! Ja ega joosta nii kerge ei ole. Kuhu sa ikka jooksed?!

Vaatad seda kohutavat arengut, paned käe jälle… kuhugi ja mõtled, et parem, kui ei areneks. Võtad käe ära ja mõtled nüüd, just kvaternaarajastu lõpupoole, et… huvitav küll see klassifikatsioon – zooloogiline nimelt. On linnud… roomajad… imetajad… Isegi paelussid kuuluvad kuhugi. Aga parteid, võta näpust, ei ole. Partei on iseenesest tegelikult ühiskonna alus. Ka kapitalistid – vereimejate klass! – on klassifikatsioonist välja jäetud. Isegi Gustav Naan ega ajakirjanik Vladimir Raudsepp ei ole selle peale tulnud, et meelde tuletada.

“Ajalugu aga keedab vägisi seebiks need, kes temast aru ei saa,” ütleb Gustav Naan. Kuidas saada aru Gustav Naanist?

… JA KOERAST
Arenenud sotsialism on käes – pääsu ei ole, süüa on vähe! Käivad jutud, et N Liidus on ametlikult registreeritud kaheksa miljonit koera. Jällegi zooloogiline jutt! Aga ega nii väga ei olegi.

Kaheksa miljonit ametlikku koera ja Jumal teab mitukümmend miljonit registreerimata koera, nimelt, panevad nahka registreerimata arvu lihatonne. Kutsu uriseb ja õgib, inimene vaatab pealt – nii see mõistagi ei lähe!

Tuletame meelde: oli ahv, tegi tööd, sai inimeseks – Homo erectus, Homo sapiens, Homo soveticus. Ja järsku tuleb inimese parim sõber koer – Canis familiaris – ja sööb ära arenenud sotsialismi tingimustes Homo soveticuse jaoks toodetud liha. Nii see, seltsimehed, ei lähe, tuleb koerad maksu alla panna! Seda juba tehakse ja tuleb teha veel edaspidigi.

Kõik ikkagi inimese heaks, inimese õnne nimel, et ei oleks piinavalt valus söömata jäänud liha pärast. – Nii ütles… Tuleb meelde, päris nii vist ei öelnud – kirjanik Ostrovski.

Tema töid oleme kõik koolis lugenud. Ja muide tookord, 1920.–1930. aastail oli kah liha vähevõitu, just nagu praegu. Arengu järjepidevus on silmaga näha.

ALLIKAS: RL 22. mail 1982.

Külaskäik Pagari tänavale. Koputamata.

Sillar

Uksekella helistada ega koputada pole tarvis, sest uks on pärani lahti, kui kokkulepitud ajal Pagari tänavale jõuan. Kas sümboliseerib see avatud uks tšekistide lahkumismeeleolusid? Uue korra esindajana jalutab trepikojas noor pikakoivaline politseinik, muidu pole kusagil näha ühtki hingelist. Maja mõjub süngelt ja ei imestaks, kui siin öösiti on liikvel kummitused…

Mulle tõttab vastu viisakas vanem härra või seltsimees, sest tema olek laseb aimata elukutset. Ilmselt kindralmajor Sillari käsundusohvitser. Ta silmitseb korraks uurivalt mu diplomaadikohvrikest, aga selles on vaid märkmik ja paar pliiatsit, needki jäävad tal nägemata. Tilluke vanaaegne lift viib meid üles ja otsekohe pääsen ka kindrali kabinetti. Normikohase 1 asemel on siin näha 2 Leninit ja muidugi "raudne Feliks" raamatukapi kohal seinal. Muidu ei oskakski kohe arvata, et olen sattunud N Eesti viimase julgeolekuülema kabinetti, mitte aga mõne tehase või sovhoosi direktori juurde.

Suhkrutoos ja teetassid on lauale valmis seatud ja kindral palub istuma, selgitades et tema pole kabineti sisustust muutnud. Pole enam palju jäänud: detsembri lõpunädalal olevat oodata Eesti KGB n-ö lõppaktile allakirjutamist Moskva esindajate osavõtul.

Rein Sillar on lühikest kasvu, jässakas ja üldiselt sõbraliku olemisega, nõnda et jäiga ja ametliku intervjuu asemel kujuneb meil sundimatu vestlus. Kindral rõhutab, et teda oleks raske veel mingite paradoksidega üllatada, aga veel mõni aasta tagasi oleksin pidanud istuma tema ees ülekuulatava rollis, kui oleksin saadaval olnud. Nüüd on kriminaalasi lõpetatud ja kunagi oleks mul ehk võimalus toimikuga tutvuda.

Jah, paljugi  mis  o l e k s …

Järgmine osa

Allikas: Riho Mesilane “Reedel ja 13ndal KGB-s” — Maaleht, 30. detsember 1991, nr 52 (222), lk 7.

Väikesed nipid

• Kui oled külas, ära söö seda, mida kõige rohkem ihaldad, vaid seda, mis kiiremini laualt kaob!
• Kui te katsite laua rikkalike suupistetega, aga sõbrad tulid ja ütlesid: “Me ei joo enam!” — muretsege uued sõbrad!
• Kui võtate klaaspulga ja hõõrute seda tugevasti villase lapikesega, siis juba viie minuti pärast avastate, et midagi ei juhtu.
• Kui teil kodus leidub juhuslikult treipink, laser ja martäänahi, pole lihtsamat lennuki tegemisest. Taevas avaneb julgetele!

Allikas: “Harjumaa/Harju Elu” 1977.

Külaskäik Pagari tänavale. Lõpp.

Eelmine osa

Külaelu ja julgeolek

«Ilmselt on parem olla siin viimaseks esimeheks kui esimeseks!» ütleb kindralmajor, kes paarkümmend aastat tagasi alustas KGB-karjääri nooremleitnandina. Kui aga Maalehe rubriigis "Ise küsin, ise vastan" peaks vaid ühele küsimusele kostma, siis ei oskaks praegune kindral kunagisele leitnandile lootuste täitumise kohta midagi öelda. Rein Sillar on aga ühes asjas kindel ja ütleb aimatava erutusvärinaga hääles: «Mulle ei meeldi lippude vahetamine selles mõttes, et mõni mees oskab alati olla "õiges" parteis.»

(…)

Ütlesin, et Maalehe lugejad on kindlasti huvitatud sellest, kas ja kuidas oli KGB pärast põllumajanduse kollektiviseerimist, kulakluse ja metsavendluse likvideerimist seotud Eesti külaeluga. Et mida oli selle üldiselt vihatud salateenistuse töös head ja kasulikku?

Kindral vastab, et tavalise külaeluga oli vähe kokkupuutumist ja igas külanõukogus, igas kolhoosis polnud mõtet agentuuri luua. Kui oli küsimusi, pöörduti kohalike juhtivate töötajate [st usaldusisikute] poole. Põllumajandus-ministeeriumi tasemel tippjuhtidele anti aga vajalikku teavet välisfirmade, tehnika ja tehnoloogia kohta. Oli ju tarvis teada, kellega saab ja tasub lepinguid sõlmida…

(…)

Kindral annab mõista, et üksikasju ei saa ajalehes avaldada. Tema ise, eriti praegusel ajal, kõiki lehti lugeda ei jõudvat. Maalehega tutvub mõnikord sugulaste juures, neil on leht tellitud. Alati ei saa usaldada isegi "suletud" ehk ametialast informatsiooni. Varasemad tippjuhid tegid vigu sageli seetõttu, et nautisid just sellist teavet, mida nad ise näha tahtsid.

Augustis [1991] toimunud riigipöördekatse korraldajad hindasid oma võidulootusi üle. Uue riigipöördekatse kohta on raske midagi öelda, arvab kindral ja kõneleb pigem üldsõnaliselt "sotsiaalsete pingete" silmnähtavast kasvust. Kindel, et endises N Liidus seisab suurte vapustuste aeg alles ees. Endised nomenklatuursed juhid ei taha alistuda, majanduskriis aga ärritab rahvast tervikuna.

Konkreetselt Eesti kohta arvab Rein Sillar, et kuigi kuritegevus kasvab, ei pea tema isiklikult õigeks tulirelvade väljajagamist. Kui igale talunikule püss kätte anda, võib meil tekkida mingi Metsik Lääs, sest inimesed ei oska relvadega ümber käia. Kõigepealt tuleb korravalveorganites kord sisse seada, sama kehtib ka EV eriteenistuse kohta. (…) Sillar rõhutab: «Eriteenistus ei tohi veel hapra demokraatia tingimustes sattuda ühegi grupi ega partei kätte!» Kõne alla tuleb parlamentaarne ja valitsuse kontroll.

Kindral muigab taas ja ütleb, et tal tuli kuidagi tuttav tunne, kui sai teada, et vastses Leedu Vabariigis olevat juba konfiskeeritud riigivastast kirjandust. See ei ole kooskõlas demokraatliku opositsiooni põhimõtetega, aga kindral Sillar ei ütle seda otsesõnu välja. Tema tööpäevad siin 2 Lenini ja 1 Dzeržinski seltskonnas on juba loetud, ta ei sekku võõrastesse asjadesse. Mina jätan tagasihoidlikult küsimata, millised on kindrali isiklikud tulevikukavatsused.




Allikas: Riho Mesilane “Reedel ja 13ndal KGB-s” — Maaleht, 30. detsember 1991, nr 52 (222), lk 7.