Kargamine olla eestlastel üks vastupanu algelisi vorme. Vähemalt August Annisti järgi. Ajaloo mõõnadel muutus niisugune vastupanu massiliseks, kui mitte suisa rahvuslikuks. Nii ka sovetiajal, kui käis kõva võidujooks. Ja seda peamiselt ühes suunas. Teistpidi liikumist praktiliselt polnud. Eks suunista põgenemisi ikka vabaduse komapass, mille nool sellal osutas aina Läände.
Kuskil aga passisid kogu võistlust kohtunikud, lugesid pluss- ja miinuspunkte. Ülo Russaku toimetatud Maalehes sügisel 1987 ühest taas priiusse ära karanust kirjutades küsis tolle kirjatüki autor Rudolf Aller: miks ei võiks teda, seda järjekordset eesti põgenikku, võtta tööle Ameerika Hääle, Vaba Euroopa või Vabaduse Raadio juurde?
Ameerika Hääl alustas eesti saatekavaga 3. juunil 1951, seega alles 10 aastat pärast esimest ja 2 aastat pärast teist massiküüditust. Selleks ajaks olid NKVD ja hävitus-pataljonid murdnud ka relvastatud vastupanu-liikumise selgroo…
Kuidagi võib mõista, miks ajab sellist kommuvõimurite Eestis sooritet massiroimi vabandavat jama näiliselt ontlik vanur, kes NKVD vangistuses ja eriasumisel elununa siiski sovetižurnalistikat praktiseeris, vabalt Läände pääses ja paar kuud Kanadas elas, tuli sealt alati tagasi ning vastuteeneks hoolsalt valvas kodumaad väisavaid pagulasi ehk Alleri keelepruugis emigrante. Niihästi tema professionaalsest käekäigust kui ta ajakirjandusliku kaastöö sisust nähtub, et et see oli järelevalve ja nuhkimisega põimitud kihutustöö ning sestap pidi variasutuste VEKSA- ja repatrieerimiskomitee egiidide all aset leidma NSVL-i riikliku julgeoleku ehk täpsemalt KGB II peavalitsuse juhatusel.
Aller oli hiljemalt aastast 1960 kojukutsumiskomitee ja märtsist 1962 ka VEKSA aktivist, mil oma leivaisadele võidupunkte tuua oli järjest vaevarikkam. Repatriatsioon kui protsess oli ammuks läbi, kümnenditagune möödanik. Kojukutsumise kihutustöö iga pauguga võis ise endale jalga lasta. See ei olnud võidukas mäng kunagi olnudki. Ka 1940-ndi massimigratsiooni ajal oli vene ohu eest pagejaid pea kümme korda enam kui naasikuist repatriante. Ja isegi kui 1950… 1960… 1970-ndil ENSV-st Läände pagejaid oli keskmiselt üks või paar aastas, siis Riho Mesilasest (juunis 1978) alates ning Rein Rannapi ärahüppeni (mais 1987) oli okastraadi ja raudeesriide kiuste tervena Läände jõudjaid üle kolmekümne. Aller oli selgelt kaotajate poolel. Kui talle mitte võiduks lugeda pika vinnaga edu gebistliku propagandamüüdi juurutamisel.
Sovetipärimuslik mütoloogia, mis Läänest kostnud eestikeelseid n-ö ässitussaateid igasugu riugaste pärast põhja manab, ei ole ju niisama sündind ja surnud, vaid märksa hullem — ta elab edasi. Ka täna, aastal 2013 on Tallinnas Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseumis sõjajärgset vastupanu kirjeldava väljapaneku raames püsti löödud "Põrgupõhja" metsavenna-punkri koopia ja sisustatud on see muuhulgas retrostiilis raadiokastiga, mille moodne digimälu kordab lakkamatult Ameerika Hääle eestikeelset saadet… detsembrist 1973, kusjuures näitusele pandud punkri algupärane variant oli hävitatud 26 aastat varem, detsembris 1947. Nörritav näide Eesti moodsa muusemi (pseudo)akadeemilisest tasemest.
Okupatsioonimuusem ehk ei nimeta pagulast enam emigrandiks ega vabadusaatelist relvavenda süümetuks bandiidiks, nagu mõni vene čekistide eeskujul veel perestroika ajal tegi. Ent seni, kuni siin õilmitseb kas või üks võõras propagandavale, on meie tõde endiselt põlvili.
Allikad: Rudolf Alleri 2-osaline veste “Väliseestlastest koduse eestlase pilguga” 1987. aasta 15. ja 22. oktoobri Maalehes ning mõtisklus “Kodumaast, kodumaa-tundest, rahvusest” 1983. aasta 16. märtsi Kodumaas.
Kuskil aga passisid kogu võistlust kohtunikud, lugesid pluss- ja miinuspunkte. Ülo Russaku toimetatud Maalehes sügisel 1987 ühest taas priiusse ära karanust kirjutades küsis tolle kirjatüki autor Rudolf Aller: miks ei võiks teda, seda järjekordset eesti põgenikku, võtta tööle Ameerika Hääle, Vaba Euroopa või Vabaduse Raadio juurde?
Seejuures mõtles ta muidugi irve ja vähimagi hingesoojata teleteadustaja Mesilase peale. Järjekordne põgenik oli aga helilooja Rannap — viimane prominentne lahkuja, keda käsitati leerivahetajana. Teda võis veel vaenata, ent mitte surnuks vaikida, sedasi peitust mängida enam ei sobinud. Külm sõda võis olla lõppemas. Ka too kirjutis, mis Külma sõja vaimus halvustas Ameerika Häält ja kogu Läänes sumisevat eetrikoori, ilmus glasnosti õnnistuse väega eostatud nädalalehes 22. oktoobril 1987, korrates siiski samu mõtteid, isegi tsitaate, mida Aller juba aastaid oli levitanud ka kindlalt KGB platvormil püsivast Kodumaast. Sihiks oli Lääne neoonist ja vitriiniläikest pimestatud Idas laiendada teadlikkust raskest elutõest ja süvendada ideoloogilist andumust, kui mitte kõrge Kremli, siis kommunistliku partei kohaliku eliidi ees, sest kõige kurja juureks on ju hoopis tagurlased Ameerikas.Tal peaks ju selleks õigus olema! Ennegi on meie mehi seal kanda kinnitanud, kas või too kunagine ETV diktor, kes Viinis oma turismigrupi juurest jalga lasi?
Võib aru saada loogikast, mis käsitab baltimaalasi Külma sõja ohvreina. Aga päris jaburaks läheb Alleri mõttekäik Ameerika Häält sõjajärgse metsavendluse tekkega seostades ja absurdi tipp on süüdistada välishääli küüditamisele ässitamises, nii nagu seda tegi Rudolf Aller:Meenutagem sõjajärgseid aastaid. Kõiksugu hääled olid siis mures meie riigi ja rahva saatuse pärast. Hoiatati, et kui Nõukogude võim peale jääb, siis ähvardab kogu eesti (läti, leedu) rahvust väljasaatmine. Kui aga eesti (läti, leedu) noored metsa lähevad ja relvad haaravad, siis pannakse neis riikides jälle vana kord maksma ja rahvas saab oma vabaduse ja õnne tagasi. Sest varsti puhkevat uus sõda… ja siis tullakse metsavendadele appi ja…
Rahvustunne on ütlemata suur magnet ja üsna palju oli noori, kes metsa läksidki. [---] Kaotajaks jäid need, kes lasksid end häältest õnge võtta. [---]… Et bandiitidest kiiremini jagu saada, otsustati [kuid ikkagi millal — 1939? — 1948? - HK] stalinliku meetodiga osa rahvast, keda võidi kahtlustada bandiitidele kaasatundmises või nende abistamises, välja saata. Kelle teene see oli? Nende piiritaguste ässitajate teene! Kas nad teadsid ette, mis juhtuda võib? Muidugi teadsid! Nad said suurepärase propagandavahendi: võimaluse kuulutada kogu maailmale, kuidas Nõukogudemaal rahvaga ümber käiakse, kõike veel mitmekordselt suurendades. See oli globaalne võitlus USA ja N Liidu vahel, kus tuhandete eestlaste (lätlaste, leedulaste) elu hinnaga sai USA endale ühe (näilise) võidupunkti. Kas mitte liiga kalliks ei läinud see punkt meie rahvale maksma?
Ameerika Hääl aga püüab tänini oma eestikeelsete saadete kaudu meile selgeks teha, kui väga ta eesti rahva pärast mures on, ja õhutada neid mitte vähem mõtlematutele tegudele.
Kuidagi võib mõista, miks ajab sellist kommuvõimurite Eestis sooritet massiroimi vabandavat jama näiliselt ontlik vanur, kes NKVD vangistuses ja eriasumisel elununa siiski sovetižurnalistikat praktiseeris, vabalt Läände pääses ja paar kuud Kanadas elas, tuli sealt alati tagasi ning vastuteeneks hoolsalt valvas kodumaad väisavaid pagulasi ehk Alleri keelepruugis emigrante. Niihästi tema professionaalsest käekäigust kui ta ajakirjandusliku kaastöö sisust nähtub, et et see oli järelevalve ja nuhkimisega põimitud kihutustöö ning sestap pidi variasutuste VEKSA- ja repatrieerimiskomitee egiidide all aset leidma NSVL-i riikliku julgeoleku ehk täpsemalt KGB II peavalitsuse juhatusel.
Aller oli hiljemalt aastast 1960 kojukutsumiskomitee ja märtsist 1962 ka VEKSA aktivist, mil oma leivaisadele võidupunkte tuua oli järjest vaevarikkam. Repatriatsioon kui protsess oli ammuks läbi, kümnenditagune möödanik. Kojukutsumise kihutustöö iga pauguga võis ise endale jalga lasta. See ei olnud võidukas mäng kunagi olnudki. Ka 1940-ndi massimigratsiooni ajal oli vene ohu eest pagejaid pea kümme korda enam kui naasikuist repatriante. Ja isegi kui 1950… 1960… 1970-ndil ENSV-st Läände pagejaid oli keskmiselt üks või paar aastas, siis Riho Mesilasest (juunis 1978) alates ning Rein Rannapi ärahüppeni (mais 1987) oli okastraadi ja raudeesriide kiuste tervena Läände jõudjaid üle kolmekümne. Aller oli selgelt kaotajate poolel. Kui talle mitte võiduks lugeda pika vinnaga edu gebistliku propagandamüüdi juurutamisel.
Sovetipärimuslik mütoloogia, mis Läänest kostnud eestikeelseid n-ö ässitussaateid igasugu riugaste pärast põhja manab, ei ole ju niisama sündind ja surnud, vaid märksa hullem — ta elab edasi. Ka täna, aastal 2013 on Tallinnas Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseumis sõjajärgset vastupanu kirjeldava väljapaneku raames püsti löödud "Põrgupõhja" metsavenna-punkri koopia ja sisustatud on see muuhulgas retrostiilis raadiokastiga, mille moodne digimälu kordab lakkamatult Ameerika Hääle eestikeelset saadet… detsembrist 1973, kusjuures näitusele pandud punkri algupärane variant oli hävitatud 26 aastat varem, detsembris 1947. Nörritav näide Eesti moodsa muusemi (pseudo)akadeemilisest tasemest.
Okupatsioonimuusem ehk ei nimeta pagulast enam emigrandiks ega vabadusaatelist relvavenda süümetuks bandiidiks, nagu mõni vene čekistide eeskujul veel perestroika ajal tegi. Ent seni, kuni siin õilmitseb kas või üks võõras propagandavale, on meie tõde endiselt põlvili.
Allikad: Rudolf Alleri 2-osaline veste “Väliseestlastest koduse eestlase pilguga” 1987. aasta 15. ja 22. oktoobri Maalehes ning mõtisklus “Kodumaast, kodumaa-tundest, rahvusest” 1983. aasta 16. märtsi Kodumaas.
3 comments:
... autor Rudolf Aller... (1913-2002) on pärit Peterburi kubermangu eesti asundusest 1921 Eestisse opteerunud perest, hiljem tuntud peamiselt ajakirjaniku, literaadi, sh kuuldemängude autorina; on olnud (ENSV) Ajakirjanike Liidu (aastast 1960), VEKSA-komitee (1962), Eesti Teatriühingu (1969) ning Kirjanike Liidu liige (1992). Ajakirjanduses aktiivselt esinenud alates kevadest 1940 kuni sügiseni 2000, sovetiajal kirjutanud ka R(udolf) Valme pseudonüümi all.
Isiklikku: RA on arst Vaike Alleri (1935-1994) isa; abikaasa Hilda Maiste-Aller-Adams lahutas end RA-st sõja ajal, kui mees oli Venemaal vangis.
Sama mees on aga määrinud ennast ka punasega, ehkki see juhtus tema pika elutee teises pooles. Eelnevalt, EV iseseisvuse ajal oli RA töötanud aastast 1932 Valgas asjaajajana ja rahvaülikooli juhatajana. Aastal 1940 jõudis RA alustada Tartus slaavi keelte tudeerimist. Detsembris 1941 NKVD vahistas RA rahvusliku vastupanu seoste kahtlustusega ja nii oli RA järgmine 5 aastat N Liidus (Uuralis) vangis. Eestisse naasnuna töötas RA 1946-1948 kirjastuse Teaduslik Kirjandus tõlkijana, samuti ETKVL-i revidendina Valgas ja ehituse—remondikontori pea-raamatupidajana Viljandis. Aastateks 1949-1954 oli RA küüditatud Siberisse (Krasnojarski krai) eriasumisele. Taas Eestis, sai RA kõigepealt tööd Pärnu piima—või-tööstus-trusti tõlgina.
Alleri kirjatööst. Suvest 1956 on RA teinud rohkesti kaastööd ENSV massimeediale (ajalehed Rahva Hääl, Noorte Hääl, Pärnu Kommunist, Sirp ja Vasar, Kodumaa jt, ajakirjad Pikker, Eesti Kommunist jmt). Aastatel 1959-1973 töötas RA Pärnu Kommunisti kirjade osakonna juhatajana, milline oli sovetlikes massiteabevahendites reeglina KGB-ga seotud ametikoht. Vahepeal 1960. aastate keskel läbis RA kaugõppes ajakirjanike täienduskursused TRÜ-s. Hiljem tegutses RA peamiselt vabakutselise literaadina Pärnus, septembrist 1979 RA regulaarne kirjatöö lakkas. Kirjutanud mh ilukirjandust (nt seiklusromaan „Ööd Poola metsades” ilmus Päevalehes joonealusena veebruaris—märtsis 1940); saanud auhindu kuuldemängude ja novellivõistlusel; RA tõlketööd on ilmunud peamiselt trükiajakirjanduses; glasnosti ajal avaldas RA memuaare vangielust ajalehes Edasi, hiljem ka Memento lehes. Märtsis 2002 kinnitati RA ajakirjanikeliidu auliikmeks.
... Ajakirjandusliku kaastöö sisust nähtub, et see oli järelevalve ja nuhkimisega põimitud kihutustöö... Rudolf Alleri ajakirjanduslik teemaring oli lai, ulatudes kommunistliku kasvatustöö, tööstusprobleemide ja korrakaitse juurest tervishoiu, moraali ja teatrieluni. Tema reporteritöö muutus regulaarseks 1957 EKP KK juhtiva päevalehe Rahva Hääles senise Pärnu-korrespondendi, literaat Vassili Riisi (1911–1998) jälgedes, kes tollal pensioneerus ja keda Aller ise ühes juubeliartiklis hiljem suurustamata oma teerajajaks nimetas. Vassili Riis oli kunagi muide selleks NKVD-ülemuseks Saaremaal, kes suvel 1941 andis käsu hukata 84 saarlast, juhtum on tuntud Kuressaare massimõrvana, vt Riisi eluloo-artiklit “Eesti kirjarahva leksikonis” (Tln, 1995, lk 469).
Aastast 1960 leidis RA suletöös kindla paiga KGB sfääri kuuluv ainestik. Avanguks Brasiiliast repatrieerinud August Viikmanni juhtumit käsitlev propagandalugu “Kodumaal on hea” (Pärnu Kommunist 12.7.1960). Edasi sadas kirjutisi samalt riiulilt robinal: lugu legaliseerunud Erich Orust, saksaaegsest politseinikust, kes oli 1945-1962 end sovetirežiimi eest varjanud Oskar Aru “Vale nime all” (autoriks märgitud Valme, alias RA, vt PK 12. 7.1962); Lääne-Saksamaal lühidalt elanud ja naasnud Anette Pelju jutt “Tagasi kodumaal” (PK 17.11.1962); sõja järel 15 aastat vale nimega elanud Karl Tamme jutt “Eksirännakute lõpp” (PK 20.11.1962).
Seda oma uudset profiili žurnalistikas valgustab pisut RA artiklis “Väliseestlastega Sidemete Arendamise Komitee Pärnu kaastöökomisjonis” (PK 4.12.1962), mille järgi oli märtsis 1962 Tallinnast isiklikult kohale tulnud erukindral Richard Tomberg (agent Hugo ENSV KGB II osakonnas, alates 1957) moodustamaks VESA-komitee kohalikku komisjoni, kuhu algusest peale kuulus ka RA. Viimase kabinet Pärnu Kommunisti toimetuses oli aga koostöökomisjoni "ametlik asukoht". Komitee ja kaastöökomisjoni ülesandeks oli RA sõnul sellise "tõe" levitamine, mis "hajutaks pagulaste isehakanud juhtide — meie rahva vaenlaste ning reaktsioonilise ajakirjanduse levitatavaid väärkujutlusi". Kes ja kuis neid väärkujutlusi kummutas, seda näitab sama kirjatüki lõpp:
"Möödunud laupäeval [1.12.1962] esines Pärnus linna täitevkomitee saalis huvitava ettekandega eesti emigrantliku ladviku tõelisest palgest Eesti Raadio [ERR] vanemtoimetaja E[rvin] Martinson. Loengut kuulati suure huviga."
Ervin Martinson (1924-1977) oli Venemaa-eestlasest riikliku julgeoleku tegelane, endine NKVD/MGB operatiivvolinik Pärnus, kelle KGB 1952 suunas ajakirjandussirmi all toimetaja rollis kontrollima NSVL-i raadiokomitee Eesti-allasutuste tegevust.
... võõras propagandavale... Rudolf Aller valis Külmas sõjas kahtlemata Nõukogude poole, esitades ka tsiteeritud kirjutises kirglikult KGB ja selle organisatsiooni eelkäijate valesid. Ometi ei saa eirata tõika, et osa metsavendi jt vastupanu-osalisi võttis mingil hetkel Lääne-vastase hoiaku. Selle hoiaku põhjused võivad olla ennemini subjektiivsed kui objektiivsed, pigem tunnetele ja tagantjärele-tarkusele, aga mitte faktidele rajanevad. Mis on rohkem kui üht sõjajärgses vastupanus osalenud eestlast sundinud ajama tühja juttu Ameerika Hääle (VOA) saadete kohta? Sellele küsimusele lühidalt vastates võib välja tuua järgmist.
Esiteks võib vastupanuliikujatel esinevaid mälumoonutusi seletada vangistusaegse ajupesu ja vaimutapuga, mis neile võõrvõimu ja kollaborantidest vaenajate poolt osaks langes. Kui äkki pole tegu ka VOA rõõnamisega (süü alusetu veeretamisega kaasosalisele, antud juhul ohutult tabamatule raadiotoimetusele)? See võimalus kehtiks küll ainult sel juhul, kui NKVD/MGB poolt süüdistatav mees või poiss tõesti kuulas VOA-d ja luuletas tolle süü suuremaks kui asi väärt. Ameerika Hääl töötas ju siiski, mitte küll eesti, aga inglise, saksa või vene keeles, loetledes siin vaid neid keeli, milles VOA enne 1951. aastat saatis ja mida Eestis laialdaselt vallati. Neis keeltes mõistagi aga "valge laeva" juttu ei räägitud ega kuulutatud ka Eesti või Batli riikide peatset vabastamist, vastupidine saab olla kas liialdus või väljamõeldis. Veel tõenäolisem on, et mingit VOA-rõõna kas või sovetliku repressiivaparaadi survel ei toimunud ning tegemist on hilisema välmingu ja/või alateadvusest väljutatud luuluga.
Näiteks ei saa välistada, et see on proaktiivse vastupropaganda või otsese mentitsiidi (vaimutapp — inglise keeles menticide — psühhiaater Joost Abraham Maurits Meerloo termin aastast 1951, mis seletas Ida-Euroopa stalinistlike näidisprotsesside mehhanismi: organized system of judicial perversion and psychological intervention, in which a powerful tyrant transfers his own thoughts and words into the minds and mouths of the victims he plans to destroy or to use for his own propaganda.) ja/või Stockholmi sündroomi taolise nähtuse järelm.
Teiseks, jättes agitprop-aspekti vastupanus osalenute ja represseeritud isikute mälumoonutustes kõrvale, ei saa välistada sundmõtte taolist protsessi ajutegevuses, mis võis kulgeda ka sovetlikust massimeediast sõltumata või sellest peaaegu sõltumatult. Nimelt levitasid relvastatud vastupanus osalejad isegi usku Lääne abisse. Ja miks? Sest ilma Lääne abita oli metsavendlus mõttetu ning sissisõda teoreetiliselt ka võimatu. Nimelt oli juba dr Eike Middeldorf, Suur-Saksamaa sõjaväe peastaabi referent idasõja kogemuste üldistamise alal formuleerinud partisansiõja militaarsed, ainelised, poliitilised ja sotsiaal-psühholoogilised eeldused ning neist eeldustest olid sõjajärgses Eestis olemas kõik peale välisriikide abi. Viimane piirdus okupatsiooni aastakümneil alati ja üksnes n-ö diplomaatilise mahitusega — Eesti NSV mittetunnustamisega. Kuid lääneriikide sekkumisse, kuni tuumarünnakuni välja, uskusid 1940-ndil siin üsna paljud ka väljaspool Eesti vastupanuliikumist. Ja ellujäänud metsavendadel jäi võimalus pikki aastaid Gulagis järele mõelda suurpoliitika olemuse üle, mis ju enamasti taandub reaalpoliitikale. Kuid mitte ainult Läänest, vaid ka Eesti metsade rüpest vaadates oli lootus välismaisele abile ainus reaalpoliitika ehk kahest halvast parema valimise kunsti juurde käiv paratamatus.
Lääne vastu sugenenud pettumust ja sellele rajatud müüte tuleks niisiis pidada mitte ainult pahatahtlikeks, vaid ka paratamatuks.
Post a Comment