Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

XIII.

Vabadusraadiosse tööle sai Mesilane vormistatud veebruaris 1979, mispuhul ta 17. mai Vaba Eesti Sõnas kirjutas, et tal olnudki...

“... kindel siht hakata tööle väliseesti ajakirjanduses ja kui õnnestub, siis raadios. Selle tööga on mul küllalt kogemusi. Arvan, et praegune koht Vabadusraadios on peagu parim, mida võiksin tahta.”

Raadiotööl avanes Mesilase parim anne – raadiovestleja oma. Pikemata kujunesid välja ning said tuntuks tema alalised raadiorubriigid. Juba veebruari lõpus algasid Riho Mesilase iganädalased vestlused. Nagu neist kuuldus, koges Mesilane juba siis "väliseesti ajakirjaniku" tunnet, mis ei seganud sünnimaale jäänud kolleegidele kaasa tundmast. Mesilase empaatia määra näidaku siin pea täielikult ära toodud, järjekorra numbrit arvestades teine raadioveste, mis oli eetris märtsis 1979.

Muide, loo elavdamiseks märkigem, et Vabadusraadio traditsiooniks sai Mesilase vestlust kuulama kutsuda reipa kõlliga, mis oli seatud tšelestale "Kalevite kantsi" marsi järgi (helilooja Priit Veebel, Raivo Tammiku seade ja esitus)

* * *

[---] Kuigi me [eesti saadete toimetus Münchenis] oleme kaugel ja meil on sageli raskusi kiire ning absoluutselt tõese informatsiooni saamisega nende sündmuste kohta, mis toimuvad Nõukogude Eestis, ei ole meile seni kunagi ette heidetud sisulisi vigu. [---]

Kui nüüd põhjalikumalt mõtlema hakata, siis kerkib ikkagi küsimus, et kellel on tõepärase informatsiooni andmisega rohkem raskusi, kas kodueesti või väliseesti ajakirjanikel.

Meie reporteritel pole võimalust Eestimaad mööda ringi sõita ja kirjeldada järjekordseid töövõite ning valimiseelseid koosolekuid. Selle töö teeb meie eest ära püüdlik Nõukogude Eesti ajakirjandus ja selle eest suur tänu. Nõukogude Eesti ja kogu Nõukogude Liidu ajakirjandus kaotab aga kogu püüdlikkuse, kui juhtub midagi niisugust, mis üldkohustuslikku hurraa-meeleolu rikkuda võiks. [---]

Suur osa Nõukogude propagandast läheb eesti rahvast mööda. Eesti toimetaja vaatab hirmu ja tüdimusega järjekordset keskusest saabunud artiklit, mille avaldamine on kohustuslik. Selliseid materjale avaldatakse nii, nagu nad on. Peaasi et midagi ei juhtuks, et keegi pähe ei saaks. Ja mõistagi soolatakse ka natuke üle, et oleks kindlam. [---]

Äsja alanud liiklusülevaatust nimetas Eesti Raadio eile [1. märtsi 1979] hommikul liiklusohutuse ülevaatuseks, sest ametlikult saab liiklus Nõukogude Liidus olla ainult ohutu. Tõlgid ja keeletoimetajad on juba suuresti loobunud raskete lausetega maadlemast, sest ametlikult tähtsaid asju lihtsalt ja selgelt öelda ei saa ega tohi. Lõppkokkuvõttes jõuab propagandamaterjal eestlase teadvusse nii sisult kui vormilt vene keeles. Ainult kirjutatud eesti tähtedega.

Üks tubli eesti töömees, autojuht või agronoom kasutab oma avalikes esinemistes sedasama püha kantseleikeelt, tehes seda instinktiivselt. Eks tegelikud rõõmud ja mured on midagi muud, neid arutatakse enne ja pärast peokõnesid kitsamas ringis, kuhu kroonukeelsus ega kroonumeelsus ei pääse.

Tänaseks kõik. Jällekuulmiseni!

* * *

(Järg)

ILLUSTRATSIOON: Riho Mesilase šarži eest tänab autor Heinz Valku 1977. aasta karikatuuri eest. ALLIKAD: Riho Mesilase II raadioveste, RL 2. märtsil 1979. Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV) ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).

Hämar jõud

Nende eluaastad on kõnekad. Ühel 1949—1993, teisel 1948—1995. Mesilane ja Viiding. Sovetiaja hämaras sündinud ning priiuse valget valuga talunud õnnetud loojad. Näitlejad võõra lavastaja jõulises käes, kellelt nad ka omaenda surmamängus “vabatahtlikult” pearolli vastu võtsid.

Kui nad kokku said, siis küsis üks teiselt...

Riho Mesilane: Alateadvuse osa loomingulises protsessis?

Juhan Viiding (pildil): Alateadvuse osa vaimses tegevuses on võrreldav alakehaga füsioloogilises tegevuses. Ei saa neist tungiva põhjuseta avalikult rääkida.

Olen mõnikord tundnud, et mingi hämar jõud mingi andeka mõtte vedruna välja viskab, mingi kujundi, mille olemasolust ma varem mitte üks põrm teadlik polnud. Seni kuni jõud toimib, olen tänulik. Pikka iga talle!

Riho Mesilane: Mida teeksid, olles...

• (a) suurriigi valitsuse juht...
• (b) sõltumatu filmiprodutsent...
• (c) üleüldine kaubandusnõunik?

Juhan Viiding: ...

• (a) Astuksin erru kohe pärast juhiks ülendamist, tehes seda võimalikult skandaalselt. Põhjenduse, miks ma seda teen, avaldan siis, kui see tegelikult toimub...
• (b) Sihukest meest pole olemas...
• (c) Likvideeriks altkäekaubanduse igasugusel kujul. Olles jõudnud seda teha, jääksin ootama ja vaatama, kuidas kaubandussüsteem aja jooksul inimlikuks muutub. Siis laseksin ennast tänulike inimhulkade poolt täie õigusega tänada.

Allikas: Juhan Viidingu intervjuu Riho Mesilasele “Põllumajanduse Akadeemias” 2. novembril 1972; sama lühendatult “Maaülikoolis” 3. oktoobril 2005.

Nalju mesilasest (väikese algustähega)

* * *

UUDIS

Teemal “Mürgised õied” toimus mesilas juba teine suminar. (Arts Raats)

* * *

KEERDKÜSIMUS

Kas teate, mis häält mesilane teeks, kui ta tagurpidikäigu sisse paneks.

"MM-MUS-MUS-MUZZZ-ZZ!"

Kes teeb "MM-MM-UZ, MMM-UZZ?"

"Mesilane, kes lendab tagurpidi"

* * *

Kes on päev otsa virk nagu mesilane ja tugev kui härg, lõhub tööd nagu hobune ja õhtuks on väsind kui koer, see — see peaks küll loomaarsti juurde minema — võib-olla on ta eesel?

* * *

LASTELUGU

Mesilane lendas aasal ja sumises. Mesilane ei leidnud mett. Ja ta läks poodi, et küsida, kes korjas kõik mee ära? Poemüüja vastas: "Üks mesilane korjas ära. Mesilane ütles siis, et ta siis ostab ühe purgi mett. Aga ütles kogemata nii: "Ma sooviksin summ-summ-summmett."

Poemüüja vastas seepeale: "Meil pole summ-summ-summ-mett, on ainult tavaline mesi. Mesilane ütles sellepeale, et ma võtan siis selle tavalise summ-summ-summmee. Poemüüja jälle vastu, et meil pole summ-summ-summett. Mesilane sai selle peale nii pahaseks, et ta lihtsalt läks teise poodi. Ja selles teises poes mõisteti teda. Sest tegelikult oli mesilane alles väike.

* * *

KARUPOEG PUHH

Puhh tormab Notsu juurde ja nõuab rutuga püssi. Haarab püssi kaasa ja punub minema. Viie minutiga on tagasi, vedades ühe käpa otsas üüratut mesilast, teise kaenla all on tal aga moosipurk:

"On siia vast suured mesilased viimasel ajal siginema hakanud. Ja vaata, mee asemel kannavad nüüd lausa moosi ja räägivad ka veel!"

"Mis sa nüüd! Ja mis ta siis rääkis?"

"Ah, jura ajas, karjus aina et:

Ma olen Karlsson. Ärge laske, ma olen Karlsson!"

* * *

JUKU ANEKDOODID

"Juku, millal su isa selle mesipuu ükskord rõdult ära toimetab? Täna sain jälle teie mesilaselt nõelata!"

"Näidake, onu, missugune mesilane seda tegi! Küll ta pärast isa käest saab!"

* * *

"Miks suudab mesilane lennata?" küsib õpetaja bioloogiatunnis Jukult.

"Mesilane pole võimeline lendama," vastab Juku. "Aerodünaamika seaduste kohaselt on ta tiivad liiga nõrgad või vale ehitusega, et kere õhku tõsta. Paraku ei tea mesilane ise sellest midagi ja lendab ikkagi."

* * *

Juku tuleb kooli suure paistes muhuga. Õpetaja küsib, mis juhtus.

"Ah käisime perekondlikul paadimatkal ja mulle istus mesilane laubale."

"Miks sa teda siis ära ei ajanud?"

"Ei jõudnud, enne virutas isa mõlaga."

* * *

BASKINI ANEKDOOT

“Ega te ei tea, miks mesinik kannab peas võrku?”

“Kui mesilased ta ära tunnevad, siis on tal varsti lõpp käes!”

* * *

MESILASE VIHA

(Aivo Pihlakas)

Mäletan, kuidas vanaema ikka meid lapsi hoiatas, et kõike võib elus teha, aga mesilase viha tuleb karta. Mõtlesime alati, et ta räägib midagi täpsemalt, aga juba oli ta jõudnud raamatusse süveneda.

* * *

LENINIAANA

Lenini juurde tulid talupoegade saadikud ja kurtsid: "Näete, Vladimir Iljič, kuhu oleme jõudnud: süüa pole enam miskit, kisume juba viiskudest õlgi, et neid järada. Varsti hirnume kõik nagu hobused!"

"Ärge te seda kartke!" rahustas Lenin. "Näe, meie Džeržinskiga pistsime hiljuti suure purgi mett kinni — ja kas me sumiseme? Ei ühtki!"

* * *

LUGU NÕELATUD MEHEST

Kord varajasel hommikul läksid peremees ja sulane heina niitma. Sel ajal aluspesu ei kantud, seljas olid lihtsalt pikemad särgid. Päike hakkas paistma ja ka mesilased lendasid ringi. Üks neist puges peremehele särgi alla ja nõelas tolle riistapuud. Peremees kukkus suurest valust kisendama ja riistapuu läks üha jämedamaks. Sulane õpetama:

"Mine ruttu koju ja pane külma hapupiima sisse, see tõmbab paistetuse tagasi."

Peremees jooksis koju, võttis aidast hapupiima-lähkri ja läks kööki ennast kastma. Valas hapupiima kaussi ja pani riista likku, aga samal ajal tuli kööki toatüdruk.

Toatüdruk imestunud:

"Ma ole elus igasugu asju näind ja teind, aga seda põle veel näind, millega ja kuda seda riista laetakse."

* * *

Vanamees läheb põõsa kusele ja saab mesilaselt otsa peale nõelata. Paneb siis suure kisaga aita ja torkab oma otsa leevenduseks hapukoore sisse. Eit ka suure kisa peale vaatama, et mis lahti. Läheb siis aida alla ja näeb: vanamees põlvili hapukoore nõu ääres, riist hapukoores ja ise mõtleb:

"Kurat, ma olen näind, kuidas sellega pauku tehakse, aga kuidas seda laetakse näen küll esimest korda!"

* * *

HIIDMESILASED

Tuleb meelde lugu Siberi mesilastest, kes olevat sama suured kui meie varblased. Eks Venemaal kõik asjad ju suured ja vägevad. Tarud olevat aga ikka nagu meilgi. Küsitakse siis Siberi mehe käest, kuidas selline mesilane sealt kitsast lennuavast ka läbi mahub. Siberlane vastas: "Karjub, aga läheb!"

* * *

Punasel ajal tuli üks venelane Eesti, nägi siinseid mesilasi ja kukkus eestlase ees praalima et:

"Tjeil siin nii vjaaikesjed mjeesilased, a vott kus meil Venjemaal on mjeesilased piirakad nigu varblased!"

Eestlane siis päris vastu, et kuidas teil siis need mesipuusse ära mahuvad?

Venelane vandus et: "Kuurat sjeeda tiab ja mis see vabšjee miinu asi on!"

* * *

Kadunud vanaisa kasuisa käis tsaariajal Venesse mõisavalitsejaks. Nokastanud peaga kippunud ta vahel sealsest elust ülivõrdes rääkima. Kord kiitnud oma miniale, minu vanaemale, Siberi mesilasi. Olla olnud teised suured nagu emalambad ja kui tulnud, siis terve puud (16 kilo) olnud mett seljas. Vanaema tahtnud selle peale teada, et kui suured need tarud siis ka olid. "Samasuured nagu meilgi," ütelnud vana. "Kuidas nad siis sinna ära mahtusid," ei jätnud vanaema järele. Vastus olnud:

"A mis see minu asi on."

* * *

Vestlevad vene ja eesti mesinik.

"Meil Venemaal on kümme korda suuremad mesilased kui teil!" kiitleb vene mesinik.

"Tohoh!" imestab eestlane. "Kui suured teil siis tarud on?"

"Oh, tarud on ikka sama suured kui teil."

"Aga kuidas mesilased sinna sisse mahuvad?"

"Nad saavad sellise käsu."

* * *

(Viimast anekdooti räägitakse Venemaal grusiini kohta, kelle jutu puänt kõlab: "Mõmisevad vastu, aga mahuvad."

... — A какие у вас в Грузии пчелы? — Свинья знаешь? Вот такие у нас пчелы. — A как же они в улей влазят? — Визжат, но влазят!)