Raadiomaja

XI.

Oma kohtumise Vabadusraadioga on Riho Mesilane jäädvustanud ka kirjanduslikult — raamatukeses, mis 14 aasta pärast ilmus Mesilase viimases kodulinnas (Viljandis AD 1992)

Müncheni raadiomaja esmakordsel külastusel oli talle ekskursioonijuhiks eesti saadete peatoimetaja Aleksander (Lex) Terras, kes Austriast saabunu raudteejaamast oma autol ära tõi.

“Hakkas paistma suur linnapark, kuulus Inglise aed ja pargi serval oli veidi kummalise kujuga pikk ja madal valge maja […] Raadiomaja asemel oli pärast sõda projekteeritud sellesse paika hoopis haigla ja sellest siis need rohked palatite jaoks mõeldud sopistused. Maja ees oli väike mururiba, ei mingit müüri ega aiaplanku koos valveputkadega. Raske oli uskuda, et niimoodi näebki välja see Nõukogude propagandas lausa hirmuäratavana kujutatud ameeriklaste luure- ja propagandakeskus.”

Raadiomaja paiknes Isari jõe ja Inglise aiana tuntud linnapargi vahel. Siin asusid mõne aasta eest ühe katuse alla ja ühtlasi organisatsiooniliselt liidendatud Vabadusraadio ja Raadio Vaba Euroopa. Teiste hulgas oli siin kodu leidnud ka 1975. aastal asutatud eesti toimetus.

“Dokumentide kontroll oli pealiskaudne, aga küllap” — Mesilast saatvat — “eesti peatoimetajat” — Terrast — “tunti ka nägupidi. Siis astusid nad esimesel pilgul üsna arusaamatusse koridoride ja koridorikeste rägastikku, kus mööduvad ja vastu ruttavad inimesed kõnelesid isekeskis kõige erinevamates keeltes. Mõne kabineti uks oli riivakil, sealt paistsid riiulid, kirjutusmasinad ja paberikuhjad laudadel. Toimetajad kandsid süles lindikarpe ja saatetekste.

Esmapilgul tundus kõik olevat peaaegu nagu Tallinna raadiomajas või peaaegu nagu mõne rajoonilehe toimetuses, mõtles noormees” — st Mesilane — “kaks minutit hiljem, kui nad sisenesid eesti toimetuse tubadesse. Vaid kaks neid oligi, need olid samuti täis kontorikraami. Aknad olid pargi suunas ja tagumise akna taga kasvav suur kuusk tekitas lausa petlikku muljet Eestimaa metsatukast. Oli üsna vaikne, sest toad asusid ühe väikese koridori lõpus.

Inimesi oli tööl neli või viis, mõni nimi tundus tuttav, näod muidugi mitte. Oli Leonid Brežnevi ja Karl Vaino aeg, mistõttu kõik tahtsid kuulda, mis kodumaal toimub. Mõned nooremad olid sündinud väliseestlastena ning seetõttu Eestist vaid kuulnud ning mõnda filmi või TV-saadet näinud. Ise tegid nad saateid ajalehtede ja juhusliku informatsiooni põhjal […] Ei olnud ka fantastilist stuudiotehnikat, mida külaline oma raadio- ja TV-kogemuse põhjal üritas Tallinna omaga võrrelda. Suurte muudatuste aeg seisis alles ees. Ainult inimesed ise näisid ja olidki jõukamad, vabamad ja enesekindlamad.”

Allikad: Riho Mesilane “Vabas Euroopas”, Viljandi, 1992; Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).