Essee. Kolmas osa.

Kultuuripuudusega võrreldes tekitab kultuuriküllus hoopis suuremat masendust. Parafraseerides ühe Hitleri-aegse tuntud tegelase ütlust, väidan järgmist:

Kui kuulen sõna  k u l t u u r,  siis haarab mu käsi — mitte püstolikabuuri vaid —  õ l l e k l a a s i  järele!

Kes soovib, lakkugu pealegi erutusepiisku elukutseliste erutujate nägudelt — poeletile pillatud kaanehinna-rublade, -markade või -dollarite eest. Mis nüüd Eestisse, eesti kirjandusse ja eestlastesse puutub, siis iga enam-vähem haritud või vähemalt koolitatud eestlase salaunistuseks näikse olevat  v ä h e m a l t   ü h e  raamatukesega mahasaamine, kestku sünnitusvalud pealegi aastaid, olgu tulemuseks pealegi kirjanduslik abort. Nii olen minagi ühe “Loomingu” Raamatukogu vihiku õnnelikuks emaks — vabandust! — siiski  i s a k s  saanud, aga seejärel ka otsekohe taibanud, et õigem on preservatiiv pähe tõmmata ja vait jääda. Onanism ei tähenda ilmtingimata grafomaanilisi kalduvusi, küll aga vastupidi. Nii jääb minult ka täna tulemata mingi oluline  k u l t u u r i s õ n u m, mida heasoovlik lugeja ehk juba haigutades ootab. Valguse varjust üldist kirjanduslikku sebimist jälgides olen aga tuvastanud järgmise seaduspärasuse: kui kodueestlased koguvad rohkem raamatuid ja vähem kirjanikke, siis väliseestlastega on jällegi vastupidi. Lahedamate avaldamisvõimaluste tõttu on Välis-Eestis vist peagi rohkem kirjanikke kui lugejaid. Praegu  e l a v a d  ja aktiivsed lugejad peavad toime tulema nii  e l a v a t e  kui ka juba  s u r n u d  kirjanikega.

Essee jätkub siin

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Essee. Neljas osa.

Kuid võtkem korraks üldisemalt… Lihtsustatud käsitluses võime pidada  k u l t u u r i k s  vaid kaunite kunstidega õiendamist, jättes selguse mõttes kõrvale inimliku isemõtlemise—tegemise muud valdkonnad. Ja nii avanevadki meie selginud silmade ees  k u l t u u r i  p a r a s i i t l i k  j a  i n i m v i h k a j a l i k  o l e m u s. Miks siis imestada, kui üks haarab püstoli, teine õlleklaasi ja kolmas kokaiini järele. Rohkem on neid, kes üritavad saada rõhutatult kultuurseteks. Kui vaenlast võita ei suuda, tuleb temaga liituda. Ühise vaenlase tõttu astuvad nii kultuursed kui ka ebakultuursed kodanikud näiteks NLKP ridadesse. Selgitamaks seda kultuuri inimvaenulikku loomust, kisume karvupidi lagedale kohase võrdluse loomariigist. Hulk inimesi peab taluma kultuuri, hulk inimesi peab taluma mitmesuguseid muid parasiite: paelusse, lutikaid, kirpe, prussakaid. Parasiidid teatavasti paljunevad tohutu kiirusega. Kõneldakse geomeetrilisest progressioonist. Niisama ähvardav lugu on kultuuriga. Ja kui te minusugust väikevenda ei usu, siis lugege, mida on kirjutanud Voltaire:

Kunstid vajavad vaid vabadust kasvuks ja levikuks. Pärast laastavaid torme istutavad nad ennast ise vabanenud pinnasesse.

Anna  k u l t u u r i l e  vaid võimalus ja juba ta tulebki, vajamata paljunemiseks mingit suguakti, nagu ei vaja seda ka paljud sooleparasiidid. Kui näiteks lugejal uus raamat ja autoril honorar pihus, siis tõeline kultuuriline õndsakssaamine alles algab. Raamatu kallale sööstab kriitikute kamp ning algab k u l t u u r i  p a r t e n o g e n e e s. Arvustajad tsiteerivad üksteist, ilmuvad väitekirjad ja kriitikaülevaated… Lihtne lugeja, kes teooriast mõhkugi ei taipa, pääseb selgavajunud kultuurikoorma eest sel viisil, et algul ei loe retsensioone ja hiljem loobub ka retseptsioonist.

Essee jätkub siin

Allikas: Riho Mesilane “Valguse varjus” (esseejutt) — almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 93-95)

Raadiomaja

XI.

Oma kohtumise Vabadusraadioga on Riho Mesilane jäädvustanud ka kirjanduslikult — raamatukeses, mis 14 aasta pärast ilmus Mesilase viimases kodulinnas (Viljandis AD 1992)

Müncheni raadiomaja esmakordsel külastusel oli talle ekskursioonijuhiks eesti saadete peatoimetaja Aleksander (Lex) Terras, kes Austriast saabunu raudteejaamast oma autol ära tõi.

“Hakkas paistma suur linnapark, kuulus Inglise aed ja pargi serval oli veidi kummalise kujuga pikk ja madal valge maja […] Raadiomaja asemel oli pärast sõda projekteeritud sellesse paika hoopis haigla ja sellest siis need rohked palatite jaoks mõeldud sopistused. Maja ees oli väike mururiba, ei mingit müüri ega aiaplanku koos valveputkadega. Raske oli uskuda, et niimoodi näebki välja see Nõukogude propagandas lausa hirmuäratavana kujutatud ameeriklaste luure- ja propagandakeskus.”

Raadiomaja paiknes Isari jõe ja Inglise aiana tuntud linnapargi vahel. Siin asusid mõne aasta eest ühe katuse alla ja ühtlasi organisatsiooniliselt liidendatud Vabadusraadio ja Raadio Vaba Euroopa. Teiste hulgas oli siin kodu leidnud ka 1975. aastal asutatud eesti toimetus.

“Dokumentide kontroll oli pealiskaudne, aga küllap” — Mesilast saatvat — “eesti peatoimetajat” — Terrast — “tunti ka nägupidi. Siis astusid nad esimesel pilgul üsna arusaamatusse koridoride ja koridorikeste rägastikku, kus mööduvad ja vastu ruttavad inimesed kõnelesid isekeskis kõige erinevamates keeltes. Mõne kabineti uks oli riivakil, sealt paistsid riiulid, kirjutusmasinad ja paberikuhjad laudadel. Toimetajad kandsid süles lindikarpe ja saatetekste.

Esmapilgul tundus kõik olevat peaaegu nagu Tallinna raadiomajas või peaaegu nagu mõne rajoonilehe toimetuses, mõtles noormees” — st Mesilane — “kaks minutit hiljem, kui nad sisenesid eesti toimetuse tubadesse. Vaid kaks neid oligi, need olid samuti täis kontorikraami. Aknad olid pargi suunas ja tagumise akna taga kasvav suur kuusk tekitas lausa petlikku muljet Eestimaa metsatukast. Oli üsna vaikne, sest toad asusid ühe väikese koridori lõpus.

Inimesi oli tööl neli või viis, mõni nimi tundus tuttav, näod muidugi mitte. Oli Leonid Brežnevi ja Karl Vaino aeg, mistõttu kõik tahtsid kuulda, mis kodumaal toimub. Mõned nooremad olid sündinud väliseestlastena ning seetõttu Eestist vaid kuulnud ning mõnda filmi või TV-saadet näinud. Ise tegid nad saateid ajalehtede ja juhusliku informatsiooni põhjal […] Ei olnud ka fantastilist stuudiotehnikat, mida külaline oma raadio- ja TV-kogemuse põhjal üritas Tallinna omaga võrrelda. Suurte muudatuste aeg seisis alles ees. Ainult inimesed ise näisid ja olidki jõukamad, vabamad ja enesekindlamad.”

Allikad: Riho Mesilane “Vabas Euroopas”, Viljandi, 1992; Holger Kaljulaid “Mesimummi vabad päevad ehk tõde Riho Mesilase elust Läänes” (I—XXXV), mis tervikuna ilmus ajalehes “Harjumaa/Harju Elu” 15. juuni... 6. november 2007, vt aastakäigu nr-d 47(1534) — 82(1569).